User:Sosur

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Siim Ošur

Rühm: ISd, 13

Esitamise Kuupäev: 15. detsember 2016

Essee

Õpingukorraldus ja Erialatutvustus on IT College'i tüüpõpingukava üks kohustuslikest ainetest mis vaja läbida kõikidel algajatel tudengitel kes kooli sisse astunud on. See aine tutvustab teile seda, mida tähendab tudengiks olemine. Kuidas kõrgkoolis asjad tegelikkuses käivad. Mis on üliõpilaste kohustused, reeglid, jms. See aine räägib lahti täpsemalt mida tähendab üliõpilas-staatus. See toob välja korduma kippuvad ämbrid, räägib need lahti detailsemalt ja toob välja ka punktid kuidas neid vältida ja kuidas nendega toime tulla juhul kui nad juba realiseerunud on. Aine koosneb 8. loengust, kus igas ühes neist tuleb kohale mingi IT valdkonna oma-ala professionaal ning räägib tudengitele täpsemalt selle tagamaadest, trikkidest, iseärasusest. See aine programmeerib osati ümber selle mida mõtlevad keskkooli-ealised õpikaaslased reaalelust. Sellest just milline ta tegelikult välja näeb. Kui lilleline või õudne ta on. Ja kas need jutud just suurtest palkadest ja mõnusatest olemistest ka päriselt tõesed on. Minu nimi on Siim Ošur, ma olen seda ainet reaalselt juba korra läbinud, aastal 2014. Seekordsel kuulamisel, 2016, pean mainima et olid paremad esinejad kui eelmine kord, keskelt läbi. Septer ise muidugi on olnud minu meelest parim mõlemad aastad. Seda just sel põhjusel kuna tuntakse täpselt, mis tegelikult toimub. See on väga hea aine neile kes pole varasemalt kokku puutunud IT valla töömaailmaga. Fakt on see, tegelikult ta just teile mõeldud ongi. Järgnevates paragraafites kirjeldan lühidalt millest antud loengutes räägitud on, mis teemal ja siis annan enda arvamuse või hinnangu sellest mis minu meelest kas parem on, kas ma nõustun, või lihtsalt ei nõustu sellega mis öeldud.

1. loeng oli reeglistike läbi rääkimine. Selles loengus olid esinejateks Merike Spitsõn, Merle Varendi, Juri Tretjakov ja Andres Septer ise. Need 4 on osa IT College'i perekonnast. Kui uurida nende taustasid kodulehelt siis näeme et Merike Spitsõn on õppeosakonna juhataja. Merle Varendi on kvaliteedijuht. Juri Tretjakov on Multimeedia spetsialist. Andres Septer on antud eriala aine õppejõud. Selles loengus alustas Merike Spitsõn. Merike käis üle ITCollegei õppekorralduse, reeglistikud ja seadustikud. Merike rääkis üldpildis ITCollegei ümber käivast bürokraatiast. Fakt et Kolledž on osa HITSA(Haridus ja Infotehnoloogia Sihtasutus) jms. Õppekorralduse eeskiri, akadeemiline kalender, jne. Tema pika jutu kokkuvõtva lausega olen ma ühel meelel: "ITcollege'i lõpetamine, näitab seda et te olete tubli ja teete oma ette võetud asjad lõpuni." Peale Merikest rääkis Merle Varendi, tagasisidest ja stipendiumitest. Nõus olen sellega mis puudutab korraliku tagasiside andmist asjade kohta. Ise olen väga tihti kogenud seda kus tagasiside andmise osas inimesed ei tea ega oska täpselt seda õigesti teha. Merle käis üle selle detaili mida ma ka ise rõhutaks. Tagasiside mis ütleb sulle seda et asi oli "ok", ei anna mitte midagi kui seda et, ju siis oligi ok. Mõte selles et teinekord inimesed, eriti eestlased, tahavad olla kriitilised aga kirjutavad "ok". Või siis kirjutavad et see ei meeldinud... Miks? Seda täpselt ei täpsustata, kuigi see on üks suurim vigasid üldse. Väga tihti on kriitika osas vaja olla konstruktiivsed ja detailsed selleks et antud kontekstis viga parendada/parandada. Juri Tretjakov käis üle detailid maja tehnoloogia ja moodle'i kohta ning Andres ise oli viimane esineja, kes tutvustas sedasama ainet.

