Eesti e-teenused: õnnestumised ja õnnetused: Difference between revisions
| Line 14: | Line 14: | ||
==Kuidas ma välismaal puhkusel olles endale autot rentisin== | ==Kuidas ma välismaal puhkusel olles endale autot rentisin== | ||
<p align=justify>Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meie pere üritab puhata vähemalt kord aastas soojal maal. Tavaliselt kestab see puhkus seitse päeva, millest 2-3 päeva me rendime endale auto, et veidi ringi vaadata ja vaatamisväärsustega tutvuda. Teatavasti Eestis pole juhilubade kaasaskandmine kohustuslik, sest ID-kaarti omades saab alati vajadusel kontrollida ka juhilubade kehtivust. Küll aga peab juhiluba kaasas olema siis, kui sa viibid välismaal ja soovid seal endale autot rentida. Iga aasta on õnnestunud see ka meeles pidada, kuid sel aastal juhtus see siiski - juhiluba ununes koju. Esimene mõte oli, et nüüd on puhkus nässus ja peame perega kõik need seitse päeva hotelli ümbruses veetma, sest kes ikka rendib sulle auto, kui sul pole ette näidata kehtivat vastava kategooria juhitunnistust. Kuna aga tahe oli väga suur, siis tuli lahendus ikkagi leida. Meil oli puhkusele kaasa võetud Apple iPad. Läksime [https://eteenindus.mnt.ee/pages/main.jsf Eesti Maanteameti] kodulehele ja logisime end iseteeninduse keskkonda sisse. Alammenüü alt leidsime lingi "Minu dokumendid". Ja seal see oligi. Ekraanil ilutses täies hiilguses minu juhilubade info:</p><br> | <p align=justify>Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meie pere üritab puhata vähemalt kord aastas soojal maal. Tavaliselt kestab see puhkus seitse päeva, millest 2-3 päeva me rendime endale auto, et veidi ringi vaadata ja vaatamisväärsustega tutvuda. Teatavasti Eestis pole juhilubade igapäevane kaasaskandmine kohustuslik, sest ID-kaarti omades saab alati vajadusel kontrollida ka juhilubade kehtivust. Küll aga peab juhiluba kaasas olema siis, kui sa viibid välismaal ja soovid seal endale autot rentida. Iga aasta on õnnestunud see ka meeles pidada, kuid sel aastal juhtus see siiski - juhiluba ununes koju. Esimene mõte oli, et nüüd on puhkus nässus ja peame perega kõik need seitse päeva hotelli ümbruses veetma, sest kes ikka rendib sulle auto, kui sul pole ette näidata kehtivat vastava kategooria juhitunnistust. Kuna aga tahe oli väga suur, siis tuli lahendus ikkagi leida. Meil oli puhkusele kaasa võetud Apple iPad. Läksime [https://eteenindus.mnt.ee/pages/main.jsf Eesti Maanteameti] kodulehele ja logisime end iseteeninduse keskkonda sisse. Alammenüü alt leidsime lingi "Minu dokumendid". Ja seal see oligi. Ekraanil ilutses täies hiilguses minu juhilubade info:</p><br> | ||
[[File:driving_license.png|200px|thumb|center|juhiloa info]]<br> | [[File:driving_license.png|200px|thumb|center|juhiloa info]]<br> | ||
Revision as of 07:35, 14 December 2017
Kuidas ma seda artiklit kirjutama hakkasin (tegelikult sissejuhatus)
Minu nimi on Agu Sihvka. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et asusin TTÜs infotehnoloogiat õppima. Programm oli tihe ja aineid palju. Üks minu lemmikaine oli aga kursus nimega: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid. Selle aine raames tuli muuhulgas kirjutada artikkel mõnel valdkonnaga seotud teemal.
Mul oli kunagi üks tore taanlasest tööandja, kes ütles minu jaoks kuldsed sõnad: „Teil on muidu tore e-riik, kuid kui see otsa saab, siis oled tagasi Venemaal, 19. sajandil“. Pärast seda olen Eesti e-riiki veidi teise pilguga vaadanud: kus e-teenus mis elu nii loomulik osa, et kui see peaks ühel päeval ära kaduma, siis veidi peata olek; kus on e-teenus, mis lõppeb nagu enamik rattateid Tallinnas, veidi ootamatult ja fataalselt. Me oleme e-teenustega ära harjunud ning teisalt unustanud vaadata, kas neile ka vajadusel alternatiive on.
Sellest kõigest on antud kirjatükk ka ajendatud. Selles on kokku koondatud minu elu jooksul kogetud positiivsed ja negatiivsed situatsioonid riigi e-teenuseid tarbides.
Õnnestumised
Kuidas ma endale uue auto ostsin
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ühel ilusal päeval tekkis mul natuke vaba aega. Otsustasin sisse astuda lähedalasuvasse autosalongi, et vaadata, milliseid autosid siis ka tänapäeval pakutakse. Ja nagu ikka uusi autosid vaadates, tekkis mul isu uue auto järele. Olin tegelikult selle peale mõelnud juba ka varem, sest vana auto liising hakkas just lõppema - viimane aeg oli vahetus läbi viia. Pilk peatus ühel kenal mudelil, seda uurides astus automüüja juurde ja küsis, kas ta saab mind kuidagi aidata. Nii me siis vestlesime temaga pikalt ja laialt kõikidest headest omadustest, mida uuritav isend endas kätkes. Olen ennegi teinud spontaanseid otsuseid, nii ka nüüd. Lükkame autovahetuse käima - see oli otsus, mille ma lõpuks langetasin. Kuna vana auto oli sellest samast salongist ostetud, siis oli ka ainuõige otsus müüa neile minu vana auto tagasi, lootuses, et see katab uues auto esmase sissemakse. Selleks tuli aga auto ära hinnata. Kõik, mis sündis peale seda võib ilmselt kirjutada sõnapaari "ilusaima unenäe realiseerumise" alla ja näitab ilmselgelt, et ka Eestis on võimalik kuninglik teenindus ning meil on ikka väga hästi läinud meie e-teenustega (pean siin silmas eelkõige võimalust allkirjastada dokumente kasutades ID-kaarti või Mobiil-ID lahendust kodust väga kaugel olles).
