Dynamic Host Configuration Protocol: Difference between revisions
No edit summary |
|||
| Line 2: | Line 2: | ||
'''Dünaamiline hostikonfiguratsiooni protokoll (Dynamic Host Configuration Protocol ehk DHCP)''' on protokoll, mis võimaldab võrguadministraatoril ühest keskusest hallata ja automatiseerida dünaamiliste IP aadresside omistamist organisatsiooni võrgus. Internetiprotokollide TCP/IP kasutamise korral peab igal internetiühendust vajaval masinal olema oma unikaalne IP aadress. Kui organisatsioon soovib igale arvutikasutajale anda ligipääsu Internetile, tuleks IP aadress igasse arvutisse käsitsi sisestada ja kui antud arvuti paigutatakse samas võrgus kuhugi mujale, tuleks sisestada uus IP aadress ehk siis DHCP serveri võimalust kasutamata tuleb IP-aadressid määrata käsitsi ning igale võrguseadmele eraldi. DHCP abil saab võrguülem kontrollida ja jaotada IP aadresse oma arvutist. DHCP aluseks on nn. "rendiaja" põhimõte, s.t. kehtestatakse mingi kindel ajavahemik, mille kestel antud IP aadress on kehtiv antud arvuti jaoks. Eriti kasulik on DHCP näiteks koolide arvutivõrkudes, kus arvutikasutajad sageli vahetuvad ja automaatselt toimuv dünaamiline aadresside muutmine tõstab oluliselt võrgu efektiivsust. DHCP võimaldab kasutada ka staatilisi ehk püsivaid IP aadresse masinatele, mis neid vajavad nagu näiteks võrguprinter. DHCP on täiuslikum protokoll kui temaga võistlev BOOTP (Bootstrap Protocol) teisiti öeldes on DHCP Bootstrap protokolli edasiarendus. Mõnedel opsüsteemidel, näit Windows NT ja Windows 2000, on DHCP sisse ehitatud | '''Dünaamiline hostikonfiguratsiooni protokoll (Dynamic Host Configuration Protocol ehk DHCP)''' on protokoll, mis võimaldab võrguadministraatoril ühest keskusest hallata ja automatiseerida dünaamiliste IP aadresside omistamist organisatsiooni võrgus. Internetiprotokollide TCP/IP kasutamise korral peab igal internetiühendust vajaval masinal olema oma unikaalne IP aadress. Kui organisatsioon soovib igale arvutikasutajale anda ligipääsu Internetile, tuleks IP aadress igasse arvutisse käsitsi sisestada ja kui antud arvuti paigutatakse samas võrgus kuhugi mujale, tuleks sisestada uus IP aadress ehk siis DHCP serveri võimalust kasutamata tuleb IP-aadressid määrata käsitsi ning igale võrguseadmele eraldi. DHCP abil saab võrguülem kontrollida ja jaotada IP aadresse oma arvutist. DHCP aluseks on nn. "rendiaja" põhimõte, s.t. kehtestatakse mingi kindel ajavahemik, mille kestel antud IP aadress on kehtiv antud arvuti jaoks. Eriti kasulik on DHCP näiteks koolide arvutivõrkudes, kus arvutikasutajad sageli vahetuvad ja automaatselt toimuv dünaamiline aadresside muutmine tõstab oluliselt võrgu efektiivsust. DHCP võimaldab kasutada ka staatilisi ehk püsivaid IP aadresse masinatele, mis neid vajavad nagu näiteks võrguprinter. DHCP on täiuslikum protokoll kui temaga võistlev BOOTP (Bootstrap Protocol) teisiti öeldes on DHCP Bootstrap protokolli edasiarendus. Mõnedel opsüsteemidel, näit Windows NT ja Windows 2000, on DHCP sisse ehitatud | ||
== History == | |||
DHCP oli algselt defineeritud aastal 1993 oktoobri kuus, kui edasi arendus BOOTP-le. Motivatsioon BOOTP-e laiendamiseks oli seepärast, et BOOTP-e vajas käsitsi sekkumist, et lisada konfiguratsiooni informatsiooni iga kliendi jaoks eraldi. BOOTP-e ei võimaldanud mehhanismil tagasinõudmiseks mahajäetud IP-aadresse. | |||
Palju tööd tehti, et selgitada protokolli kui see populaarsust kogus. 1997 aastal see lasti välja ja jääb IPv4 võrgu standardiks. DHCPv6 oli veelgi rohkem laiendatud, et tagada konfiguratsiooni teabe klientidele konfigureeritud kasutuse kodakondsuseta aadressi automaatse konfiguratsiooni. | |||
