User:Ekask

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Elen Käsk
Esitamise kuupäev: 7. november 2014

Essee

Õpingukorralduse ja erialatutvustuse aine loengutes käis igakord erinev inimene rääkimas enda kogemusest, kuidas ta sattus it peale, kuidas ta sattus IT Kolledzisse ning mis alal nad hetkel töötavad. Oli neid, kelle puhul oli tegu juhusega ja neid, kellel kutsumus juba maast-madalast. Igaüks andis ka ülevaate valdkonnast, kus ta töötab või töötanud on – kool oli kutsunud esinema nii süsteemiadministraatori, testija, programmeerija - ja minu jaoks oli see väga huvitav ja hariv. Sain targemaks paljude teemade osas, millga olen varasemalt kokku puutunud, aga ei ole lõpuni aru saanud, millega täpsemalt tegu.

Kursus algas eriala ja kooli tutvustava loenguga , kus põhilise ettekande tegid I. Vau ja M. Ernits. Loengus anti põhjalik ülevaade kooli struktuurist, õppeinfosüsteemist, õppevahenditest, haridusreformist. Mingi info olin omandanud juba varasemalt, vaadates sisseastujate infoloengut ning uurides õppekorralduse eeskirja, aga oli ka uut infot kooli elust ja olust - alustades sellega, mitu operatsioonisüsteemi on igal arvutil, kuni selleni, kuidas käituda, kui ei saa arvet õigeks ajaks tasuda. Uudis oli ka see, et kool ei saada eramailile kirju, vaid tuleb jälgida või ümbersuunata oma kooliemail, kui ei taha, et midagi olulist saamata jääks. Samas loengus andis kvaliteedijuht M. Varendi ülevaate võimalikest stipendiumitest ja räägiti põhjalikult ka tagasiside andmisest. Oli meeldiv kuulda, et tagasisidega tehakse ka reaalselt midagi, seda rõhutas ka viimases loengus E. Lang, mitte lihtsalt ei koguta oma lõbuks. See pani mindki mõtlema, et kui aeg kätte jõuab, siis kindlasti proovin oma panuse anda.

Teine M. Ernitsa loeng oli juba täpsemalt õppimisest ja motivatsioonist ja mida tohib/mida ei tohi. Kuna tegu ei ole minu esimese kõrgharidusega, siis midagi uut otseselt ei olnud. Samas ma ei ole kunagi mõistnud, milleks minna edasi õppima, kui tegelikult õppida ei viitsi, teema ei huvita ja pigem loodad spikerdamisele või kellegi teise abile. Usun, et kaugõppesse keegi enam nö enda aega raiskama ei tule ja kui asja vastu siiras huvi puudub, siis pigem loobutakse, kui et hakatakse petma. Loengus rõhutati, et ei tohiks midagi lihtsalt läbi teha - selles aines saad küll läbi, aga järgmine semester on uus aine, kus on vaja sama aine alustõdesid. Tunnen seda juba praegu Javaga, et tuleb ilmtingimata selgeks saada, kuna hiljem vaevalt teiste programmeerimiskeeltega kergemaks läheb. Loengust sain ka kavala nipi, millele ma ise varem ei ole mõelnud, aga mida ehk õpin kasutama – mindmappimine.

Kolmas loeng oli M. Ernitsa loeng robootikast ja häkkimisest . Minu jaoks sai kohe loengu alguses üks müüt murtud, mina nimelt olin üks nendest inimestest, kes arvas, et häkkimine on konkreetselt arvutitesse sissemurdmine. Aga see on hoopis crackimine. Googeldasin ka terminit “häkkimine” ja vähemalt eesti keeles ma ei leidnud ühtki artiklit, kus seletataks ära, mis asi häkkimine tegelikult on, niiet pole siis ime, et massid valesti arvavad. Anti põhjalik ülevaade robootikast ja koolis toimuvast robootika klubist ning erinevatest koostööprojektidest, nt EKA’ga ja projektist TrummKass.

Minu jaoks kõie huvitavam loeng selles mõttes, et sain end isikuga kohati samastada, oli J. Liiv’a loeng programmeerimisest , kus ta rääkis oma loo IT Kolledzisse jõudmisest ja et alguses omas 0 ettekujutust. Erinevalt temast oli mul kindel soov just IT Kolledzisse tulla, aga samastuda saan end selles osas, et mul puudub ka it-alane kogemus ja eelnev teadmine programmeerimisest. Vaadates/kuulates teda, andis lootust, et kõik on võimalik, ei peagi olema alates laisteaiast programmeerimisega tegelenud. Tema loeng pani ka mõtlema, et võibolla tuleks ühineda TechSistersi või mõne muu grupiga, kus osalemine ilmselgelt kahjuks ei tuleks. Antud loengus sain päris mitu uut asja teada või pildi selgemaks: näiteks ei olnud varem midagi kuulnud programmeerimiskeelest Ruby ning tema Bentoboxi harjutusega said mõningad mõisted paremini selgemaks ja arusaadavamaks.

Kõige vähem huvitavam esineja ja teema oli minu jaoks C. Ficheri loeng , kus ta andis ülevaate süsteemiadministraatori tööst ja elust. Ma isegi ei oska öelda, miks see loeng kõige vähem huvitava mulje jättis, võibolla sellepärast, et esineja rääkis vaikselt ja pigem igavalt. Selle loenguga sain kinnitust, et olen teinud õige valiku, valides süsteemi arenduse eriala.

