I026 - Kevad 2017 - Ärimudelid muutuvas tehnomaailmas

Sissejuhatus

Käesolevas rühmatöös tuleb juttu sellest, milliseid võimalusi on tänases muutuvas tehnomaailmas ettevõtlusega tegelemiseks ja raha teenimiseks. Kuna valdkond on üüratu, on siinkirjutajad valinud neli aspekti, mis endale põnevad tundusid ning mis moel või teisel teemat puudutavad - millised on sotsiaalmeedia võimalused ja mõjutused ärimaailmas; milline on voogedastusteenuste tegutsemismudel ja põhimõte; kuidas püütakse kasumeid teenida “asjade internetiga” ning viimaks, millist rolli selles kõiges mängib inimväärtuse ja talendi küsimus.

1. Sotsiaalmeedia mõjud ja võimalused

“Kui sind ei ole siin, pole sind olemas!” Vanasti öeldi niiviisi telefoniraamatu kohta. Edaspidi interneti (ehk sisuliselt kodulehe) kohta. Tänapäeval võib julgelt väita, et ärilises mõttes kehtib sama lause nüüd sotsiaalmeediale.

Sotsiaalmeediast rääkides ei saa üle ega ümber Facebook’ist. Sealsete kontode/lehekülgede kultiveerimine on igas vähegi teadlikus ettevõttes äriplaani teadvustatud osa. Kui vaadata, millised firmad end Facebook’i uudistevoos reklaamivad, leiame sealt palju tuntud nimesid ning väga erinevaid reklaamimise eesmärke.[1]

Ford usub, et mida rohkem “pöidlaid” nende leht saab, seda enam on inimesed valmis nende sõidukeid soovitama. Starbucks nägi aga reklaami tulemusena oma kohvikukülastuste arvu märkimisväärset kasvu. Laias laastus võiks ehk isegi öelda, et firmad on üha enam nõus maksma selle eest, et inimesed nende tootest mõtleksid, isegi kui nad seda (lähiajal) osta ei kavatse. Kui juba mõtled, siis tõenäoliselt lõpuks ostad ka.

Otseselt pole selles ju midagi uut. Televisiooni reklaamipausid on sama tööd teinud aastakümneid. Lehekuulutused lausa aastasadu. Uudne on üksnes lähenemine, et oma reklaam tuleb paigutada sõpradega suhtlemise vahele. Telefonikõne ajal pole mõeldav, et iga natukese aja tagant mõlemale osapoolele reklaami lastaks, kuid sotsiaalmeedia teeb selle võimalikuks, eriti kuna inimesed kipuvad rääkimise asemel üha enam suhtlema.[2] Kõne on asendumas digitaalsete sõnumitega. Me üksnes arvame, et kerisime reklaamist mööda, kuid tegelikult märkasime seda küll. Oleme suundumas perioodi, kus reklaami on muust suhtlusest üha raskem eristada.

Tahtmatult meenub ulmekoomiks Transmetropolitan, kus valel hetkel televiisoriekraanile vaadates said “sähvaka”, mis asendas kõik nädalateks sinu unenäod reklaamiklippidega. Ohvri ainsateks valikuteks oli reklaamid unes ära taluda või siis magamatuse tabletid.

Kuid kõik pole aga sugugi tarbijale halb. Tänu sotsiaalmeediale on tekkinud ärimudelid, mida veel kakskümmend aastat tagasi olemaski ei olnud. Suure läbimurrangu on teinud erinevad ühisrahastusplatvormid. Erinevate platvormide kaudu on eduka rahastuse saanud tuhanded projektid alates kolbakujulistest suhkrulusikatest[3] kuni taskukohaste kuuldeaparaatideni.[4]

Seega ei ole tootjatel enam traditsioonilisi investoreid tingimata tarvis. Piisab, kui ära veenda oma potentsiaalsed kliendid. Lisaks lõikab selline otsekaubandus vahelt ära suure portsu kõikvõimalikke vahemehi. Tootja saab finantseeringu ning tarbijad parema hinna. Kõik võidavad.

