Kas me kõik liigume digitaalse nomaadluse poole?

Sissejuhatus

Eestis kui ka maailmas on jätkuvalt kogumas populaarsust töö tegemine väljaspool kontoriruume. Sellisel tööviisil on küllaltki lai skaala. Tegemist võib olla tööga, mida peamiselt tehakse kontoriruumides, aga töötajatel on võimalus seda ka kodunt teha ehk siis see võib olla ajutine, mis kestab paar tundi. Samuti võib variant olla see, et ühes tiimis töötajad inimesed, kes ei ole füüsiliselt koos, aga on ühes ajatsoonis. Sealt juba järgmine samm on see, kui tiim ei ole ühes ajatsoonis. Ning viimane äärmus on töötamise viis, mis on ühtlasi ka elustiil, kus töötaja liigub pidevalt ringi reisides. Järgnevalt tutvustatakse erinevaid kaugelt töötamise viise ja trende nii Eestis kui ka välismaal.

[1]

Mõisted

Kaugtöö on töökorraldus, kus inimesed töötavad osaliselt väljaspool ettevõtte tavapäraseid tööruume, kasutades sidekanaleid, sideliideseid ja arvutit .

Töölepinguseadus § 6 lõige 4 “Kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja teeb tööd, mida tavapäraselt tehakse tööandja ettevõttes, väljaspool töö tegemise kohta, sealhulgas töötaja elukohas (kaugtöö), peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale, et töökohustusi täidetakse kaugtööna” .

Töölepinguseadus § 20. “Töö tegemise koht. Töötaja peab tööülesandeid täitma tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega” .

See tähendab, et Eesti seaduste mõistes, kui töötaja ei tööta tööandja tegevuskohas, vaid mujal (kas siis kodus või muul kontoripinnal), siis eeldatakse, et see on füüsiline asukoht, mis pidevalt ei muutu.

Kaugtöö teine äärmus on “digitaalne nomaad”, kus kaugtöö tegijad hakkasid tahtma ringi liikuda. Digitaalne nomaad (digirändur, digitaalnomaad, diginomaad) on inimene, kes valivad endale veebipõhised töökohad, on asukohast sõltumatu ning kasutab telekommunikatsioonitehnoloogiat, et luua elustiil, mis võimaldab elada ja töötada kõikjal maailmas, kus on olemas WiFi. Nomaad on inimene, kes elab erinevates kohtades ja liigub pidevalt ühest kohast teise omamata alalist elukohta .

Digitaalne nomaadlus kui töövorm on majanduslikult võimalik tänu odavale ja laiemalt levinud internetiühendusele, nutitelefonidele ning muudele tehnoloogilistele vahenditele, et hoida sidet klientide ja tööandjatega . Sotsiaalmeedia ja blogimise muutumine ning levimine suhtlusvõimalusena teeb oma ideede rahvusvaheliselt jagamise lihtsamaks ning ettevõtete eduka loomise ükskõik, mis maailma paigast .

Ajalugu

Aina rohkem inimesi on tänapäeval proovimas eelpool kirjeldatud digitaalse nomaadluse elustiili, kuid võimalik oli see tehniliselt alles alates 80. aastate algusest . Digitaalse nomaadluse levimist ja ajalugu võib kirjeldada erinevate sündmuste ja ajaloo verstapostidena. Esmalt peame vaatama aga kaugtöö ajalugu kuna see on nomaadlusega vahetult seotud:

17-18. sajand: Kaugtöö ideeliseks alguseks võib pidada 17-18. sajandi Lääne-Euroopat, kus paljud inimesed teenisid elatist toodete valmistamisega . Kaupmehed tõid neile tooraine ning kokkulepitud ajal tuli kaupmees valmis toodetele järgi. Inimesed pidid ise vaatama, kuidas ülesanded omavahel ära jagada ning et need õigeks ajaks tehtud saaks. Tihti kaasati lapsi ning tehti kõrvalt teisi tegevusi.

1972: Kaugtöö pilootprojektid. Kaugtöö isaks peetakse ameeriklast Jack Nilles’i, kes alustas 1972 aastal ametlikke uuringuid telecommuting’i ja teleworking’i valdkonnas . Tema esimene kaugtöö projekt hõlmas 30-t inimest ning sealt edasi hakkas kaugtöö levima suurfirmadesse, kuigi väga aeglselt .

