Revision as of 08:45, 24 October 2013

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Kätlin Hein

Esitamise kuupäev: 24.10.2013

Essee

Aine Õpingukorraldus ja erialatutvustus raames oli kaheksa silmaringi laiendavat loengut, mida alljärgnevalt analüüsin, tuues igaühest välja midagi, mis mind isiklikult rohkem kõnetas, ning üritades samaaegselt leida paralleele erinevate loengute vahel.

Esimese loengu ajal olin ma veel Inglismaal Wolframi kontoris arvutipõhise matemaatika õppematerjale koostamas. Ehk siis tegelesin innovatsiooniga nagu kolmandas loengus selgeks sai. IT Kolledži märkimisväärse videoloengute süsteemi tõttu sain siiski hiljem loengu järele vaadata. Teemaks oli siis õppekorraldus ja sisekord ning esinejateks Inga Vau, Indrek Rokk ja Merle Varandi. Kuna ma olen varem ülikoolis juba käinud ja IT Kolledžisse sisseastumine oli kaalutletud ja teadlik valik, siis mingit üllatust see loeng endas ei peitnud minu jaoks. Kurb meeldetuletus oli see, et soovides üle 182 ainepunkti õppida, peab maksma hakkama. Varasema ülikooli kogemuse põhjal lootsin, et saan tasuta õppida nii palju, kui soovi on. Isikliku õpetamiskogemuse taustal oli esimese loengu tipphetkeks aga lõpplause, et õppimine on õppija enda asi. Erinevatel tasemetel on õpetaja/õppejõu roll muidugi vastavalt eale erinev, aga mida varem õppija ise vastutust võtma hakkab, seda edukam ta saab olema.

Teises loengus rääkis Margus Ernits õppimisest ja motivatsioonist ning reklaamis robootikaklubi. Mitmed mõtted ka tollest loengust kõnetasid mind. Näiteks surnud ring motivatsiooni tapmiseks või see, et meie diplomi väärtuse määrab ära see keti kõige nõrgem lüli. Ma olen käinud loengutes, kus õppejõud kella kukkudes uksest sisse kõnnib ja poolelt sõnalt juttu alustab, monotoonsel häälel edasi-tagasi tahvli ees kõndides tudengeid märkamata oma osa ära räägib ja kella kukkudes jällegi poole sõna pealt sama liikumise jätkuks õpperuumi uksest väljub. Sellist asja enam kogeda ei tahaks ja ma igati jagan seisukohta, et see olukord on lihtsalt selle surnud ringi lõpp, kus õppejõud ja tudeng vaheldumisi iga korraga järjest vähem hoolinud ja pingutanud on.

Margus Ernitsa kiituseks mainin veel tema poolt esitatud lihtsaid, elulisi aga samas geniaalseid ülesandeid. Selliseid ülesandeid oleks rohkem oodanud ka ülejäänud loengutest.

Kolmandas loengus rääkis Linnar Viik innovatsioonist. Kuigi ma võtan ka ainet Intellektuaalkapitali teooria, kus innovatsioonist oli juba juttu, otustasin loengusse kohale tulla, sest Linnar Viik on laia silmaringiga ja räägib väga huvitavalt erinevaid värvikaid näiteid tuues. Ei olnud põhjust pettuda ka seekord. (Muideks esimest korda kuulsin Linnar Viiki rääkimas ligi 10 a tagasi keskkoolis ja juba siis suutis ta mind oma jutuga haarata.) Kolmandast loengust jäid minu jaoks kõlama kaks mõtet/näidet. Esiteks fail fast, fail small. Sama mõtet kandis ka Tim Harfordi raamat Adapt: Why Success Always Starts with Failure, mida hiljuti lugesin. Selle idee uuesti kuulmine kinnistas seda teadmist, et ettevõtlus on üks karm maailm ja ebaõnnestumine on paratamatu osa sellest. See ei ole kool, kus sa tead, et kõik ära õppides ja kõik linnukesed kirja saades on tulemuseks väga hea. See ei ka nagu päris rattasõidu õppimine, kus iga kukkumise järel ema-isa sul kätt hoiavad ja uuesti proovima julgustavad (kui teist meeldejäävat näidet antud loengust välja tuua). Ettevõtlusesse suundudes tuleb ise endale kukkumine võimalikult pehmeks teha.

