COVID-19 mõju töökultuurile

Ülevaade rühmatööst ja teemavalikust

COVID-19 on jätnud endast sügava jälje ja haava terves maailmas ning sellest tingituna ei tundu tulevikuprognoosid ka kõige helgemad. Pandeemiast tingitud piirangute sätestamisega on oluliselt muutunud ka töökorraldus, mida oleme otsustanud neljakesi oma isiklikest kogemustest võrdlema ning kajastama. Töötame küll kõik IT-alastel ametikohtadel, kuid me kõik töötame ja oleme varasemalt töötanud väga erinevate suurustega ning erinevates valdkondades tegutsevates ettevõtetes. Meie valmisolek, tööülesanded ja nende käigus kogetu on erinev ning seetõttu otsustasime igaüks meist kajastab COVID-19 mõju isiklikust vaatenurgast ja kokkupuutest. Antud töö jaguneb seetõttu neljaks osaks, kus iga rühmatöö liige on enda kokkupuute ja kogemuse jaganud omakorda erinevateks alarühmadeks.

Martin - töötamine erasektori väikeettevõttes

Sissejuhatus

Olen 33 aastane töötav üliõpilane. Hakkasin tööl käima 19 aastaselt ja olen sellest saadik olnud kontoritöötaja. Alati IT alal, kas programmeerija või administraatorina. Olen teise kursuse üliõpilane statsionaarõppes. Elan Tallinna kesklinnas ja mu kontor on jalgsi 12 minuti kaugusel. Meie firmas on tööl kokku 13 inimest ja tegutseme IT konsultatsiooni ja haldusega. Covid-19 tõttu alates 2020 aasta mai kuust olen kodukontoris.

Kaugtööle lülitumine

Enne Covid-19 on firmas olnud teemaks kaugtöö võimaldamine - kunagi teeme ära! Ilmselgelt kodukontori päevi on meil kõigil enne olnud, aga mitte nädalate kaupa, rääkimata kuudest. Kaugtöö teema oli õhus eelkõige selleks, et tööturg oleks laiem - saaks palgata inimesi ka mujalt peale Tallinna. Olin ülemusega ka enne koroonat suhelnud sellel teemal, et äkki saaks periooditi kaugtööle lülituda. Mingit vajadust füüsiliselt kuskil olla tegelikult ei ole - serverid ei ole meil ju kontoris vaid kuskil pilves. See plaan lükati kuskile ebamäärasesse tulevikku. Seetõttu ei osanud unes ka näha, et selline võimalus avaneb niipea. Kuna tegemist IT firmaga, siis kaugtöö peaks olema tehtav ja jõukohane kõigile töötajatele. Meil on suur osa kliente välismaal ja juba enne koroonat oli meil kõigil kasutusel Zoom ja Slack tarkvara. Koosolekud üle interneti ei ole mitte midagi uut meie jaoks. Koosolekuruumid olid varustatud normaalse konverentsi tehnikaga juba enne koroonat. Kõigil töötajatel on veebikaameraga laptopid. Kõik see aitas kindlasti kaasa sujuvaks kodukontorisse suundumiseks. Kevadel viimase hetkeni ülemus ei tahtnud sellest midagi kuulda, et me kõik nüüd kodukontoritesse läheme. See suhtumine oli minu jaoks üllatav ja ei saanud hästi aru miks selline vastuseis. Alguses arvasin, et tal on hirm selle ees, et töötajad hakkavad tööluusi massiliselt tegema ja projektid kukuvad läbi. Tagantjärgi olen aru saanud, et tema kodune olukord on teistsugune minu omast. Tal on mitu väikest last, kes ei lase tal kodus olles tööd teha. Ülemus on sisuliselt terve koroona aja kontoris käinud. Arvan, et paljude inimeste kodud ei ole ette nähtud kodus töötamiseks ja loodan, et paari aasta pärast on tavaline, et kodudes on eraldi kontori tuba.

Tavaline tööpäev

Tööpäev algab kell 9 "stand-up" koosolekuga. Varasemalt tähendas see, et pean ärkama umbes kell 8, käima pesus, panema riidesse ja sööma hommikusööki. Seejärel suundusin kontorisse, kus jõudsin enne koosolekut veel kohvi juua ja kolleegidega juttu ajada. Tänaseni ma ei ole oma äratuskella muutnud, see heliseb ikka kell 8, aga kipun mitu korda “snooze” panema ja tegelikult tulen voodist välja enamus päevadel umbes 8.45. See annab mulle piisavalt aega, et teha valmis hommikusöök ja kohvi. Enne seda panen jalga aluspüksid ja selga t-särgi. Koosolekud toimuvad Zoom rakenduse vahendusel, aga enamikud veebikaamerat sisse ei lülita. Üks põhjus on osade inimeste internetiühendus. Nad elavad äärelinnas ja sõltuvad mobiilsest internetist ja kui kõik veebikaamerad sisse panevad, siis kipub “hakkima”. Eks ka telekomifirmad ja ka töötajad ise ei osanud ette näha, et hakatakse kodudest tööd tegema interneti vahendusel. Kuna ma tavaliselt räägin koosoleku lõpu poole, siis söön hommikusööki sel ajal kui teised räägivad. Oma "kodukontori" olen sisse seadnud elutuppa. Varasemalt oli tänane kontori koht minu lauaarvuti jaks, et mängida arvutimänge. Ei leidnud rohkem kasutust, kui tund päevas. Töökoha poolt lubati kontorist väga hea tool oma tool koju viia. Seda ma tegema ei hakanud, kuna see tool ei sobi üldse minu kodu sisustusega. Otseselt mingit raha kodukontori jaoks ei ole minule teadaolevalt eraldatud. Igatahes kuu aega peale kodukontori algust ostsin parema tooli koju, kuna vana oli üsna ebamugav pikaks tööpäevaks. Igati mõistlik investeering. Lõuna oli mul kontoris käies pea alati täpselt kell 12, kuigi meil mingit reeglit selle jaoks ei olnud, siis oli see aeg kus ka kõik teised läksid lõunale. Kodukontoris on lõuna aeg palju laiemas ajavahemikus. Jääb kella 12 ja 14 vahele. Teen selle pausi, kui mingi asja valmis saan. Varasemalt sain hakkama 15 minutiga, aga nüüd läheb 30 kuni 45 minutit, kuna söök tuleb ise valmistada ja olen hakanud pesemas käima hoopis lõuna ajal. Sedasi on õhtul peale tööd värskem olla. Toitumisele on kodukontor hästi mõjunud, kontori lähedal olevates söögikohtades on ikka valikus vähem tervislike toite - paljud toidud on üleliia rasvased ja ebatervislikud. Samas liikumist on oluliselt vähemaks jäänud. Arvan et tervislikum toitumine on mu kodu-kontor-kodu teekonna asenduseks heaks tasakaaluks. Kadunud on kolleegidega koos lõunal käimine - sellest tunnen natuke puudust. See oli tavaliselt aeg, kus kuuleb igast huvitavaid jutte, mis ei ole võibolla tööga nii tihedalt seotud. Samas ma olen pigem introvert ja ei ole minu jaoks suur probleem.

