User:Jkaldma

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Jane Kaldma

Esitamise kuupäev: 17.10.2016

Essee

"Itimees on lahe säga, kõigile ta meeldib väga," laulis Bläck Rokit üheksakümnendatel, Eesti IT algusaegadel. Milles see lahesägadus seisneb või millega üks tõeline itimees üldse tegeleb, sellest räägiti meile kui tulevastele itimeestele aines "Õpingukorraldus ja erialatutvustus". Esimesel kohtumisel esinesid me oma kooli inimesed. Merike Spitsõn teadis rääkida õpingukorraldusest, Merle Varendi stipendiumitest, Juri Tretjakov sellest, mis koolisiseste tehnikaprobleemide korral ette võtta. Siis andis herr Andres Septer teada, mida too aine endast üldse kujutab, mis saama hakkab. Lubati põnevaid inimesi ja põnevaid teemasid.

Riigi Infosüsteemi arhitekt Andres Kütt ja tema loeng seda ka tingimata olid. Kütt pani meile südamele, et väga tähtis on omada erialast haridust. Ütles ka, et koolil ja koolil on vahe – soovitas meil käia nii ägedas koolis, kui vähegi võimalik (kusjuures EIK on tema sõnutsi üsna äge kool). Haridus omandatud, võib tööle hakata arendaja või administraatorina temasuguse süsteemiarhitekti käe all. Saime teada, et süsteemiarhitekt peab oskama hoomata kogu loodava süsteemi keerukust, et seda siis võimalikult optimaalseks kujundada. Töö on hästi tehtud, kui tööd näha ei ole. Tollel ametikohal peab kindlasti oskama ka suhtlemiskunsti. Suhtlemine kujutab endast aga miskit, mis stereotüüpsele itimehele vast väga meeltmööda ei ole, kuid milleta selles vallas edukalt toime ei tule.

Head suhtlemisoskust nõuab näiteks startup-maailm. Selle uksi käisid meile avamas Kristel ja Marko Kruustük, EIK-i vilistlased. Meie kooli sattusid nad mõlemad üsna juhuslikult; alles koolis selgus, et etskae, ongi õige koht. Kristeli suurest testimiskirest ja Marko varasematest startup-kogemustest sündis Testlio, tõenäoliselt üks Eesti edukamaid startupe. Testlio loomisloost selgus, et ega see ülikiire kasvuga ettevõtte loomine miski meelakkumine ole. Et asjast üldse asja saaks, tuleb lühikese ajaga teha väga palju – idee sõnastamine, prototüübi loomine, esitlused, investoritega suhtlemine raha kaasamise eesmärgil jpm. Ja kuigi kirjeldatud protsess kestab ehk kuid, nõuab korralik eeltöö aastaid.

Vahel on aga nii, et IT-valdkonnas toob edu hoopis aastatepikkune töökogemus. Selle tõestuseks esines meile Lembitu Ling, self-made süsteemiadministraator. Kristeli ja Marko sarnaselt sattus ka tema infotehnoloogiasse täitsa plaanipäratult. Elus lihtsalt läks nii, et keskkoolipingis piinlemise asemele hakkas Snakeman tööl käima. 90ndate itimehele omaselt pidi Lembitu kõike tegema, nii arvuteid ehitama-parandama kui ka tarkvara kallal nokitsema. Et ta viimasest just väga vaimustuses polnud (pole siiani), hakkas ta süsteemi administreerimise poole vaatama. Nüüdseks on tal kogemust aastates sama palju, kui mul eluiga, ning temast on saanud just see õige mees jagamaks soovitusi tulevastele käealustele (arendajatele) ja adminnidele. Mis siis kõrvu jäi? Esiteks – ressurssi pole lõputult. Sellega võiks arvestada just arendajad. Teiseks – kui midagi teha, teha korralikult. Põlve otsas tehtud nikerdistega süsteemi üleval ei hoia. Ja viimaseks – kõik tegevus tuleb logida. Pole logi, pole mõtet sooje suhteid arendajate ja adminnide vahel loota.