Neljas loeng oleks vast mõne nõrganärvilisema ja niigi tehnoloogiasse ebausuga suhtuva inimese sundinud jäädavalt arvutist ja Internetist loobuma. Nimelt siis rääkis Tarmo Randel küberpättidest ja nende vastu võitlemisest, tuues välja erinevad küberkuritegevuse liigid. Natuke murelikuks tegi kogu see info endagi – tundub, et küberpätid on alati sammu võrra ees ja enda kaitsmiseks ei annagi kohati rohkem ära teha, kui üritada olla võimalikult hästi asjadega kursis. Igatahes asjadega sain paremini kurssi end küll selle loengu abil.

Viies loeng, Andres Käveri elufilosoofia ja IT’st Eestis omas mitut puutepunkti eelnevate loengutega. Esiteks sarnaselt Margus Ernitsaga tõi ta välja, et päriselu ja kooli ülesannete vahel on selge erinevus, ning Käveri meenutused oma kooliajast ja õppigruppide moodustamisest toetasid mõtet, et on põhjust legaalsete võtetega oma kursusekaaslasi järele aidata, sest nende teadmiste ja oskuste taseme järgi hinnatakse ka teisi IT Kolledži lõpetajaid. Tuues paralleele Linnar Viik’i loenguga, oli ka Käveri sõnum, et ettevõtlus on karm maailm ning kõigile ta kindlasti ei sobi.

Rohkemgi aga kõnetasid mind mitmed teised Käveri seisukohad. Mulle väga meeldis ta julge väljaütlemine, et kui matemaatilise analüüsiga 90% peale hakkama ei saa, siis tõsiseltvõetavaks arendajaks on keeruline saada. Kindlasti on erandeid, aga loogilise mõtlemisvõime olemasolu tundub ka minu jaoks nii matemaatika kui programmeerimise aluseks olevat. Teiseks, õpetajana tundsin end loomulikult missioonitöö jutust puudutatuna. Ning kolmandaks oli lihtsalt meeldiv näha inimest, kes teab, mida ta teeb, miks ta seda teeb ja teeb seda kõike maksimaalsele tulemusele – kahe aastaga ja keskmise hindega 5,0. On mida järgi teha! Oma seisukohad maksudega ümberkäimiseks soovitan tal aga järgmine kord noort põlvkonda kasvatama tulles mainimata jätta.

Kuuendas loengus rääkisid Erki Naumanis ja Jüri Gavrilenkov Skype’i NOC monitooringust ning seitsmendas loengus rääkisid Ats Albre ja Helen Piirsalu Nortalist, tarkvaraarenduse protsessist ja suveülikoolist. Nende kahe loengu paralleel ei ole kõige positiivsem. Ei tea, kas see tuli sellest jagatud vastutusest, aga mõlemal esinejatepaaril oli tõsiseid raskuseid pooleteise tunni sisustamisega. Tõsi Nortalit esindati mõnevõrra sisukamalt ja ettevalmistatumalt. Väga informatiivne ja kasulik oli suveülikooli kohta räägitu ja huvitav mõttekäik oli superstaari otsimine.

Viimane loeng oli tore kokkuvõte kogu kursusele. Nimelt rääkis Merle Liisu Lindma elamisest. Mõtteid ja tehnikaid eneseanalüüsiks (nt 10-10-10, mõtteharjutus, kas oled elus seal, kus olla tahad, jne) jagati pooleteise tunni jooksul ehk rohkemgi kui mõnel vastavasisulisel koolitusel. Igatahe huvitav oli – värskendav on kuulata elukogenud ja –näinud inimeste vaateid maailmale, eriti särava isikuse esituses. Kokkuvõttes on mul hea meel, et selline sissejuhatav kursus olemas on. Hea on kuulata inspireerivaid inimesi ja oma eriala spetsialiste ning ma soovitan seda tasakaalu hoida – et mõni esineja filosofeerikski üldisemalt elulistel teemadel ja teised räägiks rohkem erialastel teemadel. Minu maailmapilt on küll jälle väheke avaram.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Kukkusid arvestusel läbi. Kuidas edasi? Kaua on võimalik arvestust teha? Kellega kokkuleppida, et arvestust teha? Kuidas toimub järelarvestusele registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigieelarvelisel (RE) kohal? Palju maksab, kui oled riigieelarvevälisel (REV) kohal?

