Totalitaarsete režiimide hirmud ehk Interneti tsensuur Hiina ja Venemaa näitel

Sissejuhatus

Totalitaarne režiim on poliitiline süsteem, kus riik ei tunne võimu piire ning seejuures püüab reguleerida nii avaliku kui ka eraelu iga aspekti. Totalitaarsed režiimid püsivad võimul muuhulgas tänu laiahaardelisele propagandale, mida levitab riigi kontrolli all olev massimeedia, sealhulgas siis see tänasel päeval üha olulisemaks olev internet. Selleks, et riigis avalikku arvamust kujundada ning seeläbi ka võimu hoida, rakendatakse ka laialdaselt tsensuuri. Tsensuuriga kaasneb olukord, kus inimesed saavad osalist, mittetäielikku teavet.

Antud kirjatüki käigus antaksegi temaatikal sissejuhatav ülevaade Hiina ja Venemaa näitel - millised on nende naaberriikide hirmud ja kuidas on nad enda arvates sellele interneti tsensuuri näol lahendust loomas?

Hiina suur tulemüür

Hiina suur tulemüür läbi aja

Võrreldes läänemaailma internetiga on Hiina teatavasti oluliselt rohkem tsenseeritud, kuid see ei olnud algusest peale nii. Kui internetti ametlikult 1994. aastal kasutama hakati oli see võrdlemisi vaba ning selles nähti eelkõige võimalust Lääne teadmistel silma peal hoida ning võimalusel saadud info abil majandust reformida. Kuid oht, et Lääne ideoloogial võib tekkida ülemvõim ühiskonnas ja tõusev oht Hiina Demokraatlikus Parteilt, pidi Hiina Kommunistlik Partei tegutsema kiirelt. Peagi alustati Kuldse kilbi projektiga (Golden Shield Project), mis oli andmepõhine jälgimise süsteem, mille abil oli võimalik kodanike andmetele ligi pääseda ning ühendada need Hiina julgeoleku organisatsioonidega ja kustutada kommentaare ning postitusi, mis olid Hiina valitsusele n-ö kahjulikud. Projekt oli Hiina tulemüüri (Great Firewall, GFW) üheks aluseks ning mitmefaasiline – esimeses faasis blokeeriti domeeninimesid ning IP aadresse, II faasis lisati teatud märksõnade tsenseerimine, edasi hakkas Hiina tulemüür juba tuvastama VPNe ja teisi tööriistu ning tehti Küberturvalisuse seadused, mis võtsid tähelepanu alla autonoomia ja VPNid.

Tegemist on kõige arenenuma ning võimsama tsensuuri vahendiga, mis hetkel eksisteerib. GFW kasutab kombinatsiooni DNS tampering ning IP-aadresside blokeerimisest, et täielikult takistada ligipääs teatud IP-aadressidele. Lisaks kasutab see sissetungituvastuse süsteemi (Intrusion Detection System, IDS) sarnast süsteemi, et monitoorida keelatud märksõnade kasutamist ning katkestada ühendusi kasutades lähtestatud pakkide süstimist. Kuigi ülaltoodud meetodid võivad kaasa tuua suurel hulgal kõrvalist kahju on see märkimisväärselt efektiivne ning suudab blokeerida peaaegu kõik leheküljed enamuse Hiina interneti kasutajate jaoks.

DNS võltsimine

DNS võltsimist (DNS tampering) kasutatakse koos IP-aadressi blokeerimisega, sest domeeninime muutmine on oluliselt raskem, kui seda on IP-aadressi muutmine. DNS võltsimise esimene samm on uue DNSi lisamine (injection). Loogika selle taga on see, et kui kasutaja üritab lehekülge külastada, siis arvuti teeb päringu DNS serverite IP-aadressidele, mis selle domeeni nimega seotud on. Kuivõrd GFW monitoorib DNS päringuid, mis on tehtud Hiinast, siis on tal võimalik lisada võltsitud DNSi vastuseid koos vigaste IP-aadressidega (vahel harva ka teise lehekülje IP-aadressi), kui ta tuvastab päringuid blokeeritud lehekülgedele. Võltsitud DNS vastus jõuab Hiina sisemistesse DNS serveritesse koos vigase vahemäluga, mistõttu on tulemuseks DNS mürgitus.

Paraku ei saa mainimata jätta, et DNS võltsimisel on ka tagajärjed - GFW ei suuda teha vahet DNS päringutel, mis pärinevad Hiinast ning päringutel, mis lihtsalt läbivad Hiinat, seega mõjutab see ka suhtlust väljaspool tsenseeritud võrku. Teine suurem tagajärg on see, et suur osa liiklusest võidakse suunata nn lubatud lehtedele, takistades seega nende normaalset toimimist, mis võib omakorda neid lehekülgi sundima blokeerima kõik Hiina päringud. Põhimõtteliselt on GFW tahtmatult (või tahtlikult, olenevalt vaatenurgast), muutnud oma võrgu relvaks, mis ründab süütuid IP-sid. Kuivõrd Hiina valitsus võib seda vägagi teadlikult ning hõlpsasti ära kasutada, siis selle trendi jätkumisel on üha rohkemad veebileheküljed sunnitud kogu Hiina netiliikluse blokeerima.

