User:Eprangel

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Esta Prangel
Rühm: DK12
Esitamise kuupäev: 27.10.2015

Essee

„Õpingukorraldus ja erialatutvustus” on IT Kolledži esmakursuslastele loetav aine, mille raames IT Kolledži töötajad ja õppejõud tutvustavad kolledžis õppimist ning külalislektorid räägivad oma tööst ja tegemistest infotehnoloogiasektoris. Kursuse lõpuks võiks värskel üliõpilasel olla ülevaade maailmast, millesse ta end seganud on, ning ettekujutus võimalikest ametitest, mida tulevikus pidada. Mulle tundub, et minu puhul täitis see kursus oma eesmärgi.

Esimene loeng. Inga Vau, Merle Varendi, Juri Tretjakov, Lauri Võsandi, Toomas Lepikult, Kristjan Karmo

Esimeses loengus said sõna kolledži töötajad ja õppejõud. Tutvustati õppekorralduseeskirja, stipendiumivõimalusi ja õppetööväliseid tegevusi eesotsas robootikaklubiga. Õppeosakonna juhataja Inga Vau ettekandest jäi mind kummitama ühelt üliõpilaselt saadud tagasiside. Nimelt oli keegi tudeng kunagi teatava pettumusega märkinud: „Tundub, et õppimine on IT Kolledžis jätkuvalt tudengi enda asi”. Ühest küljest polnud too sõnavõtja muidugi aru saanud, millega ülikoolis tegeldakse. Teisest küljest näivad mulle asjalood hoopis vastupidised olevat: IT Kolledžis õppimine ei paista olevat ainult tudengi enda asi (seda kinnitab kas või sellesama aine olemasolu). Oma rolli mängib kindlasti IT Kolledži suhteline väiksus, aga võib-olla ka IKT sektori prestiižsus. Infotehnoloogiaerialade üliõpilased on kõrges hinnas ja seepärast pole nad ise ainsad, kellele nende käekäik korda läheb.

Teine loeng. Tiina Seeman, „IT projektide juhtimine”

Tiina Seemanil on missioon: kummutada müüt, et ainsad vajalikud IT inimesed on arendajad. Nimelt on vaja ka häid juhte. Ta võrdles projektijuhi tööd jalgpallikoondise treeneri omaga: kui tuleb võit, on see kogu võistkonna võit, kui tuleb kaotus, vastutab treener. Mul ei ole endal olnud kunagi mingisuguseid juhtimisalaseid ambitsioone või huvisid ja suurem osa sellest, mida ma IT tööelust tean, pärineb arendajatelt, mistõttu oli omamoodi valgustav mündi teist külge näha. Sain kinnitust, et IT on meeskonna-, mitte individuaalala (mõte, mis kõlas läbi kõigi loengupidajate sõnavõttude).

Kolmas loeng. Elar Lang, „Õppimisest, omast kogemusest”

Eeskujulike õpitulemustega IT Kolledži vilistlane Elar Lang jagas kuulajatele nõuandeid edukaks stuudiumiks. Lang manitses ignoreerima neid, kes räägivad, kui raske saab olema. Olen seda isegi korduvalt kuulma pidanud ning mulle jääb täiesti arusaamatuks, mis selliste sõnavõttude eesmärk on. See ei inspireeri ega innusta, kuid just seda oleks vaja, kui mõni takistus tekib. Selle asemel võiks hirmutajadki võtta kuulda Langi ettepanekuid: selleks, et midagi tehtud saada, tuleb lihtsalt pihta hakata, tuleb kujundada vastutustundlik ja pühendunud suhtumine õppetöösse, õppida töötama meeskonnas, pidada kinni tähtaegadest ning hoida eemale ma-ei-viitsi-tüüpi pinginaabritest, kes õppimist ja arengut pärsivad. Lang rõhutas ka eesmärkide olulisust, tuues rohkem kui korduvalt näiteks cum laude poole püüdlemise. Mulle tundub, et cum laude võib olla hea eesmärk, kui omandatakse esimest kõrgharidust, aga kui juba mingi (kiitusega) kõrgharidus taskus on, võiks sütitavaks eesmärgiks midagi muud võtta.

