User:Mkuusik

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Maris Kuusik Esitamise kuupäev: 25 oktoober 2011

Essee

E-TERVIS: SUPERPROJEKT VÕI LÄBIKUKKUMINE

Viimasel ajal märkame üha enam, et internet ja sidetehnoloogiad on tungimas ka meditsiini ning kiiresti muutmas tänapäevast meditsiinipraktikat. Kogu traditsiooniline tervishoid sõltub informaatikast. Väga paljud tervishoiuvaldkonnad on mõjutatud IST poolt: arvuti toetatud diagnoosimine, elektrooniline tervisekaart, elektrooniline retsept, haigla infosüsteem, online registreerimine, telemeditsiin, jne. Infotehnoloogia kasutamine tervishoius pakub Eestile samaväärset võimalust jõuda tehnoloogia kasutamisel esirinda, nagu seda enam kui kümnendi jooksul on pakkinud e-riigi lahendused. Esimene arvutirakendus meditsiini ja tervishoiu jaoks töötati välja juba 1960ndatel. Mida on endaga kaasa toonud Digilugu- „superprojekt“ Eesti tervishoiu valdkonnas? Esimesi märke Digiloo rakendamisest Eesti tervishoius võis kuulda-näha juba aastatel 2004-2005. Juba 2008.aastal käivitusid Tervise Infosüsteemi ehk Digiloo esimesed rakendused tõstmaks ravikvaliteeti ja patsientide rahulolu. Miks siiski täna, 3 aastat hiljem ei ole see projekt korralikult tööle rakendunud? Kas põhjused peituvad tänaseks avastatud Digiloo mittevajalikkuses, arstide konservatiivsuses või IT firmade suutmatuses pakkuda sellist lahendust, mida tõsiselt vajatakse. Diskussioon käib juba aastaid ning paistab, et e-tervise edasiarendamine võib jätkuvalt kaasa tuua üsna keerulisi dilemmasid. Kõik asjaosalised on nõus sellega, et digilugu on vaja, kuid siin ka üksmeel lõpeb. Arstid leiavad, et see digilugu on liiga keeruline ja kohmakas. Arendajad arvavad, et arstid ei oska lihtsalt pakutud võimalusi kasutada. Patsientidel on aga tekkinud hirm, et ühte suurde andmebaasi kantud terviseandmed on kättesaadavad igaühele. Kahelda tervise infosüsteemi vajalikkuses ei ole siiski ilmselt mõtet, sest terviseandmete digitaliseerimine aitaks kindlasti päästa aastas nii mõnegi inimelu ning vähendada ravivigade arvu. Kindlasti väheneksid ka ravimite konflikti tõttu saadud tervisekahjustused. Aega, kus meditsiiniline info oli paberkaartidel ja loetamatus käekirjas ei igatse ilmselt ükski uue põlvkonna meditsiinitöötaja. E-tervise erinevad rakendused pakuvad lahendusi paljudele probleemidele- patsientide mobiilsus, tervishoiutöötajate vähesus, arstiabi ebarahuldav kättesaadavus eraldatud piirkondades, ravi järjepidavuse tagamine. Tervishoiuteenuste osutajad, kes ajalooliselt on paranenud infovoogudest kõige vähem võitnud, on tegelikkuses huvitatud tulemusi parandavatest IT süsteemidest. Elektrooniline terviselugu võimaldab ligipääsu patsientide andmetele reaalajas, kahandada dubleerivaid uuringuid ja ravi, seeläbi parandades tervishoiuteenuste kvaliteeti. Kindlasti on ühest aspektist e-tervisest huvitatud ka patsiendid. Väljavaade tutvuda meditsiiniinfoga, mis varem oli priviligeeritud meditsiini eriala esindajatele ning juurdepääs ome terviseandmetele suurendab patsientide informeeritust oma tervisest ning seega pakub inimestele võimaluse võtta suuremat kontrolli oma terviseriskide üle ja paremini oma tervise eest hoolt kanda. Telemeditsiin pakub juurdepääsu tervishoiuteenustele eraldatud piirkondade elanikele, takistades seeläbi maapiirkondade elanike migratsiooni suurematesse asustatud punktidesse. Kindlasti võidavad ka tervishoiukulude eest maksjad- valitsused, kindlustusfirmad, tööandjad. Kogu meditsiin muutub läbipaistavamaks. Kõiki neid võimalikke kasusid arvestades on selge, et iga tõsisem püüe tervishoiukulude kontrollimiseks ja tulemuste parandamiseks peab keskenduma info haldamisele ja analüüsimisele IT abil. Seega