Võõraste juurdepääsu punktide tuvastus. (Rogue AP Detection)

Võõraste juurdepääsu punktide tuvastus. (Rogue AP Detection)

Võõraste juurdepääsupunktide ja klientide tuvastamine ning ohjeldamine

Alates traadita sidevõrgu tehnoloogia (WLAN) turule tulekust on võõrastele juurdepääsupunkidele suurt tähelepanu pööratud, kuid hoolimata sellest tekitavad nad ohtu ka tänapäeval meie arvutivõrkudele.

Võõraks juurdepääsupunktiks võib lugeda mis iganes WiFi seadet, mis on ühendatud arvutivõrku, kuid mis ei ole selle arvutivõrgu administraatori hallata.

Probleem on selles, et võõrad juurdepääsupunktid ei vasta sageli traadita kohtvõrgu (WLAN) turvalisuse reeglitele ning nad jätavad ettevõtte arvutivõrgus ebaturvalise liidese avatuks, mille kaudu juhuslikul nuhkijal või häkkeril on võimalik arvutivõrku rünnata.

Võõras juurdepääsupunkt võib olla probleemiks isegi siis, kui ettevõttel ei ole oma WLANi.

Tarbija vs ettevõtte klassi kuuluv juurdepääsupunkt

Ettevõtte klassi kuuluvad juurdepääsupunktid on disainitud selliselt, et neil on traatühenduse haldamise liides, mis annab endast ise arvutivõrgule teada, kui seade on end installinud. Nt Wavelink Mobile Manager [1] abil võib kiiresti teada saada ettevõtte klassi kuuluvast juurdepääsupunktist, mille ta automaatselt konfigureerib ning tuues sellega ka selle seadme IT administraatorile nähtavaks ning tema haldamise alla.

Tarbija klassi kuuluv juurdepääsupunkt seevastu on suurim ohuallikas ettevõtte arvutivõrgule, kuna need võivad arvutivõrgus väga vaikselt ja arvutivõrgu administraatorile nähtamatult tegutseda. Ettevõtte klassi kuuluvaid juurdepääsupunkte saab samuti muuta administraatori jaoks avastamatuteks, kui nende raporteerimise funktsioon välja lülitada või blokeerida.

Peamised kahtlusalused

Võõras juurdepääsupunkt võib olla üles seatud luuraja poolt, et saada juurdepääsu traatühendusega arvutivõrgule või see võib olla paigutatud kasutaja poolt, kes soovib oma töö tegemisel oma elu lihtsamaks ja mobiilsemaks teha ja kes ei oska aimatagi, et ta sellist tüüpi juurdepääsupunkti üles seab.

Kuna ettevõtte töötajatel on tavaliselt suhteliselt vaba juurdepääs ettevõtte vahenditele, siis teeb see nende jaoks võimalikuks installida võõras juurdepääsupunkt ettevõtte arvutivõrku oma IT osakonnaga koordineerimata. Samuti võivad arendajad, kes töötavad juhtmeta rakendustega, testimise eesmärgil ühendada sellise juurdepääsupunkti ettevõtte arvutivõrku.

Paljudel juhtudel, kui töötajad installivad seda tüüpi juurdepääsupunkte, ei saa nad aru turvalisusest, mis sellega seotud on ning sageli ei vasta need juurdepääsupunktid küllaldaselt turvalisuse reeglitele.

Mida iganes, võõras juurdepääsupunkt on turvarisk arvutivõrgule, sest võõral seadmel ei ole autoriseeritud ega autenditud turvalisust, seega saab iga sissetungija kasutada seda kui „lahtist väravat“, et kasu saada selle arvutivõrgu ressurssidest.

Peamised põhjused võõra juurdepääsupunkti installimiseks

On kaks peamist põhjust, mis on motiveerivaks teguriks võõra juurdepääsupunkti installimiseks teiste arvutivõrkudesse. Esimeseks põhjuseks on saada juurdepääs traatühendusega või traadita arvutivõrgule. Teiseks põhjuseks on rünnata konkreetset toimivat traadita terminali.

Esimesel juhul leiab lu urajatavaliselt raskesti ligipääsetava koha, kus Etherneti port pakub reaalajas ühenduvust traatühendusega kohtvõrguga (wired LAN). Ründaja ühendab võõrast juurdepääsupunkti kasutades Etherneti porti standardkaabli ja lülitab selle lähedalasuvasse vooluvõrku. (Lühiajalise juurdepääsu soovi korral võib ründaja kasutada ka akude peal töötavat võõrast juurdepääsupunkti.) Kui luuraja on juba võõra juurdepääsupunkti üles seadnud, siis võib ta alustada traatühendusega kohtvõrgu või teise traadita kohtvõrgu (WLAN), mis võib omakorda olla ühendatud sellesse traatühendusega kohtvõrku, ründamist.