Neljas loeng. Taavi Tuisk, „Millega tegeleb süsteemihaldur”

Taavi Tuisu ettekanne jäi minu jaoks kõigist loenguist krüptilisimaks, kuna mul ei olnud mingisuguseid eelteadmisi süsteemihalduri ametist. Kuigi loengu tehniline sisu mulle kaugeks jäi, sain teada, et labiilse närvisüsteemiga inimesed ei peaks süsteemihalduriks kippuma, sest kes pingelises olukorras verest välja lööb, selles ametis vastu ei pea. Nagu paljud teised, rõhutas ka Tuisk, et tänapäeval ei õnnestu süsteemihalduril programmeerimisoskuseta läbi ajada, sest käsitööd on alles jäänud vähe ja sedagi vaid väikestes kontorites. Tuisk tõi välja ka ametitevaheliste piiride hägustumise üldisemalt: nii, nagu süsteemihaldurid peavad tegelema programmeerimisega, saavad arendajad käe külge panna nendes töölõikudes, mis enne näiteks süsteemihalduri või testija pärusmaa olid.

Viies loeng. Kert Suvi, „Testimine ja tarkvara kvaliteet”

Kert Suvi ASA Quality Service’ist rääkis testimisest – tarkvaraarenduse vaeslapsest, milleks sageli liiga vähe aega ja raha raatsitakse kulutada. Testimine on kahtlemata ebaatraktiivne selles mõttes, et testimise käigus mitte ei looda midagi uut, värvilist ja toredat, vaid lammutatakse ja lapitakse olemasolevat (sageli siis, kui kõik tahaksid juba ilusat töötavat toodet näha). Puudulikuks testimiseks leitakse palju vabandusi ning tõepoolest võib juhtuda, et toode töötab testimatagi kümme aastat nagu kellavärk, kuid see ei tähenda, et üheteistkümnendal aastal midagi väga olulist katki ei lähe. Kuna mind ennast tööl väikestviisi testijaks koolitatakse, ei jäänud mul kuulates muud üle kui ainult agaralt kaasa noogutada.

Kuues loeng. Targo Tennisberg, „Kuidas tarkvaraarenduse maailmas ellu jääda”

Targo Tennisberg tutvustas agaratele rebastele illusiooni maailma lihtsusest: elu IT maailmas ei ole see, mida õpetatakse koolis või mis on kirjas ametijuhendis, elu IT-s on hoopis nagu Wiiralti „Põrgu”. Teisedki kõnelejad puudutasid kommunikatsiooniprobleeme, kuid Tennisberg peatus sel vast põhjalikemalt. Tema sõnul on tänapäeval tarkvaraprojektide ebaõnnestumise taga harilikult just kommunikatsiooniprobleemid. Mida suurem on meeskond, seda rohkem on mängus inimestevahelisi suhteid ja suhtlust ning seda suurema tõenäosusega läheb suhtluses midagi valesti. Mulle pakkus huvi Tennisbergi mõttearendus tuleviku ja tehnoloogia ainetel. Edaspidi kaovad töökohad kiiremini kui neid asemele tekib. Tekib küsimus, mida hakkavad tegema inimesed, kelle töö teeb ära robot? Kas tulevikus on tööd inimestele, kes tehnoloogia käsitseda oskavad, ning ülejäänutele jäävad sotsiaalsed töökohad?

Seitsmes loeng. Tanel Unt, „Oma IT ettevõte - GPS asukohamääramisteenuse Navirec näitel”

Noorest saati ettevõtliku vaimuga Tanel Unt oli õpikunäide kõrghariduseta, kuid ütlemata edukast IT ettevõtjast (kuigi temagi ettevõtetest pole sugugi mitte enamus õnnestunud). Oma ettekandes ei mahitanud ta siiski kuulajaid kooli pooleli jätma, sest kuigi infotehnoloogias muutub kõik nii kiiresti, et koolil on sellega paratamatult raske sammu pidada, õpetab ülikool õppima ja töö IKT sektoris tähendab pidevat enesetäiendamist. Ülikooli vahelejätmine võiks olla aga hea mõte, kui inimesel on mingi oma teema, millega suure entusiasmiga tegelda. Üks läbivaid mõtteid, mis Undi ettekandest meelde jäi, oli meeskonna ja selle kokkupanemise olulisus. Heade ideedega inimesed pole maailmas haruldased, aga kes tahab investorit leida, peab silmas pidama, et investorid otsivad meeskonda, kes suudaksid geniaalsed ideed ka realiseerida.

