Totalitaarsete režiimide hirmud ehk Interneti tsensuur Hiina ja Venemaa näitel

Hiina suur tulemüür

Hiina suur tulemüür läbi aja

Võrreldes läänemaailma internetiga on Hiina teatavasti oluliselt rohkem tsenseeritud, kuid see ei olnud algusest peale nii. Kui internetti ametlikult 1994. aastal kasutama hakati oli see võrdlemisi vaba ning selles nähti eelkõige võimalust Lääne teadmistel silma peal hoida ning võimalusel saadud info abil majandust reformida. Kuid oht, et Lääne ideoloogial võib tekkida ülemvõim ühiskonnas ja tõusev oht Hiina Demokraatlikus Parteilt, pidi Hiina Kommunistlik Partei tegutsema kiirelt. Peagi alustati Kuldse kilbi projektiga (Golden Shield Project), mis oli andmepõhine jälgimise süsteem, mille abil oli võimalik kodanike andmetele ligi pääseda ning ühendada need Hiina julgeoleku organisatsioonidega ja kustutada kommentaare ning postitusi, mis olid Hiina valitsusele n-ö kahjulikud. Projekt oli Hiina tulemüüri (Great Firewall, GFW) üheks aluseks ning mitmefaasiline – esimeses faasis blokeeriti domeeninimesid ning IP aadresse, II faasis lisati teatud märksõnade tsenseerimine, edasi hakkas Hiina tulemüür juba tuvastama VPNe ja teisi tööriistu ning tehti Küberturvalisuse seadused, mis võtsid tähelepanu alla autonoomia ja VPNid.

Tegemist on kõige arenenuma ning võimsama tsensuuri vahendiga, mis hetkel eksisteerib. GFW kasutab kombinatsiooni DNS tampering ning IP-aadresside blokeerimisest, et täielikult takistada ligipääs teatud IP-aadressidele. Lisaks kasutab see sissetungituvastuse süsteemi (Intrusion Detection System, IDS) sarnast süsteemi, et monitoorida keelatud märksõnade kasutamist ning katkestada ühendusi kasutades lähtestatud pakkide süstimist. Kuigi ülaltoodud meetodid võivad kaasa tuua suurel hulgal kõrvalist kahju on see märkimisväärselt efektiivne ning suudab blokeerida peaaegu kõik leheküljed enamuse Hiina interneti kasutajate jaoks.

DNS võltsimine

DNS võltsimist (DNS tampering) kasutatakse koos IP-aadressi blokeerimisega, sest domeeninime muutmine on oluliselt raskem, kui seda on IP-aadressi muutmine. DNS võltsimise esimene samm on uue DNSi lisamine (injection). Loogika selle taga on see, et kui kasutaja üritab lehekülge külastada, siis arvuti teeb päringu DNS serverite IP-aadressidele, mis selle domeeni nimega seotud on. Kuivõrd GFW monitoorib DNS päringuid, mis on tehtud Hiinast, siis on tal võimalik lisada võltsitud DNSi vastuseid koos vigaste IP-aadressidega (vahel harva ka teise lehekülje IP-aadressi), kui ta tuvastab päringuid blokeeritud lehekülgedele. Võltsitud DNS vastus jõuab Hiina sisemistesse DNS serveritesse koos vigase vahemäluga, mistõttu on tulemuseks DNS mürgitus.

Paraku ei saa mainimata jätta, et DNS võltsimisel on ka tagajärjed - GFW ei suuda teha vahet DNS päringutel, mis pärinevad Hiinast ning päringutel, mis lihtsalt läbivad Hiinat, seega mõjutab see ka suhtlust väljaspool tsenseeritud võrku. Teine suurem tagajärg on see, et suur osa liiklusest võidakse suunata nn lubatud lehtedele, takistades seega nende normaalset toimimist, mis võib omakorda neid lehekülgi sundima blokeerima kõik Hiina päringud. Põhimõtteliselt on GFW tahtmatult (või tahtlikult, olenevalt vaatenurgast), muutnud oma võrgu relvaks, mis ründab süütuid IP-sid. Kuivõrd Hiina valitsus võib seda vägagi teadlikult ning hõlpsasti ära kasutada, siis selle trendi jätkumisel on üha rohkemad veebileheküljed sunnitud kogu Hiina netiliikluse blokeerima.