Esimese poole aasta jooksul oli minu jaoks kodukontoris kõige suuremaks katsumuseks tööpäeva lõpu hägusus. Kontoris sai enamasti ikka kella 17 ajal koju mindud ja sellega toimus ka mentaalne lülitus töö lainelt kodu lainele - eriti hea oli see veerand tunnine jalutus. Kuna meie kliendid on sageli lääne pool, osad ka Kanadas, siis on üsna tavaline et midagi kirjutatakse ka vahetult peale kella viite kuni õhtul üheksani välja. Mingit kohustus sellele reageerida ei ole. Samas kui ma pole peale tööpäeva arvuti tagant ära läinud, siis alguses juhtus ikka päris tihti, et tööpäev lõppes tegelikult kell 18-19, sest tegin kiirelt mingid asjad ära ja kirjutasin inimestele vastu. Tänaseks olen endale sisse seadnud reegli et laptop läheb umbes kell 17 kinni ja käima läheb lauaarvuti - kus pole töö meili ega chati programme paigaldatud.

Muudatused kooli rindel

Juba enne koroonat enamus õppejõude kasutas loengutes videosalvestust, mida ma sain õhtuti ja nädalavahetustel järgi vaadata. Praktikumid tuli enamasti ikkagi kohapeal käia. Minu jaoks tähendab üks 1.5 tunnine koolitund napilt alla 2.5 tunnist auku päevas - TTÜ on kaugel. Taksoga on 12 eurot edasi-tagasi ja ühistransport ei ole ajaliselt mõistlik selle teekonna jaoks. Koroona on mulle andnud rahalise ja ajalise võidu kooli ja töö vahel jooksmise arvelt. Kevadel ja nüüd sügisel ma olen pidanud käima kohapeal väga vähestes tundides, varasema kolme-nelja korra asemel üks korda nädalas, kui sedagi. Osad tunnid toimuvad ka otseülekandena, aga nendega liitumine võtab mul paar minutit ja ei valmista probleemi. Juba enne koroonat lubas tööandja mul koolis käia töö ajal, aga see tähendas sageli ka õhtul töö järgi tegemist. Nüüd saan paljudes ainetes teha iseseisva või praktilise töö ära õhtuti ja nädalavahetusel, selline tunne et olen kaugõppur, mitte statsionaar. Vähem auke tööpäevas ja parem rütm kooli ja töö vahel. Negatiivne areng on kindlasti esmakursuslastel - raske on leida uusi sõpru, kui sa neid ei näe. Ülikoolis üksinda kõiki asju teha on raske. Õnneks alustasin kooliga koroona mõttes õigel ajal ja leidsin ülikoolist endale mitmed toredad sõbrad enne, kui kontaktõpe piirati. Nüüd me õpime virtuaalselt koos.

Kodukontor

Kuna me teeme tööd väga erinevatele firmadele ja projekte on palju, siis teemavahetus on meil alati suureks probleemiks olnud. Kui keegi katkestab mõttelõnga, siis see tähendab vähemalt 15 minutilist auku töös, et süübida tagasi sinna, kust asi pooleli jäi. Kontor on meil üks suur ruum ilma vaheseinteta - sageli keegi küsib mingi küsimuse, millele võiks ise vastuse leida või lihtsalt jääb kõrva teiste jutuajamine, milles tahaks kaasa rääkida. Ei olnud haruldane, et inimesi tuleb liigse müra tõttu korrale kutsuda. Kuna meie koosseis on viimase aastaga kasvanud 4 inimese võrra, siis see probleem on ainult süvenenud. See oli ka üks põhjustest miks ma olin huvitatud kodukontorist juba enne koroonat. Kodukontor on minu jaoks õnnistus, saan süveneda pikemateks perioodideks ja ei ole mingeid segajaid. Kui kellelgi on midagi vaja, siis kirjutab mulle chatti ja vastan siis, kui olen enda eelmised mõtted lõpuni mõelnud. Sageli teeme ka mini koosolekuid. Osade teemade puhul on parem teha kõne ja jagada ekraani, kui üritada kõike kirjutada. Enamus kolleege suunati või läksid omal soovil tagasi kontorisse, kui esimene laine oli vaibunud. Kodukontorit jätkasid esialgu ainult 3 inimest. Minule jäeti võimalus jätkata, kuna avaldasin soovi ja minu tööga ollakse rahul. Mõned kolleegid oleks ka tahtnud jätkata, aga leiti et nende töö kvaliteet on kodukontoris kannatanud. Pea kõik projektid on meil IAC(Infrastructure as code) põhimõttel. Kui mitu päeva on koodi repositooriumis vaikus ja ka piletites, siis on üsna selge, et pole tööga tegeletud. Nii väikese kollektiivi puhul tuleb laisklemine väga kiiresti välja - iga projekti peal on ju ainult paar kuni viis inimest. Ilmselgelt on kõigil paremaid ja halvemaid päevi, aga kui laisklemine on süstemaatiline, siis ei saa kodukontorit lubada neile. Põhjuseid võib olla erinevaid. Mina olen selle kriisi algusest peale lootnud, et kodukontor ei ole ajutine - võibolla sellepärast olen ka rohkem pingutanud, et see saaks nii jääda. Enne kodukontorit sai ikka tööl netis surfatud või niisama juttu aetud, ilma et ennast kuidagi halvasti tunneks. Keegi ei suuda 8 tundi jutti tööd teha ja seda tööandja ka mõistab. Samas kodukontoris tekkisid mul süümepiinad, kui tegelesin millegi muuga. Õnneks viimastel kuudel on see tunne vaibunud ja teen tööst ka väikseid pause. Kuna meile tuli suve lõpus töötajaid juurde, siis minu ja osade teiste töökohad kontoris kõrvaldati. Nüüd on meil kontoris kaks külaliste kohta, mida saavad need kasutada, kes on vahepeal kontorisse tulnud mingil põhjusel.