2. loeng on minu isiklik lemmik sellest seeriast kuna ta seostub minu endaga kõige rohkem, ma olen ka laisk. Esinejaks oli Andres Kütt. Andres räägib IT arhitekti elust. Slaide tal pole. Ta on praegu hea näide sellest kuidas meiesugused moodustavad välisvaatlejatele selle mulje nagu me ei teeks kunagi midagi arvuti taga. Istume ja vahime aga tegelt ikkagi teeme midagi. Andrese lugu algab nõukogude ajast kus ta puutus kokku oma esimese arvutiga. "Ahat"?, IBMi knock-off ja kuidas ta oma teadmistega nõukogude ajal oma õppejõude ületas. Andresel läks nooruses väga hästi selle tõttu et ta nii varases eas arvuti taha sai ja nii suure innuga kõik seal endale selgeks tegi mis ta teha sai. Keskkooli lõpetas ta kullaga. Ta tegi muidugi päris suure ämbri sellega et arvas et ülikoolis õppima ei pidanud, kuna keskkoolis läks tal väga lihtsasti, läks arvutiteaduskonda Tartu Ülikooli. Ülikooli ajal läks ta ka tööle. Töö aga viis ta tehnika valdkonnas edasi. Töötas pankades programmeerijana ja lõpuks jõudis ka juba grupijuhiks, ja see oli siis kus tal tekkis probleeme, peale mida läks EBSi et juhtimist õppida. Kool tundub et segas teda päris tihti töö tegemise juures, mis on tõsi, olen isilikult ka kogenud. Haruldane asi mida ma pole kunagi kuulnud on see et MIT'd saab ka kaugelt teha, mida ta pärast EBSi tegema läks. Andrese üks suurimaid soovitusi on et nii palju kui vähegi võimalik, minge kõige vingemasse ja ambitsioonikasse ülikooli kui võimalik. Ta andis ka palju elulisi soovitusi. Näiteks: Te peate ise välja mõtlema miks teile neid asju õpetatakse. Matemaatiline Analüüs on tegelikult mõtlemise õpetamine kui seda nii võtta. Mitte ainult numbritega tegelemine. Töö poolelt olen kokku puutunud ka Service Provideri juures arhitektidega ning olen nõus sellega mis Andres Kütt selle kohta ütles. Välja toon aga ühe mis mind liigutas: "Arhitekt juhib keerukust". Teine asi mis selle juures mulle meelde jäi et, arhitekt on see tüüp kes kellelegi ei meeldi grupitöös just sellisel juhul kus arhitekt tõmbab piduri projektile otsa sest et ta teab ja on juba kogenud seda kuidas see asi kukub kokku ühes kindlas faasis sest keerukuse tõttu ei ole puhtfüüsiliselt võimalik ühte tõket ületada, siis kui sinna jõutakse. Ja nagu ma ka olen ise tegelikult endale teadvustanud, on tegelikkuses arhitekti töös kriitiline oskus suhelda inimestega.

3. loeng räägib Kristeli ja Marko Testlio firma algusest. Testija amet on selline kus on eesmärgiks leida süsteemist/programmist vigu ja probleeme või ebamugavusi kasutajasõbralikkuse suhtes. Enamus sellest loengust minu jaoks väga palju midagi huvitavat ei andnud sest suures osas on see nende lähiajalugu ja lugu sellest kuidas nad oma firmat arendasid/müüsid erinevatel näitustel. Ma lihtsalt mainiks selle loengu juures otsa seda et ma tegelikult isiklikult pean testimist ülimalt oluliseks. See mida nad aga oma ettekandes ette kandsid mulle tegelikult ei meeldinud sest see mis minu meelest on ülimalt oluline välja tuua kriitlistes faasides, arenduses, sellest ei mainitud praktiliselt midagi. Praeguse IT valdkonna üks suuremaid probleeme tegelikult, minu meelest, ongi see et testimine on kadunud tahaplaaniline või viidud süngist välja arendusega. Või siis see et korporatiivsete protsesside ja võtete tõttu, DEVOPs tiimides töötavad inimesed, lihtsalt ei huvitu, ei jaksa või ei taha(arusaadavatel põhjustel) seda tööd nii effektiivselt teha kui vaja on. Seda just siis seetõttu et see maailm on liiga äristunud. Ma pean siin silmas näiteks Microsofti. Ma ei ole fänn, Windows 10, minu arust, on täielik saast ja ma pean seda täie tõsidusega silmas. Üks ja suurim probleem on juhatus. Bill Gates on kadunud, nüüd on see asi ainult raha peal väljas, eetika aknast väljas. Isiklik privaatsus läinud. Aga mida ma tahan tegelikult rõhutada peale nende ilmsete jamade, on tegelikult see et testimine on viidud lõppkasutaja kätte. Mis põhimõtteliselt tehti on see, et Microsoft enam ei testi mitte ise, vaid testib kasutajaskond. Midagi neil on endal ka aga tunda on seda et see aspekt kaotati praktiliselt täies mahus ära. Mul on tegelikult ka 1 allikas selle koha pealt olemas, keda ma ei avalda(Sest allikas ei ole 100%, kuigi ta on töötõendit oma videotes näidanud) aga temaga juhtus see et ta lasti koos kogu oma organisatsiooni osaga lihtsalt lahti(~2000 töötajat). Ise olen reaalsuses kogenud Microsofti vajakajäämisi oma raudvaral ka aga see selleks. Mu mõte siin on see. Lõppkasutaja mugavuse nimel, ei tohi kunagi seda aspekti hüljata. Kuigi see presentatsioon siin jäi täiesti tahaplaaniline, on ta sellegi poolest väga seotud. Startupide poole pealt jäi mulle ainult meelde see et Marko mainis et Makroökonoomikat oleks pidanud rohkem võtma. Ma ütleks selle peale, et ei, see pole mingi näitaja. Kontaktid ja suhted, aga on. Natuke palju American smiley aga see pole halb asi :).