IP aadressi blokeerimine

Hiina suure tulemüüri peamised meetmed

IP-aadresside blokeerimine on lihtne ning efektiivne tsensuurimeetod. GFW tugineb kehtetul suunamisel (null routing), et blokeerida IP-paketid, mis on musta nimekirja lisatud. GFW süstib suunamise infot BGP-sse ja kaaperdab kogu liikluse blokeeritud veebisaitidele, nt Twitter ja Instagram. Kuigi kehtetu suunamine võib blokeerida ainult väljaminevat liiklust ning lubada sissetulevat on see piisav, et blokeerida veebilehekülg, sest enamus kaasaegsest interneti-suhtlusest põhineb kahepoolsel koostoimimisel. Tegemist on kerge tsensuuri meetodiga, mida Hiina valitsusel on lihtne ellu viia, sest nad saavad pidada tsentraliseeritud musta nimekirja ilma interneti teenusepakkujaid kaasamata. Kehtetu suunamine lisab väikese koormuse teenusepakkujate ruuteritele, aga puudub eriseadmete vajadus. IP-aadresside blokeerimise miinuseks võib pidada tõsiasja, et sellest on lihtne mööda pääseda – selleks on vaja ainult väljaspool Hiinat asuvat puhverserverit või veebilehekülje viimist teisele IP-aadressile. Kui lehekülg muudab IP-aadressi, aga jätab domeeninime muutmata, saab kasutaja seda lehte külastada olenemata sellest mis IP-aadressi ta kasutab. Lisaks kasutavad paljud legitiimsed leheküljed sama IP-aadressi ning kuivõrd IP blokeerimine toimub musta nimekirja lisamise põhimõttel, on üle tsenseerimine selle paratamatu tagajärg. See omakorda muudab selle meetodi ära kasutamise lihtsaks ning seda on ka mitmed tsenseeritud leheküljed ära kasutanud, et Valitsuselt blokeeringu tühistamist nõuda. Näiteks www.falundafa.org hakkas kasutama sama IP-aadressi nagu www.mit.eu, mille GFW seejärel blokeeris. The OpenCourseware, mis on MITi tasuta internetiloengud, olid seega samuti keelustatud ning see tekitas sedavõrd suure avaliku pahameele, et Valitsus oli sunnitud blokeeringu eemaldama.

TCP lähtestamine

TCP lähtestamise rünnak on üheaegselt lihtne, aga ka keeruline. Rünnaku sooritamiseks läheb vaja vaid ühte mõnemegabaidist andmepaketti. Võltsitud TCP segment paneb kaks ohvrit oma TCP ühendusi hülgama, segades nende potentsiaalselt olulist suhtlust, saates ühele või mõlemale võltsitud sõnumi, et ühendus tuleb koheselt lõpetada (TCP reset segments). Tavaolukorras saadab arvuti TCP segmenti siis, kui nad saavad ootamatu TCP liikumise ja soovivad, et selle saatja selle lõpetaks. Kui DNS võltsimine ja IP blokeerimine takistab koheselt ühenduse loomist, siis TCP lähtestamine laseb algse ühenduse luua. Luues ühenduse kontrollitakse, kas antud sait sisaldab keelatud sõnu, infot jne, millele järgneb siis TCP rünnak ja kasutaja ei pääse antud saidile. Ühendus lubatakse luua selle analüüsimiseks ja siis otsustada mida teha. Näiteks on võimalik keelatud videod mitte läbi lasta, aga kasutaja pääseb saidile ikkagi.

VPN

Tänapäeval on väga laialt kasutusel erinevad VPNid. Inimesed soovivad kasutada seda selleks, et nende interneti kasutamiskäiku poleks võimalik jälgida. VPN on saanud samuti ka kõige tugevamaks ja populaarsemaks vastuseks GFW ületamisel ning seetõttu peab Hiina valitsus võitlema väga tugevalt VPNide vastu.

