User:Rroots

Rael Roots (rühmast DK 13). I020. Õpingukorraldus ja erialatutvustus. Õppejõud: Margus Ernits ja Indrek Rokk.

weight:bold Anonymous’i avaldus Eesti valitsuse suunas – näide meeleavalduste liikumisest veebiruumi

Antud essee arutleb 8.oktoobril.2012.a. Anonymous’i nimel tehtud Youtube video Anonymous - #OpEstonia; avaldatud 8.10.2012 kasutaja AnonSwedenOp poolt ja sellele järgnenud uudiste ja arvamuste kajastuse üle Eesti meedias ning siinkohal tuuakse välja ka sellega seoses tekkinud mõtted.

Anonymous’i videoläkitus Eesti valitsuse suhtes sai võrdlemisi palju meediakajastust. Videos tuuakse välja Kreekale rahalise toetuse väljamaksmise vastast seisukohta. Siinkirjutajale sattus esimest korda see video ette Facebookis sõbra kommentaari vaadates ning esimene reaktsion oli, et see tundub võlts ehk et see ei ole Anonymous’i rühmituse poolt tehtud. ERR uudisteportaali 9.10.2012 artiklis Riigi infosüsteemide ameti (RIA) infoturbe spetsialist Anto Veldre arvas, et antud kontekstis pole Eesti ründamiseks põhjust ning ka minu arvamus ühtis sellega.

Miks mulle tundus Anonymous’i mainitud video võlts? Iseenesest sarnanes see Anonymous’i seniste videote stiiliga, kuid eelnevaid videosid näinud inimestele peaks samuti tunduma, et tegemist on siiski järeltehtuga ning pole mitte tegemist rahvusvahelise Anonymous’i nn häktivistide liikumisega. Esiteks, hakkas silma ülikehv videokvaliteet, kuigi hääl oli arvutiga genereeritud või moonutatud meeshääl nagu tavaliselt. Teiseks, hakkas silma kehv inglise keel – grammatikavigu esines suhteliselt palju nii väikese teksti kohta. Seda kinnitas ka Vabariigi President. Lisaks, vaadates näiteks Youtube’ist erinevaid Anonymous’e videosid, siis varem sellist vigade määra pole märgata. Kolmandaks, video tekst ei olnud kuigi veenev, tuues välja mõned näitajad, mis on mõistagi Eesti suhtes kehvad, kuid otseselt Eestit Euroopa Liidu poliitikaga kaasa minemises ei saa süüdistada või vähemalt ei saa selle põhjal Eesti valitsust rünnata. Tundus ka esmapilgul, et tegemist on amatöörliku või ühe teismelise järele tehtud Anonymous’i stiilis videoga. Samas, Youtube video postitanud kasutajal AnonSwedenOp oli veel üks eelnev video, mis oli Rootsi teemal, kuid see oli väga lühike ja imelikul kombel erineva kasutajanime alt positatud kui eelneva Rootsi asutusi hoiataval videol. Seega, Eesti valitsust hoiatav video tundub liiga vähe tõelise Anonymouse’i rühmituse moodi.

Ülalmainitut kriitikat video ehtsuse üle oleks võinud koheselt rohkem veebimeedias kajastada, seda kasvõi sellisel viisil: antud video-hoiatus ei sea ohtu eesti valitsusasutusi ja nende veebilehekülgi. Väga tähtis on see näiteks vanemaealiste inimeste rahustamiseks, sest nemad tavaliselt ei mõista internetiga seotud asju ning võivad valesti reageerida teatud uudiste peale. Sarnase avalduse tegi ka kommunikatsiooniekspert Raul Rebane ETV Ringvaate saates – ajakirjandus peaks siiski filtreerima või analüüsima neile saadaolevaid materjale, mitte niisama avaldama kõike, mis ette juhtub, ilma asja läbi mõtlemata. Mõnes olukorras võivad teatud elanike seas internetis avaldatud ja kommenteerimata uudisteartiklid paanikat tekitada. Samas kindlasti leidub ka elanikke, kes toetavad igasuguseid mõtteavaldusi või valitsus-kriitilisi tegusid, kuid siiski, nad ei pruugi teemaks oleva video puhul aru saada, kas see on pärit õigest allikast.

Sõnavabaduse seisukohalt selle video vastu midagi juriidiliselt ette võtta ei saa, kuna tegu pole otseselt kellegi riigivastasele tegevusele õhutamisega. Tegemist on arvamuse või seisukoha avaldamisega. Veel, meedias ja veebis käis läbi ka see, et tekkis Facebookis Anonymous eesti lehekülg ja foorum, kus arutati millal täpsemalt nn rünnak toimub ja seda juba väidetavalt jälgiti vastavate võimuorganite poolt. Seega, kuna nn rünnaku korraldamine toimus suhteliselt lihtsasti jälitatavas kohas, kus isikutuvastust on kerge teha, viitab selgelt sellele, et tegemist oli algaja(te) või noor(te)ga, kes enda vahelejäämise või jälgede segamise peale piisavalt ei ole mõelnud.

Sarnaselt Kari Käsperi 17.10.2012 artiklis öeldule veebilehel http://arvamus.postimees.ee – inimestel on vaja ka internetis oma Vabaduse väljakut või Valitsushoone platsi, mille ees meelt avaldada või nn sit-in’e korraldada nagu mainis Siim Tuisk 15.10.2012 artiklis samal veebilehel. Sellega tuleb nõustuda. Meeleavaldused on seaduses ka lubatud – kui tegevus on ette teatatud, siis võib oma meelt avaldada selle suhtes nt piketeerides ning mingil määral nt asutuse hoone ees (st avalikus kohas) inimeste igapäevaseid liikumisi ja tööd teatud määral häirides. Niisiis, kuna internetis otseselt selliseid avalikke ruume pole, peab loogiliselt olema meeleavalduse sihtmärgiks teatud portaalid või internetileheküljed.