Lisaks traditsiooniliste investorite kõrvalejätmisele aitab ühisrahastusplatvorm tuua turule ka nišitooteid, ning seda tänu eelrahastusele praktliselt riskivabalt kõikidele osapooltele. Kui sinu nišitootele on piisavalt toetajaid, saad sa nende raha. Kui nõutud summat kokku ei saa, saavad kliendid panustatud summa tagasi.

Siin tuleb ka mängu sotsiaalne haare. Mida suurem sotsiaalne haare sul enne toote turundamist on, seda suuremad on sinu eduvõimalused. Loomulikult on alati võimalus teha väga leidlikku promo ning jõuda klientideni ka tühja koha pealt, kuid sotsiaalne haare teeb edu määratult lihtsamaks. Kui kombineerida leidlik kampaania laia sotsiaalse haardega, võivad tulemused olla lausa hämmastavad. Siinkohal on heaks näiteks plahvatavate kassipoegade kaardimäng, mida ükski tavaline kirjastaja poleks puutuda söandanud, kuid mis kogus eelfinantseerimise käigus lausa 8,7 miljonit dollarit.[5]

Kuid kas sul peab teenimiseks ilmtingimata olema mingi toode, mida saaks pärast edukat kampaaniat poeletile asetada? Tegelikult mitte. Mõnikord piisab ka sellest, kui sa midagi lood ja selle inimestele tasuta kättesaadavaks teed. Siinkohal võiks parimaks näiteks tuua YouTube’i videod. YouTube’is on suur hulk nö sisuloojaid (ingl. k. content creator), kes teenivad oma videote vaatamiste pealt. Harvadel juhtudel[6] ulatuvad nende sissetulekud miljonitesse või isegi kümnetesse miljonitesse dollaritesse.

YouTube on aga viimastel aastatel olnud ettearvamatu ning muutnud monetariseeritud videote teenimisalgoritme. See mõjutab sisuloojaid tegelikult päris palju. Kui algselt maksti vaatamise arvu järgi, siis nüüd makstakse loojale vaadatud minutite järgi. Ehk teisisõnu -- mis on kindel sissetulek täna, ei pruugi enam olla kindel sissetulek homme. See on pannud paljusid youtubereid oma olukorda ümber hindama ning hankima endale sponsoreid. Hiljuti kärpis YouTube loojate tulusid veelgi, nii et väga paljud seni ots otsaga kokku tulnud kanalid enam rahadega välja ei tule ning peavad leidma kas lisasissetulekuid või uue töö.

Ehk siis me jõuame taas kord punkti, kus sotsiaalmeedia on loonud põhjapanevaid muutusi -- nimelt kui sul on lai sotsiaalne haare, võid sa saada pakkumisi teha oma järgijatele reklaami. Vanasti oli see puhtalt tele- ja raadiojaamade pärusmaa, kuid nüüd enam mitte. Ka siin on nüüd erinevaid lähenemisi. Osad ütlevad kohe välja, et see video on sponsoreeritud X või Y poolt, või siis vähemalt mainivad, et said arvustava toote tasuta. Samas teised põimivad oma sponsori tooted sujuvalt muu sisu vahele ning proovivad teha nägu, et see pole promo, või siis jätavad mainimata, et nad toote tasuta said. Mõlemad meetodid on jällegi teada-tuntud -- esimene kui televiisori reklaamipaus ja teine kui tihtipeale kinolinalt nähtav tooteasetus. Kuid tänu sotsiaalmeediale on need võimalused nüüd ka eraisiku kasutuses. Võiks isegi öelda, et eraisikute ja ettevõtjate piirid on hakanud hägustuma.

Teine variant, kuidas vaatamistele lisa teenida, on pöörduda taas eespool mainitud ühisrahastuse poole. Kui sinu looming on sedavõrd nišitoode, et traditsioonilist sponsorit leida ei õnnestu, saab raha küsida ka otse oma järgijatelt. Tuleb välja, et tänapäeval on inimesed nõus maksma selle eest, kui sa midagi meeldivat toodad ja kõigile tasuta kättesaadavaks teed. Olgu need siis videod, artiklid või joonistused. Enamasti on tegemist siiski videotega, mis peamiselt just YouTube keskkonnas avaldatakse.