GWF kogub aktiivselt VPNi ja Tor IP-aadresse, et need blokeerida või aeglustada nende ühenduskiirust piisavalt, et muuta VPNi kasutamine mõttetuks. GFW kasutab masinõpet ja andmepakettide põhjalikku kontrolli (DPI – Deep Packet Inspection), et õppida ja avastada erinevaid VPNi ühendusi selleks, et neid blokeerida. Oletatakse, et Hiina VPNi piiramine oleneb paljuski Hiina ja maailmasündmuste käigust. Näiteks VPNi kasutamist lihtsustatakse, kui on toimumas ülemaailmne üritus või sündmused, mille tulemusel on vaja näidata Hiinat heast küljest, aga näiteks ka kõige lähima koroonaviiruse puhangu ajal nägi suurenevat blokeerimist Hiina poolt. Üheks tööriistaks lisaks GFWle kasutab Hiina valitsus erinevaid seadusi, mis kontrollivad internetiteenuste pakkujaid. Läbi teenusepakkujate on võimalik kindlal ajal avada piirkonniti natukene vähem tsensuuritud võrk. Näiteks võidakse kindlatele hotellidele, kus toimuvad meedia üritused avada võrk kergemaks kasutuseks, aga sellest välja astudes oled jälle tsenseeritud võrgus.

Hiina interneti tsensuuri sotsiaalsed aspektid

Hiina väidab, et interneti tsensuur on küber-iseseisvuse küsimus ning interneti ja tehnoloogia infrastruktuuri range reguleerimine on eelkõige vajalik sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks. Tegelikkuses püüab Hiina valitsus pigem ikkagi seeläbi enda võimu hoida ja kindlustada, sest soodustab ju ülemaailmsete teemadega kursis olemine ja info vahetamine ka teisiti mõtlemist ja vaba demokraatia nõudmist, kuid seda ei saa Hiina Kommunistlik Partei küll endale lubada ning seetõttu ongi võetud interneti piiramine ja suunamine enda kontrolli alla, et välistada faktorid, mis õõnestaksid nende võimu. Järgnevalt vaatame, millised on Hiina IT tsensuuri sotsiaalsed aspektid ja mõjud, kuidas neid rakendatakse, mida see annab ja kuidas see mõjutab ka ülejäänud maailma?

Hiina ja sotsiaalmeedia

WeChati tsenseeritakse usinasti

Enamus eestlasi kaotaks Hiina kolides kohe enda “sotsiaalmeedia elu” ära, sest ametlikult on blokeeritud sellised veebilehed nagu Facebook, Twitter, Instagram, Pinterest, Youtube, Snapchat jne, samuti oleks keeruline ka antud kursuse blogimisega, sest keelu all on ka Blogsport, Blogger jt. Positiivse poole pealt on hetkel veel lubatud Facetime, Skype ja LinkedIn, aga sellega läänes tuntud sotsiaalmeedia ja suhtluskanalite loetelu ka lõpeb. Kuna muu maailma A ja O selles vallas Facebook ei ole lubatud, siis seda asendab Hiina enda tehnoloogiagigandi Tencenti loodud WeChat, mida kasutab iga kuu üle miljardi kasutaja. Ehk see on olemas igal õigel hiinlasel ja võimaldab tervet armeed teenuseid nagu sõnumivahetus, maksed üle Hiina, toodete turundamine, mängude mängimine jne olles seega asendamatu, kuid võimaldades samaaegselt väikse vaevaga suunata ja piirata, mida kasutajad näevad ja mida mitte ning on ammu ära tõestatud, et igasugused poliitilise sisuga postitused ning ükskõik mis muu ei ole Hiina Valitsusele meelepärane ei liigu seal äppis kuhugi.

Facebook on Hiinas blokeeritud alates 2009. aastast kui sotsiaalvõrgustikus levis info Uiguurias toimunud rahvuspõhiste rahutuste kohta, mille käigus hukkus erinevatel andmetel ligi 200 inimest. 2016. aastal levis uudis, et väidetavalt “Hiina turule naasta sooviv sotsiaalvõrgustik Facebook on kohalikku valitsust silmas pidades välja arendanud tarkvara, millega on võimalik kolmandatel osapooltel võrgustikus teatud info kuvamist endale sobivalt moonutada”, kuid kahjuks või õnneks neli aastat hiljem on Facebook seal jätkuvalt blokeeritud. Samas on Hiina iroonilisel kombel sotsiaalmeedia-gigandi jaoks USA järel teine suurim turg käibelt, sest sealsed ettevõtjad vajavad seda kui turundusplatvormi, et jõuda potentsiaalsete uute klientideni väljaspool Hiinat.

