Isesõitvad autod ei tuvasta(nud) musta nahavärviga inimesi

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

Sissejuhatus

abc


Isesõitvate autode ajalugu

Kui teha juttu isesõitvatest autodes, siis oleks mõistlik alustada täiesti algusest.

American Wonder, 1925

Eksperimente hakati tegema juba 1920ndatel aastatel. 1925. aastal demonstreeris raadioseadmete firma, Houndina Radio Control, New Yorki tänavatel nn. Ameerika Ime (American Wonder). See auto suutis läbida korraliku liiklusummiku. Autole oli peale pandud antenn ning autot juhiti inimese poolt, kes oli teises autos selle "isesõitva" auto taga, kasutades raadio impulsse, mida antenn siis kinni püüdis [1]. Selline automatiseeritud autode juhtimise idee proovimine kehtis vähemalt 30 aastat.

Järgmine suur samm juhtus 1953. aastal, kui suudeti auto põhimõtteliselt joone järgi sõitma panna. See traat mida auto jälitas, oli labori põrandasse peidetud. Seda süsteemi taheti proovida ka päris liikluses, esialgu ainult maanteedel. 1957. aastal seda ka tehti, kui suudeti maanteele täissuuruses süsteem paigaldata 120 meetrilisele lõigule. Süsteem paigaldati asfaldi alla. Seda demonstreeriti põhjalikumalt aastal 1960, kui uudistajaid lubati nende autodega "sõitma". Eeldati, et suudetakse süsteem turule viia 1975. aastaks. 1960ndal aastal plaaniti rajada eksperimentaalne elektrooniliselt kontrollitav maantee. 4 USA osariiki ka panustasid juba sellele. Kahjuks aga jäi see ainult plaaniks [1].

1980. aastal viis EUREKA läbi 750 miljonit eurot maksva projekti, mis keskendus puhtalt autonoomsetele sõidukitele. Samal sajandil suutis Autonomous Land driven Vehicle project (Autonoomse maismaasõiduki projekt) või siis lühidalt, ALV, demonstreerida teed jälgivat autot, mis kasutas arvutinägemist (computer vision-it) ja autonoomset robotjuhtimist. Sellega suudeti sõita kiirustel kuni 31 km/h. 1987. aastal suudeti see sama masin ka maastikul iseseisvalt sõitma panna, kasutades erinevaid sensoreid [2]. 1995. võeti see üks samm kõrgemale, kui projekt nimega Navlab läbis umbes 5000 kilomeetrit, milles pea 98% oli täiesti autonoomselt juhitud. Sellele anti nimeks "No Hands Across America" [3].

Alates 2010. aastast hakkasid autonoomsed masinad kujunema juba selliseks, nagu nad on tänapäeval. Paljud suured autotootjad hakkasid testima sõitjateta autosid. Näiteks saatis Audi enda TTS mudeli Pike's Peaki tippu (kuulus mägi kus toimub palju mäkke ronimise võistluseid) saavutades võistluskiiruse lähedaseid kiiruseid [4]. Muidugi ei tasu ka mainimata jätta tänapäeval väga populaarset Teslat, täpsemalt siis autonoomse süsteemiga varustatud Model S-i. Sellega tulid nad välja aastal 2014.


Tehnoloogial on keeruline tuvastada musta nahavärvi

Autonoomsusega on palju riske ja probleeme, aga inimeste, täpsemalt siis tumedamate, mitte tuvastamine on üks suurimaid. Tähendab seda, et autonoomsed sõidukid ei pruugi lahendada mustanahaliste kogukondade niigi suurt jalakäijate hukkunute arvu. Näo- ja keha tuvastus süsteemid ei tuvasta ega reageeri tumedamale naha värvile nii tihti, kui heledamale naha värvile. Seda tõestas uurin Georgia Techi poolt. Uurijad proovisid kaheksat erinevat pildituvastussüsteemi ja leiti, et need olid pidevalt kuskil neli kuni kümme protsenti vähem täpsemad, kui testiti naha tüüpe numbritega neli, viis ja kuus Fitzpatricku skaalal (skaala mida tihti kasutatakse masinõppes erinevate nahavärvide kontekstis)[5].

Fitzpatricku skaala

Kasutatud materjalid

  1. ↑ 1.0 1.1 https://en.wikipedia.org/wiki/History_of_self-driving_cars
  2. ↑ https://apps.dtic.mil/dtic/tr/fulltext/u2/a167472.pdf
  3. ↑ https://www.cs.cmu.edu/~tjochem/nhaa/nhaa_home_page.html
  4. ↑ https://web.archive.org/web/20120710202052/http://www.audiusa.com/us/brand/en/tools/news/pool/2010/07/new_look__reaffirmed.html
  5. ↑ https://arxiv.org/pdf/1902.11097.pdf
Retrieved from "https://wiki.itcollege.ee/index.php?title=Isesõitvad_autod_ei_tuvasta(nud)_musta_nahavärviga_inimesi&oldid=135189"