Samal ajal, seaduses on sätestatud, et kui tekitatakse materiaalset kahju, siis tuleb see ka hüvitada. Selle koha pealt on inimestel kindlasti erinevad arvamused. Üks levinud mõte on, et justkui internetis pole võimalik reaalset kahju tekitada – sest midagi ju füüsiliselt ei hävine ja kõik on kergesti taastatav või lihtsalt ajutiselt maas. Ilmselt need inimesed ei arvesta sellega, et keegi siiski peab tegema selleks reaalset tööd - kas siis süsteemi turvaaugud üle vaatama, süsteemi mingit moodi muutma või kaitsemehhanisme tugevdama. Või peab veebimeister tegema rünnaku tagajärjel suuremaid taastamistöid. See töö on üldjuhul mitte planeeritud ning tuleb kellelgi kinni maksta. Lisaks on nt veebimeedia puhul lehekülgede maasoleku ajal reklaamide nähtavus puudulik, seega oleks õigus neil firmadel osa raha tagasi nõuda kui rünnak toimus nende veebilehtedele – reklaam on ju veebimeedia põhiline tuluallikas nagu mujalgi nt televisioonis ja raadios.

Kui sellised meeleavaldused oleksid lubatud etteteatamisega ja veebilehe tööd mitte seisates ega liigselt aeglustades, siis poleks ilmselt selle vastu suuremaid ennetustöid tarvis teha. Kuid siiski, minu arvates, pole sellised ähvardava tooniga sõnumid mittemingit kasu toovad – olukord niikuinii taastatakse ning pigem keskendutakse ründajate otsimisele ja takistamisele. Minu meelest Peeter Helme 11.10.2012 epl.ee arvamusartiklis paralleel terrrorismiga on liialdatud – ma tõmbaks paralleeli pigem ettekavatsetud vandalismiga või tahtliku vara rikkumisega. Seda sellepärast, et kahju ei ole terrori mõõtkavas – kedagi füüsiliselt ei rünnata, tavainimesed võivad toiminguid teha ka muid kanaleid pidi või oma tegemised internetis nihutada teise aega. Lisaks, need nn häkker-rünnakud ei kesta tavaliselt kuigi kaua. Olukord taastatakse kas Eestis nt RIA järelevalve ja töö tulemusel või nt vastava kodulehe administreerijate poolt.

Kui aga kogu Anonymous’i liikumise teemat suuremast vaatevinklist vaadata – siis agressioon toodab tavaliselt vastuagressiooni. Sõda tuleb alati mõlemapoolsete kaotustega ning kuigi võitjate üle justkui kohut ei mõisteta, siis inimestesse jääb sugupõlvi kestev vihavaen, mida pole tavaliselt võimalik kuigipalju leevendada. Antud Anonymous aktsiooni puhul pole küll asi nii tõsine, kuid siiski teataval määral inimestel meeldib asju lihtsustada enda jaoks ning teatavatesse lahtritesse jaotatakse selliseid juhtumeid nii ehk naa ning häkkerluse või IT ala inimesed võivad saada selle tõttu teatava eelarvamuse osaliseks. Eelarvamusi aga esineb väga palju tänapäeval inimeste kiire elutempo juures, ei viitsita asjade sisu uurida või piirdutakse lühikeste internetiportaalide videote ja uudisklippide lugemisega – kui sedagi – ning tavaliselt on väga raske kinnistunud eelarvamusi hiljem kummutada.

Meenutades Raul Rebase kommentaari 10.10.2012.a. saates Ringvaade: „niisugustel asjadel on isetäituva ootuse võimalus“ – teatud veebisaite siiski rünnati. Nagu Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) kommunikatsioonijuht Liisa Tallinn kinnitas 11.10.2012 ERR-i uudisteportaalile: „rünnaku alla sattusid valitsuse koduleht, Eesti.ee ning Keskerakonna ja IRL-i kodulehed.” Samas mainis ta, et “rünnakud ei õnnestunud.” e24.ee 11.10.2012 artikli andmetel mõned veebimeedia lehed küll olid väikeste probleemidega, kuid Liisa Tallinn arvas, et tegu võis olla veebimeistrite konfigureerimisveaga. Ehk võiks õelda, et asjale reageeriti tõenäoliselt üle, tekitades ajalist ja seega ka rahalist kulu või kahju asjaosalistele.

Lõpetuseks, kui inimene otsustab tõsiseid veebirünnakuid teha, kellegi pangakoode röövida või näiteks Facebook'i kontosse sisse „häkkida,“ siis sellele peaksid järgnema ka reaalsed ning õiglased karistused, mis vastavad asja tõsidusele. See, et video postitaja ja järgnenud veebirünnaku korraldamises osalenud isikud said üsna kiiresti teatavaks, näitab seda, et Eestis jälgitakse suhteliselt hästi küberkuritegevust. Loodetavasti, see on õppetunniks ka pahatahtlikele algaja-häkkeritele – oma energiat oleks mõtekam arendada legaalsete, uuenduslike ja kasutoovate IT lahenduste väljatoomisele. See toodaks pikas perspektiivis enam kasu samadele isikutele ja laiemalt ka kõigile Eesti ühiskonnas.