Vormistusjuhend-1

Sissejuhatus

Kõrgharidusega inimese tunnuseks on teatud hulga vajalike teadmiste ja oskuste omandamine. Üheks selliseks on oskus oma mõtteid loogiliselt ja konkreetselt väljendada, seda nii suuliselt kui ka kirjalikult. Üliõpilaste kirjalikud lõputööd peaksid näitama teadmisi ja oskusi praktiliste ja teoreetiliste küsimuste käsitlemisel ja analüüsimisel. Kirjalike tööde juures on vormistuslike nõuete järgimine sama oluline kui töö sisuline pool.

Käesoleva juhendi eesmärgiks on sätestada nõuded Eesti Infotehnoloogia Kolledžis koostatavatele kirjalikele töödele. Juhend sisaldab juhiseid kirjalike tööde koostamiseks ja vormistamiseks. Pikemalt on käsitletud praktikaaruande ja lõputöö koostamist ning nende sidumist.

Käesoleva juhendi koostamisel on kasutatud Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli majandusteaduskondade kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhendeid.

Juhendis on kasutatud erinevate kirjalike tööde kohta üldmõistet “töö”.

1. Tööde liigid

Üliõpilaste peamisteks kirjalikeks töödeks on: o referaat; o essee; o ainetöö; o kursusetöö; o lõputöö; o praktikaaruanne.

Referaat on kokkuvõtlik ülevaade teatud probleemi või teema kohta, mille koostamisel tuginetakse eelkõige kirjalikele allikatele. Referaadi koostamisel on eesmärgiks süvendada üliõpilase oskusi kasutada erialast kirjandust ja arendada väljendusoskust. Referaadis on soovitav esitada järeldused ja omapoolne arvamus. Üldjuhul ei ole referaadi kirjutamisel juhendajat. Referaat kirjutatakse ühe õppeaine teema piirides. Referaadi maht on orienteeruvalt 10-20 lehekülge.

Essee on lühike vabas vormis teaduslikku laadi mõttearendus teatud teemal. Essee sisu ei ole rangelt piiritletud, väidete korrektne tõestamine, kirjanduse kasutamine ja sellele viitamine ei ole kohustuslik. Olulised on loov mõtlemine ja omapoolse arvamuse esitamine. Üldjuhul ei ole essee kirjutamisel juhendajat. Essee maht on orienteeruvalt 3-4 lehekülge.

Ainetöö on ühe õppeaine teatud küsimuse lühiuuring, milles esitatakse järeldused ja suunad probleemi lahendamiseks või edasiseks uurimiseks. Ainetöö kirjutamisel on tervel grupil üks juhendaja. Ainetöö pikkus on orienteeruvalt 15-20 lehekülge.

Kursusetöö on õpitava eriala teatud praktilise või teoreetilise probleemi käsitlemine, milles kasutatakse erialast kirjandust koos omapoolsete seisukohtade ja järelduste esitamisega. Kursusetöö kirjutamine toimub õppejõu juhendamisel ning selle optimaalseks pikkuseks on 15- 20 lehekülge (ilma lisadeta). Kursusetöid kaitstakse avalikel sessioonidel.

Praktikaaruanne on kirjalikus vormis ülevaade ettevõttepraktika käigus täidetud ülesannetest ning praktika vastavusest kehtestatud eesmärgile. Praktikaaruandele esitatavad sisulised nõuded on määratletud praktikajuhenditega. Praktikaaruande orienteeruvaks pikkuseks on 15 lehekülge.

Aruande põhieesmärkideks on: o erialaste teadmiste süstematiseerimine, kinnistamine ja rakendamine konkreetsete IKT-alaseid probleeme sisaldavate ülesannete lahendamisel; o iseseisva töö kogemuste arendamine ning arendus- ja administreerimistöö metoodika omandamine kompleksse probleemi lahendamise tingimustes.

Aruandes peaks kajastuma üliõpilase võime: o sihipäraselt kasutada oma erialaseid teadmisi ja oskusi; o erialaseid tulemusi korrektselt ja selgelt vormistada ning esitada.

Lõputöö on juhendaja suunamisel kirjutatav üliõpilase iseseisev rakenduslik uurimus, milles käsitletakse aktuaalset teoreetilist või praktilist erialast probleemi. Lõputöö põhieesmärgiks on kõrgkooli lõpetaja valmidusastme väljaselgitamine. Lõputöös sisalduv info ja selle esitamise tase iseloomustavad üliõpilase suutlikkust kutsetööks valitud erialal. Lõputöö optimaalseks pikkuseks on 40 lehekülge (ilma lisadeta). Lõputööd kuuluvad kaitsmisele avalikel sessioonidel.