Kokkuvõte

Koroona on minu õpingud teinud oluliselt mugavamaks ja võimaldanud mul tööd teha nii nagu ma olen seda juba varem tahtnud. Minu töö tulemused on igal juhul läinud paremaks. Win-Win minu jaoks! Loodan et koroona kaob peatselt, aga kodukontor jääb.

Tanel - IT karjääri alustamine koroonapandeemia ajal

Sissejuhatus

Sarnaselt teiste seltsimeestega olen samuti töötav üliõpilane. Alustasin enda päris tööstaaži 2020. aasta suvel, juunikuus, kuid olen varasemalt kutsekooli ajal mitmel korral praktikal käinud. Kõik töökogemus pälvib minul IT erialal, praktikat viisin läbi IT spetsialisti sarnase töökohaga ja praegugi töötan IT spetsialistina Eesti suurettevõttes. Minu töö nõuab suuresti kontoris füüsiliselt kohal olemist. Lahendame oma tiimiga kasutajapöördumisi ja võtame telefonikõnesid vastu. Oleme tiimisiseselt jaotanud, et osad inimesed, kes asuvad kodukontoris, lahendavad neid pöördumisi, mida saab kaugelt teha ja need, kes on kontoris kohal, teevad on-site töid, ehk väljastavad riistvara ja vajadusel parandavad arvuteid jms. Meie tiimis on praegu kokku 13 inimest (nende seas 2 praktikanti), kellest 9 asuvad Tallinnas, peakontoris. Tallinas olevatest töötajatest on 2 vanemat töötajat Covidi tõttu kodukontoris ja istuvad telefoniliinil. Olen ise igapäevaselt kontoris kohal, kuid mitte terve tööpäev, ei soovi kooli kõrvalt täis kohaga nii intensiivselt tööd teha ja teen meeleldi 0,75 koormusega (sellest piisab ka praegu, et tööpäeva lõpuks aju täiesti koomas oleks).

Tavaline tööpäev

Päeva alustan tavaliselt arvuti taha istumisega, kus vaatan algselt uued pöördumised üle ja võtan mingi portsu töösse, kuid ei asu neid kohe lahendama. Pärast nende töösse võtmist hakkan eelmistest päevadest pooleli olevaid pöördumisi lahendama. SLA (Service Level Agreement) järgi on meil vaja pöördumised lahendada 2 tööpäeva, ehk 16 tunni jooksul. Ettevõtte helpdesk töötab 08:00 kuni 16:30, ning pärast seda lähevad pöördumised automaatselt pausile, kuni järgmise tööpäeva alguseni. Kõige nõmedam asi selle juures on see, et paljud inimesed kuritarvitavad helpdeski kõneliini, öeldes, et „andke mulle kohe lahendus“.

Ma ise ei suuda väga telefoni peal kõnesid vastu võtta, kuna alati ei pruugi kohe lahendus ette tulla, meeldib pigem ticket ette võtta, uurida seda, vajadusel kasutaja käest lisainfot uurida ja siis see lõpuks lahendada. Isegi, kui asjaga on marukiire, ei pruugi lahendus, mis ühel töötas alati teist aidata. Samuti on natuke minu jaoks imelik see, et, kui lahendan parasjagu mingit ticketit ja liinil olles pean kõne vastu võtma, peaksin ma kohe enda mõtlemise ümber lülitama kõne otsas oleva kasutaja mure kohta. Ma pigem harrastaksin seda, et süvenen ühe kindla asja peale ja teen selle lõpuni, kui hakkan miljonit erinevat asja korraga lahendama. Õnneks pole ma viimasel ajal liinil pidanud olema, kuna see kohustus on määratud kodukontoris olevatele inimestele.

Viidan enda tööpäevi ise kontoris ja üritan päeva peale ära teha mõningad on-site tööd. Panen mingid arvutid operatsioonisüsteemi paigaldama või siis planeerin kasutaja jaoks sobiva aja riistvara üleandmiseks. Kõik see on covid’i ajal natuke keeruline, kuna paljud inimesed asuvad kodukontoris ja ei pruugi alati kohal olla. Olen ka näinud, kus pöördumise sisse on märgitud, et kasutaja soovib, et talle koju asjad tuuakse, pani ikka korralikult naerma selline asi. Samuti teeb asja natuke raksemaks see, et ma ise ka ei tööta täis kohaga. Isegi, kui kasutajale sobib helpdeski tööaja sees kontorisse tulemine, siis ei pruugi see minule sobida ja tulebki natuke hoolikamalt asju planeerida. Õnneks on vajadusel mul abivalmid tiimikaaslased, kellelt saan ka vajadusel abi küsida. Samuti saan üldiselt ka läbi teiste tiimide liikmetega, kuigi vahepeal on osad 2. level adminid natuke kapriissed ja arvavad, et ma pole nende aega väärt...