1983: Digitaalse nomaadluse algus. Steve Roberts ehitas enda jalgratta külge arvutid ning reisis sellega Ameerikas ringi, tehes tööd, kus ta soovis, muutudes seega esimeseks digitaalseks nomaadiks . Kasutades varaseid sülearvuteid ning päiksesepaneele, suutis ta töötada ükskõik kus, eeldusel et rattaga on võimalik sinna jõuda .

1986: Steve Roberts ehitas järgmise verisooni (vt pilti allpool) millel on 4 arvutit ning mobiili modem, et ka sellel ajal kui ta sõidab on ta võrgus ning saab tööd teha . Ratta lenkstangi küljes on 8 veekindlat nuppu ning kasutades enda poolt leiutatud kiirkirja, saab ta trükkida ning seda lenkstangi külge ehitatud monitoril parandada (vt pilti).

1990: Jõustus USA-s värske õhu seadus (Clean Air Act), mis veenis firmasid oma inimesi kaug(kodu)tööle suunama, kuna see oli kõige praktilisem ning populaarsem viis, kuidas firmad suutsid oma töötajate tööle sõiduaega vähendada . Lahendus oli lihtne - tuli elimineerida tööle sõitmine.

1990-1992: Los Angelesi linnas asutati 1990.-1992. aastatel teleprogrammide pilootprojekt, mis võimaldas enam kui 400 töötajal eemalt töötada .

1995: IBM alustas bürooruumide arvu vähendamist ja hakkas kaasama kaugtöö tegijaid. Järgneva 14 aasta jooksul ei ole 40% IBMi tööjõust tavapäraseid bürooruume .

1996: Võeti vastu Riiklik Telekommunikatsiooni Algatus (National Telecommuting Initiative). Selle tagajärjel viis USA valitsus 3% oma avaliku sektori töökohtadest kaugtöö põhiseks . Need ja paljud arengud võrkude ning andmeside tehnoloogias kiirendasid kaugtöö levikut märgatavalt.

1997: Termin “Digitaalne nomaad”. Tsugio Makimoto ja David Mannersi sulest ilmub raamat Digital Nomad ning nemad on teadaolevalt esimed inimesed, kes selle termini kasutusele võtavad . Nende ennustuste kohaselt on tulevikus töövahendid piisavalt odavad, interneti ühendus piisavalt kiire ja kättesaadav igal pool üle maailma, mis tähendab, et inimesed ei ole enam seotud ühe riigi ega asukohaga.

1998: Paypal tuleb turule ja tegi online maksed võimalikuks ükskõik kus .

1999: Tehnika areng on teinud digitaalse nomaadluse võimalikuks massidele. Sülearvutitel on nüüd WiFi, nende hinnad on langenud, töötlemiskiirus on jõudsalt pidevalt kasvanud ning akude kasutusiga on järjest suurenenud. Turule tuleb veebisait Elance, mis on mõeldud vabakutseliste töötajate leidmiseks ja värbamiseks. Praegu on sellel lehel üle 2 miljoni registreeritud vabakutselise.

2003: Google Adsense avalikustatakse tavakasutajatele lubamaks blogijatel lisada reklaame Google'i reklaamijate võrgustikust, see omakorda lubas paljudel oma veebilehel olevate reklaamide pealt teenida. Lisaks tuleb turule Skype, muutes sidepidamise kiiremaks ja odavamaks . Hilisemalt lisandunud AirBnB ja erinevad jagamisplatvormid on ainult mõned näited sellest, et digitaalne nomaadlus on järjest lihtsamalt saavutatav.

2005 - 2006: Asutati WordPressi veebiarendusfirma Automattic, kui täielikult kaugtööst sõltuv ettevõte ning see sai üheks esimeseks firmaks, kelle kõik töötajad põhinesid digitaalsetel lahendustel . Turule tuleb Technomadia.com, mis aja jooksul muutub digitaalsete nomaadide värbamissaidiks.

2007: Ärkamine. USA valitsus hakkab mõistma kulude kokkuhoidu tänu kaugtööle ning hakkab rohkem suunama inimesi kodust töötama. Lea Woodward kirjeldab digitaalse nomaadluse seletamiseks fraasi „asukohast sõltumatu“ ning peab samanimelist blogi alates 2007. aastast kuni 2010. aastani . Tim Ferriss andis edukalt välja oma Timesi bestselleri "4-tunnine töönädal", mille kaudu jõudis digitaalse nomadismi idee laiema publikuni. Raamatut müüdi üle 1,3 miljoni eksemplari ja pani paljusi lugejaid radikaalselt muutma oma eluviisi, et see vastaks nende unistustele .

