Arvutimängude litsentsirikkumised tänapäeval

Mis on EULA?

EULA on juriidiline leping tarkvara looja või tarkvara müüja ja tarkvara kasutaja vahel, seejuures sagedasti on tarkvara soetatud enamasti mõne vahendaja kaudu nagu näiteks edasimüüjad. EULA spetsifitseerib detailselt tarkvara kasutamise õigused ja piirangud. Väga sagedasti on selline leping esitatud ainult digitaalsel kujul ja presenteeritud lõpptarbijale läbivajutamise formaadis s.t formaadis, kus jõustumine toimub läbi selle, et toimub nupulevajutus. Samas on ka võimalik situatsioon, kus lõppkasutaja ei näe lepingut enne kui tarkvara on juba soetatud. Sellisel juhul on leping sisuliselt formaadis „Võta-või-jäta“, sest lõpptarbijal kui lepingu osapoolel pole antud võimalust lepingu tingimuste poole pealt läbirääkimisi pidada. Tahtes tarkvara kasutada, tuleb nõustuda pakutavate tingimustega.

EULA, mis tuleb kaasa füüsilisel meedial olemasoleva tarkvaraga, on vahetevahel esitatud paberil, kuid enamasti elektrooniliselt installeerimisprotseduuri käigus. Tarbijale antakse valikuvõimaluseks selle lepinguga nõustuda või sellest keelduda. Tarkvara installeerimine tarbija arvutisse eeldab sellega nõustumist. EULA-d on tavaliselt pikad ja spetsiifilised. Kirjutis kasutab palju juriidilisi termineid ja sellest tulenevalt on keskmisel tarbijal raske anda informeeritud nõusolekut. Juhul kui firma konstrueerib EULA sihtmärgiliselt selliseks, et heidutada tarbijaid seda lugemast läbi selle, et keelekasutus on keeruline, ei ole enamus tarbijate pädevuses anda informeeritud nõusolekut. Tasuta tarkvaralitsents annab tarkvarakasutajatele õiguse ükskõik mis eesmärgil kasutada, modifitseerida või levitada kas tarkvara ennast või muid loometeoseid. See on tavapäraste autoriõiguste kohaselt keelatud ja ühtlasi neid õiguseid ei anta tavaliselt ärilise tarkvara puhul. Edasikandumisklausliga litsentside puhul on tarkvara kopeerimise ja modifitseerimise eelduseks see, et tarbija avaldab teostatud töö lähtekoodi ja modifikatsioonide levitamine toimuks sama või ühilduva litsentsi all. Läbi selle välditakse seda, et päranduvad tööd kaotaksid originaaltööde õigused ja et päranduvaid töid kasutataks ärivarana.

Vabavara erisus EULA-st seisneb selles, et vabavara litsentsid ei toimi lepingulise edasiarendusena olemasolevale seadusandlusele. Osapoolte vahel ei ole nõusolekut, sest tarkvara autoriõiguste litsents on lihtsalt lisanduvate õiguste deklareerimine selleks, et võimaldada teostada midagi, mis ei oleks autoriõiguste seaduste kohaselt lubatud.

Mis on EULA eesmärk arvutimängudes?

EULA eesmärgiks (mille erinevad variandid on enamus digitaalsete toodete külge poogitud) on toetada õiguste omaniku ärimudelit ja kaitsta nende autoriõiguseid. EULA on sisuliselt kohustava autoriõiguse litsentsi üks vormidest, kuid ta on selline vorm, mis erineb tavapärastest kohustavatest autoriõiguse litsentsidest kahel viisil. Esiteks EULA ei ole kehtestatud autoriõiguste omanikule vaid hoopis tarbijale, kes tarbib autoriõiguste poolt kaitstud teost autoriõiguste omaniku poolt. Samas EULA kasutamine on siiski eraldi nähtus autoriõiguste kaitsest, sest mõned EULA-des väljatoodud tingimused pole seotud autoriõigustega vaid pigem sellega, et lõppkasutaja tegevust piirata.

Arvutimängude EULA-d on vägagi sarnased üksteisega hoolimata sellest, et mis riigist on mäng pärit. Nende EULA-des on välja toodud lõpptarbijale seatud kasutustingimused, kuid vaadeldes neid lähtudes autoriõigustest ja tarbijaõigustest on ilmselge, et on tõenäoline, et nende juriidiline jõud ei ole rakenduv.