infotehnoloogiast tõusev kasu tervishoiule leiab iga päev aina vähem kahtlejaid. Viimasel paarikümnel aastal on korduvalt ennustatud IT põhjustatavat revolutsioonilist murrangut meditsiinis. Hinnatakse, et juba aastaks 2020 on tervishoiuvaldkonnast saanud maailma IT-tööstuse suurim tuluallikas. Seni on meditsiinisektor vaatamata väidetavalt suurimale infointensiivsusele (st info loomise ja tarbimise hulgale) olnud finants- või turismisektoriga suhteliselt aeglane digirevolutsiooniga kaasamineja. Kasutoovaid eeliseid peaks ju olema piisavalt, miks siis ikkagi Digilugu „ühte jalga lonkab“? Arstid kurdavad, et lahendus on kohmakas. Meeletult palju tuleb ühe haigusloo juures teha hiireklõpse. Hädas ollakse ka sellega, et arstidele nähtav digilugu koosneb praegu mitmesuguste dokumentide reast, mille sisu pealkirjadest ei selgu ning nende nägemiseks peab kõik need eraldi avama. Kindlasti on kõikides meditsiinipersonali vastuväidetes ka kindel kogus eneseõigustust, sest kahjuks on paratamtu reaalsus, et meditsiinisüsteem on väga spetsiifiline elutegevuse valdkond ning IT taustaga inimestel pole võimalik selle toimimise reaalset loogikat mõista. Vastupanu põhjustab kindlasti ka vanema põlvkonna meditsiinipersonali IT-alaste teadmiste halb tase ja õppimisvõime(tus). Selleks, et Digilugu ka praktikas ennast õigustaks, peaksid arstid olema ilmselgelt ise aktiivsed sinna infot saatma. Eesmärk „rohkem paremini kättesaadavat infot“ on mõttekas juhul, kui mõistetakse, et keegi peab selle sinna arusaadaval kujul sisestama ning kasutamiseks tuleb teha tööd. Kokkuvõtlikult- teiste kirjapandut soovitakse küll mugavalt lugeda kuid kuid info sisestamisega ei taheta vaeva näha. Oodatakse, et keegi tuleb ja teeb. Sama mõtteviis on väga levinud ka patsientide seas. Ollakse rahulolematud olukorras, kus arst ei näe uuringuid, mis on tehtud mitmetes erinevates raviasutustes, samas aga kardetakse paaniliselt delikaatse info sattumist mittevajalikesse kätesse. Kartus, et Digiloost näeb terviseandmeid mõne muu valdkonna arst, on inimlikust vaatenurgast arusaadav. Kuid samas ei tohiks me unustada, et arst on arst, olenemata tema erialast ning iga tohter on andnud vande patsiendi terviseandmete konfidentsiaalsuse hoidmiseks. Pahatahtlikud ja ebaeetilised meedikud saavad ka ilma Digiloota patsientide infot ebasoovitavatele isikutele jagada. Vahe on ainult selles, et digilugu fikseerib selle, kui keegi on põhjendamatult oma patsiendi või teise raviarsti hoolealuste terviseandmeid pärinud. Samas tekib kohe küsimus, kui usaldusväärseks me teisi e-süsteeme saame pidada. Julgen arvata, et digilooga seotud suurandmebaasi suurim turvarisk ei ole mitte IT-töötajad või andmete kopeerimine. Selle produktiivne läbitöötamine on lihtsalt niivõrd ajamahukas. Lisaks kardan, et reaalset meditsiinilist väärtust omava info leidmine üha kasvavas infohulgas ei saa olla tulu-kulusäästlik tegevus. Samas arvan, et kõigi osapooltel tuleks leida aega aruteludeks, mis on Digiloo eesmärgid, kuidas see mõjutab arsti-patsiendi suhteid, kuidas sisestatud infot saaks kiiresti ja mugavalt kasutada, mida tervise infosüsteem annab riigile ja inimestele, kui kallis on selle süsteemi ülevalpidamine. Praegu aga ei täida Digilugu ilmselgelt oma eesmärke. Tarvis oleks teha suurpuhastus ning võtta kasutusele reaalseid vajadusi arvestav vähem mahukas andmebaas.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Kukkusid arvestusel läbi. Kuidas edasi? Kaua on võimalik arvestust teha? Kellega kokkuleppida, et arvestust teha? Kuidas toimub järelarvestusele registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigieelarvelisel (RE) kohal? Palju maksab, kui oled riigieelarvevälisel (REV) kohal?