Portaali Patreon mudeli omapäraks on pisiannetused, enamasti 1-5 dollarit. Kuid kui sisu loojal on järgijaid, saab nendest pisiannetustest üsna kärmelt arvestatav sissetulek. Kusjuures valida saab kahe erineva mudeli vahel -- looja saab toetajatelt kindla summa kas iga kuu, või siis iga kord, kui ta midagi avaldab. Siin tuleb jälle oma sihtgrupi valikuga hoolas olla.

Näideteks saab tuua CGP Grey,[7] kes teenib harivate videote loomisega ühe video pealt üle 16 000 dollari. Igakuise sissetuleku heaks nišinäiteks on aga Roland Warzecha ehk Dimicator,[8] kellel on kõigest 153 toetajat, kuid ta teenib tublisti üle tuhande kolmesaja dollari kuus avaldades artikleid ajaloolise mõõgavõitluse kohta. Kusjuures ta postitas neid videoid, artikleid ja joonistusi oma vabast ajast ka enne. Nüüd aitab Patreoni portaal tal sellest tööst ka tulu teenida. Hobist on ühtäkki saanud arvestatav sissetulek.

Hiljutiste YouTube’i kärbete[9] tõttu on aga hakatud Patreoni liiga palju kasutama. Paarile kanalile jaksab vaataja veel mõned dollarid annetada, aga paarikümnele või paarisajale? Ilmselt kukub antud süsteem varsti kokku, või siis moondub millekski teistuguseks ja uudseks.

Kui jätta ühisrahastuse teema kõrvale, siis on tänapäeval alati olemas võimalus, et sinust tehakse meem. Meemide miinuseks on, et sa ei saa iial ennustada ega planeerida, millal sa võid selleks saada. Samuti ei saa sa kontrollida, kas sinus tehtud meem on pigem meelitav või lausa solvav. Aga kui see peaks sinuga juhtuma ning oma kaardid õigesti mängida oskad, võib sellest juhusest saada vägagi tulus äri.

Eriti ilmekaks näiteks võiks tuua pahura kassi,[10] kelle omanikud haarasid oma lemmiku populaarsusest innukalt kinni. Nüüd on looma kantseldamine tervele perele põhitöö ning nad on tänu oma kassile miljonärid. Teise näitena saaks tuua “success kid” meemi. Poisikluti üle-internetiline tuntus tekitas üldsuses piisavalt sümpaatiat, et tema isale hangiti ühisrahastuse kaudu uus neer.[11]

Ja rääkides sotsiaalmeedia abil teenimisest ei saa üle ega ümber ka ise sotsiaalmeediaportaali asutamisest. Et inimeste isiklikest andmetest võiks tekitada miljarditesse dollaritesse küündiva äriharu, ei osanud kakskümmend aastat tagasi pea keegi ette näha. Müüdav toode oled sa ise.[12] See ei ole kindlasti mitte tavapärane majanduslik mõtlemine selle klassikalises mõistes. Inimesed ei ole harjunud mõttega, et nad võivad end müüa, sellest ise rahalist kasu saamata, kuid nii see ometi on.

Reklaami oskab igaüks müüa, kuid kas sellest piisab? Facebook’i arvates muidugi mitte. Nad tahavad, et sa nende keskkonnast ei lahkuks. Nad on võtnud eesmärgiks luua oma platvormist sõltuvus. Ning nad on selles edukad. Lausa niivõrd edukad, et loodud on isegi Facebook’i sõltuvuse skaala, millega saab oma sõltuvust mõõta.[13] See sõltuvus tekib läbi filtrite, mida kõik sotsiaalvõrgustikud kasutavad.[14] Nad jälgivad sinu tegevusi ning söödavad sulle ette asju, mis nende algoritmi arvates sulle meeldivad. Kui sa näed asju, mis sulle meeldivad, jätkad sa kasutamist.