Paljud võõrad juurdepääsupunktid on üles seatud ühel ainsal eesmärgil - et saada kiiret Interneti ühendust. Reeglina ründajad teavad, et ettevõtetel on väga kiired Interneti ühendused ja seni, kuni nad on vaid kasutajad, kes on ühendatud juurdepääsupunkti, võivad nad lühikese aja jooksul alla laadida tohutuid koguseid illegaalset tarkvara, filme, muusikat jne. Sellist kuritahtlikku arvutivõrgu kasutust saab kaitsta, kasutades Interneti Proxy serverit, mis nõuab autentimist.

Kaitse selliste juurdepääsupunktide paigutamiste vastu on väga oluline. Esimene asi, mida võib kaaluda, on kõikide Etherneti portide, mis ei ole määratud püsivaks kasutamiseks, keelamine. Kui neid porte on vaja, siis saab neid tarkava abil aktiveerida, et võimaldada neid porte kasutada või lülitada lihtsalt Etherneti kaabel võrku. Lisaks sellele on tagatud hea füüsiline turvalisus, mis tavaliselt peletab ründajad eemale (sarnaselt võlts turvakaamerate ülesaedmise efektile).

Teine luurajate motivatsioon võõra juurdepääsupunkti ülesseadmiseks on otsene rünnak WLAN klientide vastu. Sellisel juhul võib luuraja kasutada võõrast juurdepääsupunkti selleks, et juurde pääseda WLAN arvuti andmetele. Ründaja võib isegi püüda installida „tagauksi“ nendele WLAN klientidele, kes siis võimaldavad talle tulevikus juurdepääsu arvutivõrkudele. Nende stsenaariumite korral võib võõra juurdepääsupunkti tuvastamine olla väga raske.

Luuraja võib olla firma ajutine töötaja, kel on kehtiv juurdepääs hoonele ja kellele on antud luba töö juures sülearvutit kasutada. Ta võib kasutada tarkvara põhist võõrast juurdepääsupunkti või ta võib kasutada USB pulka juurdepääsupunktina.

D-link Pocket AP (DWL–G730AP) [[2]]

Kaitse seda tüüpi võõraste juurdepääsupunktide vastu võib olla veelgi keerulisem. Luuraja ei ole Etherneti porti ühendatud ja tundub, et ta seda ei soovigi. Seetõttu mittekasutatavate portide keelamine ei pruugi aidatagi. Parim kaitse seda tüüpi võõraste juurdepääsupunktide rünnakute vastu on juurutada turvaline IEEE 802.1X/EAP autentimine, mis kasutab mõlemapoolset autentimist.

Võõraste juurdepääsupunktide tuvastamine

Tegelikult on olemas kaks primaarset lahendust, et tuvastada võõraid juurdepääsupunkte: traatühendusega liidese ja traadita liidese kaudu. Meeldetuletuseks, et võõras juurdepääsupunkt on jätkuvalt võõras juurdepääsupunkt ning seetõttu edastab ta regulaarse intervalliga kohtvõrgu majakasignaale. Seega oleks signaalide kuulamine üks peamisi tuvastamise vahendeid.

Tuvastamine traadita liidese kaudu

Kui kaardistada arvutivõrk ja vaadelda raadiosageduste ulatust selles piirkonnas ning teha seda perioodiliselt, siis tasuks võrrelda kahte raadiosagedusala katvusala kaarti – võib tuvastada uue võõra juurdepääsupunkti. See oleks üheks võõra juurdepääsupunkti tuvastamise meetodiks traadita liidese kaudu.

Üheks luurajate tuvastamise meetodiks oleks sellise töövahendi kasutamine (nt AirMagnet [3] või NetStumbler [4]), mis püüab informatsiooni juurdepääsupunktide kohta, mis asub selle töövahendi kasutamise ulatuses. See nõuab hoone läbikäimist, et signaale püüda. Selle meetodiga võib skaneerida kogu ülejäänud asutuse, aga see on suuremate ettevõtete jaoks, kel on palju hooneid või need laiuvad suurtel territooriumitel, väga aeganõudev.

Sellise traadita liidese kaudu tuvastamise meetodi puhul oleks tark hoida enda poolt installitud juurdepääsupunktide, mida saab tuvastada ettenähtud asukohas, dokumentatsioon ajakohane. Siis võib minna mõne juurdepääsupunkti asukohta ja kasutada näiteks NetStumblerit, et vaadata, kas on esile kerkinud rohkem juurdepääsupunkte.

NetStumbler on levipiirkonnas traadita arvutivõrkude tuvastamise tööriist ja seda saab firma kodulehelt tasuta alla laadida. Seda on kahte tüüpi: üks on disainitud sülearvutite jaoks ja teine versioon (MiniStumbler) on pihuarvutite jaoks. Mõlemad versioonid toetavad GPS kaarti. See võimaldab NetStumbleril moodustada kaart, et näidata kõikide juurdepääsupunktide asukohti konkreetses piirkonnas.

