Elektrooniline järelevalve ühiskonnas

Ajalugu ja selle areng läbi aastate

Elektroonilise järelevalve all võib silmas pidada kodu, asutuse, ettevõtte või üksikisiku jälgimist erinevate vahendite abil. Nendeks vahenditeks võivad olla näiteks videokaamerad, raadioside, arvuti, mobiiltelefon, digitaalvideoseadmed või muud elektroonilised, digitaalsed või audiovisuaalsed vahendid. Elektroonilisel järelevalvel võib olla ka mitu eesmärki – see on kas valitsuse poolt teostatav või soovib üksikisik või ettevõte oma varal niiviisi silma peal hoida. Hetkel analüüsitakse valitsuste poolt teostatavat elektroonilist järelevalvet.

Kui tänapäeval on võimalused järelevalveks üpriski laialdased, siis varasemalt olid selleks piiratud võimalused. Elektroonilise järelevalve eellaseks oli telegraafside. Telegraafside abil sai edastada morset ehk punkte ja kriipse, millel oli teatud tähendus. Need punktid ja kriipsud kirjutati masina abil ümber ning edastati telegrammidena. Kuna telegramme edastasid füüsilised inimesed, sai sõnumite sisu kergesti lekkida. Lisaks said ka teised isikud kerge vaevaga telegraafsidet pealt kuulata.

Elektrooniline järelevalve ehk teisiti öelduna inimeste eraellu ning privaatsussfääri tungimine on eelkõige kaasas käinud tehnoloogia arenguga, kuna vahendid sõnumite edastamiseks on väga palju arenenud. Kui varasemalt ei omanud internet ega digimaailm niivõrd suurejoonelist tähendust, siis seoses infotehnoloogiliste võimaluste arenemisega on see aspekt märgatavalt muutunud. Just internet ning mitmesugused modernsed seadmed on tänapäeval põhilisteks töövahenditeks ja informatsiooniallikateks. Näiteks internetti kasutavad miljonid inimesed igapäevaselt üle maailma ning see võimaldab isikute jälgimise üpriski hõlpsaks muuta. Mida rohkem arenevad tehnoloogilised võimalused, erinevad teenused ning kasutajate arv, seda parem on järelevalvet teostada. Seega, mida arvukamate programmidega on isik seotud, seda rohkem informatsiooni tema kohta on võimalik koguda ja säilitatada.

Isikute tegemisi on jälgitud juba pea sajandi jagu mitmete kommunikatsioonivahendite abil. Tänapäeval jälgitakse inimesi massiliselt ning elektroonilisest järelevalvest on inimesed siiski teadlikud, aga varasemalt ei olnud isikud seesugustest võimalustest kuigi palju teadlikud. USA näitel võib elektroonilise järelevalve eelkäijaks lugeda 1920-ndatel alguse saanud projekti „Black Chamber“, millega jälgiti teiste riikide suhtlemist koostöös Western Unioniga. Herbert O. Yardley oli tol ajal parimaks krüptoloogiks ning jälgiti peamiselt rahvusvahelisi telegraafe. Kui lõpetati „Black Chamberi“ rahastamine, avati üsna pea sõja tarbeks projekt „Shamrock“, mille eesmärk oli sisuliselt sama varasemale projektile. Peale sõja lõppu tunti jätkuvalt huvi eraisikute tegemiste kohta ning programmiga jätkati, 1952. aastal loodi juba NSA (National Security Agency).

„Black Chamber“ on olnud eelkäijaks tänapäeval sarnasele süsteemile – teatud grupp inimesi jälgib isikutevahelist suhtlemist riikliku julgeoleku nime all ning koostöös eraettevõtetega, kellele kuuluvad kommunikatsiooniettevõtted. Varasemalt olid kommunikatsioonivahenditeks Western Unioni telegraafid, tänapäeval lihtsalt Facebooki sõnumid.

Globaalse järelevalve juured ulatuvad 1940-ndatesse, kui Suurbritannia ning USA II Maailmasõja ajal vaenlase kommunikatsiooni jälgimiseks koostööd tegid. Nende koostöö kulmineerus 1971. aastal globaalse järelevalve võrgustikuga ECHELON, millesse kuulusid ka mitmed teised inglise keelt kõnelevad riigid. ECHELONi kaudu oli võimalik jälgida satelliidiühendusi, telefonisuhtlust, sh internetiliiklust ning mikrolainete kaudu levivaid edastusi. 2001. aastal aset leidnud 9/11 sündmus suurendas veelgi globaalset elektroonilist järelevalvet, kuna niiviisi püütakse edasiseid terrorismikuritegusid ennetada ning saada jälile vastavatele organisatsioonidele.