2008: Kulude kärpimiseks hakkavad ettevõtted vabanema füüsilistest bürooruumidest ja võimaldavad töötajatel kodust töötada .

2009: Dell Computers käivitab saidi nimega „Digitaalsed nomaadid“, kus kirjeldatakse, kuidas kasutada tehnoloogiat kõikjal töö tegemiseks.

2010: Käivitatakse digitaalsete nomaadide akadeemia. Käivitatakse MatadorU, mille reklaamid ütlevad: "Teeni raha reisimisega kogu maailmas". Moodustatakse ülemaailmne blogijate FB-i grupp, mis ütleb: "Reisimisest blogimine on lõbus! Kuid see võib olla palju rohkemat. See võib olla sissetulekuallikas ning tee tasuta reisimiseni">. Ameerika valitsus võtab vastu seaduse, mis nõuab föderaalasutustel kaugtööks vajalikud tingimused luua .

2011: Blogijate arv, kes püüavad reisiblogide rahast pidevalt reisida, kasvab kiiresti.

2012: Maailmas on hinnanguliselt 2,4 miljardit Interneti kasutajat. Enam kui 140 000 USA valitsuse töötajat on oma tööandjatega kirjutanud kaugtöö tegemise lepingud. Uuring näitab, et üle 40% USA elanikkonnast teeb tööd, mida oleks võimalik teha kaugtööna.

2013: Kaks Ameerika ettevõtet loodi põhimõttel, et palgata ainult kaugtöötajaid. Baremetrics, veebianalüütikaettevõte ja tarkvarafirma Groove. Nemad tõestasid, et isegi väikeettevõtted võivad edukaks saada, kasutades tööjõuna digitaalseid nomaade.

2014: Kaugtöö toetus kasvab jätkuvalt. GlobalWorkplaceAnalytics.com andmetel kasvas Ameerika töötajate arv aastatel 2013-2014 1,9%, kuid kaugtöötajate arv Ameerikas kasvas 5,6%.

2016: LiveOps tuli esimeseks FoxJobsi 100 kaugtöövõtuga tegeleva ettevõtte nimekirjas. Nad pakuvad kaugtööd 20 000 kõnekeskuse töötajale. GlobalWorkplaceAnalytics.com sõnul töötab pool USA tööjõust mingi hetke nädala jooksul kodust ja paljude Fortune 1000 ettevõtted kasutavad kaugtööd kulukate bürooruumide hoidmise asemel. FlexJobsi kaugtöökohtade arv kasvas aastatel 2014-2015 26%.

Kaugtöö Eestis

Enim on kaugtöö levinud just teadmistepõhistel töökohtadel, kus töötajad ei ole seotud konkreetse asukohaga, et töö valmis teha. Ametialalt on kaugtöö tegemine enim levinud juhtide ja tippspetsialistide seas, teistes ametigruppides on kaugtöö tegijate osakaal 2 kuni 5 korda madalam. Tegevusalade lõikes on enim kaugtööd teinud töötajaid info ja side (47%), ehituse (31%) ja kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevusega seotud aladel (31%), vähim tervishoiu ja sotsiaalhoolekande (12%) ja töötleva tööstuse aladel (9,4%).

Soo lõikes teevad kaugtööd rohkem mehed, 39% meestest ning 29% naistest. Osaliselt või kogu aeg sooviksid kaugtööd teha (aga ei tee) enim 15-24 aastased (42%), neile järgnevad 25–49-aastased (38%) ning seejärel 50+ aastased (24%). Töötajatest, kes ei ole kaugtööd viimase nelja nädala jooksul teinud, eelistas 2015. aastal osaliselt või täielikult väljaspool tööruume töötada 34%, 2009. aastal eelistas väljaspool tööruume töötada 18%.

Kokkuvõtteks, kaugtöö soov on kasvanud, kuid selle võimaldamine ei ole vajadusele järele jõudnud. Kaugtöö tegemise kasvuks on lähitulevi­kus potentsiaali, kuna on olemas lõhe selle vahel, kui palju praegu kaugtöö tegijaid on ja kui palju on töötajaid, kelle tööd saaks potentsiaalselt ka kaugtöö vormis teha, kuid hetkel tööandja seda ei võimalda.

2017. aasta mais kuulutasid Targa Töö Ühing, Elisa ja PARE välja 50 organisatsiooni, kes pälvisid Kaugtöö Tegija 2017 märgise. Sellega tunnustati just nimelt neid ettevõtteid, kes rakendavad kaugtöö erinevaid võimalusi.