Igaljuhul lahkusin ma salongist taksoga, jättes oma vana auto neile hinnata ja olles eelnevalt teinud pakkumistaotluse uue auto ostuks. Ja siit alates läheb asi veelgi põnevamaks. Nimelt sõitsin ma järgmise päeva hommikul perega kaheks nädalaks Tenerifele puhkama. Olin teadlikult kaasa võtnud sülearvuti juhuks, kui peaks olema vaja e-kirju vahetada. Ja nüüd kujutage ette, kogu autoostu protseduuri: vana auto müügilepingu sõlmimine, uue auto pakkumise kinnitamine, pangale kontoväljavõtete ja ettevõtte bilansi saatmine, liisinglepingu tingimuste üle läbirääkimine - kõik see päädis liisinglepingu ja selle lisade digiallkirjastamisega Mobiil-ID kasutades olles ise kaugel Hispaania saarel. Kui me Tenerifelt tagasi jõudsime, ootasid autosalongi kaks müügimeest meid lennujaamas meie uue autoga (tegelikult nad olid tulnud kahe autoga). Ja sealsamas lennujaama esisel parkimisplatsil me oma uue auto vastu võtsimegi. Seejärel, panime me oma pere kohvrid uude autosse ja sõitsime koju.
Kuidas ma välismaal puhkusel olles endale autot rentisin
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meie pere üritab puhata vähemalt kord aastas soojal maal. Tavaliselt kestab see puhkus seitse päeva, millest 2-3 päeva me rendime endale auto, et veidi ringi vaadata ja vaatamisväärsustega tutvuda. Teatavasti Eestis pole juhilubade igapäevane kaasaskandmine kohustuslik, sest ID-kaarti omades saab alati vajadusel kontrollida ka juhilubade kehtivust. Küll aga peab juhiluba kaasas olema siis, kui sa viibid välismaal ja soovid seal endale autot rentida. Iga aasta on õnnestunud see ka meeles pidada, kuid sel aastal juhtus see siiski - juhiluba ununes koju. Esimene mõte oli, et nüüd on puhkus nässus ja peame perega kõik need seitse päeva hotelli ümbruses veetma, sest kes ikka rendib sulle auto, kui sul pole ette näidata kehtivat vastava kategooria juhitunnistust. Kuna aga tahe oli väga suur, siis tuli lahendus ikkagi leida. Meil oli puhkusele kaasa võetud Apple iPad. Läksime Eesti Maanteameti kodulehele ja logisime end iseteeninduse keskkonda sisse. Alammenüü alt leidsime lingi "Minu dokumendid". Ja seal see oligi. Ekraanil ilutses täies hiilguses minu juhilubade info:
Keerasime lehekülje inglisekeelseks ja salvestasime kujutise kuvatõmmisena. Tellisime rendiauto järgmise päeva hommikuks hotelli ette. Rendifirma esindaja saabus hotelli õigel ajal ja hakkas rendidokumente vormistama. Küsides juhilube, näitasin talle arglikult iPadi ekraanil ilutsevat kuvatõmmist, ise põhjalikult selgitades - siin on juhilubade number, siin minu nimi ja siin märge kategooria ja juhilubade kehtivuse kohta. Agent küll kohmetus hetkeks, kuid saades minult lisaselgituse, et meie Eestis juhilube kaasas ei kanna ning, et see on ametlik info registrist - viis vormistamise lõpule ning ulatas mulle auto võtmed. Ja nii lihtsalt see läkski.
Kuidas ma oma juhiluba vahetasin
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et oman alates aastast 2006 juhilube ja olen pidanud neid tänase seisuga vahetama kolmel korral ja seda sellepärast, et olen õppinud juhtima suurema katekooria sõidukeid, kui seda on tavalised B kategooria sõidukid.
Viimane juhiloa vahetus toimus umbes aasta tagasi ja osutus vägagi lihtsaks ja ei vajanud suuremat pingutust. Ei olnud vaja joosta arstide vahet, et tervisetõendit saada, polnud vaja fotograafi juures pildistamas käia ega seista pikkades Maanteeameti järjekordades. Nimelt on alates september 2014 võimalik vahetada juhilube ka e-teeninduse keskkonnas. Selleks läheb vaja ainult arvutit, ID-kaardilugejat, ID-kaarti, kehtivat tervisetõendit, pilti, digitaalset allkirja koopiat ja aadressi, kuhu valmis load postiga saata.
Lubade vahetus veebikeskkonnas on võimalik juhul, kui eelnevalt on taotleja andmed Maanteeameti andmebaasides olemas(pilt, tervisetõend ja digitaalne allkirja koopia). Pilti on võimalik laadida isikut tõendavate dokumentide andmebaasist ja tervisetõendit on võimalik taotleda digilugu.ee keskkonnas.