IP aadressi blokeerimine

Hiina suure tulemüüri peamised meetmed

IP-aadresside blokeerimine on lihtne ning efektiivne tsensuurimeetod. GFW tugineb kehtetul suunamisel (null routing), et blokeerida IP-paketid, mis on musta nimekirja lisatud. GFW süstib suunamise infot BGP-sse ja kaaperdab kogu liikluse blokeeritud veebisaitidele, nt Twitter ja Instagram. Kuigi kehtetu suunamine võib blokeerida ainult väljaminevat liiklust ning lubada sissetulevat on see piisav, et blokeerida veebilehekülg, sest enamus kaasaegsest interneti-suhtlusest põhineb kahepoolsel koostoimimisel. Tegemist on kerge tsensuuri meetodiga, mida Hiina valitsusel on lihtne ellu viia, sest nad saavad pidada tsentraliseeritud musta nimekirja ilma interneti teenusepakkujaid kaasamata. Kehtetu suunamine lisab väikese koormuse teenusepakkujate ruuteritele, aga puudub eriseadmete vajadus. IP-aadresside blokeerimise miinuseks võib pidada tõsiasja, et sellest on lihtne mööda pääseda – selleks on vaja ainult väljaspool Hiinat asuvat puhverserverit või veebilehekülje viimist teisele IP-aadressile. Kui lehekülg muudab IP-aadressi, aga jätab domeeninime muutmata, saab kasutaja seda lehte külastada olenemata sellest mis IP-aadressi ta kasutab. Lisaks kasutavad paljud legitiimsed leheküljed sama IP-aadressi ning kuivõrd IP blokeerimine toimub musta nimekirja lisamise põhimõttel, on üle tsenseerimine selle paratamatu tagajärg. See omakorda muudab selle meetodi ära kasutamise lihtsaks ning seda on ka mitmed tsenseeritud leheküljed ära kasutanud, et Valitsuselt blokeeringu tühistamist nõuda. Näiteks www.falundafa.org hakkas kasutama sama IP-aadressi nagu www.mit.eu, mille GFW seejärel blokeeris. The OpenCourseware, mis on MITi tasuta internetiloengud, olid seega samuti keelustatud ning see tekitas sedavõrd suure avaliku pahameele, et Valitsus oli sunnitud blokeeringu eemaldama.

TCP lähtestamine

TCP lähtestamise rünnak on üheaegselt lihtne, aga ka keeruline. Rünnaku sooritamiseks läheb vaja vaid ühte mõnemegabaidist andmepaketti. Võltsitud TCP segment paneb kaks ohvrit oma TCP ühendusi hülgama, segades nende potentsiaalselt olulist suhtlust, saates ühele või mõlemale võltsitud sõnumi, et ühendus tuleb koheselt lõpetada (TCP reset segments). Tavaolukorras saadab arvuti TCP segmenti siis, kui nad saavad ootamatu TCP liikumise ja soovivad, et selle saatja selle lõpetaks. Kui DNS võltsimine ja IP blokeerimine takistab koheselt ühenduse loomist, siis TCP lähtestamine laseb algse ühenduse luua. Luues ühenduse kontrollitakse, kas antud sait sisaldab keelatud sõnu, infot jne, millele järgneb siis TCP rünnak ja kasutaja ei pääse antud saidile. Ühendus lubatakse luua selle analüüsimiseks ja siis otsustada mida teha. Näiteks on võimalik keelatud videod mitte läbi lasta, aga kasutaja pääseb saidile ikkagi.

VPN

Tänapäeval on väga laialt kasutusel erinevad VPNid. Inimesed soovivad kasutada seda selleks, et nende interneti kasutamiskäiku poleks võimalik jälgida. VPN on saanud samuti ka kõige tugevamaks ja populaarsemaks vastuseks GFW ületamisel ning seetõttu peab Hiina valitsus võitlema väga tugevalt VPNide vastu.

GWF kogub aktiivselt VPNi ja Tor IP-aadresse, et need blokeerida või aeglustada nende ühenduskiirust piisavalt, et muuta VPNi kasutamine mõttetuks. GFW kasutab masinõpet ja andmepakettide põhjalikku kontrolli (DPI – Deep Packet Inspection), et õppida ja avastada erinevaid VPNi ühendusi selleks, et neid blokeerida. Oletatakse, et Hiina VPNi piiramine oleneb paljuski Hiina ja maailmasündmuste käigust. Näiteks VPNi kasutamist lihtsustatakse, kui on toimumas ülemaailmne üritus või sündmused, mille tulemusel on vaja näidata Hiinat heast küljest, aga näiteks ka kõige lähima koroonaviiruse puhangu ajal nägi suurenevat blokeerimist Hiina poolt. Üheks tööriistaks lisaks GFWle kasutab Hiina valitsus erinevaid seadusi, mis kontrollivad internetiteenuste pakkujaid. Läbi teenusepakkujate on võimalik kindlal ajal avada piirkonniti natukene vähem tsensuuritud võrk. Näiteks võidakse kindlatele hotellidele, kus toimuvad meedia üritused avada võrk kergemaks kasutuseks, aga sellest välja astudes oled jälle tsenseeritud võrgus.

Hiina interneti tsensuuri sotsiaalsed aspektid

Hiina väidab, et interneti tsensuur on küber-iseseisvuse küsimus ning interneti ja tehnoloogia infrastruktuuri range reguleerimine on eelkõige vajalik sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks. Tegelikkuses püüab Hiina valitsus pigem ikkagi seeläbi enda võimu hoida ja kindlustada, sest soodustab ju ülemaailmsete teemadega kursis olemine ja info vahetamine ka teisiti mõtlemist ja vaba demokraatia nõudmist, kuid seda ei saa Hiina Kommunistlik Partei küll endale lubada ning seetõttu ongi võetud interneti piiramine ja suunamine enda kontrolli alla, et välistada faktorid, mis õõnestaksid nende võimu. Järgnevalt vaatame, millised on Hiina IT tsensuuri sotsiaalsed aspektid ja mõjud, kuidas neid rakendatakse, mida see annab ja kuidas see mõjutab ka ülejäänud maailma?

