User:Lrikanso

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Esitamise kuupäev:

Essee

Aine õpingukorraldus ja erialatutvustus on üks omapärane aine. Kohe alguses, kui sain teada, et selline aine mu tunniplaanis sisaldub, olin väga positiivselt üllatunud, et IT Kolledž näeb nii suurt vaeva esmakursuslaste informeerimiseks nii õppekorralduslike kui eriala tulevikuväljavaadet puudutavate aspektidega. Olen ise juba ühe ülikoolihariduse lõpetanud ning seal küll sellist, võiks öelda lausa, et poputavat ja kuldsel kandikul info ettekandmist ei olnud. Üllatav, aga väga geniaalne viis üliõpilased kohe ülikoolielu ning eriala puudutavaga kurssi viia – teha selle kohta eraldi aine, kutsuda IT Kolledži lõpetanud rääkima, ja anda selle eest veel EAP-sid ka. Väga kiiduväärt ning näitab väga head info leviku korraldamist infotehnoloogiaga tegelevas kõrgkoolis.

Esimeses loengus õppekorralduse ja sisekorra kohta mulle väga palju uut infot ei olnud, kuna olen eelnevalt ülikoolis juba õppinud. Hea oli siiski kuulda selgitusi kõrgharidusreformist tuleneva uue ülikoolisüsteemi kohta ning saada esimesed viited, kust ja kuidas probleemide korral abi leida. Kohe jäi silma kõigi esinejate poolt väga üliõpilassõbralik suhtumine ning julgustamine tudengeid alati abi küsima, mis koos juba mainitud väga põhjaliku infojagamisega minu jaoks IT Kolledžisse tuleku kohe algusest peale sellise sooja sõbraliku tundega seostas.

Teine asi, mis kohe semestri alguses nii antud aine avaloengus Inga Vau poolt, kui ka mõningate hiljem esinenute poolt kõlama jäi, oli just lause, et „Te olete teinud õige valiku“. Mind puudutas see lause iga kord justkui eriti sügavalt, kuna ise tulin IT-d õppima alles peale esimest valikut ning võttes IT-d töömaastikul seekord kindlama variandi peale minekuna. Tore oli kuulda, et praktiliselt kõik seda sama arvavad – isegi president Ilves, kes ütles oma IT Kolledžis peetud avaloengus samuti, et iga töövaldkonna tulevik on digitaalne ja IT-d oskavaid inimesi on kõikjal tarvis.

See sama minu jaoks oluline punkt, et tööturul tõepoolest on IT-d õppinud väga hinnatud, nii naised kui mehed, tuli hästi välja kahe meile esinenud IT-s tegutseva naise ettekannetest. Kõigepealt Janika Liivi ettekandest, kus ta ütles, et juba oma esimese töökoha valikul (kuhu minnes ta otse ütles, et ega ta eriti midagi veel ei oska, aga töötahe on suur), tekkis kahel firmal isegi konkurents tema kui töötaja pärast. Ta sai lausa valida, kes kõrgema palga pakub. Sama tuli välja ka Carolyn Fischeri loengust, kus ta rääkis, kuidas kui talle oma esimese töökoha palk enam ei sobinud, siis ta vahetas töökohta ning sai ka kohe poole suurema palga peale. Kellele ei oleks siis oluline suuta end majanduslikult kindlustada ning kuna on üldiselt teada, et naistel on keskmiselt madalam palk, kui meestel – nn palgalõhe, siis oli IT-d oskavate inimeste priviligeeritus tööturul kindlasti osa, mis minule meelde jäi.

Ühest küljest on muidugi tore, et IT töövaldkond pakub palju töökohti ja head palka, aga teisest küljest tuleks vaadata asja ka tööandja poolelt. J. F. Kennedy kõnest kuulsaks saanud tsitaadi, „Ära küsi, mida riik saab teha sinu heaks, küsi, mida sina saad teha riigi heaks“, saab sõnastada ka nii, et ära küsi, mida tööandja saab teha sinu heaks, vaid küsi, mida sina saad teha tööandja heaks. Paljudes ettekannetes oligi üheks läbivaks teemaks just, millist töötajat tööandja otsib? Kõige eredamalt jäi meelde sellel teemal kõnelnud Elar Langi öeldu, mis tegelikult läks hästi kokku ka Janika Liivi esimese töökoha looga, et tööandja ei otsi mitte lihtsalt oskusi (mida algajatel programmeerijatel ju kohe ei olegi), vaid suhtumist – tahet õppida, tahet vaeva näha ja tööd teha. Samal seisukohal oli ka Margus Ernits, kes juba semestri alguses peetud loengus tõi välja, et sära silmis, mõtlemisvõime ja koostöö on need, mida tööandja vaatab. Nii Elar kui ka Carolyn rõhutasid ka põhjalikkust. Carolyn Fischeri puhul näiteks, kui ta Skype’i tööle kandideeris, sai määravaks see, kui palju ta oli vaeva näinud ülesandega, mis talle kandideerimisel anti. Praktiliselt kõik kõnelejad, kes teemat puudutasid, olid ühisel meelel, et tööandja tahab näha motiveeritust, mitte ainult kuivi teadmisi või puhtalt oskusi ilma vajaliku suhtumiseta. See on väga kasulik info ning annab perspektiivi – sa ei õpi siin niisama ilu pärast („Kas tulid siia, sest ema käskis?“, nagu küsis Elar), vaid kõik, mis sa teed, näitab su suhtumist ja on baasiks su tulevikule.

