COVID-19 mõju töökultuurile

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search


Martin

Sissejuhatus

Olen 33 aastane töötav üliõpilane. Hakkasin tööl käima 19 aastaselt ja olen sellest saadik olnud kontoritöötaja. Alati IT alal, kas programmeerija või administraatorina. Olen teise kursuse üliõpilane statsionaarõppes. Elan Tallinna kesklinnas ja mu kontor on jalgsi 12 minuti kaugusel. Meie firmas on tööl kokku 13 inimest ja tegutseme IT konsultatsiooni ja haldusega. Covid-19 tõttu alates 2020 aasta mai kuust olen kodukontoris.

Kaugtööle lülitumine

Enne Covid-19 on firmas olnud teemaks kaugtöö võimaldamine - kunagi teeme ära! Ilmselgelt kodukontori päevi on meil kõigil enne olnud, aga mitte nädalate kaupa, rääkimata kuudest. Kaugtöö teema oli õhus eelkõige selleks, et tööturg oleks laiem - saaks palgata inimesi ka mujalt peale Tallinna. Olin ülemusega ka enne koroonat suhelnud sellel teemal, et äkki saaks periooditi kaugtööle lülituda. Mingit vajadust füüsiliselt kuskil olla tegelikult ei ole - serverid ei ole meil ju kontoris vaid kuskil pilves. See plaan lükati kuskile ebamäärasesse tulevikku. Seetõttu ei osanud unes ka näha, et selline võimalus avaneb niipea. Kuna tegemist IT firmaga, siis kaugtöö peaks olema tehtav ja jõukohane kõigile töötajatele. Meil on suur osa kliente välismaal ja juba enne koroonat oli meil kõigil kasutusel Zoom ja Slack tarkvara. Koosolekud üle interneti ei ole mitte midagi uut meie jaoks. Koosolekuruumid olid varustatud normaalse konverentsi tehnikaga juba enne koroonat. Kõigil töötajatel on veebikaameraga laptopid. Kõik see aitas kindlasti kaasa sujuvaks kodukontorisse suundumiseks. Kevadel viimase hetkeni ülemus ei tahtnud sellest midagi kuulda, et me kõik nüüd kodukontoritesse läheme. See suhtumine oli minu jaoks üllatav ja ei saanud hästi aru miks selline vastuseis. Alguses arvasin, et tal on hirm selle ees, et töötajad hakkavad tööluusi massiliselt tegema ja projektid kukuvad läbi. Tagantjärgi olen aru saanud, et tema kodune olukord on teistsugune minu omast. Tal on mitu väikest last, kes ei lase tal kodus olles tööd teha. Ülemus on sisuliselt terve koroona aja kontoris käinud. Arvan, et paljude inimeste kodud ei ole ette nähtud kodus töötamiseks ja loodan, et paari aasta pärast on tavaline, et kodudes on eraldi kontori tuba.

