Magnus Kokk - Lühike ülevaade GNU/Linux töölauakeskkondadest

Sissejuhatuseks

Teatavasti on GNU/Linux operatsioonisüsteemides (edaspidi lihtsalt Linux) võimalik muuta väga paljusid aspekte seoses sellega, kuidas süsteem toimib ning välja näeb. Paralleele võib tõmmata näiteks legoklotsidega, iga suvalise klotsi võib asendada teisega ning välistatud pole ka täiesti oma legomaja ehitamine. Selles kirjatöös teen juttu nimelt töölauakeskkonnast (desktop environment) mille läbi kasutaja suhtleb arvutiga. Definitsioonilt on töölauakeskkond komplekt paljudest programmidest ning juppidest mis kokku moodustavad täieliku graafilise kasutajaliidese. Ühe Linuxi süsteemi peale võib paigaldada mitu erinevat töölauakeskkonda. Järgnevalt räägingi levinumatest töölauakeskkondadest Linuxi süsteemidel.

Tutvustus

Paljudele tuttav Linuxi distributsioon Ubuntu kasutab GNOME töölauakeskkonna kasutajaliidest Unity’t. Seda arendab Ubuntu taga olev suurfirma Canonical Ltd. Ei olnud just ammu kui veel Unity’t ja GNOME 3’e ei eksisteerinud, Ubuntu vaikimisi töölauakeskkonnaks oli algusest saati klassikaline GNOME 2. Alles mõned aastad tagasi, kui tuli puuteseadmete buum, ilmus uus GNOME 3, misjärel Canonical tõi lagedale oma kasutajaliidese Unity. Tollal veel algusjärgus projekt tehti koheselt töölaua vaikeseadeks Ubuntu 10.10’l. Palju kriitikat külvanud Unity pani varasema GNOME 2’ga harjunud kasutajad valiku ette: kas harjuda kiiresti uue (algul veel vigase) liidesega ära või kasutada midagi muud. Kuna arvestatav hulk inimesi igatses taga traditsioonilise töölaua põhimõttel töötavat GNOME 2’e, hakkas üks programmeerija selle lähtekoodist edasi arendama uut projekti MATE, millest tuleb juttu hiljem.

Unity

Unity üheks silmapaistvamaks iseärasuseks on suur riba ekraani vasakus osas, mis kohati meenutab Apple operatsioonisüsteemi dokiriba. Samuti on kurjakuulutavalt sarnane akende nuppude paigutus - kõik nupud on toodud aknariba vasakule poole. Lisaks kõigele sellele kasutavad rakendused ühise ülemise riba peale tekkivat menüüd. Klikkides dokiriba ülaosas asuvale Ubuntu ikoonile või vajutades Windows-klahvi, avaneb suur menüü, kust on võimalik otsida rakendusi, faile jne. Siin võib sarnasusi välja tuua Windows 8 versiooniga, mille uues Metro liideses on samuti kasutatud suuri ikoone ja võimalikult palju ekraaniruumi, et teha mugavamaks nende kasutamise puuteseadmetel. Siinkohal tulebki välja nn. traditsioonilise töölaua põhimõte, millest Ubuntu on hakanud eemalduma. Kõikidel seadmetel ei ole puutetundlikke ekraane ning hiirega suuri vahemaid lapata pole kuigi mõnus. Üldiselt tundub, nagu liiguks Canonical eemale kasutatavusest (usability) silmailu (eyecandy) poole. Unity esimene versioon ilmus 2010. aastal.