Hiina ja sotsiaalmeedia

WeChati tsenseeritakse usinasti

Enamus eestlasi kaotaks Hiina kolides kohe enda “sotsiaalmeedia elu” ära, sest ametlikult on blokeeritud sellised veebilehed nagu Facebook, Twitter, Instagram, Pinterest, Youtube, Snapchat jne, samuti oleks keeruline ka antud kursuse blogimisega, sest keelu all on ka Blogsport, Blogger jt. Positiivse poole pealt on hetkel veel lubatud Facetime, Skype ja LinkedIn, aga sellega läänes tuntud sotsiaalmeedia ja suhtluskanalite loetelu ka lõpeb. Kuna muu maailma A ja O selles vallas Facebook ei ole lubatud, siis seda asendab Hiina enda tehnoloogiagigandi Tencenti loodud WeChat, mida kasutab iga kuu üle miljardi kasutaja. Ehk see on olemas igal õigel hiinlasel ja võimaldab tervet armeed teenuseid nagu sõnumivahetus, maksed üle Hiina, toodete turundamine, mängude mängimine jne olles seega asendamatu, kuid võimaldades samaaegselt väikse vaevaga suunata ja piirata, mida kasutajad näevad ja mida mitte ning on ammu ära tõestatud, et igasugused poliitilise sisuga postitused ning ükskõik mis muu ei ole Hiina Valitsusele meelepärane ei liigu seal äppis kuhugi.

Facebook on Hiinas blokeeritud alates 2009. aastast kui sotsiaalvõrgustikus levis info Uiguurias toimunud rahvuspõhiste rahutuste kohta, mille käigus hukkus erinevatel andmetel ligi 200 inimest. 2016. aastal levis uudis, et väidetavalt “Hiina turule naasta sooviv sotsiaalvõrgustik Facebook on kohalikku valitsust silmas pidades välja arendanud tarkvara, millega on võimalik kolmandatel osapooltel võrgustikus teatud info kuvamist endale sobivalt moonutada”, kuid kahjuks või õnneks neli aastat hiljem on Facebook seal jätkuvalt blokeeritud. Samas on Hiina iroonilisel kombel sotsiaalmeedia-gigandi jaoks USA järel teine suurim turg käibelt, sest sealsed ettevõtjad vajavad seda kui turundusplatvormi, et jõuda potentsiaalsete uute klientideni väljaspool Hiinat.

Paljud sotsiaalmeedia ettevõtted Hiinas tegelevad ise juba ennetavalt interneti-tsensuuriga, et mitte sattuda Valitsuse huviorbiiti, kus neid võidakse süüdistada seaduste mitte järgimises. Samuti teavad kodanikud, et kui kasutada Suure Liidri nime, rääkida sõbraga riigireformidest jne, siis need sõnumid kas ei lähe läbi, su konto blokeeritakse mingiks ajaks või tuleb kuri riigiametnik ukse taha. Palju näiteid sisu eemaldamisest sotsiaalmeedias sotsiaalse stabiilsuse ähvardamise egiidi all tõid näiteks demokraatia pooldajate protestide kajastamine Hongkongis, mis filtreeriti ilusti maismaa-Hiina sotsiaalmeediast välja, sest äkki hakkavad ka veel demokraatlikke õigusi nõudma.

Seltskonnaajakirjandus on negatiivne

Kuna kogu Hiina internetis leiduv peaks olema ainult positiivse alatooniga, siis alles paar kuud tagasi jõustusid uued seadused, mis täpsustavad veelgi, millised on need negatiivsed teemad, mida kajastada ei tohiks ning uue seaduse järgi käib sinna alla ka “liigne kuulsuste keelepeks” ehk teisisõnu kollane seltskonnaajakirjandus. Mitte, et hiinlased üldse näeksid lääne meediat kuidas Kardashianid elavad või Briti kuninglik perekond kakleb, aga ka kohalike staaride kohta ei tohi avaldada “sensatsioonilisi pealkirju” või “seksuaalseid mõistaandmisi”. Hiina sotsiaalmeedia kasutajad reageerisid üsna valuliselt: “See on põhimõtteliselt interneti versioon sotsiaalsest piiramisest”. Suurt segadust tekitab inimestes ka see kuidas neid mõisteid siis tõlgendada ja kust lähevad piirid - millal on pealkiri liiga sensatsiooniline või seksuaalne alatoon ilmne? Nii nagu 2016. aastal keelati Hiinas ära 1. aprilli naljapäev, sest see on vastuolus sotsialistlike põhiväärtustega, ei ole seal ruumi ka kuulsuste järgi nuhkimise või n-ö nende elu elamisele.

Käesoleva aasta seadused ei ole muidugi esmakordne riigipoolne katse klatši ja kõmu hulka rahva hulgas vähendada - 2017. aasta juunis hakkasid kuulsuste blogid vaikselt kaduma, kui Hiina küberturvalisuse regulaatorid võtsid kasutusele meetmeid väike-blogijate vastu. “Hiina riikliku uudisteagentuuri Xinhua sõnul kutsus Valitsus üles ettevõtteid ennetamaks “vulgaarsete ja kitšide sentimentide” levimist ühe osana kasvavast meediakontrolli pingule tõmbamisest”. Kogu asja suureks eesmärgiks toodi taaskord sotsialistlike väärtuste promomine, et kujundada tervislikku ja positiivset peavoolu arvamust, kuid nii blogijad Hiinas kui meedia läänes nägi seda väga tugevalt kui taaskordset ilmingut interneti tsensuurist ja sõnavabaduse piiramisest, toodi esile, et kui sinnani arvati, et veel on jäänud kaks valdkonda, meelelahutus ja sport, millel on olemas uudiste vabadus, siis sellega saatis riik ilmselge sõnumi, et ka see on läinud. Kuulsused on ju suureks eeskujudeks paljudele, võivad promoda ja müüa jumal teab mida, mõjutada masse ning seda Hiina riik küll lubada ei saa. Sama aasta mais teatas Peking, et loob oma versiooni online-entsüklopeediast Wikipedia.