Siinkohal saab lihtsa näite tuua isiklikust kogemusest. Näiteks on siinkirjutajal üks tuttav, kellega ta reaalses elus eriti ei suhtle, aga Facebook’is saab teda söögi alla ja söögi peale. Algoritm näeb kahes inimeses mingeid sarnasusi (mis on tõenäoliselt ka olemas) ja söödab üht teisele ette. Kas ka vastupidi toimub, ei oska öelda. Tõenäoliselt toimub. Kuid see on üksnes jäämäe tipp. Nimelt oskab Facebook ka aru saada, kui kaks inimest on armumas[15] ning tõenäoliselt saab kumbki just vastava teemaga sobivaid reklaame. Tundes inimeste käitumismustrit, saab reklaame veelgi tabavamaks tuunida. Vana kooli müügimehed ei osanud sellist asja uneski näha. Nemad pidid kliendi puhul kõike ise hoomama. Ühekaupa. Kuid võrgustikus on miljoneid, isegi miljardeid inimesi. Palju suurem tiik ja rohkem kalu. Toimub liikumine üheainsa kliendi spetsiifika ja suure tehingu püüdmisest miljardite klientide üldistamiseni, kellega siis sadu, kui mitte tuhandeid hiireklõpsu vormis mikrotehinguid teha.

Mõnes mõttes saaks siin tuua isegi paralleeli pangandusega. Kui väänata igale tehingule peale väike teenustasu, siis lõpuks saab sellest arvestatav summa. Tuleb välja, et kõik uus on tegelikult taasavastatud vana.

Ja sellest, kuidas eelpool mainitud ärimudelid enamikke riigipiire lihtsalt ignoreerivad… see on lausa omaette teema.

2. Voogedastusteenused

Selles peatükis vaatleme lühidalt mõningaid teenuseid, mis on võtnud eesmärgiks teenida sisu - muusika ja video - voogedastuse pealt, mille kliendid on teenuse kasutamise õiguse soetanud mingiks kindlaks perioodiks ja ideaalis uuendavad seda tähtajatult. Üksikud teenused nagu Spotify pakuvad ka tasuta kasutusplaane, kasutades tuluallikana siin reklaamiteenuseid. Kirjeldame lühidalt nende meediumite olemust ning vaatleme kasumlikkust.

2.1 Muusika

Kui tinglikult võib öelda, et kõigepealt tulid vinüülplaadid, siis kassetid, siis CD-d ja siis MP3’d, võiks selle rea lõppu viimase uue tulijana paigutada muusika voogedastuse (kuigi sõna-sõnalt võib ka raadiot pidada muusika voogedastamise üheks vormiks, peame siinkohal silmas siiski interaktiivsusele pretendeerivaid streaming-teenuseid, mitte veebi- või tavaraadioid). Selle äriharu märkimisväärne kasv algas 2010. aastate esimeses pooles ning 2016 jõuti verstapostini, mis igati paljuütlev - üle poole kogu USA muusikatööstuse aastatulust moodustas voogedastusteenuste tööst saadud raha (joonis 1).[16]

Põhimõte on võrdlemisi lihtne - teha mõistliku raha eest mugavalt kättesaadavaks suur hulk muusikat, pakkudes sealjuures kasutajatele võimalusi avastada enda jaoks uusi artiste, kohaldada enda kasutuskogemus ise võimalikult käepäraseks ja piltlikult öeldes kanda taskus kaasas rohkem muusikalist varieeruvust, kui ehk 10a tagasi keegi endale üldse oleks osanud ette kujutada. Keskmiselt $10 eest kuus on võimalik endale luua ligipääs üüratule muusikateegile, sh igal nädalal ilmuvatele uutele albumitele, mille tükihind traditsioonilisel kujul plaadipoest ostes võib olla juba mitu korda teenuse kuumaksest kõrgem. Kui aga teenuse kasutamine lõpetada, ollakse “nullis tagasi”, sest raha eest ei saada muusikat endale, vaid omandatakse vaid selle perioodiline kuulamisõigus.

