User:Rrenter

Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Ruth Renter

Esitamise kuupäev: 15. oktoober 2016

Essee

Esimesest sissejuhatavast loengust sain kätte IT Kolledži rektori Peeter Lorentsi õnnitluse – ma tõesti olen otsustanud ellu jääda. Tal on õigus. Ajutegevust tuleb treenida, et aju töötaks. Arvestades IT-maailma kiiret arengut Eestis, hakkas minule isiklikult mingil hetkel tunduma, et kui ma end just IT-alaselt ei täienda, jään ma eluvõõraks. Tallinna Tehnikaülikooli haldusjuhtimise magister hakkas iganenuna tunduma. Loomulikult õpin ma endale. Mina olen seda teinud muidugi alati. Aga mul oli rõõm tõdeda, et minusuguseid on kaugõppe õpilaste näol veel.

Nagu kord ja kohus, vaatasin soovitatud videod ilusti läbi. See oli ilus teekond, mis aitas mul kokkuvõttes paremini mõista iseend hetkel ja praegu nende otsuste osas, mis ma hiljaaegu langetasin. Olgu öeldud, et lahkumisavaldus sai sisse viidud riigiametisse (Statistikaamet), kus sai muude ametite kõrvalt oldud juba peaaegu 10 aastat. Ring sai täis. Nüüd on esialgu uus ametikoht olemas ettevõttes, millel ei ole isegi veel kodulehekülge. Uus ja huvitav on mul kidlasti. Loodetavasti jätkub aega ja jaksu ka koolis käia.

Esimene loeng Andres Kütilt oli ilus tagasivaade ka mu enda minevikule. Tuli meelde aeg, kui keskkoolis oli lauatelefon klassist vaid kahel õpilasel ja telefonikõnesid tuli tegmas käia telefoniputkas. Analoogselt Andres Kütile tuli meelde see arvuti, mis meil natuke hiljem kodus oli ja mille ekraani nägi vaid siis, kui sa toas kardinad ette tõmbasid – selline suur undav kast, mille taga istumine samas oli konkurents õe ja vennaga. Aga ikkagi arvuti! Mis mulle Andres Küti jutust samamoodi meeldis oli see, et ta ütles, et keskkoolis oli ta harjunud mitteõppimisega. Lõpetasin samaoodi keskkooli kuldmedaliga. Aga kolm viimast klassi olid minu jaoks tohutu võitlus unega. Mul ei olnud midagi juurde õppida. Üllatusmoment tekkis ülikoolis, kus esialgu lasin endale kahtesid panna ja siis õppisin uuesti õppima. Minu lugupidamine muidugi Andres Kütile tema IT-teadmiste osas. Minul on need väikesed.

Kristeli ja Marko elu andis võimaluse uhkust tunda Eesti inimeste üle, kes IT-valdkonnas nullist alustanuna nii palju ära teinud on. Viisin ka oma paberid suhteliselt sõna pärast „arendus“ just arenduse ja mitte administreerimise erialale sisse. Sest ma tahan näha arengut ja liikumist. Eks ka enda tihtipeale teisitimõtlemist arvestades. Eesti edukatest startupidest olen kuulnud ja neisse isegi tööle kandideerinud. Nüüd olengi otsapidi tööl kohas, millest võib midagi edukat sündida, aga võib ka mitte. Eks see oleneb palju ka minust endast.

Süsadminnimisest vs arendus. Mul on raske öelda, kas mulle meeldib üks või teine rohkem, kui ma ise alles algaja olen. Aga huvitav on see Eesti elu olnud. Mäletan küll neid keskkooli vanu arvuteid, enda vana romu kodus ja seda kuidas mu vend ka kuskilt kokku aetud vanast kolust midagi kokku üritas panna. Paralleeliks see, et olen ka ise kõnekeskuses tööl olnud ja kõnesid vastu pidanud võtma ja jäin mõtlema selle üle, milline töö tegelikult seal taga on. Tööaja kasutus ja ülemused on ka üks huvitav teema. Miks on huvitav ülemustel raske aru saada, et kui probleemi ei ole, siis on kõik hästi – sa teed oma tööd hästi. Minul jäi riigiametis töötamisest pigem meelde kogemus, et need, kes hästi palju räägivad, kui raske neil on ja kui palju neil teha on, et nemad on hinnatud töötegijad. Mina seda näitemängu enam välja ei kannatanud. Teen kõik ära, kõik toimib, olen vait, aga järelikult ma ju ei tee midagi! See on ikka uskumatu... Arendajate ja administreerijate omavahelisest seosest väike ülevaade kulus muidugi ka ära.