BOOTP-e protokoll ise oli algselt defineeritud kui asendus RARP-le (Reverse Address Resolution Protocol). Esimene motivatsioon, et asendada RARP BOOTP-ga tuli sellest, et RARP oli andmete kihtide side protokoll. See tegi rakendamise keeruliseks mitmete serveri platvormide peal ja vajas, et server oleks olemas iga individuaalse võrgu lüli. BOOTP tutvustas innovatsiooni relay agent-i mis lubas BOOTP pakette edastada välja kohalikust võrgust kasutades standard IP marsruutimist, et nõnda saab üks keskne BOOTP server olla võõrustaja mitmele IP alamvõrgule. | |||
Kadri Kalme kirjutab sellel teemal! TEGEMISEL!!! | Kadri Kalme kirjutab sellel teemal! TEGEMISEL!!! | ||
Revision as of 16:54, 24 November 2010
Sissejuhatus
Dünaamiline hostikonfiguratsiooni protokoll (Dynamic Host Configuration Protocol ehk DHCP) on protokoll, mis võimaldab võrguadministraatoril ühest keskusest hallata ja automatiseerida dünaamiliste IP aadresside omistamist organisatsiooni võrgus. Internetiprotokollide TCP/IP kasutamise korral peab igal internetiühendust vajaval masinal olema oma unikaalne IP aadress. Kui organisatsioon soovib igale arvutikasutajale anda ligipääsu Internetile, tuleks IP aadress igasse arvutisse käsitsi sisestada ja kui antud arvuti paigutatakse samas võrgus kuhugi mujale, tuleks sisestada uus IP aadress ehk siis DHCP serveri võimalust kasutamata tuleb IP-aadressid määrata käsitsi ning igale võrguseadmele eraldi. DHCP abil saab võrguülem kontrollida ja jaotada IP aadresse oma arvutist. DHCP aluseks on nn. "rendiaja" põhimõte, s.t. kehtestatakse mingi kindel ajavahemik, mille kestel antud IP aadress on kehtiv antud arvuti jaoks. Eriti kasulik on DHCP näiteks koolide arvutivõrkudes, kus arvutikasutajad sageli vahetuvad ja automaatselt toimuv dünaamiline aadresside muutmine tõstab oluliselt võrgu efektiivsust. DHCP võimaldab kasutada ka staatilisi ehk püsivaid IP aadresse masinatele, mis neid vajavad nagu näiteks võrguprinter. DHCP on täiuslikum protokoll kui temaga võistlev BOOTP (Bootstrap Protocol) teisiti öeldes on DHCP Bootstrap protokolli edasiarendus. Mõnedel opsüsteemidel, näit Windows NT ja Windows 2000, on DHCP sisse ehitatud
History
DHCP oli algselt defineeritud aastal 1993 oktoobri kuus, kui edasi arendus BOOTP-le. Motivatsioon BOOTP-e laiendamiseks oli seepärast, et BOOTP-e vajas käsitsi sekkumist, et lisada konfiguratsiooni informatsiooni iga kliendi jaoks eraldi. BOOTP-e ei võimaldanud mehhanismil tagasinõudmiseks mahajäetud IP-aadresse. Palju tööd tehti, et selgitada protokolli kui see populaarsust kogus. 1997 aastal see lasti välja ja jääb IPv4 võrgu standardiks. DHCPv6 oli veelgi rohkem laiendatud, et tagada konfiguratsiooni teabe klientidele konfigureeritud kasutuse kodakondsuseta aadressi automaatse konfiguratsiooni. BOOTP-e protokoll ise oli algselt defineeritud kui asendus RARP-le (Reverse Address Resolution Protocol). Esimene motivatsioon, et asendada RARP BOOTP-ga tuli sellest, et RARP oli andmete kihtide side protokoll. See tegi rakendamise keeruliseks mitmete serveri platvormide peal ja vajas, et server oleks olemas iga individuaalse võrgu lüli. BOOTP tutvustas innovatsiooni relay agent-i mis lubas BOOTP pakette edastada välja kohalikust võrgust kasutades standard IP marsruutimist, et nõnda saab üks keskne BOOTP server olla võõrustaja mitmele IP alamvõrgule.
Kadri Kalme kirjutab sellel teemal! TEGEMISEL!!!