1.1 Praktikast ja lõputööst Ehkki ettevõttepraktika otseseks eesmärgiks on õpingute käigus omandatud teoreetiliste oskuste rakendamine vahetus töökeskkonnas, peaks üliõpilane praktikale asudes silmas pidama ka oma kaugemat sihti – lõputöö kirjutamist ning kaitsmist ja IT Kolledži lõpetamist. Nimelt pakub ettevõttepraktika tänuväärse võimaluse koguda lähtematerjali oma lõputööle.

Et praktika ja lõputöö seostamine tulevase IT spetsialisti ettevalmistamisel olulise lisaväärtuse annab, näitab ka 2003. aastal läbiviidud rahvusvaheline uurimus (Steedman, Wagner, Foreman (2003)). Nimetatud uurimistöö leheküljel 3 väidetakse, et erinevalt Briti kõrgkoolidest on Saksamaa rakenduskõrgkoolides diplomitöö sageli seotud projektidega, milles üliõpilane on osalenud ettevõttepraktika ajal.

Autorid rõhutatavad (lk 71), et see annab Saksamaa kõrgkoolilõpetajatele brittidega võrreldes parema praktilise kutsealase ettevalmistuse tulevasel töökohal. Eriti kõrge lisaväärtus sünnib siis, kui diplomitöö on kirjutatud oma tulevaseks töökohaks olevas ettevõttes praktiseerides.

Ka Tallinna Tehnikaülikoolis on üldtunnustatud seisukoht, et „lõputöö hõlmab märgatavalt pikema aja jooksul tehtud töö vilja kui seda on otseselt lõputöö kirjutamise aeg“ (Kalle, Aarma (2003), lk 71).

Ideaaljuhul võikski lõputöö kujutada endast praktika käigus läbiviidud tööde ning saadud kogemuste süstematiseeritud ja üldistatud analüüsi. Muu hulgas võiksid lõputöös sisalduda ka järeldused ja soovitused praktikaettevõtte IT-alase töö tõhustamiseks. Sisukas praktika ja korralikult vormistatud praktikaaruanne on lõputöö eduka koostamise ning kaitsmise pandiks.

2. Töö koostamine

Töö koostamise võib jaotada etappideks, mis on omavahel loogilises järgnevuses: 1. teema valik; 2. kirjanduse otsimine ja analüüs; 3. uuringuprojekti koostamine; 4. töö teoreetilise tausta kirjutamine; 5. uurimuse kavandamine ja läbiviimine; 6. tulemuste analüüs ja interpreteerimine; 7. töö vormistamine.

Sõltuvalt töö liigist võib vajalike etappide arv muutuda.

2.1. Teema valik Esimeseks sammuks töö kavandamist ja koostamist alustades on läbi mõelda, millisel teemal soovitakse uurimustööd kirjutada. Teema valikul on oluline lähtuda oma huvidest, kogemustest, teadmistest, kirjanduse kättesaadavusest ja ka teema aktuaalsusest.

Lõputöö teema ja juhendaja valib üliõpilane omal initsiatiivil, arvestades võimalikku lõpetamisjärgset töökohta, asutust, kus ta on viibinud praktikal, enda võimeid, huvisid ja kogemusi, juhendaja nõuandeid, teema aktuaalsust (seotust IKT-sektori vajaduste ja nõuetega), rakenduslikkust (praktilisust) ja lahendatavust (sealhulgas piisava hulga töövahendite, andmete ja (kirjandus)allikate olemasolu). Juhendaja hoolitseb selle eest, et antud teema oleks lõputööks sobiva ulatuse ja raskusastmega.

Lõputöös võidakse käsitleda mõnd konkreetset IKT-alane rakendust, teenust, toodet, liidestust jms. Töö teemaks ja eesmärgiks võib olla ka probleemide diagnoosimine (väljaselgitamine) IKT-alastes rakendustes.

Eeltööna teema valikule peaks üliõpilane välja selgitama, millist konkreetset probleemi ning kuidas ta lahendama hakkab ja kuhu ta soovitavalt välja jõuda tahab. Sisuliselt tähendab see antud kirjaliku töö kontseptsiooni loomist, mis peaks sisaldama järgmisi elemente: - töö teema (esialgne) sõnastus; - probleemi(de) (esialgne) sõnastus; - töö eesmärgi ja ülesannete välja selgitamine; - töö esialgne kava koos ajakavaga.

