Internetiprivaatsusega seotud põhiprobleemid ühiskonnas

Sissejuhatus

Internet on saanud inimkonna jaoks üsna oluliseks töö-, lõbu- ja suhtlusvahendiks. Sellest tulenevalt on veebis inimeste kohta ka väga palju informatsiooni igale otsijale leidmiseks olemas. Tihti on nii, et inimesed ise ei mõistagi, kui palju informatsiooni ja kui avalikult on nad Internetti enda või teiste kohta üles riputanud ning seetõttu annab see ka pahatahtlikele inimestele palju vahendeid inimeste mõjutamiseks ja nende andmete ära kasutamiseks. Töös ongi kirjeldatud põhilised probleemid, mida sellise andmehulga ja inimeste teadmatuse tõttu on võimalik inimeste vastu korda saata.

Isikliku teabe jagamisest põhjustatud ohud

Üheks internetiprivaatsust ohustavaks teguriks on inimeste enda mõtlematu käitumine. Tänapäeval tundub loomulik, et jagame sotsiaalmeedia vahendusel pilte oma tegemistest ning postitame avalikult internetis meie endaga seotud infot. Sageli ei olda ohtudega kursis või ei arvestata isikliku teabe jagamisel tekkivate riskidega piisaval määral. Pealtnäha ohutu tegevus võib teatud olukordades viia kahjulike tagajärgedeni ning selle ära hoidmiseks tuleb isikliku info jagamisel olla eriti tähelepanelik.

Esmalt on vaja ületada internetiprivaatsuse probleemid, mis on seotud inimeste sihiliku ettevaatamatu ning ükskõikse suhtumisega. Nimelt on inimesi, kes ei oska privaatsust adekvaatselt hinnata. Esiteks loobuvad mõned pingutamast, sest arvavad, et privaatsust ei ole nagunii võimalik kaitsta ning ei hakatagi selle tarbeks midagi ette võtma. Teiseks on inimesed, kes arvavad, et nendel ei ole midagi varjata või et kellelgi pole nende info vastu huvi. Tavaliselt ei osata sellistel juhtudel tegelikult arvata, kuidas on võimalik isiklikku informatsiooni sinu vastu ära kasutada.

Peamiseks kohaks, kus enda privaatsus ohtu seatakse, on sotsiaalmeedia. Avalikus sotsiaalmeedias tehtud postitusi võidakse ohvri personaalse informatsiooni kogumiseks. Selleks ei pea isegi olema erilisi „kräkkeri oskuseid“, et avalikust internetiruumist teavet koguda ning selle põhjal järeldusi teha. Sotsiaalmeediast kogutavad andmed nagu isiku vanus, sünniaeg, elukoht, millega ta tegeleb, kes on ta sõbrad, kus ta on õppinud jms muudavad lihtsamaks salasõnade ära arvamise, lahtimuukimise ning „Millises linnas oled üles kasvanud?“-stiilis turvaküsimustele vastuste leidmise. Põhjalikud teadmised inimese taustast võimaldavad korraldada ka veenvana paistvaid pettuseid, kus pöördutakse personaalselt ohvri poole ja ähvardusi, milles lubatakse tundlikku teavet avalikustada.

Lisaks kaubeldakse andmetega seaduslikult reklaamiettevõtete, turundusagentuuride ja andmevahendajate vahel. Andmete jagamise mehhanismidega kaasnevad ohud, mida ei osata alati ette näha. Kui mõnele süütuna näivale veebilehele sisestatakse andmed, siis alati on võimalus, et neid jagatakse ka kolmandate osapooltega (pikemalt "Andmete väärkasutuse" peatükis). Peamiselt soovitakse kasutajatelt näiteks „küpsisefailidena“ esinevat informatsiooni koguda selleks, et pakkuda inimestele huvipakkuvamat sisu, ostusoovitusi, pakkumisi, reklaame jm, kuid seejuures liigub teave, mille hulka kuuluvad näiteks veebisirvimise ajalugu, hiljutised ostud ja lehtedele (ka nt tellimusvormidele) sisestatud isikuandmed. Üldiselt ei oska inimesed arvatagi, kui palju infot on nende kohta kogutud ning kui palju järeldusi on võimalik nende põhjal teha. Tuleb suhtuda põhimõttega „internetis ei ole miski privaatne“ ning võtta seda arvesse isikliku info jagamisel.