Tsensuur ja Covid-19

Viimase aja nii lokaalselt kui globaalselt põletavaim teema koroonaviirus sai alguse just Hiinast ning kui märtsis pigem imetleti nende toimetulekut ja abivalmidust sellega seoses, siis praeguseks on see asendunud tugevate süüdistustega info kinni hoidmisest, moondamisest ja seeläbi kogu maailmale lisakannatuste ja suure majanduskahju tekitamisest. Kui vahepeal kahtlustati, et Covid-19 on üldse tahtlikult Hiina poolt lekitatud biorelv, siis “Ühendriikide luurekogukond on jõudnud järeldusele, et maailma laastav uus koroonaviirus on pärit Hiinast, kuid see ei ole inimese loodud.”

Tundus, et Hiina sai koroonaga hästi hakkama - Wuhan pandi kiiresti lukku, päevadega püstitati hirmsuured välihaiglad, kodanikud kuulasid ilusti sõna ja püsisid kodus jne, kuid ei läinud palju aega mööda, kui hakkasid ilmuma tõendid suuremast kinni mätsimisest ülejäänud maailma ees ja seda eelkõige tehnoloogilisi vahendeid kasutades. Riigisiseselt tsenseeriti taaskord WeChati, kus teatavasti ka vilepuhuja Li Wenliang ohust esimest korda rääkis - alates detsembrist piirati kõikvõimaliku info liikumist erinevate märksõnade blokeerimise kaudu, nt isegi “reisikeeld” või “inimeselt inimesele ülekandumine” ei andnud vasteid rääkimata triviaalsematest mõistest nagu koroona, Covid-19, viirus jne. On tõendeid ka sellest kuidas algfaasis, kui muu maailm veel midagi ei teadnud said kohalikud ettevõtted ametlikke juhtnööre kuidas viirust puudutava sisuga infoga veebis toime tulla, samuti on palju mängitud avaldatavate andmetega: “Hiina valitsus on korduvalt muutnud viirusejuhtumite kokkulugemise metodoloogiat, välistades nädalate kaupa täielikult inimesed, kellel ei olnud sümptomeid. Alles selle nädala teisipäeval lisas Hiina oma nakatunute koguarvu hulka üle 1500 asümptomaatilise juhtumi.”

Hiina käitumisest said innustust nii mõnedki teised riigid, kes kahjuks tänaseks on ka selle eest lõivu pidanud maksma. Näiteks Singapur tegi veebruaris ja märtsis suuri jõupingutusi, et meedias viiruse ohtu ja mõjusid kahandada - nt andis Terviseminister välja korralduse luua “Suunatud paranduste juhis” Facebookile ning ka teised sotsiaalmeedia gigandid said korduvaid korraldusi parandada enda “online valelikkusi” vastavalt “Protection from Online Falsehood and Manipulation Act (POFMA)-le”. Läks mööda paar nädalat ning levis uudis “Singapuri eduloo lõpp: koolid kinni, inimesed koju, võõrtöölised karantiini. Pikka aega koroonaviiruse leviku eduka pidurdamise poolest teistele riikidele eeskujuks seatud Singapuris on hakanud Covid-19sse haigestumine kiiresti kasvama ning võimud on rutuga kehtestanud eriolukorra”.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hiina interneti-tsensuur ei ole ammu mingi saladus ning kahtlemata on sellel ka suured sotsiaalsed mõjud, mis on ka kogu asja eesmärk, kuid seoses Covid-19 pandeemiaga on see taaskord tõendust saanud ja kahjuks maksab selle hinda kogu maailm.

Venemaa internetitsensuuri tekke sotsiaalsed ja poliitilised põhjused

Patriarh Kirill, kes tegi ettepaneku jumala nimi põhiseadusesse kirjutada, ja Venemaa president Vladimir putin

Kõigil sündmustel on põhjus ja tagajärg, sama võib tõdeda ka vaadeldes Venemaa interneti tsenseerimise saagat. Vaba inforuum on autokraatlike võimude peamine vaenlane, sest selle kaudu teostub „viies võim“ ehk mõnes mõttes sotsiaalmeedia kaudu praktiseeritav kollektiivne riigi juhtimine. Vastavalt kuidas kujunes üha autoritaarsemaks Venemaa juhtimismaatriks, muutus drastiliselt paljude nn satelliitriikide geopoliitiline olukord ja vähenes rahva ostjõud, hinnati ümber ka riigi seisukoht internetti ja selles levivasse väljendusvabadusse.

Vene kuulsale kindralile Aleksandr Suvorovile kuuluvad sõnad: „Me oleme venelased ja Meiega on Jumal“! Nii pöördus ta oma kindralite poole 1799. aastal Vene vägede Itaalia-Šveitsi sõjakäigu ajal. Tänapäeval algab nende sõnadega Venemaa dessantvägede mitteametliku hümni refrään. Aga samade sõnadega saab lühidalt kokku võtta ka muudatused Venemaa põhiseaduses, mis peagi rahvahääletusele pannakse ja millest olulisim tõik on et, sellega võimaldatakse Vladimir Vladimirovitš Putini võimul püsida igavesti ehk on tekkimas uus nimi Venemaa pikas autokraatide nimistus.

Miks soovib Vladimir Putin jätkuvalt võimul püsida ja miks üks rahvas ei poolda demokraatiat ning arvab õige olema lasta end juhtida moodsal Isakesel tsaaril. Lisaks on arusaamatu miks nad on nõus elama majanduslikus stagnatsioonis? Tõenäoliselt peitub vastus Venemaa ajaloos, religioonis, bolševistlik-kommunistlikes repressioonides, propagandas, korruptsioonis ja suurriigis elamise ihalusest. NSV Liidu kokkuvarisemine oli paljude venelaste jaoks suur tragöödia, vähemalt selline pilt on maalitud meile meedia vahendusel ja kas see ka tõele vastab on keeruline kommenteerida, aga Vene riigiduuma on võtnud vastu hiljuti näiteks ajakirjanike ja blogijate vastase eelnõu, mis lubab vähe lojaalseid interneti kasutajaid registreerida välisagentidena. Selge on et, valitsev võim on suukorvistanud vaba meedia ja kasutab seda oma eesmärkida elluviimiseks. Igal juhul on rida eelloetletud tegureid, millele lisanduvad Valitsuse teadlikud otsused, loonud soodsa pinnase läbi mille on Vladimir Putini suutnud võimul püsida alates 2000. aasta 26. märtsist ehk nüüdseks juba 20 aastat.