Lisaks saadab lubade aegumise korral Maanteeamet e-kirja meeldetuletusega, et juhiload on aegumas ja vajavad uuendamist. See on suurepärane lahendust eriti neile inimestele, kelle eludempo on kiire ja pole aega sellistele asjadele mõelda, et ühel päeval võib juhtuda nii, et nende load on kehtetud ja nad ei tohi enam auto rooli istuda. Suurepärane näite toob oma facebooki lehel Kaja Kallas.
Maanteeameti lehele logides küsib süsteem kinnitust, et kuvatavad andmed on minu omad, küsib tervisetõendi kohta(kui ei ole kehtiv, siis süsteem edasi ei lase), küsib pildi sobivuse kohta(vajadusel saab uuendada) ja lõpuks tuleb tasuda riigilõiv ning kontrollida aadressi, kuhu uued juhiload saadetakse. Seega, tuleb peamiselt vajutada kinnitan nupule ja kõik on lihtne ning kiire.
Kuidas ma oma abikaasale ettevõtte tegin
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et abikaasa kvalifikatsioon teataval erialal oli jõudnud tasemeni kus oli võimalik põhitöö kõrvalt teenust osutada. Oma ettevõtte loomine nõustamisteenuse pakkumiseks oli juba mõnda aega mõttes mõlkunud. Küll aga oli ettevõtlus meile mõlemale suhteliselt kauge valdkond ja kuidagi nagu ei viitsinud ka asjasse süvenema hakata. Ühel hetkel aga oli teema niikaugele jõudnud, et oli vaja juba arveid kirjutama hakata. Mis siis muud üle jäi kui 24´dal tunnil asi käsile võtta. Niipalju ma ikka asjast teadsin, et valida ettevõtluse vormiks kindlasti osaühing. Midagi teadsin ka põhikirjadest, juhatusest ja tegevusalade määratlustest. Konsulteerisin korra ka lähisugulasega kes soovitas kohe härjal sarvist haarata ja selline pisiasi nagu ettevõte lihtsalt ära teha. Ära teha – varasemalt käidi selleks notaris, viidi paberid maakohtusse, oodati otsust, avati pangas arve jne.
Minul käis asi alljärgnevalt:
Googeldasin „osaühingu loomine“ – lugesin natuke siit ja sealt
Kodune ajurünnak ettevõttele nime leidmiseks. Kuna tegemist esimese linnukesega siis ütlen ausalt – teisele lapsele nime panemine oli ka lihtsam.
Tegevusala koodi valimisel oli natuke probleeme. Kuna tegevus käib üldiselt tervishoiu alla oli vaja välja selgitada, kas on vaja mingeid tõendeid või litsentse. Osa teenuseid rahastatakse nimelt kõnealuse teema osas ka haigekassa poolt. Lõppeks pidi ikkagi helistama sinna kuhu vaja ja saama selgitusi asjaomastelt isikutelt – vähemalt see teema ei olnud üheselt kaetud e-teenustega.
Logisin sisse äriregistri ettevõtjaportaali. Kena disain, mugav kasutada ja võimaldas ettevõtte loomise teha samm-sammult. Lisada tuli vaid linnukesed sobilikesse kohtadesse.
Vajalikul hetkel suunati ka tegevusala valimiseks emtak tegevusalad valimise juurde. Tegevusala sisestamisel sai jätkata.
Lisasin ettevõtte soovitud nime ja valisin vaikimisi pakutud põhikirja koos mõne asjakohase täpsustusega.
Kinnitad, maksad lõivud pangalingi kaudu ja tehtud.
Kogu protsess oli lihtne ja arusaadav võhikule nagu mina. Reaalne registreerimise tegevus võttis aega 45 minutit. Niivõrd kaua seepärast, et ettevaatliku inimesena lugesin kõik hoolikalt läbi ja ebaselguse korral otsisin infot juurde. Õnneks pauside korral sessiooni ei katkestatud, mis on ülimalt positiivne. Teisel korral kuluks kõige rohkem 15 minutit.
Juba järgmisel päeval tuli maakohtust vastus, et muidu on kõik kombes aga nimi ei sobi. Olin meeldivalt üllatunud kiirest vastusest (vastust lubati kuni 5 tööpäeva jooksul) ja ühtlasi frustreeritud kadalipust, mis kaasneb uue nime leidmise protsessiga. Järgnes uus kodune ajurünnak nime valimiseks, mis seekord võttis juba kauem aega kui esiklapse puhul. Aga sai seegi ühel hetkel tehtud ja nimeparandus hilisõhtul ära saadetud. Positiivne vastus tuli järgmise päeva lõunaks ja juriidiline isik oli loodud. Kauninimeline ja puha.
Teise sammuna sai valitud raamatupidamistarkvara, mis võlus oma lihtsuse, hea disaini ja kasutusjuhenditega võhikutele nagu mina.
Kolmanda sammuna sai valitud e-kirja serveri ja kodulehe majutusteenust pakkuv keskkond, mis on seni kirjeldatust esimene mitteriiklik lahendus.
Neljanda sammuna sai avatud pangaarve SEB-s. Siinkohal ühtegi veebilinki ei saagi lisada, kuna see protsess käis nagu muiste. Paberil ettevõtte dokumendid kaasa ja panka arvet avama.