Kodust eemal viibides ei tohiks teha postitusi või jagada pilte, mis avaldavad praeguse asukoha. Esiteks antakse sellega avalikkusele (sh varastele) teada, et kedagi pole kodus. Kurjemate kavatsustega inimesed jälgivad tihti ka sotsiaalmeedias toimuvat ning sellised vihjed loovad nendele soodsad võimalused oma plaanide elluviimiseks. Seega ei tasu puhkusereisil olles pilte kohe avalikult üles panna, vastasel juhul võivad koju jõudes oodata ebameeldivad üllatused.

Teiseks ei tohiks liikvel olles oma hetkeasukohast reaalajas teavet jagada, sest sellega seatakse ka iseennast ohtu. Seda näidet illustreerib hästi juhtum 2016. aastast, kui Pariisis viibinud Kim Kardashiani röövisid kohalikud politseinikuteks maskeerunud kurjategijad. Ülekuulamisel selgus, et Kimi asukoha luksusresidentsis, kus viibides postitati pilt, saidki kurjategijad teada sotsiaalmeediast. Lisaks oli teada, et ohver kandis sel hetkel miljoneid eurosid väärt ehteid ning see oli juba piisav teave relvastatud röövi korraldamiseks. Kord leidis aset ka selline juhtum, kus üksinda kodus viibinud teismeline otsustas korraldada väikse peo ning mõned tuttavad kohale kutsuda. Facebookis liiga avalikult välja antud teade jõudis aga päris laiale ringkonnale kätte ning selle tulemusel tuli õigeks ajaks kohale oodatust suurem ja kirjum seltskond. Nende hulgas võis tõenäoliselt olla ka pahatahtlike kavatsustega ootamatuid külalisi, kuid olukorra lahendas kohale tulnud politsei, kes oli samuti kutsest teada saanud. (põhineb kirjutaja enda teadmistel)

Mõnikord satub inimeste aktiivse internetikasutamise tulemusel avalikkuse ette andmeid, mida mujal igapäevaelus pigem varjata üritatakse. Finantsõigusega tegelevas ettevõttes Burford Capital ülemaailmsete kohtuotsustega tegelev asjatundja, kelle põhiülesandeks on varjatud, ebaseaduslike rikkuste avastamine, ütleb et sotsiaalmeediast on saanud tema põhiline tööriist tõestuse kogumisel. Sagedased on olukorrad, kus inimene väidab, et on vaene, kuid poseerib sotsiaalmeedias uhke elamu või luksusauto taustal. Mõnikord on sotsiaalmeedias uhkeldamisega aktiivsem just noorem kontingent, kes paljastavad avalikkusele oma vanemate varjatud varandusi (mida tegelikult võimudele esitleda ei soovita) ning seeläbi pettusekahtlustuse alla satuvad. Sotsiaalmeediast on saanud justkui analoogiline allikas Panama paberitega, kuid tundliku info lekkimise taga on inimesed ise. Muuhulgas võivad sotsiaalmeediapostitused kohtus olla täiesti arvestatavad asitõendid, kuna tegemist on juriidilises mõttes avalike dokumentidega.

Pilte rahast ei tasu aga postitada ka juhul, kui see kõige ausamat päritolu, sest selline tegevus kutsub vaid tüli kaela. Kõigil pole vaja teada, kui palju kellelgi raha on ning selline teadmine on loomulikult suureks ahvatluseks kurjategijatele. Sama kehtib ka igasuguste piletite, ostutšekkide ja kõigi muude isiklikke andmeid sisaldavate dokumentide puhul, mille jagamine annab võimaluse identiteedivarguseks. Ka selliste juhtumite korral saab kõik alguse sellest, kuidas inimene oma andmetega ümber käib. (pikemalt järgmises peatükis "Identiteedivargus")

Eelneva kokkuvõtteks tasub meeles pidada, et internetis isiklikku informatsiooni jagades tuleb olla teadlik võimalikest tagajärgedest ning võimalusest, et keegi saab seda sinu vastu pahatahtlikel eesmärkidel ära kasutada. Igasuguse olulise teabe jagamisel oleks mõistlik kaalutletult läbi mõelda, kellele, kuidas ja kui palju seda jagatakse. Enda privaatsuse ohtu seadmise taga on aga tavaliselt eelkõige inimesed ise oma läbimõtlematu käitumisega. Selle põhjuseks võib omakorda olla teadmatus võimalikest ohtudest ning vähene huvi privaatsuse kaitsmiseks.