Tavaline tööpäev

Tööpäev algab kell 9 "standup" koosolekuga. Varasemalt tähendas see, et pean ärkama umbes kell 8, käima pesus, panema riidesse ja sööma hommikusööki. Seejärel suundusin kontorisse, kus jõudsin enne koosolekut veel kohvi juua ja kolleegidega juttu ajada. Tänaseni ma ei ole oma äratuskella muutnud, see heliseb ikka kell 8, aga kipun mitu korda “snooze” panema ja tegelikult tulen voodist välja enamus päevadel umbes 8.45. See annab mulle piisavalt aega, et teha valmis hommikusöök ja kohvi. Enne seda panen jalga aluspüksid ja selga t-särgi. Koosolekud toimuvad Zoom rakenduse vahendusel, aga enamikud veebikaamerat sisse ei lülita. Üks põhjus on osade inimeste internetiühendus. Nad elavad äärelinnas ja sõltuvad mobiilsest internetist ja kui kõik veebikaamerad sisse panevad, siis kipub “hakkima”. Eks ka telekomifirmad ja ka töötajad ise ei osanud ette näha, et hakatakse kodudest tööd tegema interneti vahendusel. Kuna ma tavaliselt räägin koosoleku lõpu poole, siis söön hommikusööki sel ajal kui teised räägivad. Oma "kodukontori" olen sisse seadnud elutuppa. Varasemalt oli tänane kontori koht minu lauaarvuti jaks, et mängida arvutimänge. Ei leidnud rohkem kasutust, kui tund päevas. Töökoha poolt lubati kontorist väga hea tool oma tool koju viia. Seda ma tegema ei hakanud, kuna see tool ei sobi üldse minu kodu sisustusega. Otseselt mingit raha kodukontori jaoks ei ole minule teadaolevalt eraldatud. Igatahes kuu aega peale kodukontori algust ostsin parema tooli koju, kuna vana oli üsna ebamugav pikaks tööpäevaks. Igati mõistlik investeering. Lõuna oli mul kontoris käies pea alati täpselt kell 12, kuigi meil mingit reeglit selle jaoks ei olnud, siis oli see aeg kus ka kõik teised läksid lõunale. Kodukontoris on lõuna aeg palju laiemas ajavahemikus. Jääb kella 12 ja 14 vahele. Teen selle pausi, kui mingi asja valmis saan. Varasemalt sain hakkama 15 minutiga, aga nüüd läheb 30 kuni 45 minutit, kuna söök tuleb ise valmistada ja olen hakanud pesemas käima hoopis lõuna ajal. Sedasi on õhtul peale tööd värskem olla. Toitumisele on kodukontor hästi mõjunud, kontori lähedal olevates söögikohtades on ikka valikus vähem tervislike toite - paljud toidud on üleliia rasvased ja ebatervislikud. Samas liikumist on oluliselt vähemaks jäänud. Arvan et tervislikum toitumine on mu kodu-kontor-kodu teekonna asenduseks heaks tasakaaluks. Kadunud on kolleegidega koos lõunal käimine - sellest tunnen natuke puudust. See oli tavaliselt aeg, kus kuuleb igast huvitavaid jutte, mis ei ole võibolla tööga nii tihedalt seotud. Samas ma olen pigem introvert ja ei ole minu jaoks suur probleem.

Esimese poole aasta jooksul oli minu jaoks kodukontoris kõige suuremaks katsumuseks tööpäeva lõpu hägusus. Kontoris sai enamasti ikka kella 17 ajal koju mindud ja sellega toimus ka mentaalne lülitus töö lainelt kodu lainele - eriti hea oli see veerand tunnine jalutus. Kuna meie kliendid on sageli lääne pool, osad ka Kanadas, siis on üsna tavaline et midagi kirjutatakse ka vahetult peale kella viite kuni õhtul üheksani välja. Mingit kohustus sellele reageerida ei ole. Samas kui ma pole peale tööpäeva arvuti tagant ära läinud, siis alguses juhtus ikka päris tihti, et tööpäev lõppes tegelikult kell 18-19, sest tegin kiirelt mingid asjad ära ja kirjutasin inimestele vastu. Tänaseks olen endale sisse seadnud reegli et laptop läheb umbes kell 17 kinni ja käima läheb lauaarvuti - kus pole töö meili ega chati programme paigaldatud.

