User:Rlindstr

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Rutt Lindström

Esitamise kuupäev: 22.10.2015

Esseelaadne toode

Kuulasin aine raames seitset erinevat loengut ning nagu ikka – mõni meeldis rohkem, mõni vähem, kohati ärritas, kohati sügas mõnusalt selga ja kinnitas, et olen oma elu õigesti elanud. Ma arvan, et oleks ebahuvitav lihtsalt loenguid ümber jutustada, seega piirdun oma essees sellega, et kommenteerin mõningaid teemasid, mis kõigis loengutes läbi käisid.

Analüüsi tähtsus ja muudatuste paratamatus ehk Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.

Analüüsi olulisusest ei saanud mööda mitte ükski kõneleja. Pikemalt kõnelesid sellest Tiina Seeman, Targo Tennisberg, Tanel Unt, Oliver Kadak ja Oleg Bogdanov. Taavi Tuiskrääkis, et süsteemiadministraatori kaasamine projekti analüüsifaasis võib ära hoida mitmeid probleeme lõppkäivitamise juures, ning ühe või teise lause analüüsi olulisuse kohta poetasid ka need, keda hetkel ei nimetanud. Analüüs, mis ühest küljest on nii elementaarne, on ja jääb IT-valdkonna murekohaks, sest see on punkt, kus IT-firma peab väga süvitsi aru saama mis tahes eriala töönippidest ja peensustest. Minu isikliku kogemuse põhjal ei aita siin ka Kadaku äriplaanina soovitatud programm, kus erialaspetsialist saaks ise oma töö- ja infovooge kaardistada. Olen oma projektijuhitöös seda katsetanud küll ja veel – küll PowerPointis, sest mingit uut programmi keeldutakse puutumast, isegi kui ta olemas on, - kuid erialaspetsialistil ei ole reeglina huvi ega aega iseseisvalt oma tööd peensusteni läbi mõelda. Paradoksaalne on siinjuures muidugi see, et ise tehes kuluks tal kordades vähem aega, kui riigihankega võidetud puupeaanalüütikule selgitades, kuid kes see projektijuhi möla usub… :) Muudatussoovid ja vead analüüsis on samuti vist iga projekti osa. Analüüs on vaid riskimaandus, mitte garantii, et projekt kulgeb edukalt. Oli huvitav märgata, et mida lähemal seisis esineja projekti haldusele (projektijuht, ettevõtja), seda kauem võttis aega, enne kui hakati rääkima, et hoolimata kogu maailma tarkusest, mida nad on endasse aastatega ammutanud, ei lähe siiani projektid nagu lepase reega. Mul pole õrna aimugi, kuidas nende projektidega alati üks rist ja viletsus on, sest kõik osapooled tunduvad riskidest teadlikud olevat ning annavad endast parima, et neid riske maandada. Vastust sellele küsimusele ei saanud ka loengutest. Küll aga meeldis Seemani loengu lõppkokkuvõte, et projektijuhi töö on küll projekti juhtimine, kuid tema headust mõõdetakse kokkuvõttes selle järgi, kui hea piksevarras ja psühholoog ta on. See on küll tõsi.

Töökultuurist

Teine läbiv teema oli töökultuur. Arusaadavalt oli sellest juttu Seemani projektijuhtimise loengus, õppimis- ja töökultuuri vahele tõmbas võrdusmärgi Elar Lang, enesetäiendust ja ametieetikat rõhutas Taavi Tuisk, töö kvaliteeti rõhutas testimise poolelt Kert Suvi, teistega arvestamist ning head suhtlusoskust Targo Tennisberg ning ajude vajalikkust Kadak ja Bogdanov. Hindan ka ise väga kõrgelt arukaid inimesi, kes enne mõtlevad, kui midagi ütlevad/lubavad/teevad – seega olin kõigi nende kõnelejatega täiesti nõus. Tanel Undi loengust jäid mitmed tema mõtted kõlama sama teema negatiivse näitena – ehk et kuidas ta on teinud asju lohakalt ja läbi mõtlemata ja kuidas halvemal juhul on need asjad hiljem kätte maksnud (aga siiski mitte alati). Tema loeng oli minu jaoks kõige vastuolulisem, sest tundus, et ta ise on oma nooruslikust uljusest üle saamas ja asju rohkem läbi mõtlema hakanud, kuid äsja IT-maastikule astuvale inimesele võisid tema negatiivsed näited vägagi innustava seiklusjutuna kõlada. Isiklik arvamus on, et uued ideed ja julged pealehakkamised on olulised, kuid see ei tohiks käia toote kvaliteedi (sh jätkusuutlikkuse), kliendi rahulolu või heauskse investori arvelt. Aga võib-olla ma olen lihtsalt kibestunud.