Kaheksas loeng. Oleg Bogdanov ja Oliver Kadak, „Andmekaevandamine ja analüütika ning muud põnevat”

Oliver Kadak demonsteeris põnevate näidetega, kuidas suurte andmehulkadega on võimalik lahendada maksupettusi, simuleerida uute ravimite toimet ja ennustada tulevikku. Kuulates tekkis endalgi tunne, et statistika on ikka üks päris lahe distsipliin. Kadaku ja Oleg Bogdanovi kirev karjäär kinnitas nende endi juttu selle kohta, kuidas põnevad asjad toimuvad äärealadel ja kuidas entusiastlikult millegi pealtnäha igavapoolse kallal nokitsemine võib pikemas perspektiivis hulgaga ära tasuda. Jääb vaid üle välja mõelda, mis võiks olla see nišš, milles tegutsejad 5–10 aasta pärast kõrgesse hinda lähevad. Kadak jagas kuulajatega ka geniaalset äriideed, jääb vaid üle jälgida, kes kuulajaist selle esimesena teoks teeb ja sellega maailma vallutab.

Leian, et loengud olid vajalikud, kuna aitasid kaasa kooli ja tegeliku elu vahelise lõhe vähendamisele. Ma arvan, et koolis võib jääda mulje IT-st kui millestki väga tehnilisest, aga nagu välja tuleb, pole neist tehnilistest oskustest alati suurt kasu, kui ei suudeta meeskonnas töötada. Ei tasu loota, et arendajana saab rahulikult üksi nurgas nokitseda, sest tegelikult tuleb projekti edu nimel suhelda pidevalt nii kliendi, projektijuhi kui ka testijatega. Pean vaid mainima, et oleks hea meelega kuulanud ka kedagi, kes pole teismeliseeast alates arvutite ja programmeerimisega tegelenud. Kaugõppurite seas on omajagu inimesi, kes on siiani millegi hoopis teistsugusega tegelenud (sealhulgas ma ise) ning kuulates igipõliseid programmeerijaid, võib tekkida tunne, et meie rong on ammu läinud. Kuigi ometi arvan, et see pole nii.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Kukkusid arvestusel läbi. Kaua on võimalik arvestust järele teha? Kellega kokku leppida, et kordussooritust teha? Kuidas toimub kordussooritusele registreerimine? Mis on tähtajad? Kui palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohal? Kui palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal?

Arvestust on võimalik järele teha ülejärgmise semesti punase joone päevani arvates aine õpetamissemestrist. Kordussooritusele registreerimine toimub ÕIS-is. ÕIS-is registreerumise ja kordussoorituse vahele peab jääma vähemalt kaks tööpäeva. Riigi finantseeritaval õppekohal on kordussooritus tasuta, tasulisel õppekohal õppides tuleb kordussoorituse eest tasuda 20 eurot HITSA kontole.

Küsimus 2

Mis on need tegevused, mis tuleb teha enne punase joone päeva? Panna kirja vähemalt neli (4) võimalikku tegevust. Eksamil on saadud positiivne hinne, kuid on soov seda hinnet parandada. Mitu korda on võimalik hinnet parandada ja milline hinne läheb akadeemisele õiendile lõpetamisel?

Enne punase joone päeva tuleb

• kinnitada oma deklaratsioon ÕIS-is;
• esitada avaldus, kui soovitakse taotleda akadeemilisele puhkusele;
• esitada avaldus, kui soovitakse vahetada õppevormi või -kava;
• teha korduseksam või -arvestus, kui ebaõnnestunud eksam või arvestus toimus üle-eelmisel semestril.

Positiivset hinnet on võimalik parandada ühe korra. Akadeemilisele õiendile läheb kõrgem hinne.

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas 27 EAPd ja teise semestri lõpuks 22 EAPd? Kui suur on teile esitatav arve?

IT Kolledžis arvestatakse õppekava täies mahus täitmist semestripõhiselt ja kumulatiivselt, mis tähendab, et kui semestrite kohta koguda kumulatiivselt vähem kui 27 EAP, tuleb iga puudu jäänud EAP eest tasuda 50 eurot. Seega, kui esimeses semestris koguda 27 EAP ja teises semestris 22 EAP, on kokku kogutud 49 EAP. Õppekava täies mahus täitmiseks oleks pidanud koguma vähemalt 54 EAP. Puudu jäi 6 EAP-d, mille eest tuleb kokku tasuda 300 eurot.