Vastus

Kui deklareeritud õppeaines on täidetud arvestusele pääsemise tingimused, saab vajadusel teha kuni 2 kordussooritust. Õigus korduvarvestuseks kehtib kuni ülejärgmise semestri punase joone päevani. Õppurist mitteolenevatel dokumentaalselt põhjendatud asjaoludel, on õppeprorektoril õigus oma korraldusega pikendada konkreetsele õppurile arvestuse sooritamise tähtaega sügissemestril kuni kevadsemestri esimese esimese poolsemestri eksamisessiooni lõpuni ja kevadsemestril sügissemestri alguspäevani. Kordusarvestuste ajakava avaldatakse ÕIS-s rubriigis „Minu asjad“ ja 2. korruse teadetetahvlil. Kordusarvestusele pääsemiseks on nõutav registreerumine õppeosakonnas, soovi korral saab end registreerida kordussooritusele ka e-posti teel, saates digitaalselt allkirjastatud avalduse õppekonsultandi (kaugõppurid rahvusvahelise- ja distantsõppe spetsialisti) e-posti aadressile. Registreeruma tulles tuleb kaasa võtta maksekviitung kordussoorituse eest tasumise kohta või saata see õppekonsultandi (kaugõppurid rahvusvahelise- ja distantsõppe spetsialisti) e-posti aaressile. Kordussooritusele on võimalik registreeruda kordussooritusest üle-järgmise tööpäeva lõpuni vastavalt õppeosakonna vastuvõtuaegadele. Mõjuvatel põhjustel (haigestumine, töölähetus vms.), tuleb 7 tööpäeva jooksul alates arvestuse toimumise päevast esitada tõend ja vabas vormis avaldus, millele on märgitud õppejõuga kooskõlastatud uue arvestuse sooritamise aeg. RE õppekohal õppivatel üliõpilastel on kordussooritused tasuta. REV õppekohal tuleb kordussoorituse korral tasuda 13 € EITSA kontole hilemalt üleeelmise tööpäeva lõpuks arvestatuna arvestuse toimumise päevast.

Küsimus3

Sul on olemas varasem töökogemus, mida sa tahad kasutada õppeainete arvestamisel (VÕTA). Millised on tegevused? Millised on tähtajad?

Vastus

Selleks, et varasemaid õpinguid/töökogemust arvestataks algava semestri sooritus(t)ena, tuleb esitada vastavad dokumendid (taotlus ja vastav lisa, eelmise õppeasutuse lõppdokumendid või väljavõte õpisooritustest, ainekirjeldused varem läbitud õpingute kohta, täienduskoolituse arvestamise taotlemisel täienduskoolituse tunnistused/sertifikaadid/programmid, töökogemuse arvestuse taotlemisel töökogemuse olemasolu ja olemust kirjeldavad dokumendid, maksekviitung taotluse menetlustasu maksmise kohta) õppeosakonda hiljemalt 10-ndal tööpäeval enne semestri punase joone päeva. Taotluse menetlustasu on 13 €, millele lisandub ainepunktitasu 5 € 1 EAP kohta. Taotluse läbivaatamine ja hindamine on tasuta juhul, kui taotletakse IT Kolledžis varem sooritatud õppeainete arvestamist, samuti juhul kui tudeng on eelnevalt IT Kolledžis kokku leppinud õpingute sooritamise teises kõrgkoolis (näiteks Erasmus vahetus jm. lepingulised suhted). Ületoodavaid õppeaineid ei ole vaja semestri õpingukavas deklareerida.