Kui üheks võimaluseks on pealt kuulamine ning isikute jälgimine interneti või kommunikatsioonivahendite abil, siis alternatiivseks võimaluseks on videojärelevalve. 1939. aastal ilmusid esimesed miniatuursed kaamerad sõjas kasutamiseks. 1951. aastal leiutati esimene videomagneton, millega sai videopilti salvestada ning alates 1960-ndast aastast muutus avalik jälgimine aina rohkem kasutatavaks ning turule tulid mitmed erinevad võimalused. Näiteks 1969. aastal leiutati esime kodutingimustes kasutatav kaamera, 1976. aastal pimedas kasutatav kaamera ning 1992. aastal nn „lapsehoidja kaamera“. Läbimurde tänapäeva tehnoloogia puhul tegi IP kaamera, mis võeti kasutusele 1996. aastal – selle vahendusel sai informatsiooni edastada läbi arvutivõrgustike. Hiljem arenes sellest välja veebikaamerate kasutamine, tänu millele on isikuid igast maailma nurgast võimalik jälgida.

Jälgimist võimaldavad seadmed

Mobiiltelefonid

Suuremal osal maailma inimestest on olemas mobiiltelefon, nendest umbes kolmandikul on nutitelefon. Kuna nutitelefonides on olemas GPS, RFID, Wi-Fi, Bluetooth ja mitmed muud sensorid, on nende abil lihtne ja võrdlemisi odav kasutajate tegevusi jälgida. Mobiiltelefoni abil on võimalik selle kasutaja asukohta reaalajas näha ja seda ööpäevaringselt jälgida, ligi pääseda ta kõnede, tekstsõnumite ja internetikasutuse ajaloole.

Erinevate aplikatsioonide kaudu on võimalik kasutaja enda teadmata pealt kuulata kõnesid, neid salvestada, aktiveerida mobiiltelefoni mikrofon või kaamera, laadida üles telefoni sisu (sh kontaktinimekiri, failid jms), logida kasutaja asukohta ja külastatud kohti. Mikrofoni aktiveerimisega saab kuulata pealt vestluseid, mida ei peeta telefonikõne kaudu, vaid telefoni läheduses. Kaamerat kasutades saab edastada videot kasutaja asukohast, kas kasutaja enda või ümbritseva jälgimiseks. Juhul, kui kasutaja telefonis on sisse lülitatud Bluetooth, saab selle kaudu kuni kilomeetri kauguselt mobiiltelefonis olevaid faile teistesse seadmetesse edastada.

Kaamerad

Videovalvesüsteeme kasutatakse laialdaselt, nii avalikes kui ka piiratud ligipääsuga kohtades. Neid on kasutusel ühistranspordis, ostukeskustes, spordiareenidel ja mujal. Videovalve on kasutusele võetud suuresti selleks, et tagada turvalisus just eelkõige avalikus ruumis. Samas on videovalvesüsteemide puhul enamasti vaja operaatoreid, kes monitore jälgivad ja otsustavad, mida teha, kui mõnda juhtumit näevad. Videovalvet kasutatakse sageli vaid juhtumijärgseks uurimiseks, sest operaatoritel võivad need toimumise ajal märkamata jääda, kas liigselt suure jälgimist vajavate monitoride arvu tõttu; pikaaegsest jälgimisest tuleneva tüdimuse ja väsimuse tõttu; väheste teadmiste, mis puudutavad videopildist otsitavat sisu, tõttu või teiste, tähelepanu hajutavate kohustuste tõttu. Nende probleemide lahendamiseks on tehtud suuri edusamme pildituvastuse alal, et arvutid oleks suutelised ära tundma, kes on parajasti salvestisel ja mis seal toimub.

Arvutid

Kõige suurem osa arvutipõhisest jälgimisest moodustab andmevoogude ja internetiliikluse jälgimine. Kuna käsitsi seda teha on võimatu andmehulga suuruse tõttu, kasutatakse algoritme, mis otsivad liikluse hulgast välja märksõnu ja mustreid, mis vastavad eelnevalt kindlaksmääratutele.

Arvutites leiduva info tõttu võivad need olla jälgimise sihtmärgid. Sellesse paigaldatud tarkvara võib edastada infot arvuti IP aadressi, MAC aadressi, lahtiste portide numbrite, operatsioonisüsteemi tüübi ja versiooni ja palju muu kohta. Samuti on võimalik salvestada klahvivajutusi ning selle kaudu saada ligipääs parooliga kaitstud internetipõhiste teenuste kontodele.