GNOME 2 ja MATE

GNOME 2 oli pikka aega paljude populaarsete Linuxi distributsioonide töölauakeskkonnaks, näiteks Ubuntu <10.10 (1) ja Fedora <15 (2), ning ka paljude pikaaegsete Linuxi kasutajate lemmikuks. GNOME 2 iseloomustab kõige paremini traditsioonilise töölaua põhimõte, st mitte orienteeritud puuteseadmetele ja tahvlitele, kuhu poole tüürivad GNOME 3 ja Unity. Kuna GNOME 2 hüljati tema arendajate poolt, et tegeleda GNOME 3ga, mis on radikaalselt erinev varasemast, tehti selle lähtekoodist uus projekt nimega MATE, mis on ka üheks vaikeseadeks Linux Mintil, Fedoral ja Sabayon Linuxil. MATE põhieesmärk on jätkata GNOME 2 arendust sealt, kust see pooleli jäi, säilitades klassikalise töölaua põhimõtteid. Sinna alla kuulub ka töölaua paneelide kasutus, millele on võimalik lisada erinevaid objekte (menüüd, launcher’id, lahtiolevate akende nimekiri jne). Põhiline pluss MATE puhul on väga suur kohandatavus (customizability), millest jääb Unity ja GNOME 3 puhul palju puudu ning lisaks on MATE palju stabiilsem (põhineb ju klassikalise GNOME 2 koodil) ja paljude arvates ka loogilisemalt üles ehitatud. Kõige esimene GNOME versioon ilmus 1999. aastal, MATE haru loodi 2011. aastal.

Ilmselt kõige parema MATE-kogemuse saab distributsioonist Linux Mint MATE Edition, kuna see on üles ehitatud Ubuntu baasil, mistõttu on tarkvaraladu sama mis Ubuntu peal ning juures on ka Minti enda ladu. Võimalik on ka proovida MATE keskkonda puhtal Ubuntu installatsioonil.

http://wiki.mate-desktop.org/download

http://www.linuxmint.com/download.php

GNOME 3

Ka GNOME 3 puhul on märgata effekti, nagu liiguks see kohandatavuse poolt (customizability) ilusa väljanägemise poole, teisisõnu poweruserid, kes hindavad fakti, et kõike on võimalik oma kujutluse järgi muuta, ei ole just suurimad GNOME 3 fännid. Lisaks ka pikaaegsematel GNOME 2 kasutajatel on raskem adapteeruda uuele keskkonnale, mida GNOME 3 pakub. Nagu ka Unity puhul, on siingi märgata tugevat suunda puuteseadmete kasuks, mis ei tundu nii meeltmööda tavalistele desktop-kasutajatele. Suured ikoonid ja puutefunktsioonid ei pruugi olla nii mugavad kui kasutada neid tavapärase arvuti peal. GNOME 3'e pakuvad näiteks Fedora ja openSUSE. GNOME 3 esimene versioon ilmus 2011. aastal.

KDE

KDE kasutab ka ekraanil paneele, mistõttu meenutab see veidik Windows operatsioonisüsteemide keskkonda, mis võib olla ka üheks faktoriks selle suure populaarsuse osas. Teine faktor on kindlasti see, et nagu ka MATE’i, on KDE’d võimalik väga suures osas kohandada oma vajadustele. Mainimist vajab kindlasti Konqueror, KDE enda veebi-, failibrauser ning dokumendivaatur. Kindlasti on KDE natuke suurema ressursivajadusega kui MATE, kuna 4.x seeria on läinud veidike graafilisemaks ja keerulisemaks kui selle eelkäija KDE 3.x. Kuna KDE maailmas nii drastilisi muutusi pole olnud kui näiteks GNOME 2 vs 3, siis ei ole mõtet rääkida 3.x seeriast, mis praeguseks on juba vananenud. KDE'd pakuvad näiteks Kubuntu ja openSUSE. KDE esmaväljalase oli 1998. aastal.

LXDE

LXDE puhul on tegemist väga kompaktse ja kiire keskkonnaga. Ressursinõuded on väga väikesed, saab käima ka küllaltki vana riistvara peal. Suur pluss akendest migreerunud kasutajale on Windowsi keskkonna sarnasus. LXDE leiab näiteks Linux Mint LXDE Edition'ist.

Kokkuvõtteks

Arvestades fakti, et Linuxile on olemas tohutu hulk erinevaid töölauakeskkondi, ei saagi üheselt määratleda seda kõige paremat. Mis ühele meeldib, võib teisele täiesti vastukarva olla. Olles kasutanud aastaid GNOME 2 keskkonda, ei tundu Unity ega ka GNOME 3 üldse midagi asjalikku olevat kuid täiesti uuele kasutajale võivad need pakkuda väga head Linuxi elamust. Ainuõige valiku saab teha kasutaja ise, proovides erinevaid variante ja valides välja selle mis meeldib kõige rohkem.

Viited: (1) http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_Ubuntu_releases (2) https://fedoraproject.org/wiki/Releases