Vastus

Arvestuse läbikukkumisel tuleb rääkida vastava aine õppejõuga. Õigus kordusarvestusteks kehtib kuni ülejärgmise semestri punase joone päevani, kuid reeglina eeldab kordusarvestus õppuripoolset täiendavat ettevalmistust, mille tagamiseks on õppejõul õigus anda õppurile piiratud mahuga täiendavaid iseseisva töö ülesandeid. Kordusarvestuste tähtajad määrab ainet õpetav õppejõud kooskõlas õppeosakonnas koostatud soovitusliku ajakavaga. [1] Ühe õppeaine piires on õppuril õigus kolmele sooritusele. [2] Kordusarvestusele tuleb registreeruda ÕIS’is. Registreerumise ja soorituse vahele peab jääma vähemalt 2 tööpäeva. [3] Kordusarvestused on riigieelarvelisel kohal tasuta ja REV/tasulisel õppekohal õppijatele tasulised. [4] Kordussoorituse tasu on 20€. [5]

Küsimus 3

Millised võimalused on minna akadeemilisele puhkusele esimesel õppeaastal? Mis tegevused tuleb selleks teha? Kui pikk on maksimaalne puhkuse aeg? Kuidas toimub puhkuse lõpetamine? Kas puhkuse ajal saab deklareerida õppeaineid? Kas saab teha järele eksameid ja arvestusi?

Vastus

Esimesel õppeaastal saab akadeemilisele puhkusele minna järgmistel põhjustel: Tervislikel põhjustel – kuni kaheks aastaks. Akadeemilise puhkuse taotlemise avaldusele lisab üliõpilane meditsiiniasutuse tõendi, kus on märgitud arsti soovitus akadeemilise puhkuse osas ja akadeemilise puhkuse soovitatav periood. Eesti kaitsejõududesse teenima asumisel – kuni üheks aastaks. Avaldusele lisatakse kutse kaitseväe tegevteenistusse. Lapse hooldamiseks – kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Avaldusele lisab üliõpilane lapse sünnitunnistuse. [6] Akadeemilist puhkust ja selle katkestamist taotletakse avaldusega rektori nimele ja vormistatakse rektori käskkirjaga. [7] Üliõpilasel on õigus akadeemilisel puhkusel viibimise ajal täita õppekava juhul, kui on tegemist: keskmise, raske või sügava puudega isikuga; alla 3-aastase lapse või puudega lapse vanema või eestkostjaga; akadeemilisel puhkusel viibimisega seoses kaitseväeteenistuse läbimisega.[8] Erinevad tingimused kehtivad enne 2013/14 õppeaastat immatrikuleeritud üliõpilasel ning need erisused kehtivad kuni 2015/2016 õppeaasta lõpuni.[9]