EULA - Tarbija vs. õiguse valdaja

Ainus leitud juriidiline instants sellest, et arvutimängu firma kaebaks tarbija kohtusse EULA rikkumise eest kajastab tarbija ehk mängija poolt ebaausate võtete kasutamist teiste mängijate suhtes, mida nimetatakse „koodimiseks“ või „cheatimiseks“. Antud juhtumi puhul kõnealused mängijad ostsid vahendid, mis võimaldasid neil näha läbi läbipaistmatute objektide, kehastada teisi mängijaid ja ka teostada liigutusi, mida teised mängijad ei suutnud. Sellest, et see on ainus leitud juriidiline instants võib olla kaheldav, kas on oluline, et mõni EULA-s sätestatud tingimus on ebaaus või mitterakendatav, kuid peamine põhjus, miks EULA rikkumiste juriidilisi kajastusi praktiliselt pole tuleneb sellest, et enamasti mängurid, kes mõnda tingimust rikuvad, on koheselt mängust eemaldatud mängu arendaja või valdaja poolt, mis on tema õigus mõne muu EULA-s sätestatud klausli alusel. Mängurid on enamasti sellega päri olnud ilma protesteerimata, sest isegi kui nad on teadlikud sellest, et EULA mõni klausel või tingimus võib olla ebaaus, on juriidilise abi otsimine arvutimängu firma vaidlustamiseks rahakotile vägagi kurnav. Sellest tulenevalt EULA kaitse omanikud leiavad, et nad on juriidilise vaidlustamise vastu immuunsed ja võivad säästa selle arvelt, et veenduda, kas EULA sisu on juriidiliselt adekvaatne. Ei saa mainimata jätta seda, et arvutimängud kui tööstus on hiiglasliku globaalse majanduse olulisusega. Sellest lähtudes lubada sellel tööstusel omavoliliselt toimetada ilma kindlate regulatsioonideta oleks ebaeetiline ja sobimatu.

Tundub, et siiani on õiguste omanikud toetunud liigagi lihtsakoelistele juriidilistele abinõudele või isegi pöördunud tasuta „veebiekspertide“ poole selleks, et saada oma EULA-le automatiseeritud lahendus. Mõned kasutustingimused MMORPG-de EULA-des ei omaks suure tõenäosusega mitte mingisugust kaalu kohtus või mõnes teises instantsis, kes tegeleks selliste vaidlustega juhul, kui vaidlus peaks tekkima. Näiteks võib mõni EULA klausel olla vastanduv mõne riigi avaliku politiikaga või seadusandlusega või juhul kui vaidlus tuleneb lepingulisest sättest võib see säte olla mittejõustuv, sest ta eelistab ühte osapoolt liiga tugevasti. Teine võimalus oleks see, et EULA sisaldab tingimust, mis välistab erandite tegemise lähtudes lõpptarbija riigis kehtivast autoriõiguste seadusandlusest. Õiguste valdajad tunduvad olevat rahul EULA-de poolt antava jõuga, sest nad toetuvad uuringutele, mille kohaselt tarbijad vaevu loevad või vaidlustavad EULA-sid. Samas on tõsiasi see, et väga paljud EULA-des väljatoodud tingimused rikuvad mängijate kui lõpptarbijate tarbijaõiguseid. Arvestades seda, et rahvusvahelisel arvutimängutööstusel on kõrge majanduslik väärtus, oleks tarvis luua rahvusvahelises koostöös mingisugune seadusandlik raamistik.

Tarbija õiguste kaitsmine

Eelnevalt mainitud EULA puudujääkidest lähtudes võib järeldada seda, et enamjaolt arvutimängudes leitav EULA üritab kaitsta mänguväljastaja kui teenusepakkuja õiguseid, kuid seda üritatakse teha lõpptarbija õiguste arvelt. Euroopa Liidus on välja töödatud seadusandlus tarbija andmete kaitseks, kuid arvutimängude puhul on ka teisi murekohti peale tarbija andmete.

Mängufirmad võiksid nõustuda sellega, et mängu käima panemisel sissejuhatavad logod oleksid vahelejäetavad, sest need logod on oma olemuselt reklaam ja tarbija on juba eelnevalt selle mängu soetanud ja sellest lähtudes võiks toode olla reklaamivaba. Tarbija on peale korduvaid teavitamisi teadlik sellest, et Nvidia arvates on Nvidia õige viis arvutimänge mängimaks. Lisaks sellele võiks sissejuhatav filmilõik olla ainult ühekordne nähtus. See tähendab, et seda võiks kuvada ainult mängu esmasel käivitamisel. Peale seda võiks ta olla automaatselt väljalülitatud ja kättesaadav näiteks mängu peamenüüst tarbija soovi korral.

Arvutimängude loojad võiksid võimaldada tarbijatele väljastatud promomaterjalide puhul sellega seonduvad metaandmed nagu näiteks see, et mis on nende mänguklippide keskmine kaadritehulk sekundis ja missugune riistvara on masinal, mille peal antud mänguklipp on salvestatud. Seda lähtudes sellest, et oleks läbipaistvam mängude mängimiseks vajaminev riistvara, sest enamjaolt mängude loojate poolt välja toodud miinimaalne riistvaranõue ei ole kooskõlas tarbijate poolt eeldatava tulemusega.

Eelnevate mänguavaldamise kogemuste põhjal võiks seda järeldada, et ei ole mõtet sundida mängijatel olla ühele mängijale mõeldud mängu korral püsivalt olla veebiühenduses, sest sellisel juhul töödatakse mängijate poolt välja modifikatsioone mängule, mis võimaldavad ilma veebiühenduseta seda mängu mängida.