4. loeng on ka mulle südamelähedane nagu Andres Kütt'i oma. Räägib Lembitu oma eluloost ja elust mis on siis süssadminnidel. Sellest mida ma olen tegelikult põhimõtteliselt üsna sarnasel viisil ka ise elanud kusagil 3 ja pool aastat aga mida ma praegu hetkel ei ela. Ma ei ole veel süssadmin olnud aga self-made olen ma ka ise mingil määral. IT-eluloo algus sarnane Andres Kütt'iga kus nooruses saadud endale arvuti ja pisik külge. Mis puudutab nüüd küll Lembitut siis Lembitu on natuke rohkem selline laisemat tüüpi inimene(Keda on suhteliselt palju adminnide seas, mina k.a.). Tema poolt üks tähelepanuväärsem lause on see et, kui ta on ühte asja teinud rohkem kui 3 korda siis 4ndaks korraks on asi ära scriptitud ja seda tehakse juba automaatselt ilma et ise mingit kilplase moodi trükkima peaks. Teine asi muidugi mille Lembitu ja ma ka ise kogenud olen, välja tõi, oli see et olles töötanud paljudes firmades, on millegi pärast just suur-ettevõtetes selline algeline protsesside järgimine lausa pühalik mõnele juhile. Ehk siis see et kui sa tahad midagi effektiivselt teha siis kõrvale tuleb suur juht ja ütleb, EI. Seda siin ja seal pead sa tegema käsitsi. Miks? Kurat teab, aga sa pead seda tegema nii, sest nii on ette nähtud, isegi kui sellel pole mingi loogilist seletust. Näiteks on protsessis ette nähtud administraatoril sisse logida linux masinasse käsitsi, teha uus user account ja aktiveerida ning minna minema. Mõni vabandus on raames et logisid ei genereerita korralikult kui scriptiga lasta aga üldjuhul see nii päris pole. Lisaks sellele tõi ta välja ka selle kuidas tal on probleeme olnud uute noorte administraatoritega. Tüüpjuhtum selline et osades süsteemides pead sa teadma natuke rohkem kui ainult enda kitsat valdkonda. Uued aga üldiselt pole kas veel kogenud või lihtsalt ei tea. On juhtunud olukordi kus noored kutid, veendunud oma oskustes, suudavad juhtidele ette kanda et teatud muudatused süsteemides effektiivistamiseks on võimalikud(kuigi tegelikult ei ole). Näiteks et saame kogu kõneside viia üle VoIP'ile kõnekontoris. Kuigi tehnoloogia mis paigas, ilma korraliku QoS-ita seda päris veel ei võimaldaks aga noorukid lihtsalt ei tea. Teevad ära ja järgmine päev, probleem majas, terve teenuste toe osakond, tööd teha ei saa. Fiximine käib meeletult. Probleem mitte millestki. See nagu jäi suures jaos meelde sellest loengust ja mõned muud süssadminnidele omased läbielamised veel mis tavaliselt ette tulevad töös. Näiteks see et mingi pilveteenus on kuskil aga otsest vastutajat ei ole. Keegi kuskil midagi kunagi tegi. Kusjuures see praktika on praegu in production ühes Eesti suurimas IT-ettevõttes kelle nime ei maini aga kui piisavalt kaval, võib ära arvata.

