Low-code ja no-code programmeerimine

Autorid: Ketlin Loob, Kerli Saarniit, Mikk Lahe, Andrus Rähni

Sissejuhatus

Traditsiooniline programmeerimine on käsitsi protsess – see tähendab, et inimene (programmeerija) loob programmi. Kuid ilma, et keegi loogikat programmeeriks, tuleb reegleid käsitsi sõnastada või kodeerida. [1]

Eesti keeles on väljendid low-code ja no-code suhteliselt uued – otsetõlkes on need siis vähese koodi vajadusega või koodivabad lahendused. [2]

Low-code

Low-code ehk vähese koodi vajadusega programmeerimine on tarkvara arenduslahendus, mis vähesel või pea olematul määral kasutatakse koodimist rakenduste ja tarkvaraliste protsesside loomiseks. Kompleksete programmeerimiskeelte asemel saab kasutada visuaalset kasutajaliidest (drag-and-drop [kuskile kirjutasin juba sama sõna kohta, et kui kasutame selliseid nimetusi, siis peaks selgitama, mis need on]vooplokkskeemid, visuaalsete blokkidega). Kasutajatel ei pea olema kõrgeid teadmisi programmeerimisest ega tarkvaraarendusest, et luua kasutajaliidese abil mobiili- või ärirakendusi. [3]

Low-code efekt tuleneb sellest, et väga palju tarkvarast on võimalik luua vaid hiirega erinevaid elemente liigutades.Tulemust on võimalik koheselt vaadata oma nutitelefonis või arvutis.[4]

Low-code on visuaalne lähenemine tarkvara arendusele, optimeerides kogu arendusprotsessi ning kiirendada tarnet. Low-code-iga saab abstraheerida ning automatiseerida igat rakenduse sammu.[5]

No-code

No-code programmeerimisplatvormid kasutavad visuaalset arendusliidest, et võimaldada mittetehnilistel kasutajatel luua rakendusi, pukseerides (ing kl drag-and-drop) tarkvarakomponente, et luua täielik rakendus. Kasutajad ei vaja koodita rakenduste loomiseks varasemat kodeerimiskogemust ja saavad arendada põhilisi, kuid toimivaid rakendusi, kasutades visuaalset, koodita pukseerimis-arhitektuuri. Tõenäoliselt ei saa kasutaja pärandsüsteeme ümber teha ega ka väga tõhusalt kiirendada ning integreerimisvõimalused on piiratud. [6]