Arvuti enda kasutust on ka võimalik jälgida – kas reageerides ainult kindlatele tegevustele, mõne programmi kasutamisele või jälgides iga tegevust igas programmis. Mõnda programmi jälgides saab kindlaks teha, millal seda kasutatud on ja kui kaua, mis võib osutuda kasulikuks töökohal. Kindlatele tegevustele reageerides saab näiteks teha ekraanitõmmise, kui on kasutatud mõnd märksõna. Kogu tegevust jälgides saab ülevaate selle kohta, mille jaoks seadme kasutaja oma arvutit igal hetkel kasutanud on, saab kindlaks määratud ajavahemike tagant teha ekraanitõmmiseid jpm.

Sotsiaalvõrgustiku analüüs

Sotsiaalvõrgustike analüüsi kaudu kogutakse infot, mille inimene on ise internetti postitanud – nimi, sünnipäev, kirjalikud postitused, üles laaditud pildid ja muud, olenevalt sellest, mida antud kasutaja on jaganud (ja millise sotsiaalvõrgustikuga on tegemist). Postitusi ja tegevusi analüüsides saab teada kasutaja poliitilised vaated, huvid, hobid ja palju muud, mida saab kasutada näiteks suunatud reklaamide näitamiseks. Inimeste omavahelist suhtlust analüüsides saab kokku panna grupid, kes omavahel suhtlevad ja selle, kuidas need teiste tekkinud gruppidega kokku puutuvad.

Andmekaeve

Andmekaeve on suure koguse andmete analüüs, et neist leida püsivaid mustreid ja muutujatevahelisi seoseid. Andmekaevet on võimalik kasutada sotsiaalvõrgustike analüüsist saadud andmete töötlemiseks.

Nii internetti kasutades kui ka igapäevatoiminguid tehes jääb kõigist maha elektrooniline jälg. Google’i kaudu midagi otsides ja poest kliendikaarti kasutades tekib teatud hulk andmeid, mida on võimalik omavahel kokku viia. Nende põhjal saab piisavalt põhjaliku ülevaate sellest, millised on inimese harjumused, eelistused, mis talle meeldib, milline on tema päevakava jne. Inimesest saab kokku panna täieliku profiili.

Biomeetria

Biomeetria on inimeste automaatne tuvastamine nende anatoomiliste ja käitumuslike eripärade põhjal, näiteks sõrmejälg, nägu, silma võrkkest ja hääl. Isiku verifitseerimisel on biomeetriliste näitajate kasutamine täpsem ja turvalisem, kui näiteks ID kaardi kasutamine, kuna nende näitajate võltsimine on võimatu. Mõningad isikuttõendavad dokumendid sisaldavad ka infot biomeetriliste näitajate kohta.

Mõju privaatsusele

Oht privaatsuse kadumisest on tehnoloogia arenguga alati kaasas käinud. Tehnoloogia areng on viinud meid selleni, et elektroonilisest järelevalvest on saanud osa meie elust. Pole vahet, kas me asume parasjagu enda kodus, tänaval, poes, tööl või kuskil mujal – uudse tehnoloogia abil on võimalik meie tegevustest peaaegu igat sammu jälgida. Kui varasemalt võis eeldada, et kodu on igale inimesele privaatne koht, siis tänapäeval see tõele enam ei vasta. Meid ümbritseb tehnoloogia, mis teeb elu küll märkimisväärselt lihtsamaks ja mugavamaks, aga samal ajal oleme me avatud erinevatele rünnakutele, mille abil on võimalik meie tegevusi jälgida ja andmeid koguda. Isegi telefon, mis on tänapäeval olemas peaaegu igal inimesel, on väga võimas seade, mille kaudu on võimalik teostada järelevalvet. Pole kahtlustki, et tänasel päeval on meil vähem privaatsust kui kunagi varem. Oleme jõudnud infoajastusse, kus paljud inimesed ohverdavad mugavuse nimel privaatsuse ning nii mõnigi on arvamusel, et infoajastu ja privaatsus ei sobi üldse omavahel kokku. Üldisemalt võib rääkida mõjust privaatsusele eraelus ja ettevõtetes.