5. loengut viisid läbi Andres Septer ja Einar Koltšanov. See loeng on samasugune sellele mida ma vaatasin Andres Septeri poolt aastal 2014. Esimene pool on täpselt sama. Andres räägib sellest mis toimub IT tööturul ja kuidas tööle saada. Olulised punktid toon välja, nõus olen kõigega. CV keskus on "jäätmehunnik", nõus. Kuigi ma sain oma IT töökogemuse selle kaudu, sain tunda seda mis tähendab ka "sunnitud mobiilsus", sest see mida see lause nüüd tähendab ma siin ei maini(avalik page) aga tõsi ta on. Arendage oma võrgustikku. See tähendab seda et kui panete avalduse ülesse et kohta otsite, võiks 2. nädalaks saada juba koha kätte. Peteri Printsiip kehtib, olen näinud ja kogenud. Enesemüügi oskus on oluline, see kuidas raha küsida tähendab seda kui palju palka saab. Mõned pahad: Korporatiivsetest ettevõtetest mainisin testimise juures, seal on ebaprotesesside jama ja ka protsesside jama veel otsas oma haldussüsteemide ja ticketidega. Väike-ettevõtetes see oht et kui sa oled ainuke, siis istub kõik sinu kaelas. Seetõttu väga stressirohke, pingeline, sest kui kukub ka puhkuse ajal siis pead ikka jahuma korda tegema. Startupid, on minu jaoks isiklikult ühed halvimad variandid üldse. On erandeid aga loota siin ausalt ilmselt ei maksa. Proovimiseks hea koht alguses aga stabiilsuse mõistes mõttetu minu arust, kui just ise firmat ei asuta. Einar Koltšanov. Tema osa loengust on kahe-teraga mõõk minu jaoks. Ta räägib oma tööst ja SCRUM Masteriks olemisest, kuidas käib töö siis (definitsiooni kohaselt) vaatevinklist kus iga hommik stiilis tullakse kokku, lepitakse päevased ülesanded ära ja räägitakse üle ka mis sai enne tehtud jne. jne. SCRUM Master on siis stiilis koosoleku juhataja ja devops protsesside koordinaator. Ma võin nüüd natuke ka eksida, sest siin pole ühte kindlat allikat aga aru saamist mööda on see agiilse arenduse osa. Aga. Siin nõustun nendega kes nimetavad sellist stiili "War room" stiilis arenduseks ettevõttes. See tähendab et pidevalt oleks nagu lahinguväljal, pidevalt on kriis, probleem, "kiirustav" arendus, ning seetõttu, olen hetkel kardinaalselt vastu sellele. Viitan ühe artikli millega ma olen nõus. Ilmselgelt see kõik sõltub ja kui tiim on sünergia poolest priima, siis töötab, aga siis töötaks ka default. SCRUM põhimõtteliselt elimineerib full-range testimise suurel määral, selle tulemus on hea näite näol näha Microsofti Windows 10 viljades. Eriti just siis kui see OS oli oma alguses.

6. loeng räägib Ivar Laur andmete analüüsist. Töötab ta Maksu- ja Tolliametis. See loeng räägib küll väga olulisest teemast arendajate jaoks, mis on ka tõsi, kuid see oli see üks loeng mis mind ei põiminud(sama seis oli ka aastal 2014 ühe lugejaga). Andmete analüüs on oluline aga see loeng oli rohkem küll iseärasustest Eesti Maksu- ja Tolliameti statistikast. Analüüs siis põhineb minu meelest sellel et sa pead silma peal tulemustel mingitel protsessidel üle aja ja siis vastavalt tulemustele teed muudatusi et väljundeid muuta kas ühes või teises suunas. See on üks oluline osa aga midagi huvitavat minu jaoks siit väga palju ei tulnud peale selle mida ma juba tean. Ehk siis näiteks seda et riistvaraline jõud masinate näol peab olema tugev analüütikute töökohtades. Vastav tarkvara et ühilduvus oleks olemas, on oluline aga need on iseenesest mõistetavad. Oluline on aru saada et see on suurel määral seotud monitoorimisega. Töökoht mille peal ma olen tegelikult töötanud mõnda aega. Graafikute vaatamine on minu jaoks tuttav asi, kuigi ilmne on see et me ei tegelenud selliste andmehulkadega nagu antud esineja ette kandis.

7. loeng oli hea lugejaga ning valiti see aasta parimaks loenguks. Ma ei arva nii isiklikult. Küberkaitse teema on ilmselt oluline aga see haip(hype) selle ümber on minu ausal arvamusel, suht meh... Igatahes, Jaan Priisalu räägib Eesti Vabariigi Küberkaitsest. Ta alustab oma loengut biograafiaga ja sealt siis vastavalt edasi. Küberkaitse minu meelt mööda on alati olnud oluline aga see hetk millal see meie jaoks n.ö. selle ülitähtsa tähenduse omandas oli Pronksiöö. Aga "in essence" on kogu see süsteem lihtne turva-teema(ehk krüpto, muud midagi) ITs. Mismääral ta riigi tasandil nagu välja näeb selle näol kuidas me suudaksime ennast edaspidi selle bitivoo eest kaitsta mis idast tulla võib, ma ei kujuta ette. Detailidesse siin ei laskutud ning midagi konkreetset selle kohta ei öeldud. Üldistest strateegiatest räägiti. Aga mida ma tegelikult selle kohta arvan on see et ma ei toeta sellist suunitlust mis tunduks nagu liigutaks politseiriigi poole, kus hakataks monitoorima igaühte ja kõike. Sest olen aus, ega see kuhugi mujale välja ei jõua kui nad n.ö. seda turvalisust aretada tahavad. Hea raamat selle kohta mis natuke iseloomustab seda situatsiooni, küll natuke ekstreemsuses, on Cory Doctorow'i "Little Brother" Igastahes, kriitiline pilk kogu selle kupatuse suhtes. Hääletati selle aasta parimaks loenguks ilmselt selle pärast et hea lugeja(hea esineja oskus) ning natuke huvitavam teema neile kes võib-olla, mitte küll halvustavalt mõeldes, vähem jagavad.