Olen praeguse kriisiolukorra tõttu näinud mitte sellist sujuvat töövoogu, vaid pigem pöördumiselaineid. Mõni päev on väga rahulik ja saab mõnusa koormusega asju lahendada, järgmisel päeval on jälle mingi laviin ilma mingi otsese põhjuseta või üldise rikketa. Kõige lollim ajarikkuja on see, kui kasutaja soovib mingit riket parandada ja pärast ei vasta täpsustavatele küsimustele, see ajab mind kõige rohkem marru. Eriti loll on see, kui ei anta tagasisidet ticketis ca nädal aega, mille järgselt ma panen ticketi kinni ja pärast seda tuleb kas kommentaar või NPS (pöördumisele 10 palli süsteemis hinne ja kommentaar), et probleem on seni lahendamata. Vot siis tahaks küll lähima esemega härrast või prouast äsada. Õnneks või kahjuks (kuidas kellele) suudan veel rahulikuks jääda ja probleemi lahendamist edasi uurida.

Praktikale asumine ja tööle jäämine

Naljakas on see, et ma küll otseselt ei plaaninud enda ülikooli ajal erialast tööd otsida enne kohustusliku praktikat, kuid ennäe imet, elu teeb omad korrektuurid. Töölemineku süü saab sujuvalt libistada Marguse kaela, kes üks hommik mulle Slackis kirjutas, et üks IT spetsialisti praktikant olevat kohast ära öelnud ja otsivad kiiruga uut tegelast asemele. Vorpisin elu kiireima CV sülearvutis esimese asjana ärgates enda sülearvutis kokku ja saatsin tiimijuhile meili peale. Paar tundi möödus kirjast ja siis helises telefon, võtsin selle vastu, ning öeldi, et soovitakse vestlusele kutsuda üle Teamsi. Vestluse ajal suhtlesingi sama tiimijuhiga, kellele oma meili algselt saatsin. Mulle üllatusena tuli see, et tema rääkis rohkem mulle ettevõttest ja töökorraldusest, kui mina iseendast ja enda vajalikest töökogemustest. Vestlus võttis kokku ca 45 minutit, mille järgselt öeldi, et võetakse järgneval nädalal ühendust ja antakse teada, kas olen sobiv kandidaat. Ja nagu olevik näitab, saingi meili teel teada, et osutusin valituks. Alguses oli rõõmutunne, et saan natuke raha teenida (vaese tudengi vaev), kuid pärast mõtlesin selle peale, et pekki, nüüd peabki tööle minema ja ei saagi magada päev otsa…

Esimesel tööpäeval oli mul ikka korralik närv sees, ärkasin varem, kui oleks pidanud ja vahtisin kella, kuna saaksin bussiga tööle minna. Vaatasin ise 10x bussi teekonna üle, et jõuaksin ikkagi õige hoone juurde, kuna pole ise Tallinnas nii palju ringi liikunud (olen Tartust pärit poiss). Kui kohale jõudsin, andsin endast infoletis teada ja istusin maha, kõrval istus teine praktikant. Mõne aja pärast jõudis fuajeesse tiimijuht, kes tutvustas esimesel päeval kontorit ja Tallinnas olevat tiimi. Pidin läbima mõned väga pealiskaudsed koolitused, kus tutvustati erinevaid keskkondasid ja tööprotsesse, mis mulle alguses jäid väga arusaamatuks. Õnneks visati mind kohe tulle ja suunati kasutajapöördumisi lahendama, sain suhteliselt kiiresti selgeks pöördumiste registreerimise ja nende lahendamise protsessi.

Tülitasin pidevalt meie LEAN ja IT spetsialiste küsimustega, et saaksin enda asjad lahendatud. Kahjuks polnud mul kohe olemasolevate teadmistega peale hakata, kuna ei teadnud ettevõttes olevaid süsteeme (rikked, õiguste jagamine jms), ning pidin ajaga need endale selgeks tegema. Teised spetsialistid on kursis igapäevaste ettevõtte siseste probleemidega, ning puudub ülevaade üldisema pildi kohta. Nad küll oskavad oma tööd väga hästi teha, kuid kui tekib mingi uus probleem, siis on pidevalt kuul koos. Sain selle koha pealt natuke aidata, kuna googeldamise oskus on mul veel enam-vähem käpas ja oskasin natuke süsteemsemate asjade koha pealt aidata (a.la, kuidas active directory töötab jms).

Teised küll oskavad käske teadmusbaasist kopeerida ja sisestada, kuid pole õrna aimugi, mida need päriselt teevad. Mõne nädala jooksul olin juba aktiivselt ticketeid lahendamas, võtsin pea sama palju pöördumisi sisse, kui teised töötajad. Kõik sujus väga hästi ja mulle ei tundudki, et Covid midagi suurt muutnud oleks seal. Töö sujus samamoodi teiste sõnul, nagu varasemalt, lihtsalt varasemaga võrreldes asus rohkem inimesi kodukontoris. Praktikal olles läksid need 3 suvekuud kahtlaselt kiiresti mööda ja nüüdki läheb aeg kuidagi kahtlaselt kiiresti mööda. Pühapäeva õhtul mõtled, et assamait, homme peab tööle jälle minema, paar silmapilgutust hiljem asud jälle nädala teises pooles ja ongi uus nädalavahetus käes. Praktika lõpu poole andis tiimijuht mulle teada, et soovib mind tööle võtta, eks ma esimese hooga mõtlesin tõsiselt uuesti järgi, kuna ei tahtnud ennast olukorda panna, kus oma otsust pärast kahetsen. Mõtlesin hoolikalt järgi ja otsustasin 0.75 koormusega tööle asuda. Kõige närvesöövam hetk oli, kus juht küsis palgasoovi.