Riigiteenistusest ja riigist

Olles kuus aastat riigi palgal IT-lähedast tööd teinud ja palju IT-valdkonna inimesi näinud, reageerin alati, kui jutuks tuleb riigiteenistuses töötamine. Loengupidajate hulgas oli erinevat suhtumist. Alustades lõpust – Kadak ja Bogdanov rääkisid riigiasutustest palju, seda nii kriitilises kui ka positiivses võtmes. Mulle väga meeldis nende neutraalne ja reaalsetel kogemustel põhinev vaatenurk. Ma ei ürita väita, et riigis on kõik väga hästi, kuid mulle meeldis see, et nad rõhutasid korduvalt, et kui mõni riigi otsus on vastuolus talupojatarkusega, siis selle põhjus ei ole mitte alati see, et riigi esindaja on loll, vaid mõnikord on tegemist ka väga peene ja pika analüüsi tulemusega, mis teenib kindlat ja õilsat eesmärki. See on oluline asi teada igal inimesel. Oma märkmetest ei leidnud, aga usun, et see oli Taavi Tuisk, kes maalis riigiasutusest kõige huvitavama pildi – nimelt istuvat seal süsteemiadministraatorid suurema osa päevast niisama, sest mitte midagi ei ole teha. Olen näinud riigipalgalisi administraatoreid jm IT-tegelasi tööalaselt palju ja pean ütlema, et reeglina ühendab neid kõiki siiski ületöötamine. Kui ka mõni üksik inimene on suutnud end sisse süüa nii, et ta millegagi ei tegele, siis tema kolleegid peavad lihtsalt selle jagu veel rohkem tegema. Loodan, et ükski kuulaja ei looda riigiteenistusse kerge töö peale minna, sest reaalsus võib kiiresti tuju ja tervise nulli viia. Siin ja seal käis riigi teema veel läbi, kuid mitte nii markantselt. Riigiteenistus vajab tegelikult hädasti hakkajaid ja ajudega inimesi ning mitte ainult IT-kolledži, vaid iga kõrgkooli noori peaks rohkem julgustama riigitööle minema. Kui see noort inimest ka ratsa rikkaks ei tee, siis annab see laiaspektrilise kogemuse ja tutvusi, mis on päris heaks hüppelauaks kuhuiganes.

Töö ja vile, töö ja vile – piiks-piiks ja raha tuleb!

Umbes sellise laulukese võiks päris mitme loengu kokkuvõtteks ära viisistada. Kindlasti on see suhtumine, mis on noorele inimesele innustav, kuid nagu ka Targo Tennisberg loengu lõpuosas manitses – ideid on maailmas palju, läbi löövad neist vaid mõned ja kiire rikastumine on pigem erand kui reegel. IT-valdkonnas on töökohti tohutult ja palgad on tänase seisuga päris head – ses mõttes on iga kolledžilõpetaja juba võitja. Peadpööritav edu ja rikkus ei peaks olema inimese jaoks iseenesestmõistetavad, sest selle mittesaavutamine toob kaasa asjatu frustratsiooni. On muutunud liiga tavaliseks, et keskmist reatöötajat peetakse läbikukkujaks, kuid just neid oleks meil edukate projektide jaoks kõige rohkem vaja! Mulle väga meeldisid ses mõttes Elar Langi ja Kert Suve loengud, mis innustasid hoolega õppima ja oma tööd, kas või lihtsat, hoolega tegema. Natuke häirisid need loengud, mis tundusid pidavat kellegi teise heaks töötamist (või hoidku jumal riigiteenistust) läbikukkumiseks – nimesid ei hakka ma nimetama, sest see võis olla ka minu paranoiline luul. :)