Viimases loengus esineb Hedi Madisoo turunduse ja IT teemaga. Täpsemalt siis seostamisest nende vahel. Kuna IT tegelased, administraatorid väga palju ei huvitu sellest kuidas me täpselt brändingut teeme või siis pigem, ei tee. Siis on oluline tuua see ka kindlasti välja eraldi teemana siin. Hedi Madisoo räägib oma vaatevinklist Starmanis töötades. See loeng on rohkem rõhu asetusega sellel et oluline on filosoofia, printsiibid ja põhimõtted. Näiteks toob Hedi Apple'i, kuidas firmas on oluline see kuidas lähenetakse oma igapäevastele asjadele millele tavaliselt tähelepanu ei pöörata. Näiteks sellele et kas firma töötajad kasutavad firma tooteid, kuidas nad välja näevad, ega nad ei haise? Kuidas näeb toode ise välja, oluline on see et ta on silmale hea. Kuidas näevad firmas(Starman nüüd) välja firma tehnikud kui nad klientide juurde lähevad, jne. Brändingu oluline aspekt on enda mulje kujundamine. Nagu Jeff Bezos, Amazon'i CEO ütles: "Sinu bränd on see mida inimesed ütlevad sinu kohta siis kui sa oled lahkunud ruumist." Hedi suudab oma jutustuse juures muidu jälle välja tuua ka Agiilse arenduse, millega ma nagu ma juba eelnevalt mainisin, eriti nõus ei ole. Kliendi perspektiivist on ilmselt oluline kui sa oled agiilne aga selle miinused on samas korralikud komistuskivid. Küll aga olen nõus sellega et Turundus peab leidma toote puhul õige "mixi" millega turule liikuda. Sihtgrupistamise juures kus mainitakse ära Big Data ja muu andme kogumiste kohta olen mina jälle seda meelt et olen vastu kogu sellele crapile. Kui mina näiteks tahaksin osta midagi, siis ma üldjuhul uurin selle ise välja mille ma ostan. Küll on tihti ilmselgelt olukordi kus minnakse emotsionaalseks ostmiseks ning selle vastu ei saa keegi, aga mulle ei meeldi kui minu inimlikke omadusi kasutatakse minu vastu ära. Mida selle asja juures tegelikkuses ka tehakse. Starman vs. Telia on muidugi reaalne konkurents, mis on hea näha et loengutes osales inimene kes on ka reaalsel turul aga mitte riigi nisa otsas nagu Andres ise mainis. "Õpi identifitseerima juurprobleemi." - nõus aga jah, kõik sõltub. Kusjuures ma olen seda kuulnud ühelt programmeerijalt Telias esimest korda. Ta ei öelnud mulle seda otse aga ta lahkas selle "umbluu" mis ma talle ette söötsin ise lahti niivõrd et ma sain ise aru mida ma tegelt küsima pidin peale seda. Alates sellest olen ise ka sama filosoofiat kopeerimas. Muidugi hea on kuulata kuidas kaitsti Swedbanka kui välja kutsuti korporatiivse PR bullshiti peale mida praktiseerivad nad kõik, k.a. Starman, Telia, STV, pangad jne.

