COVID-19 mõju töökultuurile

Martin

Olen 33 aastane töötav üliõpilane. Hakkasin tööl käima 19 aastaselt ja olen sellest saadik olnud kontori töötaja. Alati IT alal, kas programmeerija või administraatorina. Olen oma elukoha valinud selle järgi, et kontorisse saaks minna ühistranspordiga või jala, siis ei pea auto peale raha kulutama. Ma elan üksinda, seega ei pea lastele või naisele taksot mängima. Elan Tallinna kesklinnas ja mu kontor on jalgsi 12 minuti kaugusel. Meie firmas on tööl kokku 13 inimest ja teguseme IT konsultatsiooni ja haldusega. Covid-19 tõttu alates 2020 aasta mai kuust olen kodukontoris. See ei ole tähendanud, et ma pole kordagi kontoris käinud, pigem käin kuskil korra kuus - kui on mingi tähtsam koosolek või koosviibimine kolleegidega. Enne Covid-19 on olnud teemaks firmas, et kunagi võimaldame ka kaugtööd teha - ilmselgelt kodukontori päevi on meil kõigil enne olnud, aga mitte nädalate kaupa. Tegemist ka IT firmaga, ehk kaugtöö peaks olema tehtav ja jõukohane kõigile töötajatele. Kaugtöö teema oli õhus eelkõige selleks, et tööturg oleks laiem - saaks palgata inimesi ka mujalt peale Tallinna. Ise ei osanud unes ka näha, et selline võimalus avaneb niipea. Tööpäev algab kell 9 "standup" koosolekuga. Varasemalt tähendas see, et pean ärkama umbes kell 8, käima pesus, panema riidesse ja sööma hommikusööki. Seejärel suundusin kontorisse, kus jõudsin enne koooslekut veel kohvi juua ja kolleegidega juttu ajada.