802.11a

IEEE 802.11a-1999 ehk 802.11a on 1999 aastal ratifitseeritud täiendus IEEE 802.11 spetsifikatsioonile. 802.11a standard kasutab sama andmekihi protokolli ja reeglistikku, mis originaalversioon peale uue OFDM-il baseeruva füüsilise kihi. 802.11a võttis kasutusele 5 GHz sagedusriba, kuna 2,4 GHz sagedus on "ülerahvastatud". See andis uuele sagedusele märgatava eelise, hoolimata sellest, et kõrgem sagedus ei levi nii hästi kui 802.11b/g, mis töötab 2,4 GHz sagedusribas. Paraku kasutatkse 5GHz sagedusriba ka osaliselt sõjaliseks otstarbeks, seetõttu on regiooniti lubatud sagedusvahemikud erinevad. USAs 5,15-5,35 ja 5,725-5,825 GHz Jaapanis 5,15-5,25 GHz Euroopas 5,15-5,35 ja 5,470-5,725 GHz, kuid siin töötavad ka satelliidid, radarid ja muud navigeerimisvahendid. Eelnevast tulenevalt on 802.11a seadmete müümisel erinevatesse regioonidesse vajalik erinevate versioonide valmistamine. 2008 aastal lisati 802.11a standardisse täiendus, mis lubab kasutada ka 3,7GHz sagedusriba ja suuremat võimsust. Välitingimustes võimaldab see levi kuni 5km, kuid kahjuks on see hetkel lubatud vaid USA-s. Et mitte häirida muude süsteemide tööd, on kehtestatud ettekirjutused ka kiiratava võimsuse osas: alumises sagedusribas töötavaid võrke tohib kasutada vaid siseruumides ja nende kiiratav võimsus ei tohi ületada 200 mW, ülemises sagedusribas töötavad võrgud võivad töötada ka väljas ja nende poolt kiiratav võimsus ei tohi ületada 1 W.

Ajalugu

Algselt ei olnud 802.11a standard kuigi populaarne, kuna oli probleeme seadmete töökindlusega ja pealegi oli turul odavamaid 802.11b seadmeid. 802.11a seadmeid kasutatakse peamiselt firmade raadio-kohtvõrkudes, seda töökindluse ja suurema kiiruse tõttu võrreldes 802.11b seadmetega. 802.11a seadmed ei ole tagasiühilduvad 802.11b seadmetega, seetõttu toodetakse tänapäeval seadmeid, mis ühilduvad samaaegselt erinevate standarditega.

Tehniline kirjeldus

802.11a levi ulatus on umbes 35 meetrit hoones sees ja väljas kuni 120m. Moodsamad 802.11a seadmed on saavutanud enamvähem sama ulatuse, mis 802.11b/g. 802.11a maksimaalne andmeedastuskiirus on 54 MBit/s, kuid lisanduv veaparanduskood annab reaalseks andmeedastuskiiruseks umbes 20 Mbit/s.

802.11a kasutab 52 OFDM (orthogonal frequency-division multiplexing) alamkandesagedust, millest 48 on andmete jaoks ja 4 pilootsignaalid. OFDM’i spektrilaotusmeetod jaotab edastatavad andmed üle paljude kandevsageduste, mis erinevad üksteisest täpsete sageduste võrra. Selline eraldamine annabki meetodile "ortogonaalsuse", mis takistab demodulaatoritel "näha" teisi sagedusi peale enda omade. Kandevsageduste vahe on 0.3125 MHz (20 MHz/64). Iga alamkandja võib olla kas BPSK, QPSK, 16-QAM või 64-QAM. Kogu ribalaius on 20 MHz, millest kasutusel on 16,6 MHz . Sümboli kestus on 4 mikroskundit, mis sisaldab ka “valvurintervalli“ 0,8 mikrosekundit. Ristuvkomponendid luuakse ja dekodeeritakse põhiribas kasutades DSP-d (Digital Signal Processor), alles saatjas konverditakse need üles 5GHz peale. Ajahaldussignaal genereeritakse kasutades kiiret Fourier pöörd teisendust (IFFT- Inversed Fast Fourier Transform). Vastuvõtja konverdib alla, diskreedib 20MHz peale ja kiire Fourier teisendusega saadakse algne koefitsent. Ortogonaal-FDM eeliseks on väiksem multiplikatiivsuse mõju ja suurem spektriefektiivsus.

Viited

http://wiki.wifi.ee/index.php/WiFi_standardid

http://en.wikipedia.org/wiki/802.11a

http://vallaste.ee/