Arvasin, et Covidi ajal pole võimalik minu palgaootuste kohane soov täita, kuid sain korraliku pakkumise ja nüüd naudin vaba raha olemasolu võlusid. Eriti minu töö võrreldes suvel praktikale asumisega pole muutunud, peale selle, et olen natuke rohkem õppinud inimestega suhtlema ja saanud enamjaolt vajaminevad süsteemid selgeks saanud. Samuti olen endale enesearenguks üritanud jälgida ettevõttes SRE’de (fancy administraatori tiitel) tööd. Olen ka mitu korda olnud töövari, kus sain jälgida päris tööd, mitte seda, mida koolis näidatakse. Võin öelda, et ei suudaks arvatavasti päeva pealt hakata süsteemi- või rakenduseadministraatoriks, kuid üritan tasapisi ennast sinna poole suruda, kuna ei taha eluaegseks spetsialistiks ka jääda.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks tahan öelda, et minu tööleasumine Covidi ajal oli suuremjaolt positiivne, ning ei näinud sellega seoses erilisi raskusi. Kooli kõrvalt on olnud suhteliselt lihtne seda teha, kuna ei pea füüsiliselt tundides kohal olema ja saan enda aega nii planeerida, et mõlemad, nii töö-, kui ka kooliasjad saaksid tehtud. Ka teiste kolleegidega suheldes pole kuulnud, et Covidi-eelne töö kuidagi rängalt erineks praegusega, kuna oleme leidnud probleemidele ja vajaliku töö tegemiseks lahendused.

Margus - töötamine avalikus sektoris

Sissejuhatus

Olen 34 aastane töötav tudeng. Töökogemust erinevates ettevõtetes IT alal on pea 15 aastat. Alustasin lihtsa komplekteerijana, sealt arenesin edasi IT spetsialistiks, siis süsteemiadministraatoriks ja nüüd töötan ühe Eesti suurima tööandja juures SRE(Site Reliability Engineer) rollis. Üldiselt on kõikides ettevõtetes olnud töökultuur suhteliselt sarnane. Tööpäev algab kell 8 ja lõpeb kell 17. Igas ettevõttes on olnud siiani ka tükike paindlikkust tööaja mõistes. Seni kuni töö on tehtud ja kaebusi pole võib aeg ajalt näpistada tööajast, et ajada isiklikke asju ja vahel põhjendatult on võinud ka teha kodukontori päevi. Kodukontor on selline asi mis kindlasti igaühele ei sobi. Kodus on ahvatlusi tegeleda millegi kõrvalisega rohkem kui kontoris olles. Samas, kes tahab delfit lugeda ja youtube vahtida, teeb seda nagunii olenemata asukohast. Minu jaoks on enne covid-19 karantiini aega kodukontor olnud alati aeg kus ma teen tööd kõige produktiivsemalt. Polnud just harvad juhud kui poole päevaga sai tehtud kogu nädala töö ilma, et keegi segaks. See kõik aga muutus 2020 aasta kevadel.

Töökorraldus enne COVID-19

Igapäevane töökorraldus nägi välja siis nagu ilmselt enamus Eesti ettevõtetes. Tööpäev algas kell 8 hommikul kontoris ja lõppes 16.30 kontoris. Päeva jooksul toimunud koosolekud toimusid peamiselt koosolekuruumides. Kuna ettevõttel on üle eesti mitu asukohta ja kontorit, siis üle koosolekuruumides asuva videosilla või Microsoft Teams vahendusel liitusid kolleegid kes töötavad mõnes teises linnas. Aeg ajalt isegi sõideti Tallinnasse, et kohtutaks näost näkku ja säiliks ühtne tiimi tunne. Samuti käisid tiimi juhid pea iga nädal üle eesti kohapeal oma tiimi liikmetega kohtumas ja töö asju arutamas. Suures ettevõttes on IT taristu ja teenuste haldus jaotatud ära paljude spetsialistide vahel ja seega on üsna palju vaja kiiresti omavahel asju ajada või arutada. Kuna IT osakond oli meil 2 korruse peale ära jaotatud sai vajadusel kolleegi laua juurde jalutada ja kas seal või siis spetsiaalselt selleks ettenähtud boksides kiirelt plaani pidada või mõnda mure arutada. Ütleks, et see toimis üsna hästi. Samas oli sellel ka negatiivne külg. Üldiselt ei huvita kedagi kas sa oled parasjagu süvenenud millegi olulise tegemisse või ei. Jalaga uks lahti nagu saloonis ja kõva häälega oma asju jaurama üle toa - tavapärane komme.

Esimene laine

Märtsi alguses aastal 2020 teavitati töötajaid, et alates esmaspäevast (täpset kuupäeva ei mäleta) on kõigil, kellel vähegi tööülesanded võimaldavad, kohustus töötada kodukontoris kuniks tulevad edasised korraldused. Selleks oli tegelikult ettevõttel kõik eeldused eelnevalt juba täidetud. Töötajatel oli tagatud VPN ligipääs rakendustele ja infosüsteemidele. Suhtluseks kasutati juba mitu aastat Microsoft Teamsi ja vähemalt alguses justkui ei pannudki tähele, et midagi oleks teistmoodi. IT osakonda jäi üks tehnik kontorisse tööle, kes vajadusel saab siis ette valmistada laptop-e töötajatele kes muidu tegid tööd laua arvutitega. Lisaks pakuti võimalust inimestel koju võtta kontorist monitorid, dockid jms vajalik, et saaks kenasti sisse seada endale kodukontor. Küll aga kasvas IT abi osakonnal alguses koormus hüppeliselt pöördumiste osas, sest paljudel kasutajatel kas puudus oskus kasutada VPN või ei olnud VPN õigused paigas. Kuu aja möödudes olukord stabiliseerus. Kolleegidel oli kohati isegi avastamisrõõmus kui said Teamsi koosolekutel enda tausta sättida ning mõni isegi läks koosoleku ajaks jalutama ja osales telefoni vahendusel. Üsna pea hakkasin täheldama, et kolleegidega suhtlemine muutus järjest harvemaks ja kõik justkui tegid päevad otsa midagi aga kellegil polnud õrna aimugi mida tegelikult keegi tegi. Ühtlasi kasvas meil osakonna siseselt natuke bürokraatio. Tehtud töid tuli panna kirja rohkem ja täpsemalt kui seda pidi tegema harvem. Lisaks tuli hakata ka raporteerima, milliseid töid on plaanis teha järgmisel nädalal. Kolleegid hakkasid vastama küsimustele harvemini ja mõni oli päevade viisi staatusega “Busy” või “Away”. Alguses mulle väga meeldis kodust töötamine. Ärkad, lülitad sisse arvuti, loed e-mailid ja teed kohvi. Seejärel teed tööd kuniks kõht tühjaks läheb, lõunatad ja töötad edasi. Kaduma hakkas piir tööaja alguse ja lõpu suhtes. Osad kolleegid kirjutasid veel 18.30 stiilis: “Kuule, tee ruttu see asi veel ära”. Eks siis pidi neile hakkama meelde tuletama, et tööaeg kehtib ka kodukontoris töötades. Mida aeg edasi läks seda eraldatumana ma end tundsin ülejäänud kollektiivist. See polnud ka ainult minul tekkinud mure. Sellest kirjutati ka meedias. Kurdeti kuidas kodus perega 24/7 koos olles võib hulluks minna. Erinevad kaugtööks ja suhtlemiseks mõeldud platvormid lisasid isegi puhketoad kus sai siis tööst korraks välja lülitada ja omavahel juttu vesta ja nalja teha. Mainin kohe ära, et meil tiimis seda kommet ei tekkinud. Paralleelselt koolis käies tundsin ennast rohkem tudengina kui täiskohaga töötajana. Sel perioodil suhtlesin rohkem kursavendadega ja vähem kolleegidega. Mida aeg edasi, seda rohkem kadus motivatsioon tööga tegeleda sama produktiivselt kui varem. Endamisi mõtlesin veel, et üsna veider paradoks. Kui oli kohustus käia kontoris, mõtlesin alati, et kui hea oleks kodust töötada, keegi ei sega ja kõik saab tehtud. Peale kahte kuud kodus olemist ja mitte kellegi nägemist tundsin, et tahaks tagasi kontorisse ja sotsialiseeruda. Suve alguses taandus COVID-19 ja töötajad lubati vaikselt kontorisse tagasi. Üsna paljud aga otsustasid, et kuna puhkuste aeg on tulemas siis laseb suvel samamoodi nagu kevadel ja eks siis sügisel paistab mis saab.