Viiendal kokkusaamisel andis Septer ülevaate IT tööturust. Ta rõhutas, et Eestis (ja ilmselt mujalgi) on mõistlik luua üks hea tugev tutvuste võrgustik. Seda sellepärast, et parimaid tööpalu jagatakse tagatoas, avalikule konkursile jõuavad vaid nirumad kohad. Eestile omane on ka see, et ametikõrgendust firmasiseselt ei saa. Karjääriredelil kõrgemale ronimiseks tuleb ronida mõnda teise asutusse. Kohti on erinevaid, igalühel omad head ja vead. Näiteks mõnes ministeeriumis töötades enamasti rahast puudu ei tule, küll aga võib bürokraatiasse uppuda. Rahvusvahelises suurettevõttes on rahvusvahelise kogemuse võimalus, kuid on oht, et töötaja ajudeta liinitööliseks reglementeeritakse. Startupid võluvad potentsiaalse rikastumisega, aga seda muidugi juhul, kui raha ettevõte püstitamise protsessis lihtsalt ära ei põletata. Satutakse väikeettevõttesse, hakatakse tõenäoliselt töötama mitme mehe, kuid väikse raha eest. Kuhu siis üldse leiba teenima minna? Kõige parem paik on Septeri sõnutsi üks Eesti keskmine, parimal juhul IT-ettevõte. Võib loota, et selletaolistes on tööjaotus kindlalt paigas, ei ole kellegi üle- ega alakoormamist, bürokraatia ei kägista ning palka saab ka täitsa normaalselt.

Tol korral esines meile ka SCRUM-master Einar Koltšanov. Mees, kel infotehnoloogia taust vaat et puudub, kuid kes selles vallas siiski hetkel töötab. Pajatas siis põgusalt, mis see scrummasterlus endast kujutab. SCRUM-master on isik arendusmeeskonna ja teiste inimeste vahel. Tema eesmärgiks on lasta progejatel rahulikult progeda ja päästa nad välismaailmaga, nt äri-inimestega suhtlemise piinast. Mispärast too suhtlus siis nõnda piinarikas on? Seda seetõttu, et ühed ei mõista teisi, teised esimesi. Koostöö sujuks ladusamalt, kui kõik osapooled vaevuksid uurima, millega need teised täpsemalt tegelevad. Nipet-näpet puudutas Einar ka välismaal töötamise teemat. Kuigi idee väljamaal töötamisest võib tunduda ahvatlev, tuleks enne lahkumist üht-teist selgeks teha. Kas pakutav palk ja kohalik elatustase on mõistlikes proportsioonides? Kes või mis jäävad maha? Kui võõral maal vaid vaese elu elada saad ja samas on kodumaal igatsevaid suid toita, ei ole asi seda ilmselgelt väärt.

Järgmine kord, järgmine inimene. Ivar Laur Eesti Maksu- ja Tolliametist pidas loengu andmeanalüüsist – mis see on ja miks seda vaja on. Andmeanalüüs on suure hulga andmete kogumine ning nende põhjal mingite järelduste tegemine. Viimaseid arvesse võttes saab riik teha objektiivseid ühiskonda puudutavaid otsuseid. Oleks siis igati tervitatav, kui andmeid analüüsides peetakse silmas, kellele täpselt analüüsitakse, mis asutus analüüsi tellib. IT roll selles vallas on põhiliselt andmebaaside loomine ja nende haldus. Infosüsteeme luues võiks looja mõelda tulevikule; leida viisid, kuidas käideldavaid andmeid ka hiljem inimlikult kasutada saaks. See on aga raskendatud, sest tihtipeale ei ole töö tellijad ise ka kindlad, mida täpselt nad soovivad. „Täna ei tea, mida ülehomme tahame, kuid tahame seda ülehomme kindlasti kasutada,“ iseloomustab olukorda hästi. Niisiis, seltsimehed infosüsteemide arendajad, olgem paindlikud, loovad ja koostööaltid.

Eelviimasel korral saime kaeda-kuulda isikut, kelle võin esitada kohale „Kõige huvitavam isik, keda oma silmaga näinud olen“ – härra Jaan Priisalu. Tema on Eesti küberkaitses toimetanud niikaua, kui see üldse eksisteerinud on. ID-kaardist, digiallkirjast, e-valimistest saame rääkida just tänu temale ja ta kaaskondlastele. Härra Priisalu andis ülevaate Eesti küberkaitse ajaloost, olemusest, tulevikust. Töötanud siin-seal erinevate projektide kallal, rõhutas ta koostöö vajalikkusele; seda nii isikute, asutuste kui riikide tasemel. Et vaenlane tihtipeale üks on, oleks narr igalühel eraldi pahalaste vastu võidelda, ning aidanud naabreid, võib ka ise vähe rahulikumalt hingata. Kindlasti tuleb oluliseks pidada enda ning teiste kogemustest õppimist, sest küberkaitse just pidev õppimine ongi.