Kokkuvõtvalt mainin ära et minu jaoks olid lemmik esinejad Andres Kütt, Lembitu Ling ja Andres Septer. Ütleme siis nii et realistid. Ülejäänud olid ka väga head aga üsna palju on seda millega ma teiste meeste/naiste juures ühel arvamusel ei ole. Vastuolulisemaid on ilmselt Jaan Priisalu kelle väljavaadetega ma otseselt vastu ei ole. Ta edendab positiivset asja aga suures pildis ma seda ei poolda, sest kui sellest natuke edasi mõelda siis ma just parimat väga ei näe, sest me küll eeldame et see süsteem on meie kaitseks aga samas on ta ka meie järele nuhkimiseks. Ameerika elab omadega mõnusas krussis sellega hetkel, nad jälgivad enda rahvast kõige rohkem kui kõiki teisi aga see selleks. IT tööjõu turu poolest. Üsna mitmed esinejad elavad erinevates ettevõtetes ja eluolu sõltuvalt kus nad on, on erinev. Küll aga seda ideed et edendame Agiilset arendust nii palju kui võimalik, ma väga ka ei poolda. Waterfall, mis on siis selle n.ö. vastand, on ka probleemidega, pole neist kumbki ilma oma plusside ja miinusteta. Eks ütleme nii et see sõltub. Kui tiim on hea, siis SCRUM on ok, aga eeldusel et nii ja klienti hoitakse kontrolli all, firma juhti ja muid keskastme tegelasi samamoodi. Kui mitte siis on kaos. Waterfall on jälle parem sest siis ei ole arendajad, progejad ja adminnid üle töötatud, nagu see siin praktiliselt igal pool on. Ning tulles selle juurde, see ongi see peamine probleem, minu meelest. Ma olen ise töötanud ettevõttes kus ametikohal oli inimesi puudu ja pidevalt nägin seda ka mujal. Seetõttu sellist "kiirustavas" stiilis teemat ma hetkel väga ei poolda kah, sest loogiliselt mõeldes teeb see ainult asju hullemaks. Vaadates korporatiiv-maailma IT poole pealt siis see eesmärk ainult raha teenida on seda keskkonna halvenemist hõlbsasti soodustanud. Eriti just arvestades seda et mida aeg edasi seda rohkem itimehi meil turul on ja seda suurem valik ettevõtjatel inimesi pea sõna-otseses mõttes piinata töökoormuse või palga kärpega. Isiklikult arvan et kogu see IT-industry peab lähiajal siin oma jalgealusel vastu seisma sellele mingitmoodi, sest mida rohkem juhtub seda kus noored tulevad ja söövad kohad ära ning siis teevad edukalt(mingi aeg) 5 inimese tööd samal ajal, seda hullemaks see läheb mida rohkem aega on möödunud. See on see probleem tänapäeval minu arust ja ma olin ise ka osa sellest, mingi aeg.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi. Kaua on võimalik eksamit järele teha? Kellega kokku leppida, et kordussooritust teha? Kuidas toimub kordussooritusele registreerimine? Mis on tähtajad? Kui palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohal? Kui palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal?

Vastused

Õigus kordussoorituseks (arvestus, eksam) kehtib ülejärgmise semestri punase joone päevani arvates aine õpetamissemestrist. Õppejõul on õigus anda täiendavaid ülesandeid, mille täitmine on kordussooritusele lubamise eelduseks.

Eksamile/ arvestusele registreerumine on nõutav

Korduseksami ja -arvestuse puhul ÕISis. Registreerumise ja soorituse vahele peab jääma vähemalt 2 tööpäeva.

Ühe õppeaine piires on õppuril õigus kuni kolmele sooritusele.

Riigifinantseeritaval kohal on kordussooritus tasuta. Tasulisel kohal on maksumus - 20 eurot.

Küsimus 1

Teisel või kolmandal õppeaastal avastad, et teine õppekava sobib paremini ja sa otsustad õppekava vahetada. Millised on tegevused ja mis ajaks tuleb need teha, et vahetada õppekava? Kas deklareeritud, kuid tegemata jäänud valikaine tuleb kolledži lõpetamiseks tingimata sooritada? Millega pean arvestama, deklareerides valikaineid üle õppekavas ette nähtud mahu (sh. deklareeritud, kuid sooritamata jäänud valikained)?

Vastused

Akadeemiline liikumine võib toimuda vabade õppekohtade olemasolul kaks korda õppeaastas enne akadeemilises kalendris märgitud semestri punase joone päeva.

Eristatakse EIK-sisest ning EIK-välist akadeemilist liikumist.

EIK-sisese akadeemilise liikumise vormiks on üliõpilase/eksterni õppekava ja/või õppevormi vahetamine. Õppekava ja/või õppevormi vahetamise taotlemiseks esitab üliõpilane/ekstern hiljemalt 1 tööpäev enne semestri punase joone päeva EIK õppeosakonda rektori nimele vabas vormis kirjaliku avalduse ja nimekirja õppesooritustest, mille arvestamist uue õppekava osana taotletakse.

Diplomini jõudmiseks tuleb sooritada kõik õppekavas märgitud kohustuslikud ained ja õppekavas määratud mahus valikaineid.

RE/RF õppekohal tuleb tasuda õppekava nominaalmahtu (180 EAP) ületavate õpingute eest. Seega, kui oled deklareerinud ühte õppeainet mitu korda või deklareerinud valikaineid üle õppekavas sätestatud määra, esitatakse Sulle õppemaksu arve.

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb tasuta õppides õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas X EAPd ja teise semestri lõpuks Y EAPd? Kui suur on teile esitatav arve?