Nende etappidega sai ettevõte toimivaks. Kogu selle loo juures on äärmiselt üllatavaks ja meeldivaks asjaoluks, et riigi e-teenuste kvaliteet (disain, kasutusmugavus, selgus, kiirus jne.) ületas kaugelt selle valdkonna kommertslike lahenduste osa. Muidugi esindavad e-teenused erinevaid etappe ettevõtte loomise tsüklis, kuid riik oli oma lahendustega teistest ikka kaugel ees.
Kirjeldatud juhtum leidis aset aastal 2014. Ettevõtte loomisega seotud riiklike e-lahenduste kvaliteet on jätkuvalt kõrge. Pankade osas on samuti paberist vist kaugemale jõutud ja väidetavalt saab arve avada ka üle videosilla. Otsene kogemus endal puudub. Aga aega võtab see kuuldavasti endiselt rohkem, kui juriidilise isiku loomine meie ettevõtjaportaalis.
Kuidas ma oma Euroopa ravikindlustuskaarti uuendasin
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mulle saadeti järgmise sisuga e-kiri:
Hea AGU SIHVKA
Teie kalendrisse riigiportaalis eesti.ee on lisatud järgmine teavitus:
Eesti Haigekassa teavitab, et isiku AGU SIHVKA Euroopa Ravikindlustuskaart kehtib kuni 03.07.2017. Palun tellige eesti.ee portaalist uus kaart.
Teavitus on saadetud Teie kalendrisse.
Kui teavitusele on lisatud dokument, siis näete seda Minu dokumendid lehel.
Kui soovite tellida teisi teavitusi või olemasolevaid muuta, saate seda teha menüüs Minu asjad.
Lisainfo aadressil help@ria.ee.
Riigiportaal eesti.ee
Teeme riigiga suhtlemise lihtsamaks!
Kuna ma tööalaselt reisin Euroopas palju, siis peab see kaart mul alati kaasas olema, sest Euroopa ravikindlustuskaart annab isikule õiguse saada ajutisel ELi riikides viibimisel vajaminevat arstiabi võrdsetel tingimustel selles riigis elavate kindlustatud inimestega. Nii ma siis sisenesin portaali kasutades Mobiil-ID lahendust ja kohe avalehel näen ma sektsioonis Tervishoid rida Euroopa ravikindlustuskaart: ning punaselt kuupäev 03.07.2017. Kuupäevale klikkides suunatakse mind Euroopa ravikindlustuskaardi tellimise lehele. Pole üldse keeruline leida sellelt lehelt nupp "Tellin uue kaardi". Peale nupulevajutust, kuvatakse mulle teade, et uus kaart on tellitud. Juba teisel päeval leian, ma oma kodusest postkastist uue Euroopa ravikindlustuskaardi:
 |  |
Õnnetused
Kuidas ma ID-kaardi sertifikaate uuendasin
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et töötan riigisektoris ja ID-kaart üks vajalikemaid asju mu igapäevases töös. Seda sellepärast, et ilma selleta ei ole lihtsalt võimalik teatud keskkondadesse sisse logida ja pole võimalik allkirjastada dokumente. Nimelt, kuulub minu ID-kaart nende 750 000 ID-kaardi hulka, mille sertifikaat on vigane ja mida peab uuendama, et pahatahtlikud isikud ei saaks minu identiteediga midagi kurja teha. Algselt ma ei pööranud sellele uudisele tähelepanu ja ei lasknud ennast sellest sega. Ühel päeval tööl olles otsustasin proovida, ID-kaardi haldusvahendi tarkvaras, kas minu kaart vajab siis ka uuendamist. Sisestasin ID-kaardi lugejasse ja käivitasin tarkvara ning nägin seal uhket kirja „Kaardi sertifikaadid vajavad uuendamist.“
Ma ei tormanud neid kohe uuendama, sest tööandija oli need ära keelanud, kuna siis oleks paljud meie programmid lakanud töötamast. Sain veel mõned päevad uuendamata kaardiga töötada, kui hakkasid jamad pihta. Kord ei õnnestunud mul dokumente allkirjastada ja siis ei saanud üldse mõnda kohta enam ligi. Pöördusin oma IT osakonna poole, et neil abi saada, aga nemad ei teadnud asjast midagi ja kehitasid ainult õlgu. Kannatasin veel mõned päevad ja siis mu kannatus katkes ja otsustasin kaarti uuendama hakata. Kaart lugejasse, tarkvara käima ning vajutasin nuppu „Uuenda“. Sellega see üritus lõppes, sest koheselt ilmus ekraanile kiri, et uuendamine ebaõnnestus, kuna server on ülekoormatud.
Mõtlesin, et mis seal ikka, proovin hiljem uuesti. Minu korduvad katsed kaarti uuendada ebaõnnestusid, kuna server oli alati ülekoormatud. Tegin ma seda päeval või öösel väga vahet ei olnud. Seis oli ikka sama.Mingil hetkel otsustati, et nii ei saa enam edasi minna, sest Riigi Infosüsteemide AS (RIA) oli oma serverid ülekoormanud ja väga vähesed inimessed said oma kaarte päevas uuendada. Otsustati, et valitakse välja need kasutajad, kes kasutavad oma kaarti rohkem, kui teised ja nad saavad kaardi uuendamisel eelisõiguse.
Minul õnnestus olla üks nendest, kelle kaart oli selles nimekirja ja ma sain oma kaarti lõpuks uuendada. Selleks läks küll väga kaua aega, kui ma ei eksi siis läks selleks tervelt nädal. Õnneks ei pidanud ma meeletutes järjekordades seisma, et oma kaarid uuendad Politsei ja Piirivalveameti (PPA) kontorites, sest see oleks veel hullem piin olnud, kui seda arvutis teha.