Teadmine, et homme on nagu täna samamoodi nagu täna oli nagu eile, on väärtuslik riigis nagu Venemaa, mida vaevab võimu omavoli. Tõde on aga see, et Putini võim on toonud stabiilsuse asemel seisaku. Elujärg on langemas, majanduskasv on nõrk. Riigis valitseb kohutav ebavõrdsus nii jõukuse kui ka – mis tähtsamgi – võimu osas. Venelastel hakkab sellest kõrini saama. Kremli viimane kaitsebarjäär on hirm. Ta saab hirmutada, peksta, vahistada ja muul viisil karistada neid, kes talle vastu hakkavad. Aga kui inimesed ei tunne enam hirmu, lakkab see relv toimimast. Viimased meeleavaldused Moskvas näitavad, et vähemalt mõnede Vene suurlinnade elanikkonnakihtide jaoks on murdepunkt käes. Mis puudutab Venemaa arenguid, siis paistab, et lõhe Venemaa globaalsete ambitsioonide ja sisemise stagnatsiooni, korruptsiooni ja korralageduse vahel pigem kasvab. Arenguhüpet on Venemaa juhtkonnale vaja mitte inimeste heaolu, väärikuse ja turvalisuse parandamiseks, vaid selleks, et riigi sotsiaal-majanduslik mahajäämus relvatäristamist maailmaareenil segama ei hakkaks.

Tegelikult on Putinile ja temaga seotud kildkonnale eluliselt oluline püsida võimul ja seda siis kas väikeste edukate sõdade läbi kahanevat populaarsust kasvatades, manipuleerides avaliku arvamusega läbi nn Trollimise või kasutades meedia vaigistamist. Võime vaid oletada miks seda kõike tehakse, aga üheks põhjuseks on kindlasti raha. Business Insideri vahendusel saame teada et, ametlikel andmetel teenib Venemaa president 111 000 eurot aastas ja ta omab ühte väikest korterit, samas hinnatakse tema varanduseks tegelikult 200 miljardit dollarit. Tegemist on spekulatsioonidega! Siin pole kohane väita, mis konkreetselt on sellise varanduse allikas ja kas riigi ning Putini lähikondlaste rahakotid on segi läinud või mitte. On kuidas on, aga Putin ja tema lähiringkond on soovinud võimul püsida ja nad suutnud seda 20 aasta vältel. Nende suureks hirmuks on kontrollimatud, interneti kaudu organiseeritud, režiimi-vastased rahvamässud ja Putin on palju kordi oma kõnedes sellistest, nn „Värvilised revolutsioonid“, ka rääkinud. Tegemist on koondnimetusega võimuvahetusprotsessidele: Rooside Revolutsioon Gruusias, Tulbirevolutsioon Kõrgõzstanis, Oranž revolutsioon Ukrainas, Jasmiinrevolutsioon Tuneesias ja Lootosrevolutsioon Egiptuses.

Vene võimud ei lase riigis toimuda värvilistel revolutsioonidel, teatas Venemaa president Vladimir Putin ja lisas, et Moskva on valmis selles osas aitama ka oma partnereid kollektiivse julgeolekulepingu organisatsioonis (ODKB). Putin rõhutas, et Moskvas teatakse erinevaid teooriaid maailma erinevates regioonides, mis viivad tõsise destabiliseerumiseni. „Loomulikult ei tohi me midagi sellist lubada ja püüame igati vastavalt sellele käituda Venemaal ja igati toetada meie partnereid ODKB-s,“ ütles Putin intervjuus telekanalile Mir.

Ajatelg Venemaa liikumisest üha enam tsenseeritud interneti poole.

Putin: ei mingeid "Värvilisi revolutsioone" Venemaal! Tuleb teha kõik, et niinimetatud „Värvilised revolutsioonid“ ei jõuaks Venemaale, hoiatas president Vladimir Putin. Putin rääkis Venemaa julgeolekunõukogu istungil, kus arutati äärmuslusele vastutegevuse kontseptsiooni, et ekstremism ohustab nii riiklikku julgeolekut kui ka majandus- ja sotsiaalset süsteemi, vahendas Interfax. "Eriti ohtlik on riigile selline äärmuslus nagu natsionalism, usuvaen ja poliitiline ekstremism," teatas Putin. Tema sõnul kasutatakse tänapäeva maailmas äärmuslust geopoliitilise ning mõjusfääride ümberjagamise instrumendina. "Me näeme, milliste traagiliste tagajärgedeni on viinud nn värviliste revolutsioonide laine, milliseid vapustusi elasid üle ja elavad praegu üle nende riikide rahvad, kes on pidanud läbi tegema varjatud vastutustundetud eksperimendid, mõnikord aga jõhkra sekkumise nende ellu," ütles Putin. "Meie jaoks on see õppetund ja hoiatus ja me oleme kohustatud tegema kõik, et seda ei juhtuks iialgi Venemaal," lisas ta.

Mis on aga selliste sündmuste katalüsaatoriks? Teatud mõõdikuid võime otsida Abraham Maslowi inimvajaduste hierarhia püramiidilt ehk küsimus on selles, kui madalale ollakse nõus rahvana kõnealusel skaalal langema. Venemaa on suur ja elatustase erineb regiooniti drastiliselt, aga ka venelastel on mingisugune piir mille ületades vallanduvad demonstratsioonid ja inimesed tulevad tänavatele. Palju rahvarahutused on saanud alguse interneti kaudu edastatud üleskutsetest ja see on üks põhjustest miks Kreml veebis toimuva ohjamiseks viimasel ajal pingutab. Marko Mihkelson, Riigikogu väliskomisjoni esimees ütleb: vaba meedia asemel eksisteerib vaid massidega manipuleeriv propaganda, mille eesmärgiks on kindlustada Venemaale aastasadadega omaseks saanud autokraatlikku võimusüsteemi.