Muudatused kooli rindel

Juba enne koroonat enamus õppejõude kasutas loengutes videosalvestust, mida ma sain õhtuti ja nädalavahetustel järgi vaadata. Praktikumid tuli enamasti ikkagi kohapeal käia. Minu jaoks tähendab üks 1.5 tunnine koolitund napilt alla 2.5 tunnist auku päevas - TTÜ on kaugel. Taksoga on 12 eurot edasi-tagasi ja ühistransport ei ole ajaliselt mõistlik selle teekonna jaoks. Koroona on mulle andnud rahalise ja ajalise võidu kooli ja töö vahel jooksmise arvelt. Kevadel ja nüüd sügisel ma olen pidanud käima kohapeal väga vähestes tundides, varasema kolme-nelja korra asemel üks korda nädalas, kui sedagi. Osad tunnid toimuvad ka otseülekandena, aga nendega liitumine võtab mul paar minutit ja ei valmista probleemi. Juba enne koroonat lubas tööandja mul koolis käia töö ajal, aga see tähendas sageli ka õhtul töö järgi tegemist. Nüüd saan paljudes ainetes teha iseseisva või praktilise töö ära õhtuti ja nädalavahetusel, selline tunne et olen kaugõppur, mitte statsionaar. Vähem auke tööpäevas ja parem rütm kooli ja töö vahel. Negatiivne areng on kindlasti esmakursuslastel - raske on leida uusi sõpru, kui sa neid ei näe. Ülikoolis üksinda kõiki asju teha on raske. Õnneks alustasin kooliga koroona mõttes õigel ajal ja leidsin ülikoolist endale mitmed toredad sõbrad enne, kui kontaktõpe piirati. Nüüd me õpime virtuaalselt koos.

Kodukontor

Kuna me teeme tööd väga erinevatele firmadele ja projekte on palju, siis “context switch” on meil alati suureks probleemiks olnud. Kontor on meil üks suur “laut” - pidevalt keegi küsib mingi mõttetu küsimuse, millele võiks ise vastuse leida või lihtsalt jääb kõrva teiste jutuajamine, milles tahaks kaasa rääkida. Ei olnud haruldane, et inimesi tuleb liigse müra tõttu korrale kutsuda. Kui keegi katkestab mõttelõnga, siis see tähendab vähemalt 15 minutilist auku töös, et saada tagasi sinna, kust asi pooleli jäi. Kuna meie koosseis on viimase aastaga kasvanud 4 inimese võrra, siis see probleem on ainult süvenenud. See oli ka üks põhjustest miks ma olin huvitatud kodukontorist juba enne koroonat. Kodukontor on minu jaoks õnnistus, saan süveneda pikemateks perioodideks ja ei ole mingeid segajaid. Kui kellelgi on midagi vaja, siis kirjutab mulle chatti ja vastan siis, kui olen enda eelmised mõtted lõpuni mõelnud. Sageli teeme ka mini koosolekuid. Osade teemade puhul on parem teha kõne ja jagada ekraani, kui üritada kõike kirjutada. Enamus kolleege suunati või läksid omal soovil tagasi kontorisse, kui esimene laine oli vaibunud. Kodukontorit jätkasid esialgu ainult 3 inimest. Minule jäeti võimalus jätkata, kuna avaldasin soovi ja minu tööga ollakse rahul. Mõned kolleegid oleks ka tahtnud jätkata, aga leiti et nende töö kvaliteet on kodukontoris kannatanud. Pea kõik projektid on meil IAC(Infrastructure as code) põhimõttel. Kui mitu päeva on koodi repositooriumis vaikus ja ka piletites, siis on üsna selge, et pole tööga tegeletud. Nii väikese kollektiivi puhul tuleb laisklemine väga kiiresti välja - iga projekti peal on ju ainult paar kuni viis inimest. Ilmselgelt on kõigil paremaid ja halvemaid päevi, aga kui laisklemine on süstemaatiline, siis ei saa kodukontorit lubada neile. Põhjuseid võib olla erinevaid. Mina olen selle kriisi algusest peale lootnud, et kodukontor ei ole ajutine - võibolla sellepärast olen ka rohkem pingutanud, et see saaks nii jääda. Enne kodukontorit sai ikka tööl netis surfatud või niisama juttu aetud, ilma et ennast kuidagi halvasti tunneks. Keegi ei suuda 8 tundi jutti tööd teha ja seda tööandja ka mõistab. Samas kodukontoris tekkisid mul süümepiinad, kui tegelesin millegi muuga. Õnneks viimastel kuudel on see tunne vaibunud ja teen tööst ka väikseid pause. Kuna meile tuli suve lõpus töötajaid juurde, siis minu ja osade teiste töökohad kontoris kõrvaldati. Nüüd on meil kontoris kaks külaliste kohta, mida saavad need kasutada, kes on vahepeal kontorisse tulnud mingil põhjusel.

