User:Tpaaro

Essee

Autor: Tanel Pääro
Esitamise kuupäev: 15. Oktoober 2013
TALLINNA INFOTEHNOLOOGIA KOLLEDŽ
IT süsteemide arendus 2013 Päevaõpe
Rühm 15
Essee Aines „Õpingukorraldus ja Erialatutvustus I020“
Juhendajad: Indrek Rokk ja Margus Ernits, Tallinn 2013

Antud kursus pani mind sügavalt mõtlema eesmärkide ning takistuste üle, mis võivad mulle eluteel raskusi valmistada. Kuid pärast pikka mõtisklust, suutsin ma sorteerida kõik oma mõtted ning panna kirja. Kuid, millised olid need loengutes esinenud inimeste mõtteteradest, mis panid mu elu üle kõige enam juurdlema? Mille üle nad suutsid mu mõtlema panna? Kuidas nad suutsid mu mõttemaailma mõjutada?

Loengutes käies ma kuulsin paljude erinevate inimeste tükikesi nende igapäeva elust, sain lähemalt teada nende põhimõtetest ning maailmavaadetest. Tore on näha ja kuulda inimesi, kes on jõudnud kaugele omal alal (või siis on jõudnud soovitud punkti antud ajahetkel) ning räägivad oma tööst ja elust nii innukalt ning inspireerivalt. Kui inimene on võimeline rääkima oma tööst, ilma, et suunurgad alla poole vajuksid, on vaid südantsoojendav nähtus. See on ehe tõestus, et inimene on leidnud oma tõelise koha, koha, kus talle meeldib olla ega soovigi enamat. Eks seda me kõik tahagi - kohta, mis sobiks meie iseloomuga, mis täidaks meie lootused ning ootused. Kurb asi selle juures on, et seda pole just lihtne saavutada. Vaid kesine protsent inimestest saavutab selle. Väga murettekitav fakt on, et kogu aeg meile räägitakse loovusest, enda rakendamisest, edasi pürgimisest, kuid reaalsus on see, et keegi antud juttu täietõsidusega ei võta (kui üldse). Huvitav miks, kui teada on, et just nii ongi võimalik saavutada sisemine rahulolu iseendaga. Kuid siin mängib rolli väga suur haigus nimega laiskus. Laiskus ei lase meil edasi pürgida, ei lase meil saavutada seda, mida me tegelikult sisimas sooviksime. Ainus võimalus on sellest kuidagi üle olla. Just sellised ongi inimesed, kes suudavad maailmas läbi lüüa – nad suudavad laiskusest üle olla. Infotehnoloogia alal on nii mitmeid tahke ning esineb loendamatul hulgal võimalusi. Tarvitseb olla vaid aktiivne ja südamega asja juures ning edu on kergesti saavutatav. Seepärast mind infotehnoloogia köidabki – nii palju erinevaid alasid, kus seda rakendada ja kõik, mis sellega annab korda saata, on lihtsalt pahviks lööv. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud ega tahakski, et see muutuks.

Kui nüüd loengutest edasi rääkida, siis ma sain teada, et mind vaevab raskelt tudengisündroom. Iga kord kui ma hakkan koduste tööde tegemisele keskenduma, käib mitme tunnine võitlus iseendaga. Kõik ikka selleks, et vaim saaks õppimisele seadistatud. Mis siis saab, kui ma ei suudagi antud kodutööga toime tulla ning missugused oleksid tagajärjed sellele – sellised mõtted on kohutavad stressi allikad ning ei lase vaimul keskenduda. Sellest kõigest tuleb üle olla. See on see, millest ma nüüd aru olen saanud. Kui ma keskkoolis võisin võtta asju rahulikult, teha kõik kodutööd üks õhtu enne tähtaega, siis ülikoolis enam nii lihtsalt ei saa. Mõte peab olema pidevalt kodutööde juures - mõtlema, kuidas ühe või teise asjaga hakkama saada, mis lahendusi kasutada ning kas see, mida ma teen, on üldse arusaadav ning asjakohane teistele. Eks algus ongi raske, iga uus muutus tahab kohanemist ning sisse elamist.

Loengutes käsitletud teemad olid mulle üpriski võõrad. Ma ei mõtle küll loenguid, kus räägiti innovatsioonist ning tudengi motivatsioonist – antud teemaalaseid mõtteid olen ma kuulnud terve oma koolitee aja. Aga loengud, kus räägiti oma igapäeva tööst, need tundusid võõrana. Küberkaitse ning „monitooring“ on üpriski sellised teemad, millest ma rääkida poleks osanud. Olles nüüd näinud ja kuulnud, oskan kaks lauset ikka kokku veeretada ning seletada, mida üks või teine termin tähendab. Loengutest kuuldu on andnud mulle palju mõtlemisainet, mida ma ise sooviksin oma karjääris saavutada, kui kord kooliga on ühele poole saadud. Väga tähtis on juba praegu seada endale eesmärgid, luua hägune idee tulevikust. Selle puudumisel, puudub ka motivatsioon. Motivatsioon puuduks juba sellepärast, et kui inimene ei tea, kuhu ta parasjagu kõnnib oma eluteel, on ta visioon must ning eksisteeriks teadmatus üldise käekäigu suhtes oma elus. Selline olukord tavaliselt viib sügavasse depressiooni, kus inimene veedab pika aja oma mõtteis, mõeldes, mida ta küll oma eluga nüüd teeb. Sellist olukorda tuleks vältida iga hinna eest, sest see on vaid ajaraisk, ei midagi muud. Tuleb käia pea püsti ning meeled avatud uutele sündmustele. Inimene peab, tahes-tahtmata, olema pidevas liikumises. Seismine tähendaks vaid, et inimene on eksinud ega tea, kuidas tagasi tee peale saada.

Ma sain teada, mis mind üleüldiselt ees ootab, nii koolis kui tööl ning mida üldse teha, et ühe või teisega edukalt hakkama saada. Samuti üks loengus kuuldud mõttetera on muutnud kogu mu lähenemise koolielule ning enda eesmärkide saavutamiseks. Selleks on „Ära oota!“. See lõi mu pähe veidi selgema pildi, et asjad ei seisa mitte kellegi teise taga - ei kooli, ei õppejõu ega millegi muu taga. Kõik seisab minu taga. Mina ise olen üks suur barjäär, mis takistab mul edasi liikuda ning areneda. Nüüd olles teadvustanud endale seda, loodetavasti algab teekond, kus tasapisi hakkan barjääri lõhkuma kuni takistus muutub olematuks. Teadagi, et see pole lihtne, kuid see on vaja ära teha. Sest, mis moel ma peaksin olema võimeline ise midagi uut ja innovaatilist korda saatma, kui kõik, mida ma teen, on ootamine. Nüüdsest alates jätan ma ootamise minevikku ning marsin kindla sammuga tuleviku poole ning lükkan teelt kõrvale igaühe, kes peaks ette jääma.

Kogu kursus on mõjunud mulle positiivselt ning loodan, et minu püstitatud eesmärgid tuleviku suhtes jäävad vett pidama. Ma püüan olla üle oma tudengisündroomist ning katsun julgelt edasi astuda oma tuleviku poole.