Michigani ülikooli juures töötav globaalset tsensuuri uuriv projekt Censored Planet on avaldanud uurimuse Venemaa Interneti-tsensuuri kohta, millist on koostatud 7 aastat. Uurimistöös märgitakse, et Venemaa võimud on loonud ilmeka pretsedendi, kuidas on võimalik internetti tsenseerida ja nüüd saavad seda kasutada ka teised autoritaarsed režiimid. Eelmise sajandi lõpust kuni selle sajandi alguseni ei olnud Venemaal kedagi, kes oleks soovinud Runeti kontrollimist ja süsteem sai areneda suhteliselt kiiresti ning vabalt, aga 1. novembril 2012 võimude seisukoht muutus. Järsku teadvustus võimudele tõsine probleem et, kõik internetiga seonduv on Venemaal väga hästi arenenud. Suurendamaks kontrolli internetis toimuva üle, oldi sunnitud looma tööriistad saavutamaks mõju teenuste pakkujate üle ja lisaks õigustama interneti kontrollimeetmeid kasutajate ees. Esimese ülesande jaoks muudeti seadusi ja loodi spetsiaalne osakond, andes sellele regulatiivsed funktsioonid (Roskomnadzor). Lisaks hakati kasutama laste ohutuse- ja kaitseretoorikat. Suunamuutus tsensuuri poole toimus 2012. aastal. Enamik elanikkonnast nõustus võimude väidetega laste kaitsmise ja turvalisuse osas ning algatusele vastupanijad ei saanud piisavalt avalikku toetust. Sel aastal loodi Roskomnadzor, veidi varem võeti vastu seaduseelnõu nr 89417-6, mis avaski tee tsensuurile.

Sõltumatu uuringufirma Levada Tsentr uue arvamusküsitluse andmetel leiab 60% venelastest, et internetis on tsensuur omal kohal ja teatavate veebilehtede keelustamine vajalik. Tsenseerimise vastaseid on vaid 25%, ülejäänud küsitlusele vastanutest arvasid, et nad ei tea või jätsid üldse vastamata, vahendas Washington Post.

Levada hinnangul on venelased laiemalt interneti suhtes skeptiliselt meelestatud. 51% märkis, et internet ei asenda ajalehti, raadiot ja televisiooni, mis oli ligikaudu sama 2006. aasta arvamusküsitluse tulemusega. 56% vastanutest ütles, et usaldavad enamuses või täielikult vene telekanaleid, internetiuudiste kohta arvas sama vaid 37% vastanutest. 35% venelastest leidis, et aeg-ajalt on neil tunne, et meedia püüab neid petta, 49% vastanute arvates on seda juhtunud vaid väga harva. Küsimustik viidi läbi perioodil 21.-24. oktoober. Venelastelt uuriti nende arvamust tsensuuri kehtestamise ja meedia usaldusväärsuse kohta. Riigipea Vladimir Putin ütles varem sel aastal, et Venemaal pole plaanis kehtestada riiklikku õigust veebilehti sulgeda. Viimase aja sündmused annavad aga aimu, et see võib olla muutumas. Möödunud nädalal blokeeris ametialase sotsiaalkeskkonna LinkedIn, peale mida võivad saada järgmiseks sihtmärgiks sotsiaalmeedia keskkonnad nagu Twitter ja Facebook.

Blokeeritud objektide arv internetis on alates aastast 2015 järk järgult kasvanud

Venemaa interneti-tsensuur ei ole kallis ja ega ka eriliselt tõhus. Kreml ei loonud tohutult kallist filtrite-infrastruktuuri ehk see ei ole üldse Hiina "kuldseks kilbiks" nimetatavaga võrreldav. Pikalt usuti et, ulatuslik tsensuur suurtes detsentraliseeritud võrkudes nagu seda on Venemaa, USA, India ja UK on liialt keeruline, kuid see pole nii. Tänaseks tuntakse kahte määratlust: tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud kontroll. Tsentraliseeritud viis on kasutusel Hiinas ja Iraanis, kus võeti internet kohe alguses riigi range kontrolli alla ja kehtestati igakülgne sisu filtreerimine, mis omakorda suurendas tunduvalt mõju kodanikkonna üle.

Venemaal ja paljudes teistes riikides oli asi aga vastupidine - internet arenes omaette, riigil polnud peaaegu mingit kontrolli pakkujate, operaatorite ja kasutajate üle ning veelgi enam polnud oluline meediasaitidel, aktivistide ja poliitikute Instagrami lehekülgedel toimuva blokeerimine. Seoses poliitiliste tõmbetuultega mitmetes riikides, Venemaa ametkondade seisukoht internetis toimuva osas muutus ja 7 viimase aasta jooksul on statistiline olukord siiski tunduvalt erinev. Alates aastast 2015 on märgatavalt tõusnud interneti liikluse tõkestamine, blokeeritud on: 324 695 IP-aadressi, 132 798 domeeni ja 39 alamvõrku.

Imeliselt illustreerib Venemaal toimuvat Jüri Nikolajevi uudislugu Vikerraadio saates Maailm ja mõnda. Venemaal juhtus see, mida väga kardeti. Nimelt, Ajaleht Moskovski Komsomolets kirjutab: Põhja-Osseetia pealinnas Vladikavkazis toimus koroonaviiruse vastane meeleavaldus. Linna keskväljakule kogunes protestima umbes 4000 inimest, kes nõudsid isolatsioonimeetmete lõpetamist. Kogunemise lõpetas politsei eriüksus, kes rahva laiali ajas. Ajaleht kirjutab: inimesed ei usu et, viirus on ohtlik või ei usu viiruse olemasolu. Arvatakse, et viiruse on välja mõelnud poliitikud põhjusel, et neil valitseda ei segataks. Probleem on selles, et pooled piirkonna ettevõtetest ei tööta, inimesed on sissetulekuta jäetud, samas kui riigipeale kuuluv õlletehas töötab edasi ja kõik see tekitab usaldamatust ning isegi viha.