Kokkuvõte

Koroona on minu õpingud teinud oluliselt mugavamaks ja võimaldanud mul tööd teha nii nagu ma olen seda juba varem tahtnud. Minu töö tulemused on igal juhul läinud paremaks. Win-Win minu jaoks! Loodan et koroona kaob peatselt, aga kodukontor jääb.


Tanel

Sissejuhatus

Sarnaselt teiste seltsimeestega olen samuti töötav üliõpilane. Alustasin enda päris tööstaaži 2020. aasta suvel, juunikuus, kuid olen varasemalt kutsekooli ajal mitmel korral praktikal käinud. Kõik töökogemus pälvib minul IT erialal, praktikat viisin läbi IT spetsialisti sarnase töökohaga ja praegugi töötan IT spetsialistina Eesti Energia suurettevõttes. Minu töö nõuab suuresti kontoris füüsiliselt kohal olemist. Lahendame oma tiimiga kasutajapöördumisi ja võtame telefonikõnesid vastu. Oleme tiimisiseselt jaotanud, et osad inimesed, kes asuvad kodukontoris, lahendavad neid pöördumisi, mida saab kaugelt teha ja need, kes on kontoris kohal, teevad on-site töid, ehk väljastavad riistvara ja vajadusel parandavad arvuteid jms. Meie tiimis on praegu kokku 13 inimest (nende seas 2 praktikanti), kellest 9 asuvad Tallinnas, peakontoris. Tallinas olevatest töötajatest on 2 vanemat töötajat Covidi tõttu kodukontoris ja istuvad telefoniliinil. Olen ise igapäevaselt kontoris kohal, kuid mitte terve tööpäev, ei soovi kooli kõrvalt täis kohaga nii intensiivselt tööd teha ja teen meeleldi 0,75 koormusega (sellest piisab ka praegu, et tööpäeva lõpuks aju täiesti koomas oleks).


Tavaline tööpäev

Päeva alustan tavaliselt arvuti taha istumisega, kus vaatan algselt uued pöördumised üle ja võtan mingi portsu töösse, kuid ei asu neid kohe lahendama. Pärast nende töösse võtmist hakkan eelmistest päevadest pooleli olevaid pöördumisi lahendama. SLA (Service Level Agreement) järgi on meil vaja pöördumised lahendada 2 tööpäeva, ehk 16 tunni jooksul. Ettevõtte helpdesk töötab 08:00 kuni 16:30, ning pärast seda lähevad pöördumised automaatselt pausile, kuni järgmise tööpäeva alguseni. Kõige nõmedam asi selle juures on see, et paljud inimesed kuritarvitavad helpdeski kõneliini, öeldes, et „andke mulle kohe lahendus“.

Ma ise ei suuda väga telefoni peal kõnesid vastu võtta, kuna alati ei pruugi kohe lahendus ette tulla, meeldib pigem ticket ette võtta, uurida seda, vajadusel kasutaja käest lisainfot uurida ja siis see lõpuks lahendada. Isegi, kui asjaga on marukiire, ei pruugi lahendus, mis ühel töötas alati teist aidata. Samuti on natuke minu jaoks imelik see, et, kui lahendan parasjagu mingit ticketit ja liinil olles pean kõne vastu võtma, peaksin ma kohe enda mõtlemise ümber lülitama kõne otsas oleva kasutaja mure kohta. Ma pigem harrastaksin seda, et süvenen ühe kindla asja peale ja teen selle lõpuni, kui hakkan miljonit erinevat asja korraga lahendama. Õnneks pole ma viimasel ajal liinil pidanud olema, kuna see kohustus on määratud kodukontoris olevatele inimestele.