Allikad

User:Khein: Difference between revisions

Revision as of 08:45, 24 October 2013

Contents

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Essee

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Vastus

Küsimus 3

Vastus

Allikad

Navigation menu

Page actions

Page actions

Personal tools

Navigation

Search

Tools

@@ Line 4: / Line 4: @@
 Autor: Kätlin Hein
 Esitamise kuupäev: 24.10.2013
@@ Line 9: / Line 10: @@
 == Essee ==
 Aine Õpingukorraldus ja erialatutvustus raames oli kaheksa silmaringi laiendavat loengut, mida alljärgnevalt analüüsin, tuues igaühest välja midagi, mis mind isiklikult rohkem kõnetas, ning üritades samaaegselt leida paralleele erinevate loengute vahel.
 Esimese loengu ajal olin ma veel Inglismaal Wolframi kontoris arvutipõhise matemaatika õppematerjale koostamas. Ehk siis tegelesin innovatsiooniga nagu kolmandas loengus selgeks sai.  IT Kolledži märkimisväärse videoloengute süsteemi tõttu sain siiski hiljem loengu järele vaadata. Teemaks oli siis õppekorraldus ja sisekord ning esinejateks Inga Vau, Indrek Rokk ja Merle Varandi. Kuna ma olen varem ülikoolis juba käinud ja IT Kolledžisse sisseastumine oli kaalutletud ja teadlik valik, siis mingit üllatust see loeng endas ei peitnud minu jaoks. Kurb meeldetuletus oli see, et soovides üle 182 ainepunkti õppida, peab maksma hakkama. Varasema ülikooli kogemuse põhjal lootsin, et saan tasuta õppida nii palju, kui soovi on. Isikliku õpetamiskogemuse taustal oli esimese loengu tipphetkeks aga lõpplause, et õppimine on õppija enda asi. Erinevatel tasemetel on õpetaja/õppejõu roll muidugi vastavalt eale erinev, aga mida varem õppija ise vastutust võtma hakkab, seda edukam ta saab olema.
 Teises loengus rääkis Margus Ernits õppimisest ja motivatsioonist ning reklaamis robootikaklubi. Mitmed mõtted ka tollest loengust kõnetasid mind. Näiteks surnud ring motivatsiooni tapmiseks või see, et meie diplomi väärtuse määrab ära see keti kõige nõrgem lüli. Ma olen käinud loengutes, kus õppejõud kella kukkudes uksest sisse kõnnib ja poolelt sõnalt juttu alustab, monotoonsel häälel edasi-tagasi tahvli ees kõndides tudengeid märkamata oma osa ära räägib ja kella kukkudes jällegi poole sõna pealt sama  liikumise jätkuks õpperuumi uksest väljub. Sellist asja enam kogeda ei tahaks ja ma igati jagan seisukohta, et see olukord on lihtsalt selle surnud ringi lõpp, kus õppejõud ja tudeng vaheldumisi iga korraga järjest vähem hoolinud ja pingutanud on.
 Margus Ernitsa kiituseks mainin veel tema poolt esitatud lihtsaid, elulisi aga samas geniaalseid ülesandeid. Selliseid ülesandeid oleks rohkem oodanud ka ülejäänud loengutest.
 Kolmandas loengus rääkis Linnar Viik innovatsioonist. Kuigi ma võtan ka ainet Intellektuaalkapitali teooria, kus innovatsioonist oli juba juttu, otustasin loengusse kohale tulla, sest Linnar Viik on laia silmaringiga ja räägib väga huvitavalt erinevaid värvikaid näiteid tuues. Ei olnud põhjust pettuda ka  seekord. (Muideks esimest korda kuulsin Linnar Viiki rääkimas ligi 10 a tagasi keskkoolis ja juba siis suutis ta mind oma jutuga haarata.) Kolmandast loengust jäid minu jaoks kõlama kaks mõtet/näidet. Esiteks fail fast, fail small. Sama mõtet kandis ka Tim Harfordi raamat Adapt: Why Success Always Starts with Failure, mida hiljuti lugesin. Selle idee uuesti kuulmine kinnistas seda teadmist, et ettevõtlus on üks karm maailm ja ebaõnnestumine on paratamatu osa sellest. See ei ole kool, kus sa tead, et kõik ära õppides ja kõik linnukesed kirja saades on tulemuseks väga hea. See ei ka nagu päris rattasõidu õppimine, kus iga kukkumise järel ema-isa sul kätt hoiavad ja uuesti proovima julgustavad (kui teist meeldejäävat näidet antud loengust välja tuua). Ettevõtlusesse suundudes tuleb ise endale kukkumine võimalikult pehmeks teha.
