User:Isibul: Difference between revisions
Line 48: | Line 48: | ||
===Vastus=== | ===Vastus=== | ||
Tuleb tellida asenduskaart keskkonnas http://www.minukool.ee. Selle protsessi tulemusena kaotab varasem kaart automaatselt kehtivuse. Kui uus kaart on käes, tuleb see õppeosakonnas aktiveerida, et ta kehtiks ka sissepääsukaardina. | |||
Garderoobikapi võtmeid väljastab õppetehnik, nii et talle tasuks teatada ka võtme kaotamisest. |
Revision as of 19:38, 13 November 2011
Erialatutvustuse aine arvestustöö
Autor: Ingrid Sibul (koodi viimane nr 3)
Esitamise kuupäev: 13. november 2011
Essee
Kui inimene asub õppima mingit tema jaoks suhteliselt uut eriala, siis esialgu on ta nagu kevadel õue lastud vasikas – ahmiks kõike, mis tundub värske ja roheline. Õppimise puhul siis peamiselt infot. Kuna IT seisukohast olen ma senimaani olnud laias laastus ikkagi tavakasutaja, siis käitungi praegu sellise vasikana ning selle asemel, et hakata diletandina kirjutama valdkonna uudistest või neist IT-lahendustest, millega ma iga päev tööd teen, otsustasin, et vaatan ära kõik päevaõppele selle loengu raames üles pandud videod ja kirjutan pigem sellest, mida sealt huvitavat leian.
Aega läks selle peale mõnevõrra tõepoolest, ent mul on hea meel, et nad kõik siiski ära vaatasin ja seda kolmel põhjusel: ühest küljest muidugi igast loengust saadav info, teisalt see, mis teemad olid sellisteks sissejuhatavateks loenguteks valitud, ja kolmandaks see, millised inimesed ja mis moodi neid loenguid pidasid.
Alustan neist kolmest aspektist esimese ehk loengute sisuga ja kirjutan lühidalt, mis ühest või teisest loengust enim meelde jäi.
Ansambelesinemine teemal õppekorraldus ja sisekord olid tõenäoliselt kõige suurema praktilise väärtusega loeng. Alates sellest, kus asub majas raamatukogu, kuni selleni, mis ajaks tuleb ained deklareerida ja mis saab siis, kui õppemaks jääb õigeks ajaks maksmata. Koos sarja viimase loenguga, mille pidas Kalle Tammemäe, andis see loeng ühtlasi hea ülevaate sellest, mis haridusmaastikul laiemalt toimub ning kuhu asetub Eesti haridusruumis IT kolledž ja mis laadi hariduse siit saab. Kuna mu eelmine ülikooliaeg jääb juba natuke rohkem kui kümne aasta taha, siis oli esimene loeng huvitav sellestki vaatenurgast, et mis on aastatega muutunud ja kui erinevad on eri kõrgkoolid.
Linnar Viigi Innovatsiooniloengu vaatamiseni jõudsin pärast seda, kui olin esimesi kordi proovinud javas programmeerida. Sestap ilmselt jäidki kogu loengust eriti eredalt meelde julgustavad mõtted vigade ja eksimuste kohta. Et neid tuleb vältimatult, kuid neid ei tasu karta, vaid pigem tasuks neist õppida. Eriti oma vigadest. Tundub, et vigade ja eksimuste vähesust ei tasu järgmisel kolmel aastal karta – oluline on, et ka see vigadest õppimise aspekt meelest ei läheks.
Ideede teostamise loeng moodustas huvitava dialoogi Agu Leinfeldi loenguga. Kui esimeses oli rõhuasetus materiaalsel – teeme oma firma ja hakkame miljoneid kokku ajama ja see on potentsiaalselt äge, siis teise keskmes olid pigem ideelis-eetilised küsimused: millest võiks IT-inimene oma töös lähtuda, mis on IT-lahenduste head ja mis halvad küljed, kuhu me kõige selle toel tahame välja jõuda ja kas meil tegelikult üldse on mingeid võimalusi neid protsesse mõjutada. Huvitaval kombel oli neis kahes loengus käsitletud teemade mõningase vastandumisega kooskõlas ka see, kuidas lektorid oma sõnumit edastasid. Üks loeng oli formaalsuse, läbimõelduse ja selgesõnalisuse skaala ühest ja teine üsna teisest otsast.