See oli minu jaoks üks väga vajalik video. Paralleele oli tõmmata palju. Just-just, ei taheta naljalt neid palku tõsta. Omast kogemusest rääkides, olen olnud tööl ka Soome infotehnoloogia ettevõttes, kus renditi arvuteid. Suhtumine töötajasse oli hoopis midagi muud, kui see on 15 aastat hiljem kuskil riigiametis ja kus siiani domineerib kupjalik juhtimisstiil. Kui mind Soome-Rootsi taustaga ettevõttesse (oma esimesse korralikumasse töökohta) tööle võeti, siis oli palk esialgu suhteliselt väike, peale katseaega tõusis ja hiljem lisandusid kõiksugused preemiad. Ma tundsin ennast nagu kuningas, kelle ülemuseks on teener, kes mulle kingitusi peab tegema, et ma ikka samalaadselt hästi edasi töötaks. Riigiametis, peale 10 aastat suhtelist orjatööd, tõusis mu palk ehk maksumuudatuste võrra. Ülemus kõrvalt vaadates on erasektoris täiesti läbikukkunud tegelane ja ta ikka on seal. Võimalik, et kaua enam mitte, aga mina seda ära oodata ei jaksanud. Saab olema huvitav, kas lahkumisavaldus ja suhteliselt sturtup ettevõtte jaoks otsustamine oli tulutoov otsus või mitte, aga vähemalt liikumine. Ei olegi oluline enam, kas minule kasulik otsus, aga üleüldisemas mastaabis arvan ma, et selline suhtumine ja sellised ülemused võiksid Eestis natuke kiiremini juba oma koha kätte leida. Scrum masteritest nii palju, et ka riigiametites üritatakse neile ametikohti luua, aga arvestades iganenud organisatsioonikultuuri, ei oska öelda, kuidas see õnnestub.

EMTA alalüüsiosakonna juhataja jutt tõi mu ikka ja jälle tagasi sinna Statistikaametisse, kus ma analüüsiosakonnas 10 aastat töötasin. Excel, andmekvaliteet, suuremate ettevõtete domineerimine... tehnoloogilised võimalused ja lahendused. Ei ole lihtne, kui riigil n.ö pidevalt raha ei ole ja Excel jääbki parimaks analüüsivahendiks. Elame-näeme.

Väga huvitav ajalooline tagasivaade küberkaitse tekkest ja vajalikkusest. Mul on hea meel ja uhke tunne, kui ma mõtlen Eesti digiallkirjastamise eduloo peale ja loodan, et ikka ja jälle paralleele oma endise töö peale tõmmates sarnaselt Jaan Piirsalule, et valetamine läheb kallimaks ja läbipaistvus võtab võimu. Selle vastu ei oleks mul ka midagi, kui mu rahakotis tulevikus vähem kaarte ja reklaami oleks, ja rohkem raha – mitte sellist, millel on kaalu, vaid ka väärtust.

Viimane video turundusest, äri ja IT-vahelisest koostööst viis mõtted ikka sinna, et üksinda võib ka jalgratta leiutada, aga ma usun, et inimestevahelises koostöös ja suuremas sallivuses (ma ei pea siin nüüd äärmuslust ja pagulasi silmas) lisanduks sellele jalgrattale funktsioone – ja mitte rohkem, vaid paremaid, võib-olla et kvantitatiivselt isegi vähem. Selline saigi minu väikene ülevaade vaadatud videotest, milles oli tõesti tore tagasivaade teiste, Eesti ja enda minevikule, olevikule ja tulevikule. Kasu näpistada kindlasti oli.

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi. Kaua on võimalik eksamit järele teha? Kellega kokku leppida, et kordussooritust teha? Kuidas toimub kordussooritusele registreerimine? Mis on tähtajad? Kui palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohalkohal? Kui palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal?

Vastus ...

Küsimus 4

Sul on olemas varasem töökogemus, mida sa tahad kasutada õppeainete arvestamisel (VÕTA). Millised on tegevused? Millised on tähtajad? Kas VÕTA kaudu saadud EAPd arvestatakse semestri õppekava täitmisesse ja aasta õppekoormusesse?

Vastus ...