Privaatsus ettevõtetes

Ettevõtete sisene töötajate elektrooniline järelevalve on muutumas järjest populaarsemaks. Paljude ettevõtete juhid on arvamusel, et töötajate jälgimine on ettevõtte seisukohalt kasulik, õigustatud ja lausa vajalik. Põhjuseid selle jaoks on mitmeid nagu töötajate saabumise ja lahkumise jälgimine, produktiivsuse mõõtmine ja kontrollimine, ebasobiva või lubamatud käitumise vältimine jne. Enamus riikides on seaduse järgi kohustlik selline tegevus märkida töölepingusse või selle teostamisel töötajaid teavitada. Töötajatel selle koha pealt aga sõnaõigust väga polegi ning neil tuleb sellega kas leppida või olla valmis töökohast loobuda. Kui tegemist on kehtiva töölepingu muutmisega, siis põhimõtteliselt on võimalik järelevalve teostamist vaidlustada, aga praegusel hetkel on sellega edu saavutamine üpris keeruline, kuna järelevalve teostamist ettevõtte siseselt on kerge põhjendada. Sellisel juhul peaks olema töötajal väga tugev argument selle tegevuse vastu või vastav tegevus peab minema vastuollu mõne muu seadusega.

Tööandjad loodavad järelevalvega saavutada suurema kontrolli enda ettevõtte üle ja motiveerida enda töötajaid pidama kinni kokkulepitud reeglitest ning vältida probleemide teket. Arvatakse, et järelevalve teostamise puhul on töötajad produktiivsemad ja teevad enda tööülesandeid hoolsamalt ja paremini. On uuringuid, mis näitavad aga vastupidist ning väga paljudel juhtudel ei ole töötajate jälgimine üldse põhjendatudki või selle teostamine on liiga laialdane. Eeldatud saavutuste asemel võib see viia ka täiesti vastupidise tulemuseni, kus töötajatel tekib stress ja hirm, et nad ei ole piisavalt produktiivsed või ei täida enda tööülesandeid piisavalt hästi. Kuna jälgimise all üritavad inimesed jätta endast paremat muljet, võib selline olukord väga kergesti tekkida. Selle tulemusena langeb produktiivsus, töötajate enesetunne langeb ja võib väga tõenäoliselt lõppeda isegi lojaalsemate töötajate lahkumisega. Eksisteerib ka oht, et leidub neid, kes õpivad süsteemi ära kasutama ja näitavad end paremast küljest kui nad tegelikult on.

Ekstreemne näide oleks selline olukord, kus töötaja saab ettevõtte poolt telefoni, mida ta peaks töö jaoks kasutama ning lubatud on ka eralus seda kasutada. Ilmselgelt kasutaks see inimene seda telefoni siis ka eraelus, kuna puudub vajadus teise telefoni järele, kui üks on juba olemas. Kui sellesse telefonisse on paigaldatud jälgimist võimaldav tarkvara, siis võib see tähendada seda, et töötaja tegevust ja asukohta saab jälgida isegi töövälisel ajal. Kindlasti oleks sellise tegevuse puhul tegu piiride ületamisega ja see võib olla tööandjale karistatav tegevus, aga see ei tähenda, et see oht poleks olemas. Oht on olemas ja väga häiriv on mõelda, et töötajal ei ole tegelikult lihtsat viisi, kuidas üldse aru saada, kas teda parasjagu jälgitakse või mitte. Olukord on veelgi hullem, kui andmeid kogutakse jooksvalt ning hiljem võib tekkida andmete väärkasutus või leke.

Privaatsus eraelus

Eraelu puhul on privaatsus suuresti mõjutatud valitsuse poolt elektroonilise järelevalve teostamisest. Valitsuse poolt teostatav järelevalve hõlmab ka telekommunikatsiooni ettevõtteid ja erinevaid turvateenuste osutajaid. Selle puhul on kõige häirivam asjaolu see, et keegi ei tea täpselt mis mastaabis järelevalvet teostatakse, kuna valitsusel on kasutusel ka salastatud programmid, mis ei kuulu avaliku teabe alla. Põhimõtteliselt tuleb inimestel enda valitsust usaldada ja loota, et nende usaldust ei kuritarvitataks. Kuigi seadused on loodud inimese kaitsma ning valitsus tohib nende kohaselt teostada ainult põhjendatud järelevalvet, peame siiski arvestama, et “põhjendatud järelevalve” on subjektiivne. Ajalugu on näidanud, et nii mõnigi valitsus on enda rahva usaldust kuritarvitanud. Järelevalve käigus kogutakse andmeid, mis tekitab omakorda erinevaid ohte nagu andmete kuritarvitamine, lekkimine jne.