Robootikaloeng oli selline, et seal oleks ilmselgelt olnud huvitavam reaalelus kohal olla. Neti vahendusel tundus kohati, et ja-jaa, teil seal oli lõbus, aga siin pool kaamerat tahaks kasutada fast forward nuppu, et keegi mulle ka midagi räägiks. Sisu poolelt tasub kindlasti tuleviku tarbeks meelde jätta mõte, et ülesande korrektse püstitamisega on vähemalt pool (ja tõenäoliselt see keerulisem pool) tööd tehtud. Juba praeguseks on matemaatika kursuse raames tõestust leidnud loengus esitatud väide selle kohta, kui oluline on algandmetest arusaamine ja nende korrektne tõlgendamine. Ilmselt laieneb see ka kõigile ülejäänud ainetele ja elule üldse.
Robootikahuviliste ja disainitudengite koostöö tõi välja kaks huvitavat nähtust. Kui keegi oleks mult enne seda loengut küsinud, et kes saab jootekolbiga paremini hakkama, kas disainer või IT-mees, siis oleksin kõhklemata arvanud, et paremus on itikatel, ent selgus, et elu on näidanud, et see ei pruugi sugugi nii olla. Teine teema, mida seal põgusalt puudutati ja mis vääriks ehk sissejuhatava tsükli raames isegi eraldi loengut, on tehnosuhtlus. Kuidas rääkida ja kirjutada oma tegevusest nii selgelt, et ühest küljest tekiks endal sellest sügavam arusaamine, aga teisalt, et räägitu või kirjutatu oleks arusaadav ka teistele. Eneseväljenduse võime ja teiste tekstidest või jutust arusaamine sellisel moel, et selle põhjal ehitada üles midagi uut, mis oleks mõlema poole vajadustele ja nõudmistele vastav, tundub olevat nii arendajatele kui ka administraatoritele hädavajalik oskus.
Huvitav oli näha mõningast „tegijate“ ja „teadlaste“ vastandamist robootika vallas. Seda, et IT kolledži õppurid on osutunud TTÜ (eeldatavasti teoreetilisema taustaga) tudengitest edukamaks oma mõnes mõttes maalähedasema suhtumise toel. Põhimõte, et valmis tasub teha lahendus, mis on võimalik õigeks ajaks valmis saada, mida jõuab katsetada ja mille puhul võib kindel olla, et see töötab.
Netgroupi meeste loeng oli põnev seepärast, et näitas natuke, millega üks IT-firma tänapäeval reaalselt tegeleb, kuidas tehnoloogia areneb ja millised suundumused valitsevad. Loengusarja nime põhjal eeldasin enne videote vaatamist, et tegemist ongi selles mõttes erialatutvustusega, et räägitakse, mida administraatorid ja arendajad päris elus teevad. Muidugi, arvestades, et kaugõppes vähemalt on väga paljud ise arvestatava töökogemusega, siis neile see võib-olla nii huvitav ei olekski, kuid üks loeng võiks sellest olla küll. Kas just „Programmeerija tüüpiline päev“, aga midagi sinna poole :).
Eelviimane loeng arvutiikalduste tõrjumisest oli raudselt kõige suurema meelelahutusväärtusega, kuid see ei vähendanud sugugi tema sisulist kaalukust. Võimalik, et küberkurikaeltega ei saagi võidelda, kui sul puudub huumorimeel, või siis on mõju teistpidine: pidevalt lahinguvalmis olemine aitab leida ka elu lustakamat poolt. Vastasel juhul oleks ilmselt lihtne sumbuda paranoiasse. Üldiselt jäi aga mulje, et küberturbega tegelevad mehed on ITs see crème de la crème, sest nad peavad oskama kõike: olema nii adminnid kui ka progejad ning lisaks veel esinejad, kirjutajad, maletajad, psühholoogid, visionäärid ja tõenäoliselt veel miljon asja, mida nad igaks juhuks ei avalda, sest mingid ametisaladused peavad ju ka olema. Igal juhul väga aukartustäratav.