Samal ajal on alanud Venemaal virtuaalsed meeleavaldused. Inimesed korraldavad virtuaalseid protestimiitinguid Jandexi kaardirakenduses ja see näeb välja nii: Moskva, Peterburi, Saraatovi või Krasnojarski elanikud panevad kaardile linnavõimu hoone lähedusse märgi ja kirjutavad selle juurde oma nõudmise. Novaja Gažeta avaldas Jandex kaardirakenduse ekraanipildi Doni-äärsest Rostovist kus linnavalitsuse hoone ümbrus on täppidest kirju ja iga punkti juures võib lugeda, mida inimesed nõuavad, näiteks hakake juba toetusi maksma, andke mu lastele süüa, andke tööd ja leiba, kehtestage juba eriolukord või makske minu liisingud ise. Kui Vladikavkazis lõi platsi puhtaks politsei, siis Yandexi kaardirakenduses üritavad korda siluda tarkvaraettevõtte töötajad, kes agaralt punktikesi kustutavad. Paistab et, online-meeleavaldused on koroona-ajastu üks uuendusi. Nii saatis Venemaa Liberaal-demokraatlik partei avalduse tarkvarafirmale lubada 25. aprillil Yandex navigaator kaardirakenduses virtuaalne meeleavaldus erakonna esimehe Vladimir Žirinovski sünnipäeva puhul ja sellega seoses palutakse kaardile tekkivaid poliitilisi avaldusi mitte kustutada. Kui Yandex sellele loa annab, saab sellest esimene ametlikult registreeritud online-meeleavaldus Venemaal.

Kokkuvõtteks võime tõdeda et, Venemaa interneti tsensuur on arenenud paralleelselt riigivõimu autokraatia süvenemisega. Võimul püsimiseks on võimud ellu viinud rea meetmeid kontrollimaks informatsiooni edastamist ja koos sellega edastatavate sõnumite sisu. Vabalt areneda saanud interneti allutamine Venemaal algas 2012. aastal kui Riigiduumas võeti vastu mõned seadused ja loodi spetsiaalne järelvalveorgan. Üldsusele kommunikeeriti et, seda kõike tehakse laste kaitseks, et tabada pedofiile. Huvigruppide hääl, millised mõistsid meetmete tegelike tagamaid, ei pääsenud esile ja seda paljuski põhjusel et, alguses ei muutunud justkui midagi, kuid aastatega on olukord tublisti muutunud ehk interneti tsensuur on tublisti süvenenud. Samas saame vaid imetleda venelaste leidlikust! Kuigi neil ei ole lubatud korraldada meeleavaldusi nii poliitilistel kui ka Koroona bandeemist johtuvatel põhjustel, on nad avastanud virtuaalsete miitingute korraldamise võimaluse. Kõik ei ole sugugi veel kadunud.

Venemaa internetiliikluse piiramise tehnoloogilisest vaatest

Kõige muu juures plaanib Venemaa ka interneti senisest veel palju enam riikliku kontrolli alla saamist, millega paraku kaasneb ka reaalne oht internetivabaduste piiramiseks. Seda muret vahendas ERR ka juba 2019. aastal - paljud sealsed kohalikud polevat siiski taoliste plaanidega rahul ning korraldavad selle vastu proteste. Konkreetseks ajendiks oli tookord ka see, et 1. mail oli Venemaa president Vladimir Putin allkirjastanud Läänes vastuoluliseks ja isegi ohtlikuks peetava Venemaa suveräänse interneti seaduse. Mis see aga täpsemalt on, mida Venemaa internetiga teha püüab?

Kuigi seadus on Venemaa parlamendi poolt vastu võetud ja omakorda ka Putini allkirja saanud, on detailides asi endiselt segane, et kuidas täpselt nad tehniliselt üht või teist muutust võiksid ellu viima hakata. Mõnede inimeste jaoks on kahtlane isegi see, kas nad kõike seda üleüldse teha suudaksid. Taustast parema pildi saamiseks intervjueeriti ka erinevaid Eesti IT spetsialiste.

Suures plaanis jagunevat Venemaa plaan kaheks ning puudutabki kahte interneti toimimiseks vajalikku kriitilist infrastruktuuri osa: Internet Exchange Pointid ehk IXP-d ning DNS. Plaani keskmes oleks siis aga seesama Roskomnadzor, mille ülesannete hulka täna kuulub nii kommunikatsiooni- ja info- kui ka massimeedia järele valvamine; uue seadusega saab aga kohustuseks IT-lahenduse abil küberruumis selle eesmärgi ka saavutamiseks.

JOONIS1: Otsusgraafik, DNS-i ja märksõna tuvastamise põhine blokeerimine.