Ilusa punkti loengusarjale pani Hedi Mardisoo, kes rääkis IT ja turunduse ühisosast. Kui mõni eelnev rääkija tuli IT-sse täiesti puhta lehena, siis tema on vastupidine juhtum – taust on, kuid ise IT-s otseselt ei tööta, vaid lööb laineid hoopis turundusspetsialistina. Saime teada, et ilma korraliku turunduseta oma programmi maha ei müü. Turunduse asi on aidata välja mõelda mitte ainult seda, mida või kuidas teha, vaid miks teha – mis on see suurem eesmärk? IT ülesandeks jääb lisaks turundatud saamisele turundada aidata, seda näiteks just varemmainitud andmeanalüüsiga. Hedi jagas meiega ka kolme turundusjuhtumit, mille põhjal tehtud järeldusi tasub meil kui IT-inimestel kõrva taha panna. Esimene juhtum, esimene järeldus: toode võib end teatud tingimustel ise müüa, kuid lõpuks peab ikkagi turundus alla tulema. Nii ka IT-s – üks itimees võib ennast CV-sse märgitud standardoskuste najal vaid teatud piirini maha müüa. Edukas, tahetud IT-inimene mõtleb aga enda jaoks välja selle suure miks-i, kogub koolist ja mujalt teadmisi kuidas-jaoks ning on siis aktiivne, õpihimuline, paindlik ja järjekindel, et teostada see piireületav mida-gi. Teine järeldus: sisemine turundus ja kommunikatsioon on üliolulised. See mõte jäi kõrvu pea igast peetud loengust. Järelikult on tegu millegagi, millele peaksime tulevikus erilist tähelepanu pöörama. Võiks siis loota, et kogu järgnev õppetöö seda ideed ka toetab. Kolmas järeldus: tähtis on ajaga, innovatsiooniga kaasas käia, sest turg areneb kiiresti. Tõepoolest, IT on ehk kõige kiiremini arenevaid valdkondi üldse. Et mitte ajale jalgu jääda, tuleb toimuval silma peal hoida, enim aga endile meelepärastel IT-teemadel, olgu selleks süsteemiarhitektuur, adminisitreerimine, arendamine, infoanalüüs, küberkaitse või hoopis midagi muud.

Küsimused ja ülesanne

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi. Kaua on võimalik eksamit järele teha? Kellega kokku leppida, et kordussooritust teha? Kuidas toimub kordussooritusele registreerimine? Mis on tähtajad? Kui palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohal? Kui palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal?

Eksamit on võimalik sooritada kuni kolm korda, st üks n-ö pärissooritus + kaks kordussooritust . Õppuri õigus eksamit uuesti sooritada kehtib ülejärgmise semestri punase joone päevani . Korduseksamite ajad sätitakse aine toimumise semestrile järgnevasse semestrisse ja järgmise õppeaasta eelnädalasse .

Kordussoorituse asjus tuleks rääkida õppejõu endaga. Korduseksamitele tuleb registreeruda ÕIS-is vähemalt kolm päeva enne eksamit (kaks päeva registreerumise ja soorituse vahel) .

Riigifinantseeritaval kohal õppijad kahe kordussoorituse eest maksma ei pea, oma raha eest õppijate jaoks on korduseksamid aga tasulised . Jooksval õppeaastal on kordussoorituse maksumus 20 € .

Küsimus 5

Millised eeldused peavad olema täidetud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks ja millest sõltub toetuse suurus? Mida peab toetuse saamiseks tegema? Mis on minimaalne ainepunkide arv semestris õppetoetuse saamiseks?

Vajaduspõhine õppetoetus on mõeldud vähemkindlustatud peredest pärit tudengitele. Toetust saab tudeng,

- kes on kõrgkooli astunud aastal 2013 või hiljem,

- kelle perekonna kuusissetulek ühe pereliikme kohta on kuni 329 eurot,

- kes õpib täiskoormusega ja täidab õppekava täies mahus. Õppekava täitmist arvestatakse kumulatiivselt, st keskmiselt peab tudengil olema õpitud 30 EAP eest.

Toetuse suurus sõltub perekonna kuusissetuleku suurusest ühe pereliikme kohta. Mida väiksem on sissetulek, seda suurem on toetus.

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb tasuta õppides õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas 22 EAP-d ja teise semestri lõpuks 27 EAP-d? Kui suur on teile esitatav arve?

Võttes aluseks, et EIK-i nõukogu otsuse järgi on sel õppeaastal õppekava täies mahus täitmise määraks 27 EAP-d semestris ning et iga täitmata EAP eest tuleb tasuda 50 € , kujuneb arve järgnevalt:

I semestril jäi täiest mahust puudu 27 – 22 = 5 EAP-d

II semestril jäi täiest mahust puudu 27 – 27 = 0 EAP-d

Esitatav arve on (5 * 2) * 50 € = 500 €