Kaugtöö Tegija 2017 märgise saamise tingimustena olid välja toodud, et organisatsioon peab olema tegutsenud vähemalt 1.aasta. Organisatsioonil ei tohi olla maksuvõlga, kriminaal- või väärteomenetlust ning smauti ei tohi see olle pankrotis ega ka likvideerimisel. Kandideerimisel küsiti organisatsiooni üldandmeid ning lisaks sellele pidi täitma ka avalduse täpsemate küsimustega kaugtöö toimise kohta ettevõttes. Küsiti, et millised on kaugtöö kasutamise positiivsed ning negatiivsed küljed organisatsiooni tööle. Kuidas toimub kaugtöö ülesannete andmine ning töötulemuste jälgimine. Samuti tunti huvi, kas mõnele kaugtöö soovijale on ära öeldud ning mille järgi seda otsustatakse.

Organisatsioonid, kes märgisele kandideerisid olid väga erineva tausta ja suurusega. Esindatud oli nii avalik, era- kui ka kolmas sektor. Tähelepanu võiks pöörata asjaolule, et Eestis pole kaugtöö juba ammu au sees ainult IT-sektoris. Kaugtöö Tegija 2017 märgise saajate hulgas oli nii kindlustusfirmasid, kui värbamis- ja konsultatsiooniettevõtteid. Samuti oli esindatud riigi- ja omavalitsusasutusi.

Mõned organisatsioonid, kes Kaugtöö Tegija 2017 märgise pälvisid. Anija Vallavalitsus, DPD Eesti OÜ, Eesti Lennuakadeemia, Eesti Noorsootöö Keskus, Elisa Eesti, Fujitsu Estonia, GoWorkaBit, Microsoft Eesti, Omniva, Päästeamet, Põllumajandusamet, SA innove, Saua Vallavalitsus, Seesam Insurance AS, Siseministeerium.

Kaugtöö plussid ja miinused

Kaugtöö tegijate kogemuste põhjal võib välja tuua, et see on töötajale motiveeriv võimalus teha tööd kus ja kuna ta soovib. Samuti on positiivne mõju töötaja rahulolule, juhi poolt hinnatud töö tulemuslikkusele ning töö- ja pereelu ühildamisele. Töötajad tajuvad kaugtööd tehes vähem stressi ning mõtlevad vähem töölt lahkumisele. Kaugtöö on kasulik ka tööandjale, kelle kulud on väiksemad ning tootlikus suurem.

Teisest küljest on kaugtööd seostatud ka negatiivsete mõjudega, eriti just juhul kui töötaja teeb kaugtööd suurema osa oma tööajast. On leitud, et töötajad, kes teevad kaugtööd sagedamini, tunnevad end rohkem töökohast eraldatuna ja neil esineb raskusi töö ja kodu keskkonna eristamisel.

Tööandjad kardavad, et kodus arvuti taga töötamine ei suuda asendada klassikalist näost näkku suhtlemist. Seetõttu sobib kaugtöö enamasti individuaalse iseloomuga tööde puhul, nagu tarkvaraarendus. Samuti on tänapäeval tänu Skype’ile võimalik see probleem siiski lihtsalt lahendada, koosolekuid võib interneti teel teha kas või viis korda päevas. Lisaks kardetakse niinimetatud ühtsustunde vähenemist, pikemaajalise kaugtöö tegemisega võib kaduda emotsionaalne side organisatsiooniga. Väheneda võib õppimisvõime ja pidurduda töötaja professionaalne areng.

Tõsisem probleem võib teatud ametikohtadel olla võimaliku konfidentsiaalse informatsiooni lekkimine. Seda juhul, kui koduarvutist tööfailidele ligipääsemisel ei ole tagatud piisav turvalisus ja teistel pereliikmetel on arvutile ligipääs või pole näiteks kohvikus võrguühendus piisavalt turvaline. Ülakirjeldatud olukorda saaks vältida, kui tööandja oleks kehtestanud korra ning määranud kus ja millistel tingimustel võib töötaja väljaspool kontorit tööd teha, näiteks keeld kasutada töötamiseks avalikke internetivõrke . Praktikas jäävad sellised reeglid tihti määramata.