Edward Snowdeni leke aastal 2013 on hea näide sellest, kuidas valitsus võib järelevalvega minna üle piiri ning tekitada pöördumatu olukorra, kus inimeste igat sammu jälgitakse. Üllatav on selle näite puhul see, et väga paljud inimesed ei saanud aru, mida valitsus valesti tegi ning nende põhiargumendiks oli väide, et tavalisel kodanikul, kes midagi valesti ei tee, polegi midagi varjata ja selle alusel oleks privaatsuse vabatahtlik loovutamine justkui õigustatud. Selle väite kohta oskas Snowden vastata järgmiselt: "Arguing that you don't care about the right to privacy because you have nothing to hide is no different than saying you don't care about free speech because you have nothing to say.", mis tõlkes tähendab: "Väites, et sind ei huvita õigus privaatsusele, sest sul pole midagi varjata, ei erine sellest, kui sa väidad, et sind ei huvita sõnavabadus, sest sul ei ole midagi öelda.".

Snowdeni lekkest on mõistlik teha järeldus, et võimaluse korral suudab valitsus kasutada ükskõik, mis jälgimist võimaldavat elektroonilist seadet, et inimesi leida või jälgida. Inimesed, kes privaatsusest hoolivad, näevad selles suurt probleemi ja õnneks on sellele probleemile tekkinud erinevaid lahendusi. Selline olukord on andnud hoogu teenuste ja toodete tekkeks, mis kasutavad suhtlemise ja andmete kaitsmise eesmärgil krüpteerimist. Teoreetiliselt on inimestel võimalik teadlikkusega end mingil määral kaitsta, kuid kahjuks on reaalsus selline, et vaid vähesed on selle teemaga lähemalt tutvunud ning palju on neidki, kes lihtsalt ignoeerivad seda teemat, kuna nende silmis pole see probleem. Kuigi olemas on vahendeid, mille abil enda privaatsust kaitsta, tuleks teemaga siiski süvitsi tutvuda. Näiteks kasutades TOR brauserit, on inimest siiski võimalik käitumismustri abil tuvastada. Seega ei piisa ainuüksi erinevate tööriistada kasutamisest, vaid tuleb olla ka teadlik ohtudest üldisemalt. See on ka üks põhjustest, miks inimesed eelistavad jääda mugavustsooni ning ohverdada selle tõttu privaatsuse.

Teemaga lähemalt tutvumiseks ja enda teadlikkuse tõstmiseks interneti kasutamisel on soovitatav külastada https://www.privacytools.io/ kodulehte, mis sisaldab infot tarkvarade ja teenuste kohta, mis on privaatsuse säilitamiseks vajalikud ning annab üldisemalt näpunäiteid enda privaatsuse säilitamiseks. Kuigi privaatsus on mõjutatud ka muudest teguritest, mille üle meil kontroll puudub, tasub siiski tutvuda võimalustest kaitsta enda privaatsust internetis.

Kuritarvitamise oht

Igasugune ligipääs andmetele toob endaga kaasa ohu, et neid andmeid kuritarvitatakse. Samuti on paigas seadused, mis määravad ära, kuidas ja millistel tingimustel võib järelevalvet rakendada.

Järelevalvesüsteeme võidakse ära kasutada kriminaalsetel eesmärkidel, näiteks inimeste kohta andmeid kogudes, et neid väljapressimisel ära kasutada. Neid süsteeme võivad ära kasutada ka need ametkonnad, mille ülesannete hulka kuulub turvalisuse tagamine – ühiskondlikult keerulistel aegadel võidakse valitsuse kritiseerijaid kogutud info abil taga kiusama hakata. Samuti on võimalik ära kasutamine jälgitavate vastase eelarvamuse tõttu, sealhulgas jälgitava rassi tõttu, näiteks pöörates neile ebaproportsionaalsel hulgal tähelepanu. Lisaks on probleem (enamasti meessoost) operaatoritega, kes jälgivad naisi ilma nende endi teadmata.

Näiteid

Eelmise sajandi viimasest kümnendist on pärit niinimetatud lindiskandaal – eradetektiivibüroo AS SIA ruumidest leiti dokumente, heli- ja videosalvestisi, mille põhjal võib järeldada, et tegu oli ebaseadusliku jälitustegevusega. Osadel helisalvestistel olid poliitikutevahelised vestlused, kusjuures iga sellise lindistuse peal oli kuulda tolleaegse siseministri Edgar Savisaare hääl. Selle skandaali tagajärjel astus toonane valitsus tagasi ja Savisaare juhitud Keskerakonna asemel sai valitsusse Reformierakond. Savisaar astus skandaali tulemusena Keskerakonna juhi kohalt tagasi.