Tegijaid on tänaseks päevaks turule ilmunud palju, mis on tekitanud olukorra, kus oodatakse teatud “mulli lõhkemist”.[17] Maksvate klientide (ing k. subscribers) arvu poolest on 2017. aastal turuliidrid Spotify ja Apple Music.[18] On aga märkimisväärne, et vähemalt ühe küsitluse kohaselt on neist kasutajate arvu poolest mäekõrguselt ees YouTube, mida kasutab üle 800 miljoni inimese üle maailma just muusika kuulamiseks (2016. aastal seevastu Spotify’l hinnanguliselt kokku “vaid” 100m kasutajat, maksvad + mittemaksvad).[19] On näha, et kuigi teenusepakkujad on stabiilselt kasvatanud oma maksvate klientide arvu 2016. a lõpuks kumulatiivselt 100 miljonini,[20] eelistab väga suur hulk inimesi endiselt muusika eest otseselt üldse mitte maksta.

Mis eristab üht teenust teisest ja kuidas tarbija peaks leidma endale sobiva? Sellele küsimusele väga lühikest vastust anda ei saagi, väike “uurimustöö” nt Google’i abiga on pea kohustuslik ettevõtmine. Teenused erinevad nii muusikateekide mahu, sisu ja varieeruvuse, kasutusmugavuse, lisavõimaluste ja pisut ka hindade poolest. Kui olla “audiofiil” ja tahta parimat võimalikku helikvaliteeti, tuleks eelistada Tidalit, mis pakub ainukesena kadudeta formaadis heliedastust (1411Kbps), kuid seda ka teistest keskmiselt 2x kallima hinna eest. Enamik teenuseid pakub ka “perepakette”, kus grupina kasutades on lisakasutajate kuutasud soodsamad.[21] Kokkuvõttes tuleks kasutada 30-päevaseid (Apple Music’u puhul isegi 90-päevast) tasuta prooviperioode veendumaks, milline teenus kasutajale kõige sobivamaks osutub.

2.2 Video

Teine suur valdkond, mis näitab voogedastuse kui sisutarbimise viisi suurt populaarsust, on videomaailm. Jällegi saab rääkida nii tasulistest (Netflix, Hulu, Amazon Prime) kui tasuta teenustest (Youtube). Kindel liider maksvate klientide arvu poolest on Netflix, mis 2016. a seisuga omas USA’s 53% turuosa.[22]

Videoedastuse atraktiivsus on põhimõttelt sarnane muusikaedastusele, kuid mitte ainult. Kui muusika puhul on tarbijal võimalus ühel või teisel moel endale huvipakkuv sisu üldjuhul ka tasuta “kätte saada” (Youtube’ist, Spotify Free vms), siis videovoogedastajad meelitavad kliente tänapäeval eeskätt eksklusiivse sisuga. Valdkonna “pioneer” Netflix on selleks kasutanud originaalsarju nagu “Orange Is The New Black” ning “House Of Cards”, Amazon Prime pakub “omatoodete” näol muuhulgas sarju “Transparent,” “Man in the High Castle,” ja “Mozart in the Jungle”.[23] See on viinud olukorrani, kus nt USA’s 40% majapidamistest, kellel on mõne videovoogedastuse tellimus, kasutavad mitut teenusepakkujat korraga.[24]

2.3 Kasumlikkus

Kui rääkida kasumlikkusest, jõuame huvitava paradigmani - kui just tänu voogedastusteenustele on muusikatööstus jõudnud taas kasvavate tuludeni, pole teenusepakkujad ise sealsamas jõudnud veel kasumisse - 2015 kandis Spotify ligi 2 miljardi USD käibe juures üle 173 miljoni dollari kahjumit ja 2016. a kohta pole numbrid oluliselt paremad. Rdio on juba läinud pankrotti ja Deezer pole ebakindlate finantsnäitajate tõttu jõudnud planeeritud IPO-ni. Saab olema huvitav näha, kuidas olukord end lõppkokkuvõttes välja mängib - ei ole jätkusuutlik, et muusikavoogedastuse hiiud jäävad kandma muusikatööstuse peamisi tuluallikaid samas ise kahjumeid kandes.[25] Videomaailmas on lood paremad - vähemalt liidri Netflixi jaoks, kes 2014.a teenis netokasumit 267 miljonit dollarit.[26] Kokkuvõttes saab öelda, et voogedastusteenused on tulnud, et jääda. Konkurents on nii muusika kui video vallas tihe ning see peaks turul looma eelised tarbija jaoks ning uutel ettevõtetel turule sisenemine ei saa olema lihtne (kui tänapäeval isegi enam mitte võimatu, kui just mingit uut nišši ei tabata). Tõenäoliselt näeme lähiaastatel “pildi selginemist” - kahjumlikud ettevõtted võivad uksed sulgeda, suuremad kindlustada veelgi oma positsioone ning jõujooned stabiliseeruda. Samuti võib turg jõuda peatselt tasakaalupunkti, kus selliseid iga-aastaseid kasvunumbreid nagu 2010ndate esimesel poolel me enam ei näe.

