User:Mhakkine

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Märt Häkkinen

Esitamise kuupäev: 22. oktoober 2014

Essee

Esimesel loengul räägiti üleüldiselt õppetööst ITKs, kahjuks oli seal väga palju sellist, mida ma eelnevalt teadsin, seda just seetõttu, et ma olin eelnev päev ÕISist, Moodlest ja kooli kodulehelt kogu selle informatsiooni üles otsinud ja ainete tutvustusi lugenud. Mis oli mulle uudiseks, oli võimalus kandideerida juba esimesel semestril erialastipendiumitele. Inga, Margus ja Merle võtsid väga hästi kokku selle, mis mind koolis ees ootab. Loengu lõpu poole tekkis mul soov juba tegutsema hakata, vaatasin üle aine wiki lehe ja vajalikud tööd ja tähtajad.

Teine loeng võrreldes esimesega oli palju spetsiifilisem ja kattus rohkem õpingukorraldusega, see oli rohkem selle moodi, mida ma esimeselt loengult ootasin. Sain palju rohkem mõtlemisainet, kuidas ja milleks õppida. Mulle meeldis Margus Ernitsa väide, et koos töötades suudetakse palju kiiremini ja paremini materjali omastada kui individuaalselt tööd tehes, mida ka mina väga tähtsaks pean.

Kolmanda loengu teemaks oli häkkimine ja robootika, täpsemalt ITK robootikaklubi. Loengut pidas jällegi Margus Ernits, kes alustas seda küsimusega -"Kas keegi siin ruumis on häkker?". Esmakursuslastele omase häbelikkusega ei julgenud keegi oma kätt tõsta. Õigupoolest oleks pea igaüks võinud oma käe tõsta, kuna häkkimine ei ole see, milleks ajakirjandus seda tihti kutsub, vaid hoopis millegi modifitseerimine ja/või selles valdkonnas sügavate teadmiste omamine. Kräkkimine sellepoolest on infosüsteemide turvavigade ärakasutamine, mida tihti peetakse hoopis "häkkimiseks. Veel rääkis Margus ITK robootikaklubi, millest ma kuulsin põhjalikumalt esimest korda, kuigi mul oli soov eelneval nädalal robootikaklubi infotundi minna, ei olnud mul sel päeval aega. Robootikaklubi jättis endast ülimalt positiivse mulje, ning minulgi tekkis sügavam huvi selle vastu. Veel rääkis õppejõud EIK ja EKA ühistest projektidest, millest päris mitmed olid üliõpilaste lõputööd, meeldejäävamad projektid olid: Trumm ja Kass, kardinad ja vaip. Loengu lõpus esines Lapikute esindaja, kes jättis Lapikutest väga positiivse mulje, ning kellega ma ka hiljem liitusin, et rohkem IT maailmas teada saada ja oma oskusi arendada.

Neljandas loengus esines meil "külaline", kelleks oli Janika Liiv. Janika rääkis põhjalikult oma karjäärist ja sellest, miks ta just IT-d õppima asus. Janika tõmbas paralleeli loova kirjutamise ja loova programmeerimise vahel, selline vaatepilt oli huvitav, ning võimaldas programmeerimist näha teise pilgu alt. Veel rääkis Janika stereotüüpidest IT maailmas, ning arendajaid mõjutavast "petise" sündroomist, mis on ka minule tuttav. Veel jäi meelde organisatsioon Tech Sisters, mille eesmärgiks on ühendada naisprogrammeerijaid ja programmeerimist naiste seas populariseerida ja programmeerimiskeel Ruby. Minu arvates oli tegu ühe parima esinejaga.

Viies esineja oli Carolyn Fischer, selliset ettevõttest nagu Skype. Carolyn töötab seal süsteemiadministraatorina. Carolynil, erinevalt Janikast, oli ITK-sse sisseastudes kogemusi IT vallast, nimelt oli ta juba seitsmendast klassist saati tegelenud programmeerimisega. Carolyni esitlus meeldis mulle, kuna niimoodi sain ma rohkem teada süsteemiadministraatorite tööst, ning ka kinnituse, et ma olin teinud õige valiku asudes õppima Isd erialale, kuna Carolyni sõnul suureneb automatiseeritud protsesside osakaal ja koodi kirjutamise tähtsus, samas kui süsteemi administreerimist jääb vähemaks.Carolyn rääkis oma esimestest IT-alastest (ja mitte IT-alastest) töökohtadest, millest meeldejäävaim oli tema töö Piirivalve serverite administraatorina.

Kuuendat loengut pidas Kristjan Karmo, kelle teemaks oli "Testimine ja tarkvara kvaliteet", mis oli mulle kui täielikule võhikule testimise vallas vägagi sobilik. Kristjan rääkis Lätis kehtivast "Seadusest" või õigemini seaduspärasusest, mille kohaselt testijateks hakkavad põrunud või kogenematud programmeerijad. Kristjan oli enne testijuhina töötamist, olnud arendaja, administratoor, tegevjuht. Kristjani esitlus oli üks mu lemmikutest, kuna see oli huvitav, ning ei jäänud ühe asja juurde nö "toppama", jutt oli ladus ja läbimõeldud.