Paljud sotsiaalmeedia ettevõtted Hiinas tegelevad ise juba ennetavalt interneti-tsensuuriga, et mitte sattuda Valitsuse huviorbiiti, kus neid võidakse süüdistada seaduste mitte järgimises. Samuti teavad kodanikud, et kui kasutada Suure Liidri nime, rääkida sõbraga riigireformidest jne, siis need sõnumid kas ei lähe läbi, su konto blokeeritakse mingiks ajaks või tuleb kuri riigiametnik ukse taha. Palju näiteid sisu eemaldamisest sotsiaalmeedias sotsiaalse stabiilsuse ähvardamise egiidi all tõid näiteks demokraatia pooldajate protestide kajastamine Hongkongis, mis filtreeriti ilusti maismaa-Hiina sotsiaalmeediast välja, sest äkki hakkavad ka veel demokraatlikke õigusi nõudma.

Seltskonnaajakirjandus on negatiivne

Kuna kogu Hiina internetis leiduv peaks olema ainult positiivse alatooniga, siis alles paar kuud tagasi jõustusid uued seadused, mis täpsustavad veelgi, millised on need negatiivsed teemad, mida kajastada ei tohiks ning uue seaduse järgi käib sinna alla ka “liigne kuulsuste keelepeks” ehk teisisõnu kollane seltskonnaajakirjandus. Mitte, et hiinlased üldse näeksid lääne meediat kuidas Kardashianid elavad või Briti kuninglik perekond kakleb, aga ka kohalike staaride kohta ei tohi avaldada “sensatsioonilisi pealkirju” või “seksuaalseid mõistaandmisi”. Hiina sotsiaalmeedia kasutajad reageerisid üsna valuliselt: “See on põhimõtteliselt interneti versioon sotsiaalsest piiramisest”. Suurt segadust tekitab inimestes ka see kuidas neid mõisteid siis tõlgendada ja kust lähevad piirid - millal on pealkiri liiga sensatsiooniline või seksuaalne alatoon ilmne? Nii nagu 2016. aastal keelati Hiinas ära 1. aprilli naljapäev, sest see on vastuolus sotsialistlike põhiväärtustega, ei ole seal ruumi ka kuulsuste järgi nuhkimise või n-ö nende elu elamisele.

Käesoleva aasta seadused ei ole muidugi esmakordne riigipoolne katse klatši ja kõmu hulka rahva hulgas vähendada - 2017. aasta juunis hakkasid kuulsuste blogid vaikselt kaduma, kui Hiina küberturvalisuse regulaatorid võtsid kasutusele meetmeid väike-blogijate vastu. “Hiina riikliku uudisteagentuuri Xinhua sõnul kutsus Valitsus üles ettevõtteid ennetamaks “vulgaarsete ja kitšide sentimentide” levimist ühe osana kasvavast meediakontrolli pingule tõmbamisest”. Kogu asja suureks eesmärgiks toodi taaskord sotsialistlike väärtuste promomine, et kujundada tervislikku ja positiivset peavoolu arvamust, kuid nii blogijad Hiinas kui meedia läänes nägi seda väga tugevalt kui taaskordset ilmingut interneti tsensuurist ja sõnavabaduse piiramisest, toodi esile, et kui sinnani arvati, et veel on jäänud kaks valdkonda, meelelahutus ja sport, millel on olemas uudiste vabadus, siis sellega saatis riik ilmselge sõnumi, et ka see on läinud. Kuulsused on ju suureks eeskujudeks paljudele, võivad promoda ja müüa jumal teab mida, mõjutada masse ning seda Hiina riik küll lubada ei saa. Sama aasta mais teatas Peking, et loob oma versiooni online-entsüklopeediast Wikipedia.

Tsensuur ja Covid-19

Viimase aja nii lokaalselt kui globaalselt põletavaim teema koroonaviirus sai alguse just Hiinast ning kui märtsis pigem imetleti nende toimetulekut ja abivalmidust sellega seoses, siis praeguseks on see asendunud tugevate süüdistustega info kinni hoidmisest, moondamisest ja seeläbi kogu maailmale lisakannatuste ja suure majanduskahju tekitamisest. Kui vahepeal kahtlustati, et Covid-19 on üldse tahtlikult Hiina poolt lekitatud biorelv, siis “Ühendriikide luurekogukond on jõudnud järeldusele, et maailma laastav uus koroonaviirus on pärit Hiinast, kuid see ei ole inimese loodud.”