Identiteedivargus

Mis on identiteedivargus?

Identiteedivargus on isiku identiteedi volituseta kasutamise ehk teise isiku tähtsate isikuandmete (nimi, isikukood, dokument või pangakaart) andmete kuritarvitamine, mille tulemusena tekitatakse isikule materiaalset või moraalset kahju. Üldiselt on identiteedivargused omakasu saamise eesmärgil ning selleks esitletakse end kellegi teisena varasemalt kaaperdatud informatsiooni abil. Tänapäevasel Interneti ajastul on muutunud identiteedivargused lihtsamaks kui kunagi varem nii inimeste teadmatuse tõttu kui ka veebis avalikustatud andmete pärast. Identiteedivarguseid on mitmeid, kuid peamiselt saab need liigitada neljaks:

• meditsiiniliseks;

• kriminaalseks;

• finantsiliseks;

• lapse identiteedivarguseks.

Meditsiinilise identiteedivarguse puhul üritatakse lunastada ravimeid või saada tasuta arstiabi kellegi teise nimel, kellele on need tegelikult määratud. Sellist sorti identiteedivargust esineb vähem riikides, kus arstiabi on saadaval üldiselt kõigile tasuta (paljud Euroopa riigid, sealhulgas ka Eesti), kuid on sagedasem riikides, kus tervishoid on väga kallis (parimaks näiteks kindlasti USA).

Kriminaalse identiteedivarguse puhul esitletakse end kellegi teisena näiteks arreteerimise puhul. Eesmärgiks on trahvid ja süüdistused nö enda kaelast kellegi teise kaela veeretada ja ise puhtalt pääseda.

Finantsilist identiteedivargust esineb arvatavasti kõige rohkem ning nagu ka nimetusest võib välja lugeda, siis on eesmärgiks eelkõige teiste inimeste rahalistele vahenditele ligipääs saada.

Lapse identiteedivargus on üks lihtsamaid liike, sest lastel on kordades keerulisem märgata, et nende andmeid kasutab keegi teine omakasu eesmärgil ning tihti on see ka lihtne, sest teatakse mõne tuttava lapse andmetest üsna palju.

Finantsilise identiteedivarguse peamised meetodid

1. kasutades Internetis e-mailide saatmist, saadetakse inimestele justkui tuttava inimese e-maili kaudu kiri, mis sisaldab juba omakorda mingit sorti pahavara ning tihti võimaldab identiteedivargusi järjest rohkem teostada informatsiooni kogumise tõttu;

2. pankade ja firmade kodulehekülgede järele tegemine ja sealt klientide personaalse informatsiooni kogumine, seda viisi nimetatakse phishinguks või ka õngitsusmeetodiks ning eelkõige on nende eesmärgiks saada kätte inimeste personaalsed pangaandmed nagu näiteks salasõnad ja kasutajanimed;

3. viiruse välja töötamine, mis ohvri tegevusi arvutis ja Internetis salvestama hakkab, nimetatakse keyloggeriks, mis kaaperdab ja salvestab viiruse loomust olenevalt nii klahvivajutusi kui ka palju muud infot;

4. magnetriba kasutamine, mis kaardi andmed kopeerib. Pangakaardi andmete kaaperdamine on tänapäeval muutunud veelgi lihtsamaks tänu NFC-le ja viipemaksele. Vargad suudavad pangakaardiandmed kaaperdada sisuliselt ohvrist piisavalt lähedalt mööda kõndides;

5. võltsides valesid andmeid kasutades taotlusi, väga palju on juhtumeid, kus on saadud piisavalt isikuandmeid kätte ning ohvri nimele on võetud kiirlaene ja muid rahalisi kohustusi;

6. sotsiaalmeedias konto kaaperdamine võib tekitada palju probleeme, sest läbi sotsiaalmeeida on väga lihtne kellegi teise nime alt tegusid korda saata.

Kuidas end kaitsta identiteedivarguste eest?