Kui ilmneb uus juurdepääsupunkt, märgi üles selle MAC aadress ja võib hakata seirama plinkimise signaali tugevust sellest MAC aadressist, liikudes samal ajal läbi piirkonna. Kui ringi liikuda, siis peaks märkama plinkimise signaali nõrgenemist ja tugevnemist. Liikudes signaali tugevnemise suunas peaks lõpuks olema võimalik leida juurdepääsupunkti umbkaudne asukoht ja seejärel selle juurdepääsupunkti enda.

NetStumbleri kasutamisel tuleb silmas pidada ühte asjaolu: kui sülearvutis kasutada 802.11b WiFi kaarti, siis on võimalik leida 802.11b ja 802.11g juurdepääsupunkte. Ent, kui töötab 802.11a arvutivõrk, siis 802.11b kaart seda ei tuvasta. Põhjuseks on, et 802.11b kasutab 2,4 GHz sagedusala, kuid 802.11a opereerib 5 GHz sagedusalas.

Paraku on sellisel viisil andmete püüdmisel ainult hetke väärtus. Mõni võib võõra juurdepääsupunkti aktiveerida sekund pärast nuhkimise seadme väljalülitamist ja sul pole aimugi, et ta eksisteerib. Siiski on see üks levinuimaid ja odavaimaid meetodeid, et leida võõras juurdepääsupunkt, kuid see võtab lihtsalt palju aega ja suurt pingutust.

Tuvastamine traatühendusega liidese kaudu

Samuti võib tuvastada võõra juurdepääsupunkti traatühendusega pordi kaudu. Paljud juurdepääsupunktid on installitud kasutajate poolt, kes soovivad kasutada WLANi pakutavat paindlikkust. Tavaliselt need kasutajad ei tea, kuidas ära hoida, et neid traatühendusega pordi kaudu ei tuvastataks, seega enamik juurdepääsupunkte ei ole konfigureeritud selliselt, et neid ei tuvastataks. Saladus on tegelikult selles, et need võõrad juurdepääsupunktid on tavaliselt odavad kodu või kontori juurdepääsupunktid või ruuterid ja need ei toeta HTTP haldamise liidese blokeerimist Etherneti pordis või taas kord, installija ei tea kuidas seda teha.

Seni, kui on teada, et enamikes juurdepääsupunktides töötab HTTP server ja enamikes lauaarvutites või isegi mitmes arvutivõrgu serveris see ei tööta, võib teostada pordi skaneerimist alamvõrkude kaupa otsides IP aadressi, mis oleks avatud pordiga 80. Kui avastad IP aadressi, mis on avatud pordiga 80 ja mida enne ei olnud seal, on võimalik, et oled avastanud võõra juurdepääsupunkti. Võte, mida võiks nüüd järgnevalt teha, oleks:

1. Kui sa oled lõpetanud oma WLANi installimise ja on teada, et võõrast juurdepääsupunkti ei saa olla, skaneeri iga port igas segmendis ja salvesta tulemus teksti faili.
2. Nüüd, enam-vähem igal nädalal skaneeri samu porte tipptunnivälisel ajal (kui seda on) ja salvesta uus skaneerimise tulemus uude teksti faili.
3. Lõpuks, kasutades võrdlemiseks mitmeid faile, otsi erinevusi. Või veelgi parem, kirjuta oma enda skript, mis võrdleb kahte faili ja ütleb sulle ainult uutest viidetest portidele 80 (HTTP) ja 23 (telnet).

Selle protsessiga saab ehitada väga lihtsalt oma isikliku ründaja tuvastamise süsteemi. See ei ole väga töökindel süsteem, aga kindlasti on see parem, kui tuvastamise süsteemi üldse ei ole. Kui arvutivõrk toetab, siis võiks oma skripti kirjutada isegi sellisel viisil, et ta blokeerib Etherneti pordid seal, kus uued TCP pordid 80 või 23 on leitud ja saadab sulle e-kirjaga aruande. Kohe, kui see e-kiri on saadud, saab alustada tegutsemist ning samal ajal on skript juba blokeerinud selle seadme, juhul, kui see on võõras juurdepääsupunkt. See variant pakub võõra juurdepääsupunkti ohjeldamise automaatset vormi ning töötab hästi kodu ja kontori rakendustes ning väiksemates ja keskmistes ettevõtetes.

Suuremates ja suurtes firmades on vaja installida võimsamaid tsentraliseeritud juhtimisega lahendusi. Näiteks Cisco Systems’i Unified Wireless Network (http://www.cisco.com/en/US/prod/collateral/wireless/ps5678/ps430/prod_brochure09186a0080184925_ns337_Networking_Solution_Solution_Overview.html) lahendusel on eelis selles, et kõik Cisco kontrollerid sisaldavad meetodit, mis tuvastavad automaatselt võõra juurdepääsupunkti.