Teemat aitab valida tutvumine erialase kirjandusega, samuti tähelepanekute tegemine õppetöö ja praktika käigus ning IKT lahenduste kasutamisel. Teema peab vastama valitud erialale. Teoreetiline uurimustöö nõuab mingi valdkonna teoreetiliste probleemide selgitamist, võrdlemist, analüüsimist või edasiarendamist. Ei piisa vaid erinevate kirjandusallikate refereerimisest.

Praktiline uurimustöö eeldab valitud teemal empiirilise uurimuse läbiviimist või mõne praktilise lahenduse väljatöötamist.

Lõputöö autoriks on selle koostanud üliõpilane.

2.2 Üliõpilase ja juhendaja koostöö 2.2.1 Lõputöö juhendamine Üliõpilane koostab lõputöö vastavalt lõputöö teemale, arvestades juhendaja ja konsultantide nõudeid ja soovitusi ning kooskõlas käesoleva juhendi sisu- ja vormistusnõuetega. Lõputööle asumisel tuleb eelkõige endale selgeks teha töö eesmärk ja soovitavad või loodetavad tulemused. Seejärel tuleb põhjalikult tundma õppida valdkonda, kust on valitud probleem välja kasvanud. Töö koostamise käigus kogutakse kogu vajalik tehniline, majanduslik ja organisatsiooniline lähtematerjal.

Töö õigeaegse valmimise tagamiseks on lõpetajal soovitav koostöös juhendajaga koostada töö valmimise kalendergraafik. Viimane peaks ette nägema piisavalt aega lähtematerjali kogumisele, selle töötlemisele, vajadusel tarkvara arendamisele, testimisele ja dokumenteerimisele ning lõputöö koostamisele ja vormistamisele.

Töö koostamise käigus koostatakse töö ülesehituse visand, rubritseeritakse kogu mustandmaterjal ning otsustatakse selle jaotus lõputöö põhiosa ja lisade vahel. Oma töö andmete, seisukohtade ja vormistusliku kvaliteedi ning stiili eest vastutab ainult üliõpilane.

Lõputöö koostamisel on üliõpilasel võimalik kehtestatud korras kasutada varem koostatud lõputöid, mida säilitatakse raamatukogus. Iga uurimustöö on üliõpilase looming, kuid kõik teiste autorite seisukohad ja mõtted peavad olema viidatud. Kellegi teise töö või seisukohtade esitamine enda omadena (plagiaat) on lubamatu. Plagiaadi ilmnemisel kõrvaldatakse üliõpilane kaitsmiselt ning tööd hinnatakse “puudulikuga” ja/või üliõpilane eksmatrikuleeritakse koolist.

Lõplikult valminud töö tiitellehe pöördel asuva autorideklaratsiooni kinnitab üliõpilane oma allkirjaga. Sellega üliõpilane kinnitab, et on oma töö teinud iseseisvalt ja teiste autorite seisukohad on viidatud. 2.2.2 Praktika juhendamine Praktikal on juhendaja, kes juhendab üliõpilast praktika sisulise poole pealt. IT Kolledži poolt konsulteerib üliõpilast praktika kuraator. Praktika kuraator nõustab kõikides aruandlusega seotud küsimustes, juhib üliõpilase tähelepanu vigadele ja puudustele aruandes, hindab vormistust, viitab aruande stiili ja keelelistele puudustele, ent ei paranda neid. Oma aruande andmete ja seisukohtade õigsuse, samuti ka vormistusliku kvaliteedi eest vastutab üliõpilane.

2.3 Töö struktuur Kõik kirjalikud üliõpilastööd on ühtse struktuuriga ja vormistatakse vastavalt teadustöödele kehtestatud rahvusvahelistele nõuetele (ISO 5966-1982; lk 648-669).

Aruande struktuuri kuuluvad: o Tiitelleht; o Autorideklaratsioon (ainult lõputööl); o Sisukord; o Lühendite ja tähiste loetelu (vajaduse korral); o Sissejuhatus; o Sobivalt liigendatud töö põhiosa; o Kokkuvõte ja järeldused; o Muukeelne resümee (ainult lõputööl); o Kasutatud kirjanduse loetelu; o Lisad.

Tiitellehe, autorideklaratsiooni, sisukorra, kasutatud kirjanduse loetelu ja lisade vormistamist käsitletakse käesoleva juhendi 3. peatükis Töö vormistamine.

