User:Abendi

Esimene kord, kui ma selle aine pealkirja lugesin, tekkis mul küsimus, et kas ma olen ikka infotehnoloogia kooli sattunud, aga mida rohkem loenguid olin ma kuulanud, seda selgemaks sai mulle antud aine mõte. Minu jaoks oli see aine järgmine pusletükk üldpildi saavutamiseks. Peale selle sain veel ka kasulikke nõuandeid, teadmisi ja väikese boosti õppimismotivatsioonile. Ainukene takistuskivi loengutesse jõudmiseks oli varajane ülestõusmine. Kuna see oli mul ka ainukene aine päevas, siis tundus ebaefektiivne alustada oma päeva kell seitse ja nii jäidki kahjuks mõned loengud külastamata, aga õnneks on neid võimalus järelkuulata.

Esimesed loengud olid minu arvates liiga üldised ja jätsid mind suhteliselt külmaks. Esimeses loengus (viide) räägiti õppekavadest, nende täitmisest, stipendiumitest ja probleemidest, mis võivad õppimisel ette tulla. Ma olin selle informatsiooniga juba eelnevalt tuttav ja seega oli igav kuulata, aga nagu öeldakse, siis kordamine on tarkuse ema. Sama informatsioon on tegelikult olemas ka IT-Kolledži koduleheküljel (viide), seega võib vajaduse korral endale asjad uuesti selgeks teha.

Teises loengus (viide) tundsin, et jutt käiks täpselt nagu minu pihta. Näiteks jutt sellest, kuidas sõbrale kodutöö tegemine on tegelikult halb, motivatsiooni puudumine teatud õppeainetes, mis on minu puhul tõsine probleem ja enda motivatsioonipuudus tirib alla ka õppejõu motivatsiooni. Ühes slaidis käis läbi, et õppimine peab olema mänguline ja praktiline, millega ma olen vägagi nõus. Tuli välja ka asjaolu, et ainult loengutest õpitu ei ole piisav, ise tuleb juurde täiendavalt juurde vaadata/uurida.

Kolmanda loengu (viide) algul olin elevil, kuna mõtlesin, et juttu tuleb kräkkimisest (minu jaoks häkkimisest), aga sain teada, et häkkimine tähendab eesti keeles hoopis arvutientusiasti ja seda kasutatakse vales tähenduses. Kodus guugeldasin asja igaks juhuks üle ning leidsin teatud vasturääkivuse: häkker eesti keeles tähendab arvutientusiasti, inglise keeles sõna „häkker“ on „hacker“, mis definitsiooni järgi on inimene, kes kasutab arvuteid saamaks volitamata ligipääsu andmetele.

Tutvustati ka erinevaid koolis tegutsevaid klubisid, millest ma mõtlesin ka ise osa võtta, aga siiamaani pole veel suutnud otsustada, kas mul on selleks viitsimist ja tahet. Praegu tegutsen Lapikute Helpdeskis, mis on mulle väga meelepärane, kuna ma olen väikesest saati nokitsenud arvutite kallal. Plaanis on mul käia Lapikute kontoris neljapäeval, et kuidagi oma päeva sisustada. Seda eriti siis, kui antud aine läbi saab ja neljapäev koolivabaks jääb.

Üldistatult öeldes meeldisid mulle välisesinejate loengud kronoloogilises järjekorras ehk kõige huvitavam oli viimane, Elar Langi loeng (viide). Igast esinejast suutsin midagi kasulikku omandada, mõnest vähem, mõnest rohkem. Janika Liivi loengu juures meeldis mulle see, et ta oskas energiliselt rääkida naiste stereotüüpidest IT-maailmas, mis olid suunatud pigem saalisolevatele naistele, aga selle juures ka paralleelselt anda näpunäiteid programmeerimisest üldiselt. Ma polnud varem kuulnudki sellistest asjast nagu GitHub, mis tundub igati kiire ja huvitav lahendus programmikoodide valmimiseks. Mängurina pakkus mulle huumorit ja äratundmisrõõmu pilt, kus mängija pidi valima mees– või naiskasutaja vahel.

Janika Liivi loengu (viide) ja Carolyn Fischeri loengu (viide) vahel tuli välja seesama probleem, et naisi on IT-maailmas tunduvalt vähem kui mehi. Nad mõlemad ütlesid, et IT-d õppides ei olnud neil väga palju sõbrannasid, kellega oleks saanud end koos vabalt tunda, kuigi nad olid õppinud erivaldkondi (arendaja ja admininistraator). Ma ei mäleta, kas ainult nemad seda ütlesid, aga üks teine asi, mis mul loengutest meelde jäi oli see, et mõlemad pooled peavad oskama natukene teise valdkonna asju - arendaja peab oskama hallata servereid ja administraator peab oskama koodi kirjutada. Kahjuks ei kehti sama nähtus kooli aula projektorite kohta – tihtipeale kulub õppejõududel üle 10 minuti, et seinale pilt manada.