3. IoT

Kindlasti ei saa mööda vaadata pilvetehnoloogiast ning sellega tihedalt seotud IoT seadmetest. Tark seade ei pea omama endas kõike tööks vajalikku infot ning ei pea olema piisavalt võimsa rauaga kõigi andmete töötlemiseks – nii tarkvarauuendused, andmebaasid kui processing power tulevad pilvest. Sellisest tehnoloogiast võidavad nii tarbija kui seadme tootja (teenusepakkuja): tarbija jaoks ei ole seadme võimalused piiratud tootmise hetkel olemas olnutega ja teenusepakkuja müüb lisaks seadmele reeglina kuumaksulisena ka pilve tuge. Äärmiselt palju taolisi seadmeid on seotud kodu turvalisusega. Üksikutest olgu nimetatud Google’ist välja kasvanud Nesti termostaat, kaamerad ja suitsuandur, Canary kõik-ühes koduvalveseade, milles on ühendatud kaamera, õhukvaliteedi andur, termomeeter ja hädasireen. HUB’idest on populaarsemad Wink ja SmartThings. Hoopis omaette klassist on aga Amazoni arendatav Echo (Alexa) ja Google Home.

Kui enamike teiste HUB’ide ehk keskseadmete ülesanne on panna omavahel suhtlema kõik targa kodu seadmed, koguda neilt infot ning saata neile kasutaja käsklusi, siis Alexa ja Google Home puhul on tegemist lisaks eelpoolmainitud funktsionaalsusele ka personaalse abilisega, mis võimaldab häälkäsklustega osta Amazonist või Google Expressist kaupa, tellida pizzat või kutsuda takso. Töö kirjutamise ajal oli Amazoni lehel üle 10000 skilli ehk küsimuse-teenuse, mida Alexalt küsida.[27]

Amazon testib hetkel ka uut moodi poodi Amazon Go. Idee on suurepärane: lähed poodi, võtad kõik vajaliku ja väljud maksmata. Sinu valikud registreeritakse automaatselt erinevate (paljuski isesõitvates autodes kasutatavate) tehnoloogiate poolt ning kaupade eest tasumine käib Amazoni kontoga. Testpood asub Seattle’is ning on hetkel kasutatav ainult Amazoni töötajatele.[28]

IoT seadmete töös ja võrgus hoidmiseks tuleb uusi tehnoloogiaid nagu seeni pärast vihma. Mis kaob, mis jääb ja meid igapäevaselt saatma hakkab, on veel ebaselge, kuid arengud selles vallas on tormilised. Põhiline idee on väga väikese andmehulga edastamises võimalikult pika aja tagant, et maksimeerida anduri aku eluiga. Tänase arusaama järgi võiks ühe korraliku IoT anduri aku kesta ca 10a. Kindlasti kuuleme Google’i poolt arendatavast operatsioonisüsteemist AndroidThings. Raua poole pealt on paljulubavad Inteli Edison ja Joule, erinevaid võimalusi prototüüpimiseks ja tootmiseks on lõputult.[29] Sidekanalina toob suure hüppe 5G mobiilivõrk, mida ehitatakse IoT-d silmas pidades.[30]

