User talk:Kekoppel

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Kentti Koppel

Esitamise kuupäev: 27.oktoober 2013

Essee

Viimase kaheksa nädala jooksul on Eesti Infotehnoloogia Kolledži süsteemide arenduse ja administreerimise esmaskursuslastel olnud häid võimalusi kuulata põnevaid esinejaid huvitavatest ettevõtetest ja seda selleks, et tudegitele tutvustada, milline on tegelikult töö IT-sektoris. Ilmselt kõigil 2012. aastal IT Kolledžisse astunud tudengitel ei olnud täpset arusaamaa IT-tööturul toimuvast, aga just sellest püüdiski kõnealune aine kuulajaskonnale mingisugustki pilti luua. Käesolevas essees räägib autor sellest, mida ta Õpingukorralduse ja Erialatutvustuse kursuselt kaasa võtab ning mida ta üldiselt arvab sellest kui õppeainest.

Neljapäevahommikused esinejad rääkisid kõik mingitest sarnastest asjadest, kuid nende juttudes leidus ka väga palju erinevaid aspekte. Nende poolt edastatavas infos oli palju sarnaseid punkte, muidugi, suuresti tänu sellele, et neid kõiki sidusid töökohad IT-sektoris – tahes tahtmata on suure enamiku arvutiinimeste ametikohad teatud mõttes sarnased. Üheks läbivamaks ning autori meelest tähtsamaks sarnasuseks loengutes oli asjaolu, milles kõik esinejad tundusid ühel meelel olevat, et ühel hetkel tööle hakates, tuleks igaühel valida töökoht eelkõige lähtuvalt sellest, mida tehes nad end ise hästi ning rahulolevana tunnevad, mitte palga suuruse ega prestiiži vms järgi. Selle sama mõtte põhjal väitsid ka enamik esinejatest, et suurfirmad, või ka tarkvarafarmid, kus tehakse raudselt määratud kellaajast kellaajani pidevalt rutiinset ja üksluist tööd, ei ole kohad, kus üks IT-inimene end tegelikult hästi tunneb, hoolimata sellest, et palk eelmainitud töökohas võib olla vägagi ahvatlev ja piisav heaks eluks. Siinkohal soovib autor ära mainida ka ühe olulisema tarkuse, mille ta selt kursuselt kaasa võtab, et töökoha valikul tuleks arvestada pigem omaenda soove või isegi kirge, mitte lasta kopsakal palgal kõigutada kaalukausse mõne muu töökoha kasuks, kus põhimõtteliselt oleks võimalik oma teenuseid pakkuda, aga seda tundmata reaalset huvi oma töö vastu. Teise sarnanusena täheldas autor mõnede esinejate seas mõtet, mille kohaselt peeti programmeerijaid millegi hea loojateks ehk kunstnikeks. Kui kitsendada eelmist välja toodud ideed meeldiva töökoha valimise kohta ning vaadelda seda ainult tarkvaraarendajate puhul, väitsid esinejad, et mittesobivates töötingimustes oma programmi loov arendaja kui kunstnik ei suuda toota maksimaalset tulemust, kui ta ei tunne, et on õiges kohas tegemas seda asja, mida tahab. Ka see aspekt on autori meelest tähtis meelde jätta, et tulevikus kvaliteetset tööd turule pakkuda.