PRISM on NSA, Ameerika Ühendriikide Riikliku Julgeolekuagentuuri programm, mille raames kogub NSA inimeste kohta infot suurtelt ameerika firmadelt: Microsoft, Yahoo, Google, Facebook, PalTalk, AOL, Skype, YouTube, Apple. See keskendub välismaise side liiklusele, mis sageli käib läbi ameerika serverite, kuigi on saadetud ühest välisriigist ja liigub teise välisriiki. PRISMi kaudu saadud andmeid kasutatakse ühes seitsmest NSA raportist.

2010. aasta veebruaris tuli välja, et Philadelphias, Ameerika Ühendriikides asuva Harritoni keskkooli õpilast Blake Robbinsit oli talle kooli antud sülearvuti veebikaamerast tema teadmata jälgitud. Kooli asedirektor näitas Robbinsile pilte, mis olid tehtud ajal, kui ta oli kodus, ning süüdistas Robbinsit sobimatus käitumises. Robbinsi vanemad esitasid kooli vastu föderaalse hagi. Tuli välja, et kooli töötajad olid teinud tuhandeid pilte ja ekraanitõmmiseid. Kool läks välja kokkuleppemenetluse peale, makstes kokku 610 000 USA dollarit.

Kuidas sellesse erinevates riikides suhtutakse?

Ühest küljest on elektrooniline järelevalve tänapäeval üpriski levinud nähtus, kuid selle tõkestamiseks on aastate jooksul välja töötatud ka mitmeid regulatsioone sooviga kaitsta isikute eraelu. Esimest rahvusvaheliseliselt siduvat dokumenti esitleti 1981. aastal isikuandmete automatiseeritud töötlemise kohta, mis sätestas esmakordselt üskikisiku õigused isikuandmete kogumisega – sellega püüti tagada isikute privaatsfääri kaitse. Kuna digitaalmaailm muutub üpriski kiiresti, tekkis Euroopas vajadus tõhusama regulatsiooni tarbeks ning 1995. aastal võeti Euroopa Liidus vastu andmekaitsedirektiiv, mis sätestas isikuandmete konfidentsiaalsuse ning võimaluse enda andmete kogumisse ja kasutamisse sekkuda. Kuna ajaga on infotehnoloogilised võimalused arenenud ning kasutusele on võetud uudseid võimalusi, mida tol ajal veel ei tuntud, võeti Euroopa Liidus 2016. aastal vastu uus regulatsioon - andmekaitsemäärus, mis sätestas isikuandmete kaitse mõiste veelgi laiemalt. Sellest lähtuvalt võib järeldada, et Euroopa Liit on elektroonilisse järelevalvesse suhtunud tõsidusega ning pakkunud Euroopa Liidu kodanikele võimalikku kaitset massilise luuramise eest. Lisaks leidub Euroopa Liidu tasandil ka teisi õigusakte, mis sätestavad üksikisiku privaatsusõiguse kõrgele tasemele. See aga ei tähenda elektroonilise järelevalve puudumist, aga pigem kitsamas mastaabis kasutamist. Vaatamata sellele on Euroopa Liidu kodanikud üpriski häiritud oma isikuandmete kasutamisest, ligi 67%-i tunneb muret enda isikuandmete kasutamise tõttu.

Austraalias rakendatakse samuti elektroonilist järelevalvet, kuid selle piiramiseks on rakendatud ka teatud kaitsemehhanisme. Austraalias väärtustatakse privaatsust kui inimõigust, kuid terrorismi tõkestamiseks on viimasel aastatel vastu võetud ning laiendatud õigusaktide kohaldamist, mis võimaldavad hõlpsamat elektroonilist järelevalvet. Austraalias on luubi alla võetud näiteks moslemid ning isegi anti-moslemi gruppidesse kuuluvad isikud.

Samas ei rakendata niivõrd tõhusat andmekaitset Ameerika Ühendriikides, sealne konstitutsioon ei taga selgesõnalist privaatsusõiguse kaitset. Samuti on just Ameerika Ühendriikides kasutatavad elektroonilise järelevalve programmid ning võimalused enim spekulatsioone kogunud. Elektroonilist järelevalvet toetatakse eesmärgiga tõkestada kuritegusid ja terrorismi, kuid jätkuvalt kogutakse massiliselt ameeriklaste kohta igakülgset informatsiooni, kusjuures ka ebaseaduslikult. Kusjuures ameeriklased on mingil määral vastava infoga ka kursis. Uuringu käigus küsiti ameeriklastelt, kui palju on nad kuulnud elektroonilistest järelevalve programmidest ning muudest taolistest võimalustest. Selgus, et 31% vastanutest on kuulnud väga palju selle kohta, et riik teostab nende üle järelevalvet, eelkõige telefonikõnede, e-mailide või teiste kommunikatsioonivõimaluste vahendusel, et tõkestada terrorismi. Seejuures 56% vastanuist teadsid sellest vaid pisut. Lisaks sellele valmistab seesugune massiline elektrooniline järelevalve ameeriklastele muret, 17% vastanutest on seetõttu väga mures ning 35% vastanutest on mingil määral sellest häiritud.