Üheks põhiliseks soovituseks oleks mitte avada kahtlaseid linke ega postitusi, et mitte langeda õngitsemise ohvriks. Kunagi ei küsita väga tundlikku informatsiooni sõnumi ega telefonikõne kaudu. Kellelgi ei tohiks raha saata ilma eelneva selgeks tegemiseta, et kas raha läheb õigele isikule ja mille jaoks. Salasõnad peaksid olema üsna keerulised ja soovitatavalt midagi, mida ei suudetaks ära arvata ega lahti murda. Seadmetel peaksid olema ajakohased tulemüürid ning antiviirused installitud. Postkastide lukustamine on samuti soovitatav ning nii üllatav kui see ka poleks, siis prügi, mida ära visatakse võib olla identiteedivaraste “kullaks”, kuna prügis leidub ootamatult palju olulist informatsiooni. Järelikult peaks kõik ära visatavad dokumendid, tšekid ja arved kõigepealt paberihundist läbi laskma. Kõige tähtsam on muidugi jälgida, et ise ei postitaks veebi tundlikku informatsiooni enda ega teiste kohta.

Küberkiusamine

Küberkiusamine on ettekavatsetud süstemaatiline klaperjaht, turvaoht või solvamine internetis. Selle alla kuuluvad Internetis kompromiteerivate piltide ja/või videote jagamine, laimu levitamine, halastamatute kommentaaride kirjutamine, ohvri kasutajakontosse tagamõttega sisse murdmine, et leida kompromaati või teise inimese isiklikke andmeid ja nende kasutamine, et ohvri reputatsiooni kahjustada, internetikeskkondade loomine teise inimese üle naermiseks. Kiusajaks võib olla nii üks inimene, kui ka grupp.

Küberkiusamine on internetiprivaatsusega seotud mitmekülgselt: anonüümsus, mis internet pakub, teeb kiusaja käed vabaks, et ta tunneb ennast absolüütselt karistamatuks, kui ta ei pea oma sõnu või tegevuse eest vastama; ohver oma poolt tunneb, et tema privaatsus oli rikutud.

Põhjused, miks küberkiusamine on ohtlik ja miks see eksisteerib:

● Turvalisuse tunne on Maslow’i püramiidis üks baas vajadusest, mis asub teisel astmel, kohe pärast füüsilistest vajadustest, mis tähendab, et see on väga oluline tunne inimese jaoks, et täisjõuliselt elada ja oma potentsiaale täide viima;

● Kui tava elus kiusamisest inimene võib kodus peita, siis küberkiusaja võib ohvri enesetunne kahjustada ööpäeva jooksul päev-päevalt. Kui see on reaal elus toimuva kiusamise jätk, siis olukord on veel halvemaks;

● Kiusaja ei näe inimese reaktsiooni sellele, mis ta kirjutas, mis tõttu võivad olla interneti kirjutatud sellised kommentaarid, mis reaal elus inimene kunagi ei ütleks, mis põhjustab ka see, et tihti inimene internetis tajub nagu pilt, millel ei ole tunned. Tihti kiusaja ja ohver ei kohtunud kunagi reaal elus;

● Kauakestva küberkiusamise puhul ohver võib alustada mõtlema, et see on normaalne suhtumine temale ja võib põhjustada vaimsed probleemid. Tihti inimene, kes oli ohvri rollis pärast alustab ka ise teisi inimesi kiusama.

● Sõnavabadus on olulisel kohal praeguses maailmas, aga paljud inimesed saavad selle mõte valesti aru. Kiusaja võib ennast õigustada nii, et ka lihtsalt oma arvamust avaldas ja ohver ei ole valmis kriitikat kuulata. Ohver võib mõelda, et kui ta kustutab ebameeldivad kommentaarid ja kellegiga jagab oma murega, siis alustatakse teda kiusama selle eest, et ta on nõrk;

● See mis oli interneti laaditud, ei saa enam ära kustutada, kui keegi laadis alla kellegi teise provokatiivsed fotod või videod, iga inimene võib endale seda säilitama ja edasi levitama.

UNICEF´i sõnul küberkiusamine mõjutab inimese vaimse heaolu: ohver tunneb kurbust, jõuetust või kurjust, emotsionaalselt inimene võib olla häbi ja ta võib kaotada huvi sellele, millega talle meeldis tegeleda, ohvril võib olla unepuudus, söögiisu võib kaduda, võivad olla pea- või kõhuvalu.