Ka Eestis ei istu sideettevõtted, käed rüpes, vaid on asunud IoT võrkusid arendama: Telia on teatanud, et asuvad arendama firma Sigfox poolt arendatavat LOWA (low power wide area network) võrku,[31] Levira teeb koostööd Nordic Automation Systems-iga.[32] Elisa pakub Thingworxi platvormi, mis on pilvelahendus IoT andmete töötlemiseks.[33] Tõenäoliselt näeme juba lähiaastatel oma elus üüratult palju tarku seadmeid, mis infot koguvad, analüüsivad ja seega meie elu paremaks ja lihtsamaks teha püüavad. Lisaks targale kodule on see kindlasti suur võimalus ennetava meditsiini jaoks, aga ka autodes, põllumajanduses... Wall Street Journalis avaldatud ja uuringufirma IDC poolt läbiviidud uuringu põhjal ennustatakse, et aastaks 2020 kasvab IoT sektori turuosa 1,7 triljoni USD-ni,[34] seega ei ole asjata nimetatud IoT-d järgmiseks tööstusrevolutsiooniks.

4. Inimväärtus ja talent

Praeguses muutuvas ärimaailmas ei muutu vaid ärimudelid, vaid ka äriks vajalike ressursside väärtused: kapital, “R&D” (research and development), äristrateegiad ja inimressurss.[35]

1998. aastal viis McKinsey & Co. läbi uuringu 77 firmaga, ligemale 6000 juhipositsioonil oleva töötajaga, kus ennustati, et järgneva 20 aasta jooksul saab suurimaks pudelikaelaks firmadele talent ning firmad, kelle prioriteediks ei ole aktiivselt uute inimeste värbamine ning olemasolevatest edukatest inimestest kinni hoidmine, süüakse turult välja. Nüüd, kus ligemale 20 aastat sellest uuringust on möödunud, on suurepärane võimalus vaadata üle, kui paika see ennustus pidas. Selles peatükis vastatakse küsimusele “Mis on inimtalent?”, kas McKinsey ja Co. poolt tehtud ennustus pidas paika ja kokkuvõtteks, kuidas on kogu selle teemaga seotud eelnevates peatükkides mainitud teemad.

4.1 Mis on inimtalent?

Enne kui rääkida McKinsey uuringust ja sellest, kui paika või mööda see ennustus pani, oleks kasulik esmajärgus ära defineerida, mis talent kui selline on. Niimoodi saab vähendada möödarääkivusi tööandjate ja -pakkujate vahel. Olenevalt konkreetsest meediakanalist, firmast ja värbajast, on talent erinevalt defineeritud. Talent on midagi, millest jääb vajaka ning tahes-tahtmata erineb puuduste tunnetus. Olenemata, et talendil on ametlik definitsioon olemas, muudab keeruliseks kindlaks teha, kuidas talenti ja selle mõistesse üldiselt suhtutakse. Selles peatükis on talendikaks inimene keegi, kes on: kiire õppija, liidri (mitte juhi) omadustega, keegi, kes on hea suhtleja, professionaalsel tehnilisel tasemel, pädev, sarnane (aines läbi käinud) “IT profile”, kelle tegevusvaldkond ei ole piiratud IT-ga. Kahjuks nii mitmete omaduste väljatoomisel kaob konkreetsemaks diskussiooniks vajalik spetsiifilisus. Seetõttu tuleb silmas pidada, et olenevalt töökohast võib talendi mõiste erineda.

4.2 Ennustus ja reaalsus

Kuigi McKinsey ja Co. poolt läbi viidud uuring oli tehtud võrdlemisi suure valimiga, on väga raske teha 20-aastaseid ennustusi tööturul. Tööturg on tihedalt seotud nii hariduse, majandusliku stabiilsuse kui ka poliitikaga. Nii paljude muutujatega süsteemi tuleviku ennustamine on peaaegu sama keeruline kui ilma ennustamine, mille tulemused teadagi ei ole kõige kindlamad.