Teine laine

Nagu paljud ennustasid siis sügis 2020 hakkas COVID-19 levik taas tuure ülesse tõmbama. Suvel oli kehtestatud reegel, et ruumide täituvus tööl ei tohiks ületada x isikut per tuba ja kes saab võib siiski kodunt edasi töötada. See reegel kehtib tänaseni. Muutunud on see, et kui keegi kohapeal käija saab positiivse koroona proovi siis saadetakse kõik temaga kokku puutunud isikud isolatsiooni ja testimisele. Ruumid desinfitseerimisele. Lisaks on soovitus üldkasutatavates ruumides kanda maski ja hoida 2m vahet. Osad üksused tegid endale graafikud, et et osad töötajad käivad paar päeva kontoris ja siis teised töötajad teistel päevadel. Isiklikult olen ise hakanud suvest saati käima poole päeva kaupa. Hommikul teen kiiremad asjad kodust, lähen kontorisse, siis kooli kui vaja või koju tagasi. Võrreldes kevadega on selline korraldus tõstnud mu moraali kordades. Sotsiaalne vajadus on rahuldatud ja kollektiivi kuulumise tunne on ka tagasi tulnud. Ühtlasi on ka normaliseerunud see, et taas vastatakse kiiremini suhtluskanalites.

Kokkuvõte

Kunagi ulmeline mõte peamiselt kodukontoris töötamisest on saanud reaalsuseks. Juhid ja tööandjad on aru saanud, et tegelikult ei ole töö tegemine ja asukoht omavahel seotud. Viimase aasta sündmused on kahtlemata muutnud inimeste suhtumist ja arusaamist töö tegemise võimalustest kardinaalselt ja ilmselt COVID-19 taandumisega see ei muutugi enam tagasi selliseks nagu see oli enne seda. Sama arvamust kinnitavad ka osad kolleegid, kes ei kavatsegi enam E-R 8-17 kontoris käima hakata. Minule sobis hübriid tööaeg/koht juba enne pandeemiat ja sobib see ka edaspidi.

Marko - töötamine kahes rahvusvahelisse suurkorporatsiooni kuuluvas sõsarettevõttes

Sissejuhatus

Covid-19 mõjub laastavalt kogu maailmas ning kahjuks ei ole selle eest kaitstud mitte keegi. Pandeemia on valusa jälje jätnud igasugusele ettevõtlusele ning tulevikuvaated ei ole ilmselt kõige positiivsemad. Esialgu võib tunduda, et peamised kaotajad on hotelli- ja turismisektor, sest nende äritegevus peatatakse erinevate piirangute tõttu ning seetõttu leiavad esialgu kõige suuremad koondamised aset just nendes valdkondades. Teise koroonalaine näitena võib tuua Tallinki, kus ainuüksi oktoobrikuu jooksul koondati 550 inimest ning 2020 aasta lõpuks kaotab ettevõttes töö üle 1200 töötaja.

Kahjuks on tegelik mõju veel tugevam ning laialdasem, mis puudutab tegelikult absoluutselt kõiki ettevõtlusvaldkondi. Järgnevalt kirjeldangi oma isiklikku kogemust kahes ehitusvaldkonnas tegeleva sõsarettevõtte näol. Töötan kohapealse IT-spetsialistina kahes Eesti betoonelementidega tegelevas ettevõttes, millest üks ettevõte tegeleb puhtalt hoonete projekteerimise ning modelleerimisega ning teine ettevõte on suunatud erinevat tüüpi betoonelementide tootmisele. Mõlemad ettevõtted kuuluvad Euroopa suurimasse betoonelemente tootvasse kontserni.

Kahes ettevõttes töötab kokku üle 300 töötaja ning minu tööülesanneteks on kogu kohapealse IT-ga seonduva eest vastutamine ning mõningal määral ka teiste äriüksustega seotud tööülesannete lahendamine. Kogu kontserni kuulub üle 10 000 töötaja ning kogu arvutipargi suuruseks on umbes 5000 arvutit.

Olen 29-aastane tudeng, töötan täistööajaga ning esimene ametlik IT-alane töökogemus on aastast 2011. Olen töötanud ettevõtetes, kelle tegevusvaldkonnad varieeruvad maavarade kaevandamisest rahandusministeeriumini. Samuti on olemas erialane töökogemus välismaalt.