Digitaalõiguste haldamine (DRM) ja kaitse

Digitaalsete õiguste haldamine (DRM) on tehnoloogia kasutamine autoriõigusega kaitstud materjalide juurdepääsu kontrollimiseks ja haldamiseks. Teine DRM’i kasutus on digitaalse sisu kontrolli äravõtmine inimestelt kelle käes see ning selle üleandmine arvutiprogrammile. Selle eesmärk on kaitsta autoriõiguste omanikke ning takistab sisu loata levitamist ja muutmist. DRM kujutab endast tavaliselt (arvuti)koodi, mis keelab sisu kopeerimist või piirab seadmete hulka millelt toodet kasutada võib. Sisuloojad saavad kasutada ka rakendusi, mis piiravad kasutajal materjalide kasutamist või krüpteerivad selle sisu, mille pääseb ligi vaid dekrüpteerimisvõtmega. Kuigi autori õigused on seadusega kaitstud ja matrjalide levitamine ilma autori loata on illegaalne, ei ole võimalik tervet internetti üle kontrollida, mille jaoks DRM mõeldud ongi – see paneb nö tõkked vahele et infosisu varastada ei saaks.

DRM’i kasutusalad

DRM tehnoloogia kasutusalad on erinevatel digitaalsetel materjalidel, alustades videotest, muusikast ja e-raamatutest lõpetades patenteeritud ärinfo ja tarkvaraga. Seda kasutatakse näiteks: - Audio/videofailide ligipääsu limiteerimiseks – soetatud meedia töötab ainult selleks volitatud seadmetel. - Tarkvara autoriseerimata muutmise vältimiseks – DRM süsteem võib olla implementeeritud nii, et DRM-piiranguga sisu ei saa kasutada, kui samal ajal töötab allkirjastamata tarkvara, mis võiks potensiaalselt ära kasutada ligipääsu kaitstud sisule. - Lekete ärahoidmiseks – DRM tehnoloogiat saab rakendada vähendamaks uute toodete piltide internetti lekkimist, sest lekitaja on üles leitav. - Tingimustele vastava sisu loomiseks – Turundusmaterjalide või reklaami loomisel massiliseks levitamiseks saab DRM-tarkvara salvestada ja hallata lepinguid ja kokkuleppeid, et saada täielik ülevaade iga pildi, modelli ja fotograafi, samuti muusika, helinduse ja videote kasutustingimustest ja piirangutest. Tarkvara võimaldab jälgida iga kasutamist ja koondada see teave analüüsiks, mis aitab tiimidel luua tooteid, mis vastaksid kõigile seotud lepingutele ja kokkulepetele.

Denuvo ja selle kasutuse tagajärjed

Siiamaani on teemat käsitletud sisulooja vaatepunktist. DRM peaks jääma märkamatuks ning kliente mitte mõjutama, kuna selle peamine idee on kaitsta autoriõiguseid ja takistada illegaalset levitamist. Kuid on olukordasid, kus DRM’i rakendamine võib mõjuda negatiivselt: üheks kõige tugevamaks DRM meetmeks peetakse Denuvot, mis on DRM tarkvara mille arendajad saavad oma toodetesse integreerida. Selle piraatluse takistamise võime lubab kõike pikemat vaheakent mängu müüki panekust kuni selle kräkkimiseni. Kuid Denuvo on sattunud kriitika alla, kuna selle integratsioon on paljude kasutajate sõnul mõjutanud nende mängutarkvara jõudlust. Kuigi Denuvo ise väidab vastupidist, on tehtud katseid Denuvoga ja pärast Denuvo eemaldamist ning leiti, et see põhjustas aeglustusi pea igas testitud mängus. Pärast eemaldamist võis jõudlus tõusta kuni 50%. Seda ei saa pidada ausaks klientide suhtes, kes on mängu ausal teel omandanud, kuid on mõjutatud eelnimetatud DRM kaitse kasutuse tagajärgedest.

GOG – Good Old Games

On olemas teenused, mis pakuvad müügiks DRM-ist vaba tarkvara. Üheks selliseks on Good Old Games (eesti keeles “Vanad Head Mängud”), mis on digitaalne platform, kust saab osta videomänge. Nende filosoofiaks on idee, et kui kasutaja ostab mängu, siis ta päriselt omab seda. https://www.gog.com/about_gog. See on erinev videomänguplatformist Steam, sest Steamis EULA-t aktsepteerides nõustub kasutaja tingimustele, et “sisu ja teenused on litsentseeritud, mitte müüdud. Litsents ei anna omandiõigust sisu ja teenuste suhtes”. See tähendab seda, et ostja ei osta mitte mängu, vaid hoopis selle litsentsi. https://www.techradar.com/news/pc-game-ownership-in-the-digital-age-what-do-you-do-in-a-post-ownership-age. Kuigi GOG pakub DRM vabasid tooteid, ei ole ostetud mängud sõpradega jagamiseks, vaid ainult personaalseks kasutuseks. DRM vaba teenuse pakkumisega ühtlasi usaldatakse klienti, et ta seda ei kuritarvita.