Politsei- ja piirivalveameti kodulehel on pakutud, kuidas peaks käituma, kui oled küberkiusamise ohvriks sattunud. Esiteks, on vaja blokeerida kiusajaid, kui keegi saadab sulle mõnes virtuaalses suhtluskanalis halvustava sisuga sõnumeid ja teateid ei pea sa sellega kokku leppida, vaid sul on õigus ja võimalus selle lõpetada. On oluline salvesta kõik tõendid, et küberkiusamine oli, et neid vajaduse korral saaks hiljem kasutada kriminaalasjas tõenditena. On vaja ka teavitada portaali pidajat kiusaja tegevusest, et kiusaja ei saaks veel kedagi solvata. Eestis on enim levinud sellised kiusamise vormid, kus tehakse kiusatava kohta libakonto, pannes sinna üles halvustavat, ebaõiget informatsiooni või võetakse üle kiustava konto. Sel juhul on vaja kopeerida eraldi dokumendiks libakonto andmed ja pärast materjalide salvestamist teavita konto ebaseaduslikust kasutamisest politseid. Endast tahaks lisada, et kiusatakse selleks, et reaktsiooni saada, ei ole vaja proovida kiusajale tõestada, et sina oled parem, kui ta ütleb, või alustada enda poolt samad sõnad rääkida.

Tahaks siin tuua statistikat, kui ei leidnud uuringuid, mis Eestis oleks tehtud, aga võtaks kokku Euroopa ja USA tehtud uuringud võib öelda. et kolmandik noortest oli küberkiusamise ohvrid, kaks kolmandikku neid, keda kiusatakse ütlesid, et see mõjutas nende enesetunne ja kooli hinded, neljandik proovis endale rikkuma või alustasid sellest mõtlema. Suurem osa küberkiusajatest solvab inimesi reaal elus ka. Platformideks, kus rohkem kiusatakse sai Instagram Euroopas ja Facebook USA-s. Viimase aastaga statistika algas kasvama, minu arust, põhjuseks võib olla ka karantiin, kui inimesed alustasid rohkem aega internetis veetma ja karantiin oli kõigile stressi olukord. Statistika andmeid on internetis palju, aga paljudel ei ole kirjutatud, mis riigis see oli tehtud, mitu inimesi osales, kui vanad nad olid ja andmed ka erinevasid, oli raske korrektselt kuidagi keskmise olukorda võtta, sellega võtsin juba töödeldut andmed. Ma loodan, et Eestis ka teevad uuringu selle kohta, on huvitav, kuidas meie riigis on olukord selle probleemiga.

Sel aastal Eesti ühines G7 ja UNESCO haridusministrite kooli- ja küberkiusamise vastase ühisavaldusega. Koos riigid tahavad töödelda ühised sammud, reeglid, mis aitaks seda teemat rohkem avalikuks teha ja tulevikus olukorda parandada.

Kui rääkida sellest, mis Eestis tehakse olukorda parandamiseks, peab mainida ka Telia programmi “Suurim julgus”. See programm kõige rohkem praegu seda teemat valgustab, nad propagandeerivad sõbralik suhtumine sotsiaal meedias, annavad inimestele võimaluse oma lood öelda, et teised teaks, et iga inimene võib ohvriks saada ja ta ei ole süüdi ja et, ei ole häbi sellest rääkida. Rääkivad ka, kuhu võib minna, helistada või kirjutada, kui sa selle olukorraga kokku puutusid. See programm ka pakub koolis teha klassitunnid ja neil on nõuded, kuidas võib käituda, kui sa oled ohver, tema vanem, õpetaja või tunnistaja.

See millega nad tegelevad on “koolitus” ja “reeglid” kaks kolmest "Mitnicki valemi" komponendist. Et noor võiks vähem tundlik teise inimese arvamusele, peab tema pere tema elus osaleda, teda hoida ja temaga rääkida. On hea kodus ka oma reeglid teha, et noor teaks, et ta võib vanematele öelda, kui teda kiusatakse, et see käitumine ei ole normaalne ja kuidas selles olukorras käituda. Reegliteks võib olla ka netikett, et noor ise teisi inimesi ei solvaks. Ka oluline reegel on, et oma isiklikud andmed (telefoni number või aadress) ei ole vaja internetis avalikuks teha. Koolituses peab veel seletada, et oma arvamuse rääkimine ja solvamine on erinevad asjad ja et inimene ei ole süüdi, kui teda kiusatakse. Viimase komponendi “tehnoloogia” kohaselt peavad sotsiaal meedia platformi loojad mõtlema sellest, et kasutajal oleks kontroll oma virtuaalse keskkonda peal, et ta võiks ebameeldivad kommentaarid kustutada, inimesi blokeerida jne ja et oleks eetilised välja kirjutatud, kui inimene neid ei jälgi, siis ta ei saa selle platformi kasutada. Kiusamine virtuaal maailmas mõjub reaal inimese tunned, vaimu, tervist ja käitumist. Anonüümsus ei anna kellegile õigust teisi inimesi solvama. Kui tahad midagi internetis teisele inimesele kirjutada on vaja alguses mõelda, kas sa ise tahaks sellise sõnumi saada ja kuidas sina ennast tunneks, kui on minimaalne kahtlus, ei ole vaja seda saada. Nagu avatud korteri uks ei ole kutse, et seda ära röövima, sama, kui inimene oma elu sotsiaal meedias näitab, ei ole see kutse solvamiseks.