Lisaks on elektrooniline järelevalve üpriski tavaline nähtus Põhja-Koreas. Algselt põhjendati selle vajalikkust kuritegevuse tõkestamisega, kuid ajapikku on järelevalve muutunud igapäevaseks normaalseks nähtuseks ning ilmselgelt kaotanud oma algse eesmärgi. Põhja-Koreas on valitsuse poolt paigaldatud kaameraid väga massiliselt, üle 500 000 – mis annab väga selge näite sellest, et elektrooniline järelevalve on antud riigis üsna kõrgel tasemel ning enda kodanikke jälgitakse igal sammul. Kuna Põhja-Koreas kehtib ka üsna range tsensuur, ei ole võimalik kindlaks teha elanike suhtumist riigi sanktsioonidesse.

Venemaal on elektrooniline järelevalve samuti üpriski tavaline nähtus, andmeid kogutakse SORMi vahendusel, mida on aasta-aastalt täiendatud ning seoses sellega kogutakse infot aina detailsemalt. Venemaal on jõustus näiteks 2014. aastal seadus, mille kohaselt ei saa üle 3000-e jälgijaga blogijad enam anonüümseks jääda, vaid peavad end registreerima. Lisaks peavad sotsiaalvõrgustikud säilitama venelaste andmeid vene serverites vähemalt pool aastat. Täiendavalt kehtib Venemaal veel Yarovaya seadus, mille kohaselt peavad telekommunikatsiooni ettevõtted säilitama telefonivestluseid, sõnumeid ja internetikasutust samuti vähemalt pool aastat. Seega Venemaa on liikunud väga tugevalt selles suunas, et oma kodanikke maksimaalselt jälgida ning nende kohta võimalikult palju informatsiooni koguda.

Kasulikkus ja õigustatus

Tehnoloogia on kui kaheteraline mõõk. Innovatsioon ja uuendused saavad tuua kasu, kuid samal ajal võivad tekitada kahju. Kuigi enamik meist kasutavad järelvalvet just eeliste tõttu, kasutavad teatud isikud seda hoopis vastupidisel eesmärgil tekitada kahju. Elektrooniline järelvalve on selles mõttes modernse tehnoloogia üks imesid, mida saab kasutada nii kodus, tööl kui ka avalikes kohtades. Samas tuleks silmas pidada, et elektroonilise järelvalve eelised ja kasulikkus ületavad siiski selle ebasoodsused.

Kuritegevuse peletamine

Sõltumata elektroonilise järelvalve asukohast, milleks võib olla kodu, töö või avalik koht, on selle suurimaks eeliseks vaieldamatult kuritegevuse peletamine. Turvakaamerate paigaldamine on kohe efektne. Isegi, kui neid on paigaldaud diskreetselt, saavad inimesed tunda turvatunnet, mis on teatud olukordades, tingimustes või koguni riikides hindamatu. Turvakaamerate paigaldamisega saab tõkestada kuritegevust. Kaamera olemasolu võib tekitada kurjade plaanidega inimestes hirmuvärinaid, et käituda korralikult, kuna nende idenditeet ja illegaalne tegevus on lindile jäädvustatud.

Ühe uuringu põhjal selgus, et elektroonilise järelvalvesüsteemi paigaldamine autoparklatesse aitas kaasa 51% kuritegevuse langusele, ühistransportides 23% ja avalikus kohtades 7%. Isegi väikseim number, 7%, on märgatav areng paremuse suunas.

Tegevuste ja stsenaariumide jälgimine

Elektrooniline järelvalve on tehtud väga lihtsaks, kuna neid saab tehniliselt energiaallika olemasolu tõttu paigaldada igale poole. Neid on saadaval igas kujus ja suuruses, millest mõned on piisavad pisikesed, et olla peidus taimepottides ja mujal. Vastavalt vajadusele elektrooniline võib olla nähtavas kohas paigaldatud või peidus. Nende olemasolu tõttu saab hoida silma peal kahtlasel tegevusel.