Testimisest ja tarkvarast rääkis meile K. Karmo . Loengus lükkas ta ümber testimise müüdid, kuigi pean tunnistama, et olen isegi olnud arvamusel, et testimine on igav ja nüri. Võibolla sellepärast, et minul on olnud kokkupuude dünaamilise testimisega ja kuna olin ise ka antud süsteemi äripoole vastutaja, siis oli minu jaoks lõpuks tegu väga nüri tegevusega. Loeng andis ka hea ülevaate testimise teooriast ning kui keegi veel kahtles, miks on vaja tarkvara testida, siis K. Karmo poolt toodud huvitavad näiteid suutsid meid kõiki testimise vajalikkuses veenda. Igasugune näidete toomine teeb minu jaoks loengud huvitavaks ja teooria kergemini hoomatavamaks.

Kõige huvitavam ja emotsionaalsem esitus oli A. Septeril , kes rääkis it-tööturust. Kui siiamaani eelkõnelejad olid kiitnud, kui hea on töötada it-alal ja mis hüvesid mingi ettevõte pakub jms, siis A. Septer tõmbas konkreetselt vee peale. Huvitav oli kuulata, kuna esineja oli siiras ja rääkis nii, kuidas tema arust asjad on. Nt riigisektoris töötamine ei ole mulle kunagi ihaldusväärsena tundunud, aga tema oma näitega kindlasti ka ei suurendanud seda soovi. Hea tähelepanek oli see, et ei tasu spetsialiseeruda liiga spetsiifilisele erialale, kuna eesti on liiga väike ja mõnel alal ongi ruumi ainult 2-3 spetsialistile. Soovitas panustada kõikidesse ainetesse, kuna mida suurema silmaringi koolist/tööturult saad, seda parem, kuna spetsiifilisi oskusi on võimalik niikuinii ettevõtte spetsiifikast lähtuvalt õppida. Kõige lihtsam pidi olema töötada tugiinfral, kuna see on üldjuhul ettevõtetes ühesugune ja ühest ettevõttest teise liikudes midagi uut õppima ei pea. Tema esinemine oli suhteliselt kriitiline ja aus. Tema soovitas töötamiseks start-up'e ja omast kogemusest võin öelda, et tema märkused suur- ja väikeettevõtte kohta ei olnudki nii valed - suures on alati keegi, kes töö ära teeb ja väikeses jällegi peavad kõik oskama kõike ning pigem tehakse tagant järgi, kui ennetavalt. Suhtus kriitiliselt ettevõtete poolt pakutud hüvedesse ja kui mõelda, tuleb nõustuda tema väitega, et kui su netopalk on 3000, siis sind ei huvita ettevõtte poolt pakutud massaaz ja sportimisvõimalused.

Viimases loengus rääkis E. Lang õppemotivatsioonist ja veebirakenduste turvalisusest . Huvitav oli kuulata, et inimene sattus kooli juhuse tahtel ja lõpetas cum laudega. Hea näide, et kõik on võimalik. Ei ole ise varem niimoodi mõelnud, aga see, milline on meie suhtumine õppetöösse, grupitöödesse ja kaaslastesse, see liigub meiega kaasa ka tööturule.

Isiklikult arvan, et tudengitel on huvitav kuulata loenguid elust enesest ja reaalsete näidetega ning teinekord õpid sellises loengus rohkem, kui kuivas teoorialoengus. Kõik kõnelejad olid endised IT Kolledzi tudengid ning hea oli saada kinnitust, et olen teinud kooli osas õige valiku - õpilased omandavad piisavalt praktilisi oskuski ja teadmisi, et ka reaalselt midagi korda saata.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi. Kaua on võimalik eksamit järele teha? Kellega kokkuleppida, et järeleksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohalkohal? Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal kohal?

Vastus

Eksamit on võimalik järgi teha 2 semestri jooksul pärast aine õpetamissemestri lõppu ja võimalik on teha 2 kordussooritust. Järeleksam tuleb kokku leppida vastava aine õppejõuga. Järeleksamile registreerimine on läbi ÕIS keskkonna kohustuslik nii OF kui RF õppekohal õppijale. Korduseksamid ja -arvestused on OF õppekohal õppijale tasulised – tasu suurus kehtestatakse rektori käskkirjaga ja KKK andmetel on tasu suuruseks 20 EUR’i eksam. RF õppekohal õppijale on kordueksam tasuta. Registreerimise ja kordussoorituse vahele peab jääma vähemalt 2 tööpäeva.

Küsimus 5

Millised eeldused peavad olema täidetud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks ja millest sõltub toetuse suurus? Mida peab toetuse saamiseks tegema? (Vastake kokkuvõtlikult) Mis on minimaalne ainepunkide arv semestris õppetoetuse saamiseks?

Vastus

Üliõpilasel (alates sisseastumine 2013/14) on õigus saada vajaduspõhist õppetoetust, kui ta on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel, õpib täiskoormusega esimesel semestril või on algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel semestritel täiskoormusega õppes püsimise nõude - vähemalt 45 EAP'd aastas ning keskmine sissetulek kuus ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära. Üliõpilane esitab vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks taotluse riigiportaalis www.eesti.ee viieks õppekuuks kaks korda õppeaastas – septembris ja veebruaris.

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas X EAPd ja teise semestri lõpuks Y EAPd? Kui suur on teile esitatav arve? X ja Y väärtused võtke allpool olevast tabelist selliselt, et X väärtus on teie üliõpilaskoodi eelviimane number ja Y üliõpilaskoodi viimane number.

Vastus

• Esimene semester: 19 EAP’d
• Teine semester: 27 EAP’d
• Vastus: Aasta lõpuks tuleb hüvitada 8 EAP ulatuses õppekulusid.

Ühe EAP hind on 50 EUR'i ja arve suurus on 8 x 50 = 400 EUR.