Kuidas ma oma auto lammutustöökojale müüsin
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et mu auto dokumendid kadusid kord ära. No ja ei leidnudki neid enam üles. Nii saigi uued dokumendid tellitud.
Maanteeameti e-teeninduse edulugu on juba eelnevalt kirja saanud ja pean ütlema, et mulle see keskkond meeldib väga. Kiirelt ja ülevaatlikult saab info kätte, mida sul vaja võib minna ning disain on ka üllatavalt kena. Kui nüüd juurde lisada oma kogemused omaaegse Autoregistrikeskuse klienditeenindusega, siis jääb üle vaid rõõmustada, et kõike seda saab kaugelt teha. Kuid ometi õnnestus mul ka selle e-teenuse ootamatu lõpp ära näha, tuleb muidugi tunnistada, et pingutasin ka.
Nimelt juhtus siis nii, et andsin oma auto vanematele kasutada ning juhtus see, mis juhtuda sai. Juba teisel päeval tuli isalt kõne, et: „Kuule see auto kirjutab nüüd, et gearboks malfunktioning, kas sa tead mida see tähendab?“ Paraku ei jäänud see ka viimaseks selliseks kõneks ning nii saigi isaga kokkulepitud, et leidku ta miski lammutus, mis selle auto ülesse korjab ja talle raha vastu annab, raha jätku endale, muidu tuleb veel miski jama. Isa leidiski sellise lammutuse, kes auto hoovipealt ära vedas, aga kusagil kuu hiljem tuli kõne, et need dokumendid, mis kaasa said antud, olid need kunagi kadunud dokumendid ja nüüd nagu jama. Tegin kiire otsingu ja leidsin, et neid uusi dokumente mul enam ei ole, kadunud. Sai siis maanteeametisse kirjutatud, et selline lugu, mul on olemas müügileping, dokumendid olid kehtetud, aga mina täitsa mina ja teeks nüüd hea meelega midagi, et see lammutus selle auto ikka endale saaks ja see minu autode vaatest ära kaoks. Sain teada, et neil koduleheküljel blanketid ja seal "Avaldus sõiduki võõrandamisest teatamiseks". Tore, tirisin siis selle oma arvutisse ja avastasin, et see tore paber aga mõeldud eraisikute vaheliseks toimetamiseks. Võtsin seekord siis telefonitsi Maanteeametiga ühendust ja kurtsin muret, sain teada, et sama paber käib küll panen ettevõtte nime perenime lahtrisse ja isikukoodi lahtrisse hoopis registrinumbri. Lihtne. Tehtud. Unustatud. Mõni aeg hiljem käisin e-teeninduses kontrollimas ja auto oli kadunud, super.
Sinna see lugu siiski veel ei lõppenud, nimelt sain ma miski kuu pärast kõne Maanteeametist kõne, et selle asjaga siiski jama. Mina peaks edastama ikka lammutusele kehtiva tehnilise passi numbri. Mina vastu, et hea idee, aga ma ei tea seda, dokumendid ju kadunud. Varem nägin seda numbrit e-teenindusest aga nüüd sealt see auto sealt ju kadunud, ei saa enam näha ka, aga kallis maanteeamet, ma tean, et teie teate seda numbrit, olge nii pai ja öelge see number sellele autolammutusele. Sain vastuseks, et nemad ei saa, seadus ei luba seda teha. Nüüd ma juba ärritusin veidi. Kuid mõttevälgatus tundus päästvat päeva. Arvasin siis, et see ka väga hea lahendus kui nad ütlevad mulle selle numbri ja annavad lammutuse kontakti ka, siis ma võin ise selle autolammutusele edasi öelda ja sain vastuseks, et seda ka seadus ei luba. Nüüd tõusis mul, kes ma oma eluajal siis ka Eesti NSV-d veel näinud, selle riigi ajal kooliski käinud. Vererõhk sinna, kus see mitte olema ei peaks. Küsisin, kas kõne salvestatakse ja saades eitava vastuse tõdesin, et siis pole sõimamisest ka abi. Küsisin veel üle, et kas nad ise ikka saavad aru, kui jabur see olukord on, vastasid, et saavad küll.
Õnneks õnnestus mul tunnike hiljem leida üks kindlustusjuhtumi dokument, kus registritunnistuse number peal. Helistasin Maanteeametisse siis tagasi ja teatasin, et mul nüüd number olemas, aga ma ei tea, kas see ka õige number, et kui ma selle neile ette loen, kas siis nad vähemalt saavad kinnitada selle õigsust või mitte. Sain vastuse, et ega see nüüd päris seaduslik ei ole, aga seda vist ikka saab. Selgus, et mul oligi täitsa õige number, saatsin selle lammutusele ja nüüd on juba mitu kuud vaikust, läks vist ikka õnneks.
Kuidas minust jälle eestimaalane sai
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et elasin mõnda aega Rootsi Kuningriigis. Tegin tööd, maksin makse, käisin arsti juures, ühesõnaga sai minust juba peaaegu rootslane.
Rootsis käivad asjad veidi teisiti, postiaadress on jumal, sest ametlikule postiaadressile tulevad kõik eluks vajalikud paberid. Saad kätte, täidad ära, saadad vastuse ja saad vastuse. Kui aadressiga jama, no siis on suurem jama. Elu jääb seisma, riik Sinuga rääkida ei saa ning ilmselt oled sattunud juba võlaregistrisse. Kui nüüd päris aus olla, siis ega Rootsis riiki väga palju ei näinud. Enamikul juhtudel ongi kiri neile, kiri mulle süsteem.