Koroonaeelne töökorraldus

Nagu ka suurel osal teistel ettevõtetel, ei olnud kaugtöö kasutamine väga levinud. Kuigi kaugtöö oli tegelikult mõlemas ettevõttes lubatud, siis valdav osa töötajatest seda siiski pidevalt ei kasutanud. Enamus töötajatest olid siiski igapäevaselt kontoris ning nautisid üksteisega koos töötamist, suhtlemist ning ajaveetmist. Olgu selleks lihtsalt omavaheline suhtlemine, ühised lõunatamised või pidevat üks-ühele või mitu-mitmele lauatennisemängud. Meeskond oli tugev, toetav ja abivalmis ning koosnes oma valdkonna parimatest spetsialistidest, keda hinnati kõrgelt ettevõttesiseselt, teiste äriüksuste poolt või väliste partnerite poolt.

Ettevõttesiseselt korraldati palju erinevaid tiimisiseseid ja suuremaid ühisüritusi, millest võtsid reeglina osa kogu kollektiiv. Suvepäevad, lauatennisevõistlused, sünnipäeva- ning jõulupeod. Kõik oli alati ilusti korralikult ning ettevõttesisene heaolu oli meeldiv ning positiivne. Üsna tavapärane nähtus oli kontsernisisene reisimine erinevate koolituste ja ettevõttesiseste ürituste raames, kus ühe äriüksuse töötajad reisisid tööalaselt teistes riikides asuvatesse äriüksustesse. Näitena võin tuua oma kunagise teise taseme IT-juhi Prantsusmaalt, kes reeglina iga 3-4 kuu tagant Tallinna kontoris külas käis. Lisaks heale tööalasele suhtlemisele olid alati garanteeritud toredad töökaaslastega peetud pubides käimised ja õhtusöögid.

Väga tähtsal kohal oli töötajatega näost-näkku suhtlemine ja koosolekute pidamine, meeskonnatunde loomine ning selle hoidmine. Nagu ka Henry Ford on kunagi öelnud, et „Kokku tulemine on algus. Kokku hoidmine on edasiminek. Koos töötamine on edu.“, on see ka meie puhul paika pidanud. Meil olid ühtsed visioonid ja eesmärgid, avatud õhkkond, kus iga meeskonnaliige andis oma panuse.

Eriolukorraeelne ettevalmistus

Eriolukorraeelne ettevalmistus algas tegelikult õigeaegselt nii kohalikul kui ka korporatsiooni tasemel. Tagasivaadates saan aru, et ca. 2 nädalat enne eriolukorra väljakuulutamist tehtud tegevused aitasid väga palju kaasa sujuvalt kaugtööle üleminekuks. Pidasime osakonnajuhtide ja ettevõtte juhtkonnaga selleteemalise koosoleku, kus arutasime võimalike stsenaariumite üle, kuidas teatud olukordades käituma peaks ning kuidas üldiselt IT-alaselt selleks kõigeks valmis olla. Seetõttu tegime suure ettevalmistuse läbi meie keskse haldussüsteemi, mille käigus paigaldati töötajate arvutitesse vajalik tarkvara, suruti jõuliselt peale puuduolevad operatsioonisüsteemi värskendused, vastavad muudatused grupipoliisides jne. Ettenägelikult jõuti arusaamisele, et VPN serverid saabuvale koormusele vastu ei peaks ning selle vastu asuti teostama mitmeid erinevaid samme. Kuna sel hetkel veel jaostunneldust ei kasutatud, sõltus VPN serverite ressurss suures osas kasutajate käitumisharjumustest. Seetõttu viisime läbi mitmeid informatiivseid ja praktilisi koolitusi, kus palusime kasutajatel VPN ühenduse kasutamisel erinevaid voogedastusteenuseid ja -keskkondi mitte kasutada või tutvustasime töötajatele, kuidas ettevõttesisesed teenused ja rakendused töötavad ning kuhu abi korral pöörduda. Selgitasime täpselt ja lihtsalt, miks seda jälgida on vaja ning lisaks sellele paigaldasime keskselt igale tööjaamale vastava tarkvarapaketi, mis võimaldas litsentside „laenamise“ meie ettevõtte kohalikust serverist või mõnest keskserverist. See tagas olukorra, kus inimesed kasutasid VPN teenust vaid siis, kui tööülesannetest tingituna oli vajalik kohaliku failiserveri või mõne teenuse kasutamine.

Lisaks suurendati üle terve korporatsiooni IT haldusala VPN serverite ning ühenduskiiruste võimekust, mille käigus vahetati füüsiliselt välja erinevad võrguseadmed, näiteks kesksed tulemüürid. Arvestades, et Microsofti arvutikeskused (datacenter), kannatasid kohati päris tugevalt tegevussuutvuse (operating capacity) käes, möödus meie olukord kokkuvõttes päris rahulikult.

Lisaks informatiivsetele koosolekutele palusime osakonnajuhtidel oma töötajate seas läbi viia uuringu, kas ja milliseid töövahendeid või tarvikuid on töötajatel vaja. Saime korraliku ülevaate olukorrast ning tegutsesime kiirelt ja õigeaegselt. Soetasime vajaliku koguse internetikaableid, veebikaameraid, kõrvaklappe jms, et kodukontoris töötamine kõigi jaoks piisavalt mugavaks ning võimalikult valutuks muuta. Kokkuvõtvalt võin lisada, et tänu õigeaegsele ja proaktiivsele reageerimisele toimus kaugtööle üleminek sujuvalt ja suuremas osas probleemivabalt. Kindlasti mõningaid probleeme juhtus, kui reeglina olid need mõne tunniga lahendatavad.  