Viidan enda tööpäevi ise kontoris ja üritan päeva peale ära teha mõningad on-site tööd. Panen mingid arvutid operatsioonisüsteemi paigaldama või siis planeerin kasutaja jaoks sobiva aja riistvara üleandmiseks. Kõik see on covid’i ajal natuke keeruline, kuna paljud inimesed asuvad kodukontoris ja ei pruugi alati kohal olla. Olen ka näinud, kus pöördumise sisse on märgitud, et kasutaja soovib, et talle koju asjad tuuakse, pani ikka korralikult naerma selline asi. Samuti teeb asja natuke raksemaks see, et ma ise ka ei tööta täis kohaga. Isegi, kui kasutajale sobib helpdeski tööaja sees kontorisse tulemine, siis ei pruugi see minule sobida ja tulebki natuke hoolikamalt asju planeerida. Õnneks on vajadusel mul abivalmid tiimikaaslased, kellelt saan ka vajadusel abi küsida. Samuti saan üldiselt ka läbi teiste tiimide liikmetega, kuigi vahepeal on osad 2. level adminid natuke kapriissed ja arvavad, et ma pole nende aega väärt...

Olen praeguse kriisiolukorra tõttu näinud mitte sellist sujuvat töövoogu, vaid pigem pöördumiselaineid. Mõni päev on väga rahulik ja saab mõnusa koormusega asju lahendada, järgmisel päeval on jälle mingi laviin ilma mingi otsese põhjuseta või üldise rikketa. Kõige lollim ajarikkuja on see, kui kasutaja soovib mingit riket parandada ja pärast ei vasta täpsustavatele küsimustele, see ajab mind kõige rohkem marru. Eriti loll on see, kui ei anta tagasisidet ticketis ca nädal aega, mille järgselt ma panen ticketi kinni ja pärast seda tuleb kas kommentaar või NPS (pöördumisele 10 palli süsteemis hinne ja kommentaar), et probleem on seni lahendamata. Vot siis tahaks küll lähima esemega härrast või prouast äsada. Õnneks või kahjuks (kuidas kellele) suudan veel rahulikuks jääda ja probleemi lahendamist edasi uurida.

Praktikale asumine ja tööle jäämine

Naljakas on see, et ma küll otseselt ei plaaninud enda ülikooli ajal erialast tööd otsida enne kohustusliku praktikat, kuid ennäe imet, elu teeb omad korrektuurid. Töölemineku süü saab sujuvalt libistada Marguse kaela, kes üks hommik mulle Slackis kirjutas, et Eesti Energia IT spetsialisti praktikant olevat kohast ära öelnud ja otsivad kiiruga uut tegelast asemele. Vorpisin elu kiireima CV sülearvutis esimese asjana ärgates enda sülearvutis kokku ja saatsin tiimijuhile meili peale. Paar tundi möödus kirjast ja siis helises telefon, võtsin selle vastu, ning öeldi, et soovitakse vestlusele kutsuda üle Teamsi. Vestluse ajal suhtlesingi sama tiimijuhiga, kellele oma meili algselt saatsin. Mulle üllatusena tuli see, et tema rääkis rohkem mulle ettevõttest ja töökorraldusest, kui mina iseendast ja enda vajalikest töökogemustest. Vestlus võttis kokku ca 45 minutit, mille järgselt öeldi, et võetakse järgneval nädalal ühendust ja antakse teada, kas olen sobiv kandidaat. Ja nagu olevik näitab, saingi meili teel teada, et osutusin valituks. Alguses oli rõõmutunne, et saan natuke raha teenida (vaese tudengi vaev), kuid pärast mõtlesin selle peale, et pekki, nüüd peabki tööle minema ja ei saagi magada päev otsa…

Esimesel tööpäeval oli mul ikka korralik närv sees, ärkasin varem, kui oleks pidanud ja vahtisin kella, kuna saaksin bussiga tööle minna. Vaatasin ise 10x bussi teekonna üle, et jõuaksin ikkagi õige hoone juurde, kuna pole ise Tallinnas nii palju ringi liikunud (olen Tartust pärit poiss). Kui kohale jõudsin, andsin endast infoletis teada ja istusin maha, kõrval istus teine praktikant. Mõne aja pärast jõudis fuajeesse tiimijuht, kes tutvustas esimesel päeval kontorit ja Tallinnas olevat tiimi. Pidin läbima mõned väga pealiskaudsed koolitused, kus tutvustati erinevaid keskkondasid ja tööprotsesse, mis mulle alguses jäid väga arusaamatuks. Õnneks visati mind kohe tulle ja suunati kasutajapöördumisi lahendama, sain suhteliselt kiiresti selgeks pöördumiste registreerimise ja nende lahendamise protsessi.