Kalle Tammemäe loengut ma juba põgusalt mainisin, kuid nimetaks siin ära veel ühe aspekti, nimelt hariduspoliitika. See loeng ei olnudki niivõrd ITst kuivõrd sellest, mis kõrghariduses toimub, milliseid otsuseid tehakse. Kui kasvõi meedias räägitakse selles kontekstis tavaliselt keskharidusest, siis oli nüüd huvitav kuulda, mis toimub kõrghariduses ja eriti just reaalvallas.
Kokkuvõttes oli tegemist üsna huvitava assortiiga IT valdkonna küsimustest. Võhikuna eeldan, et ilmselt on tegemist just nende teemadega, mis praeguses ajas on olulisemad kui teised. Muidugi ei saa välistada, et teemadevalik tulenes kutsutute isikutest ja isikutering omakorda sellest, keda kursuse korraldajad isiklikult tunnevad, ent vahet tegelikult pole. Silmaring laienes igal juhul.
Veel üks aspekt, mis ilmselt ei ole primaarne, ent kaudselt mõjutab siiski kõiki, kes neid loenguid vaatasid, on nn loengutehnika küsimus. Esinejad rääkisid oma teemadest igaüks omal moel ja hästi erinevalt. Ei ole teada, paljud kuulanud/vaadanud üliõpilastest kunagi ise loenguid hakkavad andma, aga igal juhul on eri inimeste metoodikat vaadates võimalik nii mõndagi enda jaoks tuleviku tarbeks kõrva taha panna. Mõelda sellele, mis muudab ühe loengu teisest nauditavamaks, milliste vahenditega oma sõnum kuulajani viia: kas öelda otse ja dotseerivalt, rääkida maast ja ilmast ning lasta kuulajatel ise omad järeldused teha või läheneda teemale ratsionaalselt ja struktureeritult.
Oleks hea, kui videod jääksid üles vähemalt kuni selle ajani, kui me kunagi kooli lõpetama peaksime – oleks huvitav neid siis (loodetavasti) juba hoopis teadjama pilguga uuesti vaadata.
Õpingukorralduse küsimused
Küsimus B
Kukkusid arvestusel läbi. Kuidas edasi? Kaua on võimalik arvestust teha? Kellega kokkuleppida, et arvestust teha? Kuidas toimub järelarvestusele registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigieelarvelisel (RE) kohal? Palju maksab, kui oled riigieelarvevälisel (REV) kohal?
Vastus
Korduseksamid ja -arvestused on tasulised ning kordusarvestust saab teha kuni ülejärgmise semestri punase joone päevani. Selleks tuleb leppida kokku õppejõuga ning registreeruda kordusarvestusele õppeosakonnas. Registreeruda ja kordussoorituse tasu ära maksta tuleb hiljemalt üleeelmise tööpäeva lõpuks arvestatuna arvestuse toimumise päevast.
Riigieelarvelisel kohal olevale üliõpilasele on kordusarvestus tasuta. REV tudeng peab praeguse seisuga kordussoorituse eest maksma 13 eurot.
Küsimus 2
Juhtusid kaotama uksekaardi. Mis on tegevused ja teatamised? Juhtusid kaotama kapi võtme. Mis on tegevused ja teatamised?
Vastus
Tuleb tellida asenduskaart keskkonnas http://www.minukool.ee. Selle protsessi tulemusena kaotab varasem kaart automaatselt kehtivuse. Kui uus kaart on käes, tuleb see õppeosakonnas aktiveerida, et ta kehtiks ka sissepääsukaardina.
Garderoobikapi võtmeid väljastab õppetehnik, nii et talle tasuks teatada ka võtme kaotamisest.