Eesti tuntud interneti asjatundja J. Priisalu, kes on muuhulgas töötanud nii Swedbank IT-riskijuhi kui ka RIA juhina, on öelnud, et Venemaa on loomas internetti, mis oleks võimeline töötama olukorras, kus välisühendused täiesti maha võetaks. Seejuures kõike seda muidugi muuhulgas ka Keskvõimu soovist laiendada oma suveräänsust ka küberruumi. Sarnaselt on plaane kirjeldanud ka P. Marvet (endine zone.ee töötaja), et tulevikus mis iganes põhjusel kui loetaks Vene riiki ohus olevaks, oleks Roskomnadzoril voli võtta interneti juhtimine enda kätte. Selleks neil tuleb aga alustuseks tagada see, et Venemaa-sisene liiklus toimukski ainult Venemaal ja et oleksid olemas vajaminevad teenused, et riiklik internet suudaks niimoodi omal käel ka toimida. Selleks peavad nad alustuseks võtma IXP-d oma kontrolli alla ning teiseks ehitama ka siseriikliku DNSi-süsteemi, IXP-d aga omakorda liidestama Roskomandzoriga. Lahendusena lisaks pandaks internetiteenuse pakkujatele ka kohustus, et oma võrkudesse tuleb paigaldada nn ründetõkestussüsteemid, mis oleksid mõeldud kasutamiseks juba omakorda kohaliku internetiregulaatori poolt. Näide DNS ja märksõna järgsest blokeerimisest on kujutatud joonisel 1. Süsteeme kasutades saaks regulaator piirata liiklust omakorda nii nagu seda teeb näiteks Hiina. Samuti oleks võimalik vajadusel kogu internetiliiklus välismaailmaga kinni keerata. Kokkuvõttes oleks Venemaal võimalus riiklikult otsustada, milliste punktide kaudu riiki internet sisse-välja liigub, neid punkte jälgida, vajadusel sulgeda ning liiklust ka ümber suunata. Tänu DNSi kontrollimisele aga tagada see, et isegi kui välisühendused oleksid maha võetud, siis toimiks internet riigi sees endiselt edasi ning kodanikud pääseksid kõigile vajalikele teenustele ka samamoodi ka ligi. Seejuures paremal juhul suur osa neist üldse ka ei märkakski, et tegelikult on internetist saanud hoopis Venemaa intranet ning IXP-de haldamine antaks suuresti Roskomnadzorile ning seeläbi tekiks olukord, kus nad oleks sees ka teenusepakkujate vahelises võrguliikluses.

Mida aga oleks neil selle juurdepääsuga peale hakata, kuna üha enam on meie internetiliiklus krüptitud ning selle massiline lahtivõtmine ei ole tegelikult ka eriti lihtne? P. Marveti hinnangul tehtaks lihtsalt internetiliikluse kohta erinevaid analüüse ja uurimisi, seejuures aga vajadusel selgitamaks juba konkreetsemalt välja, mis selles tegelikult toimub. Näiteks olukorras, kus kasutaja arvutist tulevad paketid näeksid välja nii, nagu nad kasutaksid VPNi, tekiks võimalik otsustuskoht ja ka võimekus need blokeerida. Lisaks oleks küberekspert K. Mägi sõnul põhimõtteliselt võimalik ka see, et krüptitud pakettidele tehtaks DPI-d (Deep Packet Inspection), mis omakorda võimaldaks näha ka liikluse endi sisse. Ka olevat tegelikult olemas ka tulemüürid, mis võtaksid ka iga liigutatud paketi lahti ja vaatasid neisse sisse. Olemas on lahendused, millega oleks siis võimalik lahti võtta SSL - ehk kui näiteks minnagi Gmaili, siis ei nähtaks vaid lihtsalt seda, et mingi arvuti sinna läheb, vaid reaalselt ka seda, mis kiri ja kellele saadetakse. Küll aga hinnatakse ekspertide poolt seda tehniliselt kogu Venemaa-suuruse riigi jälgimiseks äärmiselt keerukaks ja kulukaks, kui mitte ka tänasel päeval selles mastaabis võimatuks, teisalt aga väidetakse, et Hiina taolisi asju juba tegevat. Marveti sõnul poleks aga vaja siiski arvata, et Venemaa eesmärk oleks kogu riigis toimuva internetiliikluse monitoorimine ja krüpto lahti võtmine - pigem oleks selleks tõenäoliseks eesmärgipäraseks ülesandeks olla suuteline tuvastama kas konkreetsete isikute tegevust või siis mingit konkreetsemat sorti liiklust.

CERT-EE juht T. Tammer pakubki kokkuvõttes ka seda, et arvestades Venemaa mastaape ja elanike arvu, saaks kõik see olla pigem kui alles järgnevate pikemate aastate suurem projekt, kuna teoorias ehk ongi võimalik neid kõikvõimalikke piiranguid ja süsteeme rakendada, on tänasel päeval nende efektiivsus veel pisut kaheldav.

Kokkuvõte

Kindel on et, nii Venemaa kui ka Hiina interneti tsensuur on kantud poliitilistest eesmärkidest. Totalitaarsete režiimidele on eksistentsaalselt oluline läbi informatsiooni kontrolli, ohjata elanikkonna meelsust ja suunata masse võimudele sobivas suunas. Riikide lähenemine interneti tsenseerimisele on erinev. Hiina on loonud mastaapse ja kalli tulemüüride süsteemi kontrollimaks info liiklust internetis, siis Venemaa lähenemine on tunduvalt agiilsem. Mõlemas riigis lasti alguses internetiga seonduval arenda suhteliselt vabalt aga selline seisukoht muutus ja mõlema riigi autokraatlikud valitsused hakkasid internetis levivat infot tsenseerima. Hinnas käivitati aastal 1996 Kuldse kilbi projekt, millest on kujunenud kõige võimsam ja arenenum tsensuuri vahend, mis hetkel maailmas eksisteerib. See suudab blokeerida peaaegu kõik leheküljed enamiku Hiina interneti kasutajate jaoks. Venemaa alustas interneti tsenseerimisega 2012, süsteem ei ole hetkel veel nii mastaapne kui on seda Hiina oma aga blokeeritud info hulk on viimaste aastate jooksul kasvanud märgatavalt. Lisaks on venelased on loonud võimekuse lülitada riigi interneti süsteem lahti muu maailma netivõrgustikust. Probleemid aina mastaapsemaks muutuva informatsiooni kontrolliga on mõlemas riigis aina süvenev. Samas tuleb tunnustada inimesi kes on suutnud valitsuste loodud meetmetest kõrvale hiilida ja kõigest hoolimata vabale tsenseerimata informatsioonile juurde pääsenud.