Andmete väärkasutus

Mis on andmete väärkasutus?

Andmete väärkasutamine on teabe kasutamine viisil, milleks see ei olnud mõeldud. Kasutajalepingud, ettevõtte põhimõtted, andmete privaatsuse seadused ja valdkonna eeskirjad seavad kõik tingimused andmete kogumiseks ja kasutamiseks. On oluline eristada juhtumeid, kus andmed on saadud õiguspäraselt, kuid mida on väärkasutatud ja andmeid, mis on kogutud ebaseaduslikult või varastatud. Kui andmed on ebaseaduslikult saadud, siis on tegu andmevargusega, aga kui andmed on legaalsel viisil saadud ja nende andmetega käidakse ringi valesti, siis on tegu andmete väärkasutamisega.

Miks andmeid üldse kogutakse?

Isikuandmed on meie digitaalne vara. Nende kasutamisest on huvitatud ettevõtted, kelle äritegevus põhineb isikuandmete töötlemisel. Selliste ettevõtete jaoks on isikuandmetel rahaline väärtus, mis väljendub näiteks selles, kui edukalt neil õnnestub isikuandmete analüüsi tulemusel oma tooteid või teenuseid arendada ja müüa. Väga hea näide on Facebook ning nende reklaamid. Isegi kui teil pole olnud Facebookis või Instagramis kunagi kontot, teab Facebook ikka, kes te olete, haldab teie kohta salajast toimikut teie kohta ja edastab selle toimiku reklaamijatele, aga teie ei pääse sellele teabele juurde ega saa kustutada seda. Digitaalset vara leidub igal pool ja hoomamatus koguses, alates sellest, et 92 protsendil külastatavatest veebisaitidest on sisseehitatud Google trackerid, nii et Google teab kõiki kohti, mida internetis külastame, olenemata sellest, kas meil on Google´i konto või kasutame mõnda Google´i teenust.

Paar näidet andmete väärkasutusest

Facebook

Mark Zuckerbergi sotsiaalmeediaettevõte pole võõras andmete väärkasutamisega. Nende skandaal koos Cambridge Analyticaga on arvatavasti kõige kuulsam. Cambridge Analytica kasutas ebaseaduslikult üle 87 miljoni Facebooki kasutajate andmeid peamiselt poliitilise reklaami jaoks. Väidetavalt oli see tol ajal suurim leke Facebooki ajaloos. Tänu Cambridge Analyticale sai ka võimule Donald Trump.

Google

Google+ oli Google´i omandis ja halduses olev suhtlusvõrgustik. Võrgustik käivitati 28.juunil 2011, püüdes proovile panna teisi sotsiaalvõrgustikke. Google paljastas sadade tuhandete Google+ võrgustiku kasutajate privaatsed andmed. Seda ei otsustatud avalikustada, kartes regulatiivse kontrolli ees. Lisaks sellele toimus veel üks rikkumine Google+ API-s, mis jättis 52,5 miljoni Google+ kasutajanime, e-posti, aadressi, ameti ja vanuse kuueks päevaks avalikuks. Google+ on arvatavasti Google suurim läbikukkumine.

Mida tehakse andme väärkasutuse vastu?

Euroopa Liidu andmekaitse eeskirjad tagavad isikuandmete kaitse alati, kui neid kogutakse, näiteks, kui ostate midagi veebis. Tänu nendele eeskirjadele, võib saata taotluse juurdepääsuks enda isikuandmetele, mis ettevõttel või organisatsioonil teie kohta on. Nad peavad vastama kuu jooksul ning peavad andma koopia isikuandmetest ning kogu asjakohase teabe selle kohta, kuidas andmeid kasutatud on või kasutatakse. Need reeglit kehtivad nii Euroopa liidus asuvate ettevõtetele kui ka organisatsioonidele ja väljaspool Euroopa Liitu asuvatele ettevõtetele, kes pakuvad Euroopa Liidus kaupu või teenuseid.