Samas on rootslased hakanud vaikselt kõiki neid kirju ka elektroonilisse vormi tõstma ja need kaks maailma toimivad täitsa toredasti koos. Noh näiteks tuludeklaratsioon saabub sulle ikka postiga koju, saad muuta/täita, allkirjastada ja tagasi saata, kuid võid ka internetti minna ja sealses e-maksuametis selle ära teha, saad arvutused kohe teada ning vastavalt siis õnnelikuks või sügavasse masendusse langeda. Nagu meil, sama kole ja kandiline oli see keskkond ka. Kõrvalepõikena võib veel öelda, et Rootsis inimeseks saamiseks ongi peamiselt kaks etappi: esimese tuludeklaratsiooni esitamine (see seal avalik info ning selle pealt tehakse kõik krediidiotsused, sh seni kasutad kõnekaarti, sest kuni Sinu sissetuleku kohta ametliku kinnitust ei ole, siis telekommid sinuga lepingut ei sõlmi) ning siis kui eluasemelaenu võtad (siis saab Sinust päris inimene, aga see on juba teine lugu).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ühel päeval sai sealt Rootsist siis tagasi tuldud ning otsustatud jälle eestimaalaseks saada. Mõeldud-tehtud, asjad kokku ja koju tagasi. Hing aimas juba alguses halba… No nii palju olen ma seda arvutiasjandust õppinud, et aimata, et automaagiliselt ei saa riik teada, et ma jälle tagasi (kuigi võiks ju arvata, et astud lennukilt maha, oled rohkem kui kuu nii et lennukile ei lähe ning kusagilt hüppab lahti aken „Kuule me siin vaatame, et sa vist tagasi. Kinnitad või mitte?“). Pärismaailmas on asjad kandilisemad ja tuleb käsitsi teha, logisin aga eesti.ee portaali sisse ning andsin teada, et mu aadressiks nüüd jälle Eestis olev Tallinn, kesklinna linnaosa. Taustaks tuleb öelda, et sellepeale juhtus üks märgatav asi: rohelise kaardi pealt ei kulunud enam raha, aga see oli vist ka kõik.
Kuna olin Rootsis olles enamikes keskkondades muutnud aadressi nii, et see vanematekodule viitaks. Sest seal keegi elutseb ja annab vähemalt teada, kui miskit põnevat saabunud. Siis korraga tundsin vanast heast Rootsi riigist suurt puudust: Eestis pidin ma igale ettevõttele eraldi teada andma, et nüüd jälle aadress teine, olge hea, muutke ringi; vähe sellest, sõltumata seadusesse raiutud põhimõttest, et riigile tuleb samu andmeid esitada vaid korra, tuli mul tegelikult enamike ametkondi eraldi teavitada, et ei ole Rootsis, ei ela Järvamaal, Lasnamäel ka mitte, palun muutke see aadress ära. Kuna ma enamasti veidi pahatahtlik, siis sai torgatud, et miks te küll rahavastikuregistri andmeid ei kasuta. Vastuseks tuli enamasti miski seosetu pobin.
Eraldi elamuseks oli kooliga suhtlemine, sest kasupoeg tuli Eestis jälle kooli panna. Teoreetiliselt asi lihtne, ministri või kantsleri määrus ütleb, et kui põhikooli õpilane käis kodumaalt ära, siis asub ta tagasi tulles õppima sinna, kus ta ilma lahkumata peaks õppima (kui lapsevanem just ei nõua, et tuleb madalamasse klassi viia). Ega ikka ei ole küll, kooliga suheldes selgus, et neil oma täpsustatud kord puha väljatöötatud ja seal kirjas, et pabereid on vaja. Tunnistused, hinnete lehed, koolijuhi käskkirjad, jne mida kõike ei tule koolile esitada, et laps tegelikult ka kooli saaks. Teisalt tuli välja, et Rootsis koolid ju hindeid algklassides ei pane, tunnistusi ei ole, käskkirju ei väljastata. Tekkis juba tunne, et ei saagi kooli. Pika lunimise peale õnnestus siiski saada Rootsist kiri, et nad ei väljasta selliseid dokumente ja pika jagelemise peale õnnestus see, et Eesti kool lõpuks ikka aktsepteeris seda kõike.
Selle jama peale tekkis teatav kõhutunne, et ilmselt ei ole maailmas kõik asjad nii lihtsad kui arvata võiks ning sai siis maksuametiga ühendust võetud. Räägitud, et mina nüüd muutsin oma aadressi rahvastikuregistris ära ja sellega seoses loodan, et ma ka Eesti resident. Loomulikult segus, et nii see teps mitte ei ole, resident on hoopis teine asi ja selleks ei ole üldse ilusat e-teenust vaid täita tuleb vorm R. Õnneks sobis siiski digiallkirjastatud versioon ka ning minust sai jälle kord isamaa resident. Oli kohe parem tunne, ikkagi talent ja oodatud (see nüüd küll puhas sarkasm).
Kuidas minust puudega inimene sai
Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb öelda, et see ei olnud tegelikult esimene kord. Kunagi 90-ndatel sai ka ametlikult invaliid või siis puudega oldud. Siis olid kõik protsessid paberil ning midagi muud ei osanudki tahta.