Tundus, et Hiina sai koroonaga hästi hakkama - Wuhan pandi kiiresti lukku, päevadega püstitati hirmsuured välihaiglad, kodanikud kuulasid ilusti sõna ja püsisid kodus jne, kuid ei läinud palju aega mööda, kui hakkasid ilmuma tõendid suuremast kinni mätsimisest ülejäänud maailma ees ja seda eelkõige tehnoloogilisi vahendeid kasutades. Riigisiseselt tsenseeriti taaskord WeChati, kus teatavasti ka vilepuhuja Li Wenliang ohust esimest korda rääkis - alates detsembrist piirati kõikvõimaliku info liikumist erinevate märksõnade blokeerimise kaudu, nt isegi “reisikeeld” või “inimeselt inimesele ülekandumine” ei andnud vasteid rääkimata triviaalsematest mõistest nagu koroona, Covid-19, viirus jne. On tõendeid ka sellest kuidas algfaasis, kui muu maailm veel midagi ei teadnud said kohalikud ettevõtted ametlikke juhtnööre kuidas viirust puudutava sisuga infoga veebis toime tulla, samuti on palju mängitud avaldatavate andmetega: “Hiina valitsus on korduvalt muutnud viirusejuhtumite kokkulugemise metodoloogiat, välistades nädalate kaupa täielikult inimesed, kellel ei olnud sümptomeid. Alles selle nädala teisipäeval lisas Hiina oma nakatunute koguarvu hulka üle 1500 asümptomaatilise juhtumi.”

Hiina käitumisest said innustust nii mõnedki teised riigid, kes kahjuks tänaseks on ka selle eest lõivu pidanud maksma. Näiteks Singapur tegi veebruaris ja märtsis suuri jõupingutusi, et meedias viiruse ohtu ja mõjusid kahandada - nt andis Terviseminister välja korralduse luua “Suunatud paranduste juhis” Facebookile ning ka teised sotsiaalmeedia gigandid said korduvaid korraldusi parandada enda “online valelikkusi” vastavalt “Protection from Online Falsehood and Manipulation Act (POFMA)-le”. Läks mööda paar nädalat ning levis uudis “Singapuri eduloo lõpp: koolid kinni, inimesed koju, võõrtöölised karantiini. Pikka aega koroonaviiruse leviku eduka pidurdamise poolest teistele riikidele eeskujuks seatud Singapuris on hakanud Covid-19sse haigestumine kiiresti kasvama ning võimud on rutuga kehtestanud eriolukorra”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hiina interneti-tsensuur ei ole ammu mingi saladus ning kahtlemata on sellel ka suured sotsiaalsed mõjud, mis on ka kogu asja eesmärk, kuid seoses Covid-19 pandeemiaga on see taaskord tõendust saanud ja kahjuks maksab selle hinda kogu maailm.

Venemaa internetitsensuuri sotsiaalne pool

Kõigil sündmustel on põhjus ja tagajärg, sama võib tõdeda ka vaadeldes Venemaa interneti tsenseerimise saagat. Vaba inforuum on autokraatlike võimude peamine vaenlane, sest selle kaudu teostub „viies võim“ ehk mõnes mõttes sotsiaalmeedia kaudu praktiseeritav kollektiivne riigi juhtimine. Vastavalt kuidas kujunes üha autoritaarsemaks Venemaa juhtimismaatriks, muutus drastiliselt paljude nn satelliitriikide geopoliitiline olukord ja vähenes rahva ostjõud, hinnati ümber ka riigi seisukoht internetti ja selles levivasse väljendusvabadusse.

Vene kuulsale kindralile Aleksandr Suvorovile kuuluvad sõnad: „Me oleme venelased ja Meiega on Jumal“! Nii pöördus ta oma kindralite poole 1799. aastal Vene vägede Itaalia-Šveitsi sõjakäigu ajal. Tänapäeval algab nende sõnadega Venemaa dessantvägede mitteametliku hümni refrään. Aga samade sõnadega saab lühidalt kokku võtta ka muudatused Venemaa põhiseaduses, mis peagi rahvahääletusele pannakse ja millest olulisim tõik on et, sellega võimaldatakse Vladimir Vladimirovitš Putini võimul püsida igavesti ehk on tekkimas uus nimi Venemaa pikas autokraatide nimistus.

