User:Toja

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Tarmo Oja, DK13
Esitamise kuupäev: 01. november 2013

Essee

Quo vadis, infotehnoloogia ja inimesed

Viimased aasta(kümne)d on näidanud et maailm on IT ja sellega kaasnevate meetodite ning mõtteviiside jaoks kitsaks jäänud. Kõige teravamalt ja pea-aegu igaüht puudutavalt on see näha õigusalases vaates – autoriõigused, litsentsid, patendid, privaatsuse küsimusted, piraatluse mõiste ja temaatika jne. Lisaks uutes nüanssides, mis uued tehnoloogiad meie ette panevad. Kellele kuulub AI poolt avalikus veebis oleva põhjal väljatöötatud uus algoritm? AI'le? AI loojale? AI'd jooksutavale arvutile? Elektritootjale, kes paneb elektronid vajalikus ulatuses võnkuma? Kes vastutab kui Google self-drive auto põhjustab õnnetuse? Vähemalt püssitootjaid ei kaevata enam kohtusse mõrvade eest, mis on nende toodetud relvadega sooritatud. Kuid ma pole kindel, et Suur G pääseb sellistest kohtuskäikudest, kui mõni jama peaks juhtuma sellise autoga. Kas ühiskond, seadusloojad jt osapooled on mõistlikuks (mitte 1 lobigrupi huvide kohaseks) ja innovatsiooni mitte-takistavaks kokkuleppeks valmis?

Samas nõuab ka infotehnoloogia ja informatsiooni (ühend)valdkond ise üha suuremaid muutusi mõtteviisides. Tarkvara loomine ja innovatsiooni kõlbuliku toote tegemine pole pelgalt nõuete valamine koodiks. See ei ole tehasetöö, mille juures ei pea mõtlema või piisab pelgalt mehhaanika selgeks õppimisest. Pigem võrdleksin seda kirjaniku või helilooja tööga, kus uus asi sünnib tunnetusest milline on maailm pärast teose loomist. Mida looja tahab sellega mõjutada või kuidas inimesi tundma panna. Ettepoole kerkib nö pehme väärtus. Üsna ilmekas on näide Facebook ja tema eelkäijate edulugu. Sotsiaalmeedia rakendustega tabati ära inimese mõned põhiolemuse elemendid – suhtlemine, uudishimu, edevus.

Eelpooltoodut täiendades tahan rõhutada, et ka mehhaanika on oluline. Mis kasu on silmipimestavast vaatest mõnele kitsale valdkonnale, kui seda ei osata vähemalt kirja panna ja asjakohaselt seletada või veel parem probleemistikku süstemaatiliselt vaadelda ja tükkideks harutada. Neid oskuseid ei saada enamasti emapiimast. Selleks on tarvis kogemusi Ja tegijaks saab tehes (harjutades saab harjutajaks …). Kasutades ära kirjaniku võrdlust – kirjanik alustab oma karjääri tavaliselt teiste poolt kirjutatud lugude lugemisest, oskab kirjutada, omandab õigekirja ja hakkab ise lugusid kirja panema. Ilma järk-järgulise kasvamiseta ei saa loota säravat tulemust.

Minu arvates tänane Eesti haridussüsteem ei toeta inimloomusele loogilist ja loomulikku õppimismeetodit – kogemustest õppimist. Populaarsemalt öeldes probleemõpet. Inimese ees on mingi probleem ja ta leiab sellele lahenduse. Proovides, eksides ja katsedades, kuid selliselt oma oskusi ja omandatud tehnikaid kinnistades. Õppesüsteemi mure ei peaks olema küsimus kuidas fakte paremini pähe taguda vaid kuidas leida huvitavaid probleeme, kuidas erinevaid aineid siduda. Ideaalis võiks ainetunnid kui sellised kaotada oma osa õppekavas. Kuiv valemi närimine või ühe tööriista imetlemine ilma seda kasutamata on kahjuks valdav. Osalesin 1.5 aastat tagasi Udacity keskkonnas e-kursusel pealkirjaga 'Artificial Intelligence for Robotics'. Põhimõtteliselt on tegu lihtsustatud robot-auto jaoks tarviliku baas-tarkvara loomise kursusega. Mida see mulle andis? Peale programeerimismehhaanika õppimisele ja harjutamisele hindan ma selles kursuses just neid osi, mis õpetasid ja panid mind kasutama matemaatikat, mille seoseid ja vajadust pole mulle suutnud selgitada ei gümnaasium ega ülikoolide teoreetilised matemaatika ained. Kuivas õppes jääb lihtsalt eluline seos tekkimata. Ei pea vist selgitama, kuidas see seondub IT ja informatsiooni valdkonnaga.Senikaua kuni koolisüsteem ja tööandjad nõuavad ja eelisarendavad ainult mehhaanilisi oskusi ei saa tekkida arengut järgmisele tasemele. Tasemele kus elu, teadmised, oskused on üksteisest sõltuvad ja üksteist toetavad ja arendavad.