Kokkuvõtteks

Loengud olid huvitavad kuulata, isegi kui nad minusugust vanainimest oma sisuga palju ei üllatanud. Kõnelejad olid huvitavad ja erinäolised, igaüks omamoodi rahul just sellega, millega ta tegeleb. See viimane ongi vist inimese enda jaoks kõige olulisem ja kuulaja jaoks kõige inspireerivam – olla rahul sellega, mida Sa teed. Kusjuures rahulolu tänases mugavas maailmas sõltub kordades rohkem isiksuseomadustest kui reaalsetest tingimustest. Toredad esinejad olid. Aitäh!

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Kukkusid arvestusel läbi. Kaua on võimalik arvestust järele teha? Kellega kokku leppida, et kordussooritust teha? Kuidas toimub kordussooritusele registreerimine? Mis on tähtajad? Kui palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohalkohal? Kui palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal?

Vastus

Õigus kordussoorituseks kehtib ülejärgmise semesti punase joone päevani arvates aine õpetamissemestrist. Et saada ainepunkte aine deklareerimise semestris, tuleks arvestus loomulikult sooritada sama semestri jooksul. Kordussooritusele registreerimine toimub ÕISis. Viisakas oleks eelnev kokkulepe õppejõuga. Riigi finantseeritaval õppekohal on kaks kordussooritust tasuta, aga aine uuesti deklareerimine tasuline. Tasulisel õppekohal tuleb kordussoorituse eest maksta vastavalt sel hetkel kehtivale rektori käskkirjale (hetkel 20€). Arve kuvatakse ÕISis.

Allikas: Õppekorralduse eeskiri p 5.2 Kehtiva tasumäära leidsin IT-kolledži kodulehelt pangarekvisiitide aadressilt (loogiline!):

Küsimus 3

Millised võimalused on minna akadeemilisele puhkusele esimesel õppeaastal? Mis tegevused tuleb selleks teha? Kui pikk on maksimaalne puhkuse aeg? Kuidas toimub puhkuse lõpetamine? Kas puhkuse ajal saab deklareerida õppeaineid? Kas saab teha järele eksameid ja arvestusi?

Vastus

Esimesel aastal võib akadeemilisele puhkusele minna: tervislikel põhjustel – kuni kaheks aastaks, aja- või asendusteenistuse läbimiseks – kuni üheks aastaks, lapse hooldamiseks – kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

Kõigil juhtudel on tarvis esitada avaldus ja tõend, mis tõestab, et Sul on õigus seda puhkust võtta. Puhkus lõppeb juhul, kui avalduses esitatud kuupäev jõuab kätte ning ei ole esitatud uut avaldust. Puhkuse saab varem lõpetada samuti avalduse põhjal. Aineid saab deklareerida ja eksameid/arvestusi teha juhul, kui sa oled: keskmise, raske või sügava puudega; alla 3-aastase lapse või puudega lapse vanem või eestkostjag; aja- või asendusteenistuses.

Allikas: Õppekorralduse eeskiri punkt 6.1

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas 20 EAPd ja teise semestri lõpuks 24 EAPd? Kui suur on teile esitatav arve?

Vastus

Kahe semestri peale peaks kokku saama vähemalt 54 EAP-d. 20+24=44, st et puudu jääb 10 punkti. Järelikult arve esitatakse 10 EAP eest (s.o praeguse tariifi järgi 500€). Lisaks jääd osakoormusega õppesse ja hakkad seal ka maksma.