Vastus

X= 27 Y= 19

27 + 19 = 46

27 on nominaalkoormuse korral IT Kolledži enda poolt kehtestatud alampiir. Vabariigi seadus lubab nõuda raha ka juba alla 30, kuid ITCollege on selles osas natuke leevendanud oma nõudmisi.

Kuna arvestus on semestrite kaupa siis tuleb arve iga semester eraldi, juhul kui võlgnetakse.

1 semester ei võlgneta midagi sest et nominaalkoormus on täidetud.

2 semester: 27 - 19 = 8

1 EAP maksumus on 50 eurot.

8 * 50 = 400 eurot.

Vastus: 2 Semestri lõppedes esitatakse 1. arve summas 400 eurot. Koormusarvestus on kumulatiivne, kui seda viga ei parandata 3ndaks semestriks, tuleb see 400 eurot otsa ka veel sellele lisa 8 EAP'le mis täitmata jääb.

Lisaülesanne

Teema: IBM System/360

Arvuti riistvara algusaegadel olid masinad üsna suured ja kohmakad. Tegemist oli raudkolakatega mis võtsid ära oma mahukuse tõttu ruume ja veel enne isegi terveid hooneid. Annan oma ülevaate sellest mis asi oli IBM-i arvuti nimega IBM Computer System/360. Räägime natuke sellest mida ta pioneeris, ja tuleviku heaks välja tõi ning samuti ka sellest kuidas ta lõpuks hääbus. Tegemist on vana-kooli raudvaraga, ajal veel mil arvuti kui selline polnud tegelikult veel kiip kiibi otsas koos mikro elementidega(nagu me neid praegu tunneme) vaid reaalsuses ta praktiliselt oligi, üks suur masin, kuigi mikro-elemendid olid juba vaikselt horisondil. Masina juuures aga, üks moodul võrreldav kapi või kummutiga mis praegustel aegadel inimestel tubades.

Alguse sai antud projekt aastatel enne 1964. Kuigi toode tehti laiali publikule teatavaks 7 aprillil aastal 1964 siis tegelikult oli masina välja arendamine meestel juba enne käsil. Toon esile et tegemist on vana aja raudvaraga. See tähendab siis seda et sellel ajastul ei olnud andmete käsitluseks olemas arvuteid kujul nagu praegu. Mida ma silmas pean on näiteks andmekandjad. Kui praegusel ajal tehes mingisuguseid liigutusi, salvestatakse kõik kas välkmällu SSD-l või siis kõvaketastel kus reaalselt veel liikuvad metalltükid sees, siis vanasti oli andmete salvestamine palju keerulisem protsess(Mäludest rääkimata). Üldine tehnoloogia toimis magnetiseerimise põhimõttel. Laias laastus nagu kõvakettad veel tänapäevalgi aga tol ajal oli siis "kõvaketas" ise suurusjärgus umbes külmiku või isegi suurema objekti suurune. 1950-ndates ja 60-ndates olid arvuti mäludeks magnetilised trumm-mälud. Trumlid mis keerlesid velgede küljes, sama laiad nagu autorattad tänapäeval.. Mahutavus aga oli see-eest väiksem võrreldes magnet-lintidega. Mälul oli näiteks suurusjärk 4 kilobaiti kuni 10-17-ni suuremate juures(Lintidel rohkem). Mälude areng ajaloolisees perspektiivis käis sellist rada et olid enne ja ka System/360 ajal trumlitel põhineved, siis tulid core-mälud(mis tegelikult läksid kasutusse selles süsteemis) ja peale seda siis tuli peale semikonduktori tööstus kus juba peamisteks kujunesid pooljuhid mis tänapäeval moodustavad meil enamus elementides meie arvutites.

Oluline on tuua välja see, et juba tol ajal, oli pidevalt probleeme mälude mahtuvusega, kunda teda oli vähe. Selleks et arvutiga midagi teha, tuli talle ette anda andmed, millega midagi teha. Selleks kasutati perfokaarte.. Andmete kätte saamiseks peale seda kui arvuti oli toimingud ära teinud kasutati magnet-linte et tulemused pikemaks ajaks salvestada. 2 moodulit mis iga arvuti juures ühel või teisel kujul olemas olid. Kohati võidi kasutada Lintide asemele ka reaalseid kettaid ja perfokaartide näol perfolinte aga ketaste tehnoloogia oli kallis, seega väga tihti olid selle asemel lindid.