Miks soovib Vladimir Putin jätkuvalt võimul püsida ja miks üks rahvas ei poolda demokraatiat ning arvab õige olema lasta end juhtida moodsal Isakesel tsaaril. Lisaks on arusaamatu miks nad on nõus elama majanduslikus stagnatsioonis? Tõenäoliselt peitub vastus Venemaa ajaloos, religioonis, bolševistlik-kommunistlikes repressioonides, propagandas, korruptsioonis ja suurriigis elamise ihalusest. NSV Liidu kokkuvarisemine oli paljude venelaste jaoks suur tragöödia, vähemalt selline pilt on maalitud meile meedia vahendusel ja kas see ka tõele vastab on keeruline kommenteerida, aga Vene riigiduuma on võtnud vastu hiljuti näiteks ajakirjanike ja blogijate vastase eelnõu, mis lubab vähe lojaalseid interneti kasutajaid registreerida välisagentidena.

Selge on et, valitsev võim on suukorvistanud vaba meedia ja kasutab seda oma eesmärkida elluviimiseks. Igal juhul on rida eelloetletud tegureid, millele lisanduvad Valitsuse teadlikud otsused, loonud soodsa pinnase läbi mille on Vladimir Putini suutnud võimul püsida alates 2000. aasta 26. märtsist ehk nüüdseks juba 20 aastat.  

Teadmine, et homme on nagu täna samamoodi nagu täna oli nagu eile, on väärtuslik riigis nagu Venemaa, mida vaevab võimu omavoli. Tõde on aga see, et Putini võim on toonud stabiilsuse asemel seisaku. Elujärg on langemas, majanduskasv on nõrk. Riigis valitseb kohutav ebavõrdsus nii jõukuse kui ka – mis tähtsamgi – võimu osas. Venelastel hakkab sellest kõrini saama. Kremli viimane kaitsebarjäär on hirm. Ta saab hirmutada, peksta, vahistada ja muul viisil karistada neid, kes talle vastu hakkavad. Aga kui inimesed ei tunne enam hirmu, lakkab see relv toimimast. Viimased meeleavaldused Moskvas näitavad, et vähemalt mõnede Vene suurlinnade elanikkonnakihtide jaoks on murdepunkt käes. Mis puudutab Venemaa arenguid, siis paistab, et lõhe Venemaa globaalsete ambitsioonide ja sisemise stagnatsiooni, korruptsiooni ja korralageduse vahel pigem kasvab. Arenguhüpet on Venemaa juhtkonnale vaja mitte inimeste heaolu, väärikuse ja turvalisuse parandamiseks, vaid selleks, et riigi sotsiaal-majanduslik mahajäämus relvatäristamist maailmaareenil segama ei hakkaks.

Tegelikult on Putinile ja temaga seotud kildkonnale eluliselt oluline püsida võimul ja seda siis kas väikeste edukate sõdade läbi kahanevat populaarsust kasvatades, manipuleerides avaliku arvamusega läbi nn Trollimise või kasutades meedia vaigistamist. Võime vaid oletada miks seda kõike tehakse, aga üheks põhjuseks on kindlasti raha. Business Insideri vahendusel saame teada et, ametlikel andmetel teenib Venemaa president 111 000 eurot aastas ja ta omab ühte väikest korterit, samas hinnatakse tema varanduseks tegelikult 200 miljardit dollarit. Tegemist on spekulatsioonidega! Siin pole kohane väita, mis konkreetselt on sellise varanduse allikas ja kas riigi ning Putini lähikondlaste rahakotid on segi läinud või mitte. On kuidas on, aga Putin ja tema lähiringkond on soovinud võimul püsida ja nad suutnud seda 20 aasta vältel. Nende suureks hirmuks on kontrollimatud, interneti kaudu organiseeritud, režiimi-vastased rahvamässud ja Putin on palju kordi oma kõnedes sellistest, nn „Värvilised revolutsioonid“, ka rääkinud. Tegemist on koondnimetusega võimuvahetusprotsessidele: Rooside Revolutsioon Gruusias, Tulbirevolutsioon Kõrgõzstanis, Oranž revolutsioon Ukrainas, Jasmiinrevolutsioon Tuneesias ja Lootosrevolutsioon Egiptuses.