Töömaailmast rääkides peaks eraldi mainima kindlasti ka Andres Septeri loengut. Tema jäi mulle meelde tegelikult ainukese sellise down to earth kriitilisusega IT valdkonna suhtes. Ta tõi loengus süstemaatiliselt välja valukohti, bürokraatiat, negatiivseid kogemusi. Samas rääkis ta ka väga praktiliselt ja konkreetselt, näiteks jäi mulle meelde järgnev:

• kui tahad laiselda, aga igavat tööd teha, siis mine suurde firmasse
• kui tahad vähe raha saada ja samas selle eest pead kõike tegema (ka kohvimasinaid parandama), mine väiksesse firmasse
• kui tahad päriselt midagi lahedat teha, mine startup’i.

Muidugi eks see pool-irooniaga oli, aga siiski tõi ta ainukesena välja tõsiselt suuremad valukohad, mida minu arvates annaks meil kõigil tulevastel IT-s tegutsevatel inimestel ka tegelikult parandada.

Võib-olla jääb töömaailm just alles sisseastunutele veel kaugemaks teemaks (kuigi arvestades nõudlust IT spetsialistide järele, siis ilmselt mitte kauaks), aga see-eest oli teine läbiv teema, mis ka paljude ettekande teinute jutust suuremal või vähemal määral läbi käis, õppimine ülikoolis ja õpimotivatsioon. Margus Ernits rääkis sellel teemal kohe aine teises loengus, avades teema väga mitme külje alt. Mulle jäi meelde just see ring, kuidas ühest küljest, kui õppejõud annab ainet huvitavalt, on ka õpilased rohkem motiveeritud ja teevad säravate silmadega asju kaasa; teisest küljest lasub vastutus ka õpilastel endal, kuna õppejõud on motiveeritud ainet huvitavalt andma, kui ta näeb säravate silmadega huvitunud tudengeid, kes teevad kaasa. Elar Langilt sai hiljem ka igava õppejõu probleemile väga konkreetse lahenduse – tee endale selgeks, mis aine mõte on ja õpi see ise selgeks, ning teine praktiline nõuanne, et istu esiritta.

Margus tõi välja veel ühe väga läbinägeliku punkti inimpsühholoogiast, mis võiks olla just kõigile neile eriti oluline, kes tulid IT-d õppima ilma eelneva suurema kogemuse või aimduseta selle sisust – et just millegi kohta rohkem uurides ja õppides, selle kallal töötades, tuleb kaasa ka sisemine motivatsioon sellega tegelda, mitte tingimata ainult teistpidi. Heaks näiteks Marguse öeldule oli tegelikult Janika Liiv ise, kes kiirgas kirest ja huvist oma ala vastu, tegi väga palju vabatahtlikke lisaprojekte (kõik ta Ruby jt naissoo IT-sse meelitamise projektid), aga samas rääkis, kuidas IT-d õppima jõudis ta väga juhuslikult, lihtsalt sest ta sai sisse ja klassivennad ka läksid IT Kolledžisse. Tema tõestaski elava näitena, et kõigepealt hakka millegagi tegelema, küll siis tuleb ka huvi järele.

Kaks loengut, mida ma veel puudutanud ei ole, olid Margus Ernitsa robootikaklubi teemaline ning Kristjan Karmo testimiseteemaline loeng. Kristjani puhul meeldis mulle, et ta slaididel oli väga palju kasse... Slaidid olid tal üldse head ja huvitavalt üles ehitatud, aga loengu sisu osas rääkis ta rohkem asjalikku juttu testimisest, mitte nii väga palju isiklikust elust ja arvamustest. Minu jaoks aga olid kõige huvitavamad pigem just need loengud, kus esineja rääkis oma isiklikest kogemustest, esimestest töökohtadest, oma (ülikooli)elust saadud õppetundidest ja tähelepanekutest. Seetõttu viimatimainitud loengud minus eriti arvamusi ja mõtteid ei tekitanud, aga olid muidugi ikkagi aines omal kohal, andes ülevaate vastavalt siis IT Kolledžis toimuvatest arendavatest vaba aja veetmise võimalustest ning testimise olulisusest ja hinnast maailmale.