Nüüd juhtus aga nii, et ühel heal päeval ärkasin ma koomast ja tuli jälle õppida rääkima ja kõndima ning sellega seoses tehti mulle ka puude ekspertiis. Selgus, et täitsa puudega ja töövõimetu. Mis ei olnud ka väga suur ime, sest liikuda sai ainult ratastoolis ning seegi oli suuremat sorti väljakutse. Liikumine kuhugi tähendas suurt koormust ning lõppes enamasti sellega, et ümbritsev tundus nii kui nii väga vaenulik. Niisiis saabus korraga miski otsus, et nüüd puue. Enda siiras lihtsameelsuses arvasin, et e-riigile kohaselt teen ma kõik vajalikud toimingud nüüd e-riigi vahendusel ära.
Eesti.ee portaalis oli võimalik teha kaks-kolm avaldust, mis kohe ka teele panna sai ning igaks juhuks otsustasin, et helistan sotsiaalkindlustusametisse veel ka ning kontrollin, kas kõik on nüüd toimetatud. Selgus, et mitte. Mul oli küll tehtud puude toetuse saamise avaldus, mis eesti.ee portaali vahendusel tehtud, kuid töövõimetuspensioni saamiseks tuleb kohale tulla avaldus teha ning kui dokumendi pilt kaasa võtta, siis saab ka pensiontunnistuse. Püüdsin selgitada, et kallid inimesed, mul liikumine ikka väga raske, et äkki saaks digitaalselt. Pärast mõningast vaidlemist, saabus mulle meiline avalduse vorm. See täidetud, panin kaasa ka oma dokumendipildi (mille id-kaardi haldusvahendi abil hankisin), allkirjastasin kõik selle ning panin ametkonna poole teele.
Mõne tunni pärast sain aga kõne, et me küll proovisime seda pilti printida, aga see tuli kogu aeg A4 formaadis printerist välja ning seda pensionitunnistusse ikka kleepida ei saa. Natuke vihastamist ja leidsin fototöökoja, kes oli nõus selle sama pildi neljaks dokumendifotoks muundama ning varustatud dokumendifotodega asusin siis Sotsiaalkindlustusameti poole teele. Õnn, et ratastoolis olin, sest istumiseks kohta poleks ma selles asutuses muidu leidnud, seal oli ikka teisi inimesi ka. Mõni tund ootamist ja nagu võluväel sain ma olla vastamisi ametnikuga. Etteruttavalt võib öelda, et ta juba teadis mind, kumu tüübist, kes neile A4 foto oli saatnud, oli ametkonnas juba laiali läinud. Ega midagi, natuke jagelemist, kleepimist, allkirjastamist ning saigi minust puudega pensionär. Kaasa sain veel sooja soovituse linnavalitsusest läbi astuda ja endale parkimiskaart ka hankida. Pidi poeuksele lähemale saama ja vanalinnas tasuta parkida ka. Kuid sinna oleks parem ette helistada, inimesed ei pruukivat kogu aeg kohal olla.
Tagantjärele mõeldes tekkis küll küsimus, et miks need e-teenused just selle ametkonna ukse ees ära pidid lõppema. On ju liikumisraskustega inimesed need, kellel e-teenustest võiks kõige rohkem kasu olla.
Eesti e-teenuste alusinfost ja sellest kuidas ma keelualale maja võiks ehitada
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et enda maja asub juhuslikult päris mitmes ehitust takistavas alas – muinsuskaitse piiranguvöönd, veekogust tingitud ehituskeelu- ja piiranguvöönd ning rohevõrgustik. Minu eeliseks kõigi teiste seadusepügalate tõlgendajate ees on see, et minu elamine pärineb ajast, kui eelnimetatud piiranguid veel välja mõteldud ei olnud. Nimelt aastast 1880. Mõneti sellest ja igapäevatööst inspireerituna tuleb ka alljärgnev jutt. Nimelt on kõigile infosüsteemide loojatele üsna üheselt arusaadav see, et tarbijale läbi kasutajaliidese pakutava informatsiooni kvaliteet saab olla ainult nii hea kui alusinfo tegelikult on. Muidugi võib asju värvida roosamaks või sinisemaks – kuidas kellelegi meeldib. Samas tõika, et andmekogudel peab olema vastutav ja seejuures piisavalt kompetentne isik, see ei muuda. Keskkonnaministeeriumi allasutus Maa-amet on tuntud ruumiandmete tootja ja levitaja. Nad tegelevad tänuväärse ja ka maailma mastaabis kvaliteetse tööga. Võibolla on just kõrge tase põhjuseks, et nad ei ole võtnud asjaks publitseerida maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste andmeid (väheldased erandid välja arvatud). Aga katsun nüüd teemat kitsendada edasine jutt tuleb ainult rohevõrgustikust.