Kardetakse motivatsiooni- ja distsipliiniprobleeme, sest kaugtöötamine eeldab inimeselt enese motiveerimise oskust. Kodus töötamisel on tööandjal keeruline omada kontrolli töötaja tööaja üle. Inimesel võib tekkida raskusi eraldada pereelu ja tööd.Töötajal võib väheneda ühtsustunne oma organisatsiooniga: pikemaajalise kaugtöötamisega võib kaduda emotsionaalne side organisatsiooniga. Soovitatakse, et vähemalt katseajal peaks töötaja tööd tegema töökohal, sest see kiirendab töövõtete omandamist, ettevõtte väärtuste ja kultuurinormide omaksvõtmist ja soodustab sotsiaalsete suhete teket.

Kuna inimene on oma olemuselt selline, kes vajab sotsiaalset keskkonda, siis võib mõnikord nii tavalise kaugtöö kui ka digitaalse nomaadluse puudustena välja toodud suhtlemise puudus. Kui tavaliselt töötatakse oma üüri kodust või mõnes kohvikus, siis sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks renditakse kontorilaud kuskile ühisesse büroosse, kus omasugused on juba ees ja on võimalus mõtteid vahetada. Samas aga kurdetakse, et suhtlemine võõrastega ei ole päris see, mis on suhtlus tegelike sõpradega, seega tuntakse tihti ikkagi ka üksindust harrastades digitaalse nomaadluse elustiili.

Juhtidel ilmnevad kaugtöö puhul kontrollimisprobleemid. Mõned küsivad, kuidas nad saavad juhtida inimesi, keda nad ei näe. Traditsiooniline juhtimine koosneb neljast komponendist. Kõigepealt töö planeerimine, mis tähendab seisukohtade sõnastamist, strateegia loomist ja eesmärkide püstitamist. Järgneb töö organiseerimine ja töötajate motiveerimine ning edasi tuleb tegeleda kontrollimisega. E-juhtimisel on kõik need etapid olemas, kuid need on teistsugused ja osaliselt võimendunud. Sellise juhtimise edukus sõltub eelkõige usaldusest juhi ja alluvate vahel, aga ka sotsiaalsetest oskustest, meeskonna arengust, grupiidentiteedist ja sellest, kui selge on organisatsiooni struktuur.

Enne kaugtöö rakendamist peab ettevõtte juht panema paika eesmärgid, mis peavad olema kõigile üheselt mõistetavad. Oluline on, et kaugtöö tegijad hoiaksid kinni tähtaegadeks. Lisaks tuleks kokku leppida reegleid, mille alusel kaugtööd tehakse. Näiteks lepitakse kokku, et kaugtööd tehakse teisipäevast neljapäevani.

Kaugtöö puhul peab mõistma, et see ei tähenda vabat päeva ega kokku surutud töönädalat. Kaugtöö nõuab juhilt alluvate tegevuse määratlemist nii, et see oleks kas ajaliselt või tegevuste alusel mõõdetav. Samuti nõuab kaugtöö väga häid tehnilisi lahendusi, et pääseda ligi kõikidele vajalikele failidele, programmidele ning sisevõrkudele, vajadusel peab olema võimalik pidada Skype koosolekuid.

Tänapäeval on oluline juhil olla paindlik, aus, usaldav ning selge oma kommunikatsioonis ning muuta oma mõtteviisi, et töetada tööandja-töötaja suhet, kui partnerlust. Vaid siis on töö tulemused positiivsed mõlemale poolele. Seega kaugtöö tegemine on suhteline ning oleneb väga palju inimeste omavahelisest suhtlusest. Läbi tuleb mõelda, kas kaugtöö toob pigem kasu või kahju ning selle põhjal otsus langetada.

Olles vaadelnud kaugtöö probleeme ja väljakutseid tekib paratamatult mõte kas järjest populaarsem digitaalne nomaadi elustiil ei oma veel rohkemgi miinuseid ja probleeme kuna kaugtöö osa suureneb oluliselt? Järgenvalt vaatame mis täpsemalt on digitaalne nomaaldus, mis on selle erinevat tavapärasest kaugtööst ning millised on selles valdkonna suuremad väljakutsed ja tulevikutrendid.

Digitaalne nomaadlus

Digitaalne nomaadlus on üha rohkem populaarsust koguv elustiil. Seda ilmestab fakt, kus üheks digitaalse nomaadluse mekadeks peetavas Chiang Mai, mis asub Tais on nomaadide arvu kasvatanud jõudsasti. 9 aastat tagasi oli selles linnas umbes 20 nomaadi, tänaseks on kasvanud nende hulk juba 8000-ni.