Erinevusi oli esinemiste vahel palju juba seepärast, et kõik lektorid ei olnud spetsialiseerunud samale erialale ega töötanud samades kohtades. Just erinevused loengutes olid autori meelest need tegurid, mis määrasid selle, et siit ainest saadav info IT-sektori eri ametite kohta oleks lai ning mitmesuguseid valdkondi hõlmav. Näiteks on ilmselt iga kursuse läbinud tudeng saanud uusi teadmisi selle kohta, kuidas käib töö ettevõtte Skype Helpdeskis ning samas omab ettekujutust ka agiilsest tarkvaraarendusest ja sellest, kui raske või mugav on elada vabakutselise programeerijana ühest tööotsast järgmiseni. Kuigi sellega, mida täpsemalt kujutab endast IT-valdkonnas töötamine, oleks võinud pisut kursis olla juba enne IT Kolledžisse õppima asumist, on autori arvates siiski käsitletav aine väga vajalik ja kasulik kõigile esmakursuslastele. Kui üldiselt on levinud arvutitega mitte tegelevate ametite esindajate seas arvamus, et „itimehed“ on kõik justkui mingid universaalsed arvutitehnikud, keda kõiki õpetatakse samade standardite järgi tehnikuteks, siis hoolimata asjaolust, et essee autor oli juba enne sellesse kooli astumist teadlik asjaolust, et IT-sektoris on palju erinevaid töökohti, näitas Õpingukorraldus ja Erialatutvustus, kui palju valikuid tuleb ühel inimesel tegelikult veel teha pärast seda, kui ta on juba otsustanud siduda oma tulevase ameti arvutitega. Lisaks ametialastele erinevustele, ei olnud kõik loengupidajad tulnud rääkima päris täpselt samadel eesmärkidel. Näiteks Martin Paljak ja Siim Vene püüdsid tudengeid juhendada tööturul õigeid valikuid tegema ja hoiatasid klišeelike valede arvamuste kujunemise eest (näiteks, et ühes ettevõttes on arendajad tähsamad kui administraatorid vms) samas, kui tundus, et Kristjan Karmo proovis kogu loengu vältel selgitada kuulajatele, miks testija töö ei ole nii halb, kui tundub ning Ignite ettevõtte esindajad panid loengu põhirõhu kuulajaskonna harimisele sellest, mis on agiilne tarkvaraarendus ning selle eelistest klassikalise arenduse mudeli ees. Nüüd, kuulanuna kõiki loenguid, tundub autorile, et selleks, et saada kvaliteetseks IT-spetsialistiks, on lisaks headele erialalistele oskustele vaja veel teha ka palju õigeid otsuseid alustades töökoha valimisest kuni vaba aja planeerimiseni välja. Subjektiivselt tundus autorile, et kõige õnnelikumad ja oma eluga rahul olevamad loengupidajad jagasid lisaks oma loenguteema kitsenduse (kellel testimine, kellel haigla arvutivõrk) kohta käivale infole ka näpunäiteid, mida teha selleks, et töötada IT-valdkonnas ja olla õnnelik.

Autor leidis Õpingukorralduse ja Erialatutvustuse kui õppeaine väga hea ja vajalikuna sisse juhatamaks üht Infotehnoloogia Kolledži esmaskursuslast karjääriks IT-sektoris. Kõige tähtsamad tarkuseterad, mis sellelt kursuselt kaasa võtta tuleks, on autori arvates, et ühe töökoha juures ei piisa vaid heast palgast; et süsteemide arendajana kvaliteetseid programme luua, on vajalikud kõik samad tingimused, mis ühel kunstnikul, et valmiks tõeliselt hea teos ning et elada õnnelikult, on vaja kooskõlastada töö muu eluga. Autori arvates oli aine hästi üles ehitatud: kuna aine oli mõeldud arendajatele ja administraatoritele, oli näha, et umbes pooled esinejatest töötasid pigem administraatori ametikohal ja teised pooled arendajatena. Kui üldse soovitada midagi muuta, siis seda, et loenguid võiks lihtsalt veel rohkem olla, et tudengid saaks veel enamate huvitavate inimeste tarku nõuandeid kuulata.

Küsimused ja vastused

Küsimus B

Kukkusid eksamil läbi. Kuidas edasi? Kaua on võimalik eksamit teha? Kellega kokkuleppida, et eksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigieelarvelisel (RE) kohal? Palju maksab, kui oled riigieelarvevälisel (REV) kohal?

Vastus

Kukkunud eksamil läbi, räägin vastava aine õppejõuga, küsin, millal toimub korduseksam. Mul on õigus korduseksamit sooritada kahe semestri jooksul. Järeleksamile tuleb õppeosakonnas registreeruda. Pean olema järeleksamile registreerunud üleeelmise tööpäeva lõpuks enne järeleksami toimumise aega. Kui olen RE kohal, saan järeleksami tasuta teha, REV kohal õppides kehtestatakse järeleksami tasu rektori käskkirjaga.

Küsimus 2

Mis on need tegevused, mis tuleb teha enne punase joone päeva? Panna kirja vähemalt neli (4) tegevust. Eksamil on saadud positiivne hinne, kuid on soov seda hinnet parandada. Mitu korda on võimalik hinnet parandada ja milline hinne läheb akadeemisele õiendile lõpetamisel?

Vastus

Enne punase joone päeva tuleb koostada individuaalne õpingukava; kooli lõpetav tudeng peab deklareerima "Diplomitöö" enne viimase semestri punast joon; akadeemilist puhkust taodelda sooviv tudeng, peab avalduse esitama enne vastava semestri punase joone päeva; tudeng, kes tahab teha kordusarvestust mingis aines, peab seda tegema enne järgmise semestri punase joone päeva. Saanud eksamil positiivse hinde, on tudengil õigus taodelda üht võimalust korduseksamiks. Akadeemilisele õiendile läheb parem hinne.