Põhimõtteliselt on tegu ühe juba EU liikmesriigiks saamisele eelneva kampaaniaga. Muidugi meie riigile kohaselt rakendati vastavad direktiivid ruttu, mõtlemata seejuures, et tegemist on raskelt ehitustegevust piirava ja laiaulatusliku kitsendusega. Suure tõenäosusega võttis kellegi Keskkonnaministeeriumi entusastliku ametniku kunstiandega sugulane pintsli, rohelise värvi ja Eesti kaardi ning võõpas sinna kenasti miskid jutid peale. Siit edasi kehtestati võrgustik juba maakonnaplaneeringutega. Seejärel oli igal omavalitsusel omakorda võimalik seda täpsustada valla üldplaneeringu ja detailplaneeringutega. Tekkinud rohevõrgustiku ruumiandmete valdajateks pidid jääma maavalitsused. Iseenesest ei olekski kogu loos midagi imeliku, kui maavalitsustel oleks ruumiandmete haldamiseks olemas piisav kompetents ja loodud vastava andmekogu pidamiseks minimaalnegi regulatsioon. Toon siinkohal näited Rapla ja Harju maakonna vastavasisulistest planeeringutest. Failid RV_Harju_MV ja RV_Rapla_MV Igaüks võib nüüd ise proovida selle alusel oma tulevasele majale sobilikku kohta valida. Erinevalt Rapla maavalitsusest jagab Harju andmestiku välja ka Mapinfo GIS tarkvara formaadis, mis parendab ainult näiliselt olukorda. Nimelt on mõlema maakonna rohevõrgustiku läbi omavalitsuste üld- ja detailplaneeringute olulisel määral muudetud ning lähtuma peaks pigem neist. Aga siingi on omad riukad. Valdade üldplaneeringud on koostatud suhteliselt väikestele mõõtkavadele ning väljundiks on .pdf formaadis kaart. See on aga koostatud valdavalt kartograafilistest vajadustest lähtuvalt. Eelkõige pidi asi kena välja nägema. Näitena toon siin välja Saue valla ÜP, fail RV_Saue. Alade rohkuse tõttu on rohevõrgustik kujutatud ainult serva joonega laiusega ca 50 meetrit. Kus asub tegelik ala serv keegi enam ei tea. Täpseid alasid kujutavaid andmeid enam kellelgi enam alles ei ole. Tean omast kogemusest, et vaidlused kitsenduste ulatuse osas käivad täna sentimeetrites mitte meetrites.
Lõppeks on tänaseks välja kujunenud olukord, kus maavalitsused jagavad silmagi pilgutamata välja totaalselt valesid andmeid ning omavalitsuste andmed omavahel ei ühildu. Üsna markantse näitena lisan enda tehtud kaardi rohevõrgustike andmete võrdlusest Saue ja Harku vallas. Erinevad kihid on lisatud kaardil sisse-välja lülitatavad mis hõlbustab asjast arusaamist. Fail RV_vordlus_Harku_Saue_Harju
Aga tulles nüüd pealkirja juurde tagasi. Maavalitsused lõpetavad oma tegevuse jaanuaris 2018. Kelle hallata jääb rohevõrgustiku teema on tänaseni otsustamata. Teatavasti on just sogases vees võimalik püüda eriti suurt kala. Või siis leidke kunagi eksisteerinud majapidamine ja ongi suure tõenäosusega asi kombes. Vihje ka, http://geoportaal.maaamet.ee/ valige sealt teemakaart „ajaloolised kaardid“.
Kuidas ma ID-kaardi e-taotluskeskkonda külastasin
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et dokumentidega on juba kord nii, et need kehtivad mõne aja. Seejärel tuleb neid uuendada. Sellel on täitsa loogilised põhjendused olemas, eks näiteks dokument kulub ka, tulevad uuemad dokumendivormid kus vingemad turvaelemendid ning aeg-ajalt oleks tore ka uuendada pilti, mille võrdlemisel sinu näoga sind tuvastama kiputakse. Minu ID-kaardi kehtivusaeg jõudis vaikselt lõpule ning nagu alati, kõige ebamugavamal ajahetkel. Nimelt oli just avastatud ID-kaardi turvanõrkus ning ees terendas võimalus, et mul õnnestub täitsa toimiv ja turvaline kiipkaart kehvema vastu vahetada. Teisalt oli tegemist ka ajaga, mil rahvamassid ummistasid teeninduspunkte uurimaks mis nüüd saab, nad pole seda ID-kaardi küll väga tihti rahakotti pannud, arvutit ei kasuta aga mure on ikkagi. Ajalehed, raadio ja telekas räägivad kõik, et suurem jama on.
Enda rõõmuks avastasin, et dokumenti on võimalik taotleda ka internetist. Keskkonna enda võib leida - siit. Kõik läks seni kenasti, kuni jõudsin punkti, kus maksta tuli. Olin eelevalt nimelt lugenud, et mul peaks olema õigus saada dokument soodushinnaga. Kuid lõpus küsiti siiski täit riigilõivu. Korraks kaalusin, et maksan siis selle täishinna, kuid siis sai ahnus minust võitu. Kui on ikka õigus, siis tuleb seda nõuda.
Nii seadsingi ühel kenal päeval autonina selle teeninduspunkti poole. Tunnike ootamist murelike pensinääride ja hindudest perekondade keskel ning uus dokument soodsama riigilõivuga tellitud. Kaasa sain info, et kui kahe nädala jooksul teavitust ei saabu, siis tasub ikkagi kohale tulla, kahe nädalaga saab dokument valmis igal juhul. Kahe päeva pärast tundsin aga uhkust oma riigi üle. Saabus teavitus, et minu värske ja ebaturvaline ID-kaart ootab mind. Kaardiga koos sain ma ka info, et lähiajal peaks see probleem leidma lahenduse ja soodsam riigilõiv ka e-taoltuskeskkonnas olema toetatud.
Ning elu läheb tõesti paremaks, nüüd on taotluskeskkonnas testi võimalik Sotsiaalkindlustusametisse päring teha ja nii ka kinnitus soodustusele saada. Ning paistab, et kui pilt, mis riigil minust olemas, on värskem kui pool aastat, siis see kuidagi automaagiliselt minu taotlusel. Nagu Euroopas kohe!