Süsteemse lähenemise vaatega jõuan järgmise elulise seose juurde. Hiljuti arutasin mõne arendaja ja IT-juhiga, mis teeb IT-inimesest hea IT inimese. Üks järeldusi milleni jõudsime oli et võtmeks pole pelgalt kohusetundlik ülesannete täitmine (släng: task-monkey) ega oskus Googlet kasutada (kuigi ka sellest on mõnel puhul puudu :)) vaid oskus kujutada ette andmete voogu ning seda töötlevaid osiseid. Kui on arusaamine voost (pole vahet kas suurel tasandil või kitsamalt oma vastustusala komponendi piires) on igasugune probleemide lahendamine suurusjärgu või paari võrra lihtsam. Seda kahel põhjusel – inimene saab aru mida talt tööülesandega oodatakse ja ta oskab hinnata kas süsteem töötab õieti või kust võimalikku viga otsida. Samuti suudab ta enamasti vältida kulukaid ümbertegemist nõudvaid vigu, st suudab arvestada ka mitte-funktsionaalseid või turvalisusest tulenevaid nõudeid.

IT ja informatsiooni nälg ja olemus on muutmas ka ühiskonda ja selle arusaamist mis on minu ja mis meie. Just ilmus uudis USA riigisekretäri tunnitusega [1] et NSA tegevus on läinud liiga kaugele. Esmapilgul on ju kõik hästi – USA ju tunnistab tipptasemel oma liigset uudishimu. Kuid siis tõmbas mu tähelepanu üks lause: “There is an effort to try to gather information, yes, in same cases inappropriately, and the president is now doing a thorough review, in order that nobody will have a sense of abuse”. Hästi kaval sõnakasutus – sense of abuse. Hr poliitik ei räägi mitte kuritarvituse lõpetamisest vaid suhtelisest tunnetusest. See paraku tähendab minu jaoks seda, et ei piirata mitte informatsiooni kogumist vaid see seadustatakse ja lobistatakse nii kaugele et kõik peavad seda normaalseks. Paljudel inimestel polegi midagi selle vastu et riik teab tema kohta kus ka käis või mida sõi. Küsimused hakkavad tekkima siis kui selliselt varjatult kogunenud andmeid ühel päeval tema vastu kasutatakse või kasutatakse ära erafirmade poolt tema enda käitumise mõjutamiseks. Kuigi – kui reklaamiandja teab et mulle meeldib ainult jalgpall ja mitte autosport ning seetõttu jätab mu postkasti, telefoni ja arvutiekraani autoralli MM piletitemüügi reklaamist puhtaks – kas minu jaoks risu vähenemine polegi hea?

Kokkuvõtteks jäävad siiski paljud otsad lahti – informatsiooni töötlemise ja selleks kasutatava tehnoloogia ning arusaamised on pidevas ja väga kiires aregus. Me saame end ettevalmistada piiratud ressurssidega ja piiratud tuleviku vaatega, kuid me peame võtma sellest maksimumi ja seda tegema targalt.

[1] http://www.theguardian.com/world/2013/oct/31/john-kerry-some-surveillance-gone-too-far

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus B

Kukkusid arvestusel läbi. Kaua on võimalik arvestust järele teha? Kellega kokkuleppida, et järelarvestust teha? Kuidas toimub järelarvestusele registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohalkohal? Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal kohal?

Vastus

Kordusarvestust saab sooritada ülejärgmise semestri punase joone päevani. Kordusarvestuse tähtajad ja tingimused määrab õppejõud. Registreeruda tuleb kordusarvestusele ÕIS'is, akadeemilisel puhkusel olles õppeosakonnas vähemalt 2 päeva enne sooritust. Omafinantseeritaval kohal õppivale tudengile maksab sooritus 20€, riigieelarvelisel kohal õppijale tasuta.

Viited: Õppekorraldus eeskiri, Rektori käskkiri 3A-1/13-105

Küsimus 2

Mis on need tegevused, mis tuleb teha enne punase joone päeva? Panna kirja vähemalt neli (4) võimalikku tegevust. Eksamil on saadud positiivne hinne, kuid on soov seda hinnet parandada. Mitu korda on võimalik hinnet parandada ja milline hinne läheb akadeemisele õiendile lõpetamisel?

Vastus

Punase joone päev:

 * deklareerida semestri õppekava
 * lahendama järeleksamid ja -arvestused 
 * vajadusel esitama akadeemilisele puhkusele siirdumise avalduse
 * akadeemiliste liikumiste avalduste tähtaeg

Positiivset hinnet on võimalik parandada 2 korda, õiendisse läheb parim tulemus.

Arvutus

X=24 Y=22 Puudyu jääb esimesel semest