Mulle, kui arendamist õppivale tudengile jäi Skype’is töötava administraatori töö natukene kaugemaks kui eelnev, programmeerija töö. Vaatamata sellele, sain teada, kuidas käib töö suurfirmas nagu seda on Skype, tutvusin administraatori palganumbrite ja IT-lahendustega, mida kasutatakse suurte süsteemide haldamisel. Sain ka teada, et Facebook kasutab videokõnes Skype teenust.

Kui eelmised loengud olid mulle veel n-ö lähedased, siis ma mõtlesin, et Kristjan Karmo loeng (viide) testimisest ei puuduta mind kohe üldse. Tegelikult jäi asi sellest kaugeks. Loengu alguses rääkis ta analüütikute müüdist, sellest, kuidas kõik testijad on läbikukkunud arendajad või administraatorid. Ta küll eitas selle müüdi tõepärasust, aga minu arvates on see osaliselt tõsi. On ju teada, et kõige suuremad palganumbrid on arendajatel. Sellepärast ongi arendajate osakaal koolis kõige suurem, kuigi IT-süsteemide toimimiseks on kõiki kolme osapooli vaja ja analüütikute roll ei ole selles üldsegi väike. Kristjan oskas hästi selgitada, miks on testijad ja testimine oluline hammasratas IT-maailmas. Testija on nagu IT-pere must lammas, kes saab nii vasakult ja paremalt. Kui mingi süsteem ei tööta, siis on väga hea just neid süüdistada. Lisaks sellele, et neid saab võtta kui peksukotti, võivad nad ennetada vigu, mis võivad hiljem väga karmilt kätte maksta. Seega, kui ma peaksin tulevikus enda ettevõtte looma, siis tasub mõelda ka analüütikute palkamisele.

Kui eelnevad loengud olid varustatud rohkete värviliste pildimaterjalidega, siis Andres Septeri loeng (viide) IT tööturust oli slaidivaba. See loeng meeldis mulle kõige rohkem, soovitasin ka oma keskkooli, majandust õppival, klassivennal seda kuulata. Ise kuulasin seda loengut uuesti, kuna see mulle tõesti meeldis. Mees oli hea jutuga, tundis end auditooriumi ees mugavalt ja pookis oma jutu sisse häid kilde. Tema loengust sai üpris palju tarkuseteri IT-firmade toimimisest, plussidest ja miinustest, sellest, kuidas tuleb küsida hinda nii, et endal ka häbi hakkab jpm. Tema mainis ka seda, et kõigest tuleb midagi teada, millega olen ma nõus. Vastasel juhul ongi see, et üks vend ühendab juhtmed, teine paneb asja tööle ja kolmas konfigureerib. Keskkoolis sai natuke oldud ühes MTÜ-s, kus mulle räägiti, kuidas on asjad suures ja väikeses IT-firmas. See klappis Andres Septeri jutuga: suures firmas ajab iga üks oma asja ja erilist kommunikatsiooni ei toimu, väikeses firmas tuleb Java programmeerijana osata ka printereid putitada. Sain ka teada, et karjääriredelil liikumine samas firmas on suhteliselt lootusetu ja riigiga äri ajada ei tasu. Juba mitmendat korda käis ka läbi range soovitus kasutada Linuxit igasuguste serverite haldamisel.

Viimane loeng (viide) pani mind mõtlema selle üle, kui palju ma tegelikult peaksin usaldama oma andmeid erinevate saitide kätte. Tavalise kodanikuna ei pea loodetavasti põdema, et keegi minu andmetest väga huvitatud oleks, aga kui üks kord juhtub, et saan edukaks IT-tegelaseks, siis tasub hakata mõtlema kõikide saitide üle, kuhu ma olen oma paroolid sisestanud. Seda, et parool peab olema pikk ja keeruline, teadsin ma juba enne. Paljud saidid on selle ka kohustuslikuks teinud, et kasutaja sisestaks parooli, mis sisaldab nii väike- ja suurtähti, numbreid ja oleks näiteks vähemalt 8 sümbolit pikk.

Antud aine raames sain parema ülevaate IT-maailmas levivatest tendentsidest, õppimise tähendusest ja väärtusest, mis andis mulle motivatsiooni igavate ainete õppimiseks. Erinevates loengutes käis läbi soovitus lõpetada õpingud vaatamata tööpakkumistele, olla suhtlemisaldis ja töötada meeskonnana. Viimast kuuleb pea igas teises õppeaines. Introverdina üritan iseseisvalt hakkama saada, mis minu arvates väldib liigset spetsialiseerumist, sest igasugustele probleemidele tuleb ise lahendus leida. Seega peaks ma väikefirmasse paremini sobituma, samas aga seal on vaja jälle rohkem suhelda. Minu jaoks oli see aine pigem test, kus ma sain teada, milliseid teadmisi, oskuseid ja isikuomadusi on kuskil vaja ja selle järgi ennast kuidagi „liigitada“.