Turvakaamerate paigaldus ostukeskustes ja supermarketites on hädavajalik, kuna turvaülemate palkamine ning paigaldamine igasse nurka on kulukas. See kehtib eriti USA’s kaubanduskeskuste puhul, kuna ala on hiigelsuur ja reaalselt pole võimalik kõige peal inimjõu arvelt silma peal hoida. Kaubanduskeskused on selle tõttu üle läinud elektroonilisele järelvalvele, kuna see tõhustab asjadel silma peal hoidmist mikrotasandil ja samuti näiteks parklates või lagedates piirkondades. Samuti poed omakorda kaubanduskeskuses varustatud turvakaameratega loob teisetasemelise kaitsekihi.

Asitõendite kogumine

Elektroonilise jälgimise olemasolu strateegilistes kohtades tuleb suuresti kasuks, kui on vaja jälgida teatud inimeste tegevusi ja sõnu või sündmusi. Modernsed turvakaamerad pole ainult varustatud kõrgkvaliteedilise videokvaliteediga, vaid salvestavad samuti heli. Selge pilt koos terava heliga teeb elektroonilise järelvalve sellevõrra veelgi tõhusamaks, et jälgida tegevusi või sündmusi. Legaalsete stsenaariumide puhul tuleb see kasulikkus eriti abiks, kuna pealtnägija võib unustada ära olulise detaili või anda valeinformatsiooni toimunust. Elektroonilise järelvalve olemasoluga saavad seadusjõud näha, mis teatud olukordades tegelikult juhtus.

Kohtujuhtumite korral aitab turvakaamera salvestis tõestada kannatajal, mis tegelikult juhtus kas kodus, kontoris või avalikus kohas. Salvestiste näol on tegemist vaieldamatu asitõendiga, mis aitab olukorrale lahendust leida.

Õigete otsuste tegemine

Turvakaamerate abil jäädvustatud materjal saab teatud olukordades teha õigeid ja ausaid otsuseid. Näiteks erimeelsuste lahedamine nii era- kui ka töösektoris. Selleks võivad olla olukordade lahendamised pere või kolleegide vahel, või siis kliendi ja teenindaja vahel. Väära, kõlbmatu ja valesüüdistuste korral, mille on kaebanud kas tarbija või teised võimud, saab elektroonilise järelvalve abil selguse tuua, mis tegelikult oli juhtunud.

On olnud palju juhtumeid, mil inimesed teesklevad viga saamist teatud kohtades, et saada endale raha kohtusse kaebamisega. Antud olukord võib tekitada suurt finantsilist ja avalike suhete peavalu. Sellistel juhtudel elektroonilise turvakaamera olemasolu aitab tõesti valesüüdistustest pääsemiseks.

Salvestiste haldamine

Elektrooniline järelvalve salvestab ja dokumenteerib süstemaatiliselt kõike, mida nad näevad. See annab võimaluse pilgu peale visata sündmusele, mis oli juhtunud teatud kellaajal, ja algatada uurimist/menetlust.

Kasulikkuse vastu käivad argumendid

Elektroonilise järelvalve vahendite turvalisus

Kuigi elektroonilise järelvalve kasutajad üritavad ennast kursis hoida uusima järelvalve süsteemidega, ei tasuks unustada, et sissetungijad ja kurikaelad toimivad samamoodi. Nutikad sissetungijad teavad elektroonilise järelvalve kohta piisavalt ja võivad leida märkamatu meetodi kahju tekitamiseks. Sellele lisaks, arvutisõpradest kurjategijad saavad tehnoloogiast aru ja on välja töötanud viisid, kuidas elektroonilist järelvalvet välja lülitada. Veelgi hullem variant sellest on elektroonilisse järelvalvesüsteemi häkkimine ning selle omaniku peal luuramine.

Suutmatus kuritegu vältida

Kuigi ülalpool toodud eelistest üks oli tõepoolest kuritegevuse peletamine, ei saa elektrooniline järelvalve täielikult vältida kuritegevuse toimumist. Turvakaamerad laseb tõesti hilisemal vaatamiskorral tuvastada kurjategijat ja sellega saab õigluse tasutud või peletab mõned arglikumad pätid ära. Kuid kui kuritegevuse hetke ajal elektrooniline järelvalve ei saa peatada seda. Elektroonilisel järelvalvel puudub tüüpiliselt turva- või häiresüsteem, mis teatud olukorras annaks häire edasi politseisse või muudesse organitesse.

Küll aga tasub mainida, et kallimatel turvasüsteemid on integreeritud turvafirmadega, mis tähendab, et teatud olukordades võimud saavad siiski häire ohu korral.

Elektroonika seadistamise kulukus

Korralikud kaamerad maksavad sadu, kui mitte tuhandeid dollareid sõltuvalt selle funktsioonidest, kogusest ning jälgimissüsteemidest. Omakorda nende paigaldamine ning hooldamine toovad kaasa lisakulud.