 Neljas loeng oleks vast mõne nõrganärvilisema ja niigi tehnoloogiasse ebausuga suhtuva inimese sundinud jäädavalt arvutist ja Internetist loobuma. Nimelt siis rääkis Tarmo Randel küberpättidest ja nende vastu võitlemisest, tuues välja erinevad küberkuritegevuse liigid. Natuke murelikuks tegi kogu see info endagi – tundub, et küberpätid on alati sammu võrra ees ja enda kaitsmiseks ei annagi kohati rohkem ära teha, kui üritada olla võimalikult hästi asjadega kursis. Igatahes asjadega sain paremini kurssi end küll selle loengu abil.
 Viies loeng, Andres Käveri elufilosoofia ja IT’st Eestis omas mitut puutepunkti eelnevate loengutega. Esiteks sarnaselt Margus Ernitsaga tõi ta välja, et päriselu ja kooli ülesannete vahel on selge erinevus, ning Käveri meenutused oma kooliajast ja õppigruppide moodustamisest toetasid mõtet, et on põhjust legaalsete võtetega oma kursusekaaslasi järele aidata, sest nende teadmiste ja oskuste taseme järgi hinnatakse ka teisi IT Kolledži lõpetajaid. Tuues paralleele Linnar Viik’i loenguga, oli ka Käveri sõnum, et ettevõtlus on karm maailm ning kõigile ta kindlasti ei sobi.
 Rohkemgi aga kõnetasid mind mitmed teised Käveri seisukohad. Mulle väga meeldis ta julge väljaütlemine, et kui matemaatilise analüüsiga 90% peale hakkama ei saa, siis tõsiseltvõetavaks arendajaks on keeruline saada. Kindlasti on erandeid, aga loogilise mõtlemisvõime olemasolu tundub ka minu jaoks nii matemaatika kui programmeerimise aluseks olevat. Teiseks, õpetajana tundsin end loomulikult missioonitöö jutust puudutatuna. Ning kolmandaks oli lihtsalt meeldiv näha inimest, kes teab, mida ta teeb, miks ta seda teeb ja teeb seda kõike maksimaalsele tulemusele – kahe aastaga ja keskmise hindega 5,0. On mida järgi teha! Oma seisukohad maksudega ümberkäimiseks soovitan tal aga järgmine kord noort põlvkonda kasvatama tulles mainimata jätta.
 Kuuendas loengus rääkisid Erki Naumanis ja Jüri Gavrilenkov  Skype’i NOC monitooringust ning seitsmendas loengus rääkisid Ats Albre ja Helen Piirsalu Nortalist, tarkvaraarenduse protsessist ja suveülikoolist. Nende kahe loengu paralleel ei ole kõige positiivsem. Ei tea, kas see tuli sellest jagatud vastutusest, aga mõlemal esinejatepaaril oli tõsiseid raskuseid pooleteise tunni sisustamisega. Tõsi Nortalit esindati mõnevõrra sisukamalt ja ettevalmistatumalt. Väga informatiivne ja kasulik oli suveülikooli kohta räägitu ja huvitav mõttekäik oli superstaari otsimine.
 Viimane loeng oli tore kokkuvõte kogu kursusele. Nimelt rääkis Merle Liisu Lindma elamisest. Mõtteid ja tehnikaid eneseanalüüsiks (nt 10-10-10, mõtteharjutus, kas oled elus seal, kus olla tahad, jne) jagati pooleteise tunni jooksul ehk rohkemgi kui mõnel vastavasisulisel koolitusel. Igatahe huvitav oli – värskendav on kuulata elukogenud ja –näinud inimeste vaateid maailmale, eriti särava isikuse esituses.
 Kokkuvõttes on mul hea meel, et selline sissejuhatav kursus olemas on. Hea on kuulata inspireerivaid inimesi ja oma eriala spetsialiste ning ma soovitan seda tasakaalu hoida – et mõni esineja filosofeerikski üldisemalt elulistel teemadel ja teised räägiks rohkem erialastel teemadel. Minu maailmapilt on küll jälle väheke avaram.