Tuginedes uuringutele, on digitaalne nomaad füüsiliselt ühes kohas umbes 1-4 kuud , pärast seda liigutakse teise linna või riiki. Top seitse eelistatud linnadest nomaadide seas on Bangkok, Barcelona, Berliin, Chiang Mai, Budapest, Kuala Lumpur ja Miami (Florida) . Kõige vajalikumaks kriteeriumiks on muidugi interneti ja mobiilside olemasolu, kuna enamus tööd tehakse arvuti ja mobiiltelefoni abil. Nende olemasolul vaadatakse juba muid faktoreid: elu kallidust, põnevat piirkonda jne.

Digitaalne nomaadlus sobib inimestele, kes soovivad reisida ja näha maailma. Isikuomaduste poolest on kindlasti tegemist avatud inimesega, kuna erinevates kohtades on vaja palju suhelda, et hakkama saada, aga samas tuleb olla väga distsiplineeritud, kuna tööandja ei seisa stopperiga kõrval ja ei jälgi millal tööd tehakse. Tähtis on vaid, et töö oleks tehtud õigeks ajaks. Kuna ühes linnas või riigis ei püsita liiga kaua, siis ei saa tekkida ka igapäevast rutiini.

Digiränduri töö eelduseks on üldjuhul oskused, mida saab digitaalses maailmas kasutada ning mis annavadki suure vabaduse pidevalt ringi liikuda . Kõiki töid siiski ei saa teha interneti ja arvutiga. Kui oled liinitööline siis ilmselt ei saa sa oma tööd teha ise Tais kohvikus istudes. Vähemalt täna mitte, kuigi ilmselt ka sellised valdkonnad on muutumas. Näiteks, Telia Eesti on presenteerinud kopa juhtimise võimalusi üle interneti. Kuna tegemist on kasvava trendiga ja inimesed üha enam mõtlevad selles suunas, siis ilmselt tekib juurde ka tööandjate poolt võimalusi sellist elustiili harrastada erinevates valdkondades.

Digitaalseid nomaade on mitmeid tüüpe ning nad võivad teha erinevat tüüpi töid. Näiteks, võivad nad olla: vabakutselised, kes kirjutavad koodi, juhendavad, teevad sotsiaalmeedia kampaaniaid erinevatele klientidele spetsialistid, kes pakuvad oma teenuseid üle võrgu, sealhulgas selliseid asju nagu õigusabi, raamatupidamine või nõustamine ettevõtjad, kes juhivad oma meeskonda veebipõhiste tööriistade abil inimesed, kes teevad kaugtööd mõnele traditsioonilisemale ettevõttele inimesed, kes loovad ja müüvad digitaalseid tooteid, nagu e-raamatud, juhendid, videod mõnikord on see kombinatsioon mitmest ülalkirjeldatud tegevusest.

Võrreldes kahte uuringut, mis viidi läbi digitaalsete nomaadide seas 2015 ja 2016 võib endiselt väita, et kõige populaarsem amet sellise elustiili juures on programmeerimine. Ilmselt tuleneb see sellest, et see on töö, kus inimene ei pea füüsiliselt olema ettevõtja juures kontoris, see vajab ainult arvuti ja interneti olemasolu ja selle ala inimesed on väga hinnas. Teiselt kohalt võib leida erinevaid turundus inimesi, kuna turundus on liikunud väga suures mahus interneti leiavad ka inimesed tänu sellele sealt omale tööd. Lisaks ei vaja turundus töö füüsilist kohalolekut, kuna materjalid ja plaanid, mis välja töötatakse on digitaalsed. Kolmandal kohal on disaineri amet. Vähem populaarsemad ametikohad, mis samuti esindatud on konsultandid 8%, kirjutajad/copywriter 6%, ettevõtjad 6% ja projektijuhid 4%.

Töö suhte mõistes on enamus vabakutselised, 36%, kes ei ole seotud kindla tööandja ja töölepinguga. Küll aga on nomaadide seas palju palgatöölisi 23%, mis illustreerib fakti, et ettevõtjad on vaatamas üle oma töö protsesse ja pakkumas uusi võimalusi oma töötajatele. 21% nomaadidest uuringu kohaselt on ise ettevõtjad, kes saavad ise otsustada, kus nad on ja kuidas oma tööd korraldavad. Uuringu kohaselt on pooled nomaadide kliendid või partnerid nende oma koduriigis ja pooled erinevates riikides üle maailma.