Tülitasin pidevalt meie LEAN ja IT spetsialiste küsimustega, et saaksin enda asjad lahendatud. Kahjuks polnud mul kohe olemasolevate teadmistega peale hakata, kuna ei teadnud ettevõttes olevaid süsteeme (rikked, õiguste jagamine jms), ning pidin ajaga need endale selgeks tegema. Teised spetsialistid on kursis igapäevaste ettevõtte siseste probleemidega, ning puudub ülevaade üldisema pildi kohta. Nad küll oskavad oma tööd väga hästi teha, kuid kui tekib mingi uus probleem, siis on pidevalt kuul koos. Sain selle koha pealt natuke aidata, kuna googeldamise oskus on mul veel enam-vähem käpas ja oskasin natuke süsteemsemate asjade koha pealt aidata (a.la, kuidas active directory töötab jms).

Teised küll oskavad käske teadmusbaasist kopeerida ja sisestada, kuid pole õrna aimugi, mida need päriselt teevad. Mõne nädala jooksul olin juba aktiivselt ticketeid lahendamas, võtsin pea sama palju pöördumisi sisse, kui teised töötajad. Kõik sujus väga hästi ja mulle ei tundudki, et Covid midagi suurt muutnud oleks seal. Töö sujus samamoodi teiste sõnul, nagu varasemalt, lihtsalt varasemaga võrreldes asus rohkem inimesi kodukontoris. Praktikal olles läksid need 3 suvekuud kahtlaselt kiiresti mööda ja nüüdki läheb aeg kuidagi kahtlaselt kiiresti mööda. Pühapäeva õhtul mõtled, et assamait, homme peab tööle jälle minema, paar silmapilgutust hiljem asud jälle nädala teises pooles ja ongi uus nädalavahetus käes. Praktika lõpu poole andis tiimijuht mulle teada, et soovib mind tööle võtta, eks ma esimese hooga mõtlesin tõsiselt uuesti järgi, kuna ei tahtnud ennast olukorda panna, kus oma otsust pärast kahetsen. Mõtlesin hoolikalt järgi ja otsustasin 0.75 koormusega tööle asuda. Kõige närvesöövam hetk oli, kus juht küsis palgasoovi.

Arvasin, et Covidi ajal pole võimalik minu palgaootuste kohane soov täita, kuid sain korraliku pakkumise ja nüüd naudin vaba raha olemasolu võlusid. Eriti minu töö võrreldes suvel praktikale asumisega pole muutunud, peale selle, et olen natuke rohkem õppinud inimestega suhtlema ja saanud enamjaolt vajaminevad süsteemid selgeks saanud. Samuti olen endale enesearenguks üritanud jälgida ettevõttes SRE’de (fancy administraatori tiitel) tööd. Olen ka mitu korda olnud töövari, kus sain jälgida päris tööd, mitte seda, mida koolis näidatakse. Võin öelda, et ei suudaks arvatavasti päeva pealt hakata süsteemi- või rakenduseadministraatoriks, kuid üritan tasapisi ennast sinna poole suruda, kuna ei taha eluaegseks spetsialistiks ka jääda.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks tahan öelda, et minu tööleasumine Covidi ajal oli suuremjaolt positiivne, ning ei näinud sellega seoses erilisi raskusi. Kooli kõrvalt on olnud suhteliselt lihtne seda teha, kuna ei pea füüsiliselt tundides kohal olema ja saan enda aega nii planeerida, et mõlemad, nii töö-, kui ka kooliasjad saaksid tehtud. Ka teiste kolleegidega suheldes pole kuulnud, et Covidi-eelne töö kuidagi rängalt erineks praegusega, kuna oleme leidnud probleemidele ja vajaliku töö tegemiseks lahendused.