Talendisõda küll juhtus, kuid mitte päris sellel kujul, kui McKinsey oli seda ennustanud, nimelt ei osatud ette näha 2008. aasta majandussurutist, mis talendisõja mõneks ajaks tagaplaanile viis, töötusprotsent oli kõrge, nendel vähestel tööandjatel, kes ellu jäid, oli talendikaid inimesi hetkeks jalaga segada. See aga ei kestnud kaua ning tööandjad, kes ei keskendunud oma olemasolevate tipptegijate hoidmisele, pidid juba paari aasta pärast “kaevikutesse tagasi hüppama” ning kulutama suuri summasid, et teistelt ettevõtetelt talente näpata.[36] Sellest on tänaseks saanud omaette kunst.[37]

Reaalsus on see, et firmad, kes mõistavad talendikate inimeste väärtust, on edukad. Näiteks võiks tuua Wes Lexneri, kes 90-ndate alguses mõistis, et tema firmade ülesehituses on põhimõtteline viga, küsis intervjuus Steven Spielbergi, Jack Welchi ja Wayne Callaway-ga, kui sageli nad teevad päringuid müügi kohta ning arvustavad reklaame.[38] Saanud vastuse, et peaaegu mitte kunagi, küsis ta “Mida te siis üldse teete?”. Vastuseks sai ta: “Talendihaldus.”. Järgmise kolme aasta jooksul ta: Palkas Len Schlesingeri, kellega koos pani ta kokku talendiarvustusprotsessi Kasutas seda vastloodud arvustusprotsessi, et hinnata oma firma iga üksuse ülemist viitekümmet inimest (kokku 250 inimest) Vahetas välja ligemale pooled nendest inimestest (kolmandik värvatud inimestest olid firmasisesed, ülejäänud väljastpoolt)

Selle tulemusena tõusid kasumid 285 miljonilt dollarilt 445 miljonini ning aktsiahind kahekordistus. Tuleb meeles hoida, et talendi väärtuse tõstmine ei olnud ainukene abinõu, mida Wes Lexner kasutas, kuid tema enda sõnul oli see kõige tähtsam kogu reformi juures, ilma milleta ei oleks olnud see võimalik.

Wes Lexneri näidet on paljud firmad jälginud ning hakanud samuti väärtustama oma kõrgetel juhipositsioonidel olevaid töötajaid ning mitte ei otsi enam vaid talenti, vaid ka kultuuriliselt, väärtushinnangutelt ja ellusuhtumistelt firmaga sünergias olevaid inimesi.[39] Selline suhtumine aga ei ole kahjuks edasi kandunud nö tavatöötajatele.[40]

Allikas [41]

2016. aastal läbi viidud uuringus ligemale 3,300 töötajaga 14 erinevas riigis leiti, et 15% küsitletutest otsib aktiivselt uut töökohta ja 26% kavatseb aasta jooksul uut töökohta otsida. Põhjusi, miks töötajad ei ole oma tööandjaga rahul, on mitmeid ning enamusi neist saaks parandada, kui töötajaid väärtustataks rohkem.

5. Kokkuvõte

Esimeses peatükis mainitud ühisrahastusplatvormid, voogedastusplatvormid ja sotsiaalmeedia on paljudele, sealhulgas ka inimestele, kes tunnevad, et neid ei väärtustata piisavalt, andnud võimaluse hakata vabakutselisteks ning potentsiaalselt ka ettevõtjateks. Neil on initsiatiiv kasutada meie muutliku tehnomaailma poolt pakutud võimalusi, et luua uusi innovatiivseid ärimudeleid, mida veel avastatud pole. Tõenäoliselt näeme lähiaastatel IoT tormilist arengut, meie elu hakkab ümbritsema järjest rohkem andureid ja tehisintellekti, ja me saame nii end ümbritsevast kui ka iseendast üha rohkem ja täpsemat informatsiooni. IoT turuosa kasvab jõudsalt, ja seda nimetatakse juba täna järgmiseks tööstusrevolutsiooniks. Kõik see ei saa aga juhtuda ilma inimtalendita. Raske on leida IT-ettevõtet, kes ei otsiks jooksvalt uusi töötajaid. Ettevõtte edukus sõltub suuresti õnnestunud meeskonnast ja seega on andekas ning töökas inimene alati nõutud.