Kriisiaegne töökorraldus

Pärast märtsikuist eriolukorra väljakuulutamist asus ca. 95% mõlema ettevõtte töötajate peakontori töötajatest stabiilselt kodukontorist töötama. Üleminek toimus suures osas valutult, sest jõudsime õigeaegselt reageerida ning kõik vajalikud ettevalmistused ja toimetused valmis saada. Esimesel kolmel nädalal osalesin igahommikusel juhatuse koosolekul, kus tõin välja IT-ga seotud olukorra, puudujäägid, plaanid ning ettepanekud. Samaaegselt saabus ka vajalik informatsioon osakonnajuhtidelt, kes edastasid oma osakonna töötajatelt saadud tagasiside, mis võimaldas probleemidele kiiresti reageerida või neid hoopis ennetada. See kõik aitas kaasa sujuvale ja probleemivabale kaugtööle üleminekul. Kuigi esimeste nädalate ja võib olla ka kuu lõikes ei olnud pandeemiast tingitud komplikatsioone nii tugevalt tunda, siis nagu ka mujal valdkondades, oli näha vähenenud nõudlust toodangu ja/või teenuse järgi. Kantar Emori küsimustiku järgi tundsid 66% ehitusettevõtetest vähenenud nõudlust toodangu või teenuse järele. Lisaks sellele, 45% ehitusvaldkonna ettevõtetel oli raskusi järgmiste tegevuste planeerimisel.

Koroonakriisi esimese laine ajal jäi mingiks hetkel maailm nagu justkui seisma, mis oli väga suureks löögiks ettevõtlusele ja sellest tingituna lõpetasid paljud ettevõtted kas ajutiselt või alaliselt oma tegevuse, koondasid suures mahus inimesi, nende palku kärbiti või nad saadeti nii pikaks ajaks sundpuhkusele kui seda seadusandlus lubas. Pandeemia esimese haripunkti ületuse ajaks olid kriisikuud juba mitmekordistanud koondamiste arvu. Statistikaameti andmetel toimus märtsi ning aprillikuu jooksul viiekordne tõus töösuhete lõppemisel.

Kui koondamised ning nõudlused toodangu ja teenuse järele välja arvata, said erineva tagasiside koha pealt kõik kolleegid oma tööülesannetega suurepäraselt hakkama. Oli küll erinevaid tagasilöök, kuid need sai ületatud ühiselt üksteisele toeks olles. Üks suurimaid võtmekohti siin olukorras oli kommunikatsioon erinevate osakondade ja nende töötajate vahel. See vältis olukordi, kus inimene end teadmatuses võis tunda. Lisaks kommunikatsioonile oli tööandja väga paindlik ning vastutulelik töögraafiku osas. Kuna paljud meist, k.a. mina, töötasime kodukontorist väikse lapse juuresolekul, tekitas see kohati suurt peavalu ning takistusi oma tööülesannete täitmisel. Seetõttu oli hädavajalik, et tööülesannete täitmisega võib tegeleda ka õhtul hilja pärast lapse uinumist või hoopiski nädalavahetusel. Muuhulgas tõhusale ja heale kommunikatsioonile, toimus ka aeg-ajalt veebipõhiseid ühisüritusi, millest võimaluse korral siiski osa võeti, näitena Kuldvillak ning muud toredad ja kaasavad mängud. Leian, et just tänu peresõbralikule lähenemisele ettevõtte poolt ületasime selle esimese suure kriisi edukalt üheskoos. Selline suhtumine ei jäänud märkamata ka mujal ning novembri kuus andis Sotsiaalministeerium meie ettevõttele üle perekonnasõbraliku tööandja märgise.

Kokkuvõte

Esimene koroonapandeemiast tingitud kriis sai edukalt ületatud. Kahjuks küll mõningad head kolleegid ja tuttavad koondati, kuid see oli antud situatsioonis paratamatu. Siiski leian, et tulime antud kriisiga ilusti toime tänu juhtkonna kiirele ja asjalikule reageerimisele ja tegevustele ning kindlasti on läbi selle kogemuse palju õpitud, millest omad järeldused ja korrektuurid teha, et nüüd koroonapandeemia teise laine ajal edukalt toime tulla. Lisaks minu isiklikule arvamusele, et lähitulevikus on suur hulk erialasid ja ettevõtlusvaldkondi, mille puhul on võimalik oma tööülesanded ära teha ainult kaugtööd tehes. Tundub, et järjest rohkem ettevõtteid on selle raske situatsiooniga adapteerunud ning tavapäraseks on kujunenud inimestele kaugtöö võimaluse pakkumine. CV Keskuse ja Palgainfo Agentuuri uuringu kohaselt plaanib juulikuu seisuga vähemalt 56% tööandjatest jätkata kaugtöö kasutamist, mis on üle kahe korra rohkem kui enne märtsikuise eriolukorra kehtestamist.

Usun, et pandeemia teise laine tõttu kasvab see number veelgi rohkem ning kui sellest kogu pandeemiast üritada midagi positiivset leida, siis selleks võibki olla inimeste suurem tööalane vabadus – kaugtöö võimaluse pakkumine. See on tervitatav ning võib uksed avada paljudele inimestele, kelle puhul on liikumine või kontorist töötamine raskendatud või võimatu. Olgu selleks mingisugune liikumispuue või hoopis elukoha kaugusest tingitud takistus. Kui kõike see aitab kaasa inimeste heaolule ning mugavusele, siis kindlasti pooldan seda ning loodan, et tulevikus on veel rohkem tööandjaid, kes sellist võimalust oma töötajatele pakuvad.

Lõppsõna

Kokkuvõtteks võib välja tuua, et koroonapandeemia on mõjutanud meid kõiki, sõltumata ettevõtte tegevusvaldkonnast või meie ametipositsioonist. Meie kogemused on kohati kattuvad, kuid kohati on meie kokkupuuted nendes keerulistes oludes siiski erinevad. Oma rühmatöös üritasimegi täpsemalt välja tuua meie kõigi isiklikud kogemused ja vaatenurgad antud situatsioonis ning siinkohal jääb vaid üle loota, et tulevikus olukord siiski stabiliseerub ning kodukontoris töötamise kohustus asendub hoopis kodukontoris töötamise õigusega, st. et meil kõigil oleks siiski vaba valik, kas täidame oma tööülesandeid kaugtöö vormis või hoopis kohapeal kontoris.