Õpingukorraldus ja erialatutvustus oli selline aine, mis osalenutele veel pikaks ajaks eredad mälestused jätab. Iga esineja ütles midagi, mida tasus kõrva taha panna või mis mõtlema pani, ning väga oluline osa selle aine juures oli kindlasti ka selle kõige kokkuvõtlikult essees esitamine, mis aitas kuulatut kirja panemise läbi rohkem mõtestada ja ka paremini meelde jätta. Huvitav oli tähele panna, kuidas mõned nõuanded kordusid esinejast esinejasse, mis näitasid nende olulisust (nagu näiteks motivatsioon, ja ka suhtlemisoskus). Samas võis eri esinejatel olla täiesti oma nurga alt arvamus sama asja kohta (nagu näiteks Carolyn, kes erinevalt Janikast ei leidnud, et IT-s naistega probleem oleks), nagu inimestel elus ikka. Igatahes on see aine üks vähestest, mis annab suurema pildi IT-s toimuvast ning on seega sisseastujatele asendamatu väärtusega.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi. Kaua on võimalik eksamit järele teha? Kellega kokku leppida, et järeleksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohal? Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal?

Vastus: Eksamit on aega järele teha kahe semestri jooksul pärast aine õpetamissemestri lõppu. Kokku tuleks leppida vastava aine õppejõu endaga ning korduseksamite tähtajad määrab õppejõud kooskõlas õppeosakonna ajakavaga. Järeleksamile registreerumine toimub ikka ÕIS-is ning seda vähemalt 2 päeva enne järeleksami toimumist. RF õppekohal on järeleksamite sooritamine tasuta, OF kohal on järeleksam aga tasuline - selle hind kehtestatakse rektori käskkirjaga ja arve kuvatakse ÕIS-is.

Küsimus 3

Millised võimalused on minna akadeemilisele puhkusele esimesel õppeaastal? Mis tegevused tuleb selleks teha? Kui pikk on maksimaalne puhkuse aeg? Kuidas toimub puhkuse lõpetamine? Kas puhkuse ajal saab deklareerida õppeaineid? Kas saab teha järele eksameid ja arvestusi?

Vastus: Esimesel õppeaastal omal soovil akadeemilisele puhkusele minna ei saa, küll aga saab seda teha järgnevatel juhtudel:

• tervislikel põhjustel (kuni 2 aastaks), selleks peab olema arstitõend
• aja- või asendusteenistuse läbimiseks (kuni 1 aastaks), selleks peab olema sõjaväekutse
• lapse hooldamiseks (kuni laps saab 3-aastaseks), selleks on vaja lapse sünnitõendit.

Omal soovil (ehk muudel põhjustel) võib akadeemilisele minna alates 2. õppeaastast ning seda kas üheks semestriks või kaheks semestriks (ehk maksimaalselt üheks õppeaastaks).

Akadeemilisele minekuks tuleb esitada avaldus rektorile ning samamoodi tuleb esitada avaldus, kui soovitakse akadeemilist lõpetada. Üldiselt akadeemilise puhkuse ajal aineid deklareerida ehk õppida ei saa. Õppida saab akadeemilise ajal ainult erijuhtudel: kui sa oled puudega isik, kui sul on alla 3-aastane laps või puudega laps, või kui sa oled akadeemilisel puhkusel ajateenistuse tõttu. Akadeemilise puhkuse ajal saab teha järgi eksameid ja arvestusi ainetele, mis olid sul deklareeritud juba enne akadeemilisele minekut. Selleks peab esitama avalduse õppeosakonda.

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas 27 EAPd ja teise semestri lõpuks 23 EAPd? Kui suur on teile esitatav arve?

Vastus: Igas semestris tuleb koguda vähemalt 27 EAPd, aastas kokku 54EAPd, sellest puudujäävate ainepunktide eest tuleb maksa 50€ 1 EAP kohta. Seega esimese semestri lõpust ei jäänud ainepunkte puudu, teise lõpust (ehk aasta kokkuvõtteks) jäi 4 punkti puudu, esitatav arve on 4x50=200€.