Üks olulisi tunnuseid System/360 juures oli modulaarsus, mis oli mõtteviisiga et kuidas kliendile asja mugavamaks teha. System/360 oli esimene masin maailmas millega läheneti asjale ühilduvuse vaatevinklist. Eelnevalt tehti üldjuhul klientidele jupikaupa tööd. Talle pandi tema vajadustele põhinedes kokku talle sobilik arvuti koos ainult sellele masinale sobiva tarkvaraga. Kuid System/360 juures toodi välja et tollega saab klient ise valida mis tal vaja on ning kõige tähtsam oli selle juures see et kogu tooteliin oli ühilduv omavahel, mida enne, polnud keegi teinud.. Üks printsiip mis kasutusel ka veel tänapäeval on, et arhitektuuri osas oli masin esimene mis pani alguse 8-bit byte tähendusele ning oli protsessorite arhitektuuris esimene esindaja 32-biti maailma liinis. Revolutsiooniline, oli, et esimest korda keskenduti tarkvara arendusele firmas selle eesmärgiga et kui klient ostab kõige nõrgema versiooni tootest, kus osi mooduleid pole, siis tal on hiljem võimalus neid sinna juurde osta ilma et selleks peaks tal keegi hakkama süsteemi tarkvara ringi kirjutama. Üks põhilisi probleeme tol ajal enne System/360 sündi, iga arvuti mis komplekteeriti oli erijuhtum ja omas tarkvara, mis ainult tal töötas. IBM otsustas selle probleemi ära kaotada, mis oli ettevõtte seisukohalt väga tark samm. Samasuguse kannapöörde tegid nad 1981, kui otsustasid tulla turule oma Personal Computer'iga(PC), mis on tänapäeval igal pool standardiks oma sisemise jaotuse osas.

System/360 koosnes 3 tasemega op-süsteemist, üks oli väikekliendile, mis oli odavam lahendus, väiksema mälu mahuga. Teine oli suurem ja kolmas siis oli veel suurem. IBM-i mõte oli alguses luua üks kindel Operatsiooni süsteem kõikidele mudelitele aga siis avastati et pole võimalik kuna odavaima mudeli peal ei mahuks op-süsteem masina mällu ära. Selle peale otsustati jagada asi kolmeks. Kusjuures arenduses viibis kolmas Operatsioonisüsteemi variant üsna kaua, mistõttu oli ta ka kõige vähem kasutatum. Kuna süsteem oli kallis ja suur, siis üldiselt kujunes välja et keskastme Operatsiooni-süsteem oli kõige nõutum. Sest sellele oli kasutajaskonda kõige rohkem.

Eesmärk antud arvutil tol ajastul oli enamasti komputatsioon ja andmete hoidmine ja manageerimine. Ettevõtetel arve pidamine, kindlustusfirmadele poliiside register näiteks ja muud taolist. Väga palju täitis ta oma eesmärki sõjatööstusele arvutusteks ning Ameeriklastel aitas välja arvutada trajektoorid kuult õhku tõusmiseks et koju tagasi tulla, kosmose võidujooksu ajal. Hiljem üritasid venelased tulla kaasa ka enda ühilduva süsteemiga selle süsteemi juurde.

Kokkuvõtvalt oli oma aja üks innovaatilisemaid lahendusi. Eelmise sajandi pärl pärlite seas, mis puudutab tehnoloogilist arengut. Küll ei olnud neil tol ajal veel olemas tehnoloogiat millega kahandada neid massiivseid kolakaid mis selle süsteemi toimivuse jaoks vajalikud olid. Aitas see IBM'i innovaatiline leiutis palju kaasa arvutisüsteemide arengule. Aluse pani ta 32-bit arhitektuuri käsustikule, tõi revolutsioonilise kontseptsiooni modulaarsuse ja ühilduvuse osas, selle näol et kui ostsid System/360 variant 20, siis tegelikkuses võisid sa seda parendada edasi järgmistele tasemetele ilma sellele meeletult raha juurde makstes, sest tarkvara ühildus üksteise vahel ning enamus protsessist oli see füüsiline kohale toomine ja paika seadmine ning hooldustegevused peale seda. Peale seda kui jõuti mikroprotsessoriteni ja toote-protsessid arenesid tasemeteni kus suudeti kahandada protsessori ruumala märkimisväärselt pea 3ndast dimensioonist ainult 2-te, oli "mainframe'i" ajastu vaikselt hääbumas. Perfokaardid ja magnet-lindid lõpetasid oma tegevuse sarnasel moel, kui suudeti kõvakettaid nagu nad praegu välja näevad kahandada sellisele tasemele et keegi ei pidanud enam n.ö. "külmikuid" kaasas kandma. Kui tuua midagi konkreetset välja, mille poolest ta tänapäevase maailma juures mittesobilik oleks, siis ilmselt oleks see lihtsalt see, et selle süsteemi käimas hoidmiseks läheb natuke liiga palju vaja, kui selle kõrvalt saaks näiteks Intel'i protsessori serveriga ilusti hakkama. Ma pean siin silmas hoolduskulusid ja töös hoidmise kulusid, kuigi tuleb välja, et selle edasiarendused elavad veel praegu siiamaani ilusti mõnedes vanemates suurfirmades edasi.