2.3.1 Sissejuhatus Sissejuhatuses formuleeritakse töö eesmärk ja antakse lühike ülevaade töö iseloomust, ülesande püstitusest, teema olemusest ja tähtsusest ning näidatakse töö seos teiste antud teemat puudutavate või käsitlevate projektide, programmide ning töödega. Samuti näidatakse, milliseid neist antud töös vahetult kasutati. Näidatakse ära ka töös kasutatud üldised meetodid, arvuti tark- ning riistvara ja muud töö sisulise poole suhtes olulised tehnilised vahendid. Sissejuhatuses ei tooda ära tulemusi ja järeldusi, milleni on jõutud töö käigus. Sissejuhatus ei täida aruande peatüki ülesandeid, tekst ei tohiks sisaldada üleliigseid andmeid ega ületada 1/10 töö mahust.

Reeglina antakse sissejuhatuses ka lühike ülevaade töö põhiosa põhiliste jaotiste (osad, peatükid) ning lisade (kui neid on) sisust.

2.3.2 Töö põhiosa Lõputöö põhiosa peab andma ammendava ülevaate tehtud tööst alates ülesande püstitusest kuni detailiseeritud lahenduste kirjeldamise ja põhjendamiseni ning tulemuste esitamiseni. Töö koosseisu lülitatakse töö jaoks olulised algandmed ja kõik materjalid, mis selgitavad või põhjendavad uurimis-, programmeerimis- või projekteerimistöö lõpptulemusi. Kõiki valikuid, kasutatud eeldusi ja lihtsustusi tuleb põhjendada. Kõigi lähteandmete, tingimuste, soovituste, vähetuntud valemite, meetodite jms puhul tuleb näidata nende allikas, tavaliselt viitamisega vastavale kirjandusele.

Lõputöö põhiosa peab olema süstematiseeritud, lähtudes sisulistest ja stiililistest kaalutlustest. Selleks tuleb kogu põhiosa rubritseerida, st liigendada jaotisteks ja alajaotisteks. Parema ülevaate tagamiseks võib alajaotiste tekst olla jaotatud punktideks ja ka alapunktideks. Lõputöö ühe punkti moodustab ühe konkreetse üksikküsimuse käsitlus. Rubritseerimist võib kasutada ka lisades. Liigenduse sügavus võib erinevates jaotistes (peatükkides) ja alajaotistes olla erinev. Soovitav on, et kõige peenem rubriik (punkt või alapunkt) ei sisaldaks teksti üle ühe-kahe lehekülje. Sellega saavutatakse hea ülevaatlikkus ja arusaadavus.

Lõputöö teksti ilmestamiseks on soovitav kasutada tabeleid ja illustratsioone. Tabel on sobiv ja ülevaatlik vorm väga mitmesuguste andmete ja standartsete arvutuste tulemuste esitamiseks. Isegi üheveeruline või üherealine tabel on mõnikord ülevaatlikkuse huvides õigustatud.

Illustratsioonid aitavad tehnilisi arutlusi, arvutusi, lahenduskäike ja algoritme selgitada ja arusaadavamaks teha. Illustratsioonideks on kõige sagedamini graafilised kujutised (graafikud, diagrammid, põhimõtteskeemid, struktuur- ja plokkskeemid jms). Illustratsioonideks sobivad ka fotokoopiad seadmeist, aparaatidest, makettidest jne.

Põhiosa alguse jaotistes antakse põhjalik ülevaade uuritava probleemi või koostatava IKT-rakenduse olemusest, taustast ja uurimise vajadusest, arvutimudeli või programmi eesmärkidest. Näidatakse teema seos muude analoogiliste probleemide lahenduste või arvutitarkvaraga, võimalikud sidemed teiste IKT valdkondadega. Püstitatakse uuringu või väljatöötluse eesmärgid, loodetavad tulemused ja töö tulemuste eeldatavad rakendusvõimalused. Esitatakse analüüsiks või produkti väljatöötamiseks vajalikud mudelid, programmeerimissüsteemid ja -keskkonnad jms ning põhjendatakse nende valikut. Kirjanduse ulatusliku kasutamise korral antakse sellestki põhjalik ülevaade. Vähetuntud meetodite, mudelite ja tarkvara rakendamisel tuleks anda nende lühike kirjeldus.

Töö arendamisele vastavates jaotistes peaks sisalduma (sõltuvalt töö iseloomust): • töö koostamiseks kogutud lähtematerjal koos viidetega allikatele (näiteks ülevaade tarkvaraturul pakutavatest toodetest, mille kasutusvaldkonnal on lõputöös esitletava originaalse uudistoote kasutuspiirkonnaga ühisosi). Ulatuslikumad ja/või tööga nõrgemini seotud lähteandmete kogumid võib esitada lisadena; • kui töö käigus on tehtud eksperimente (s.h arvutieksperimentide), tuleb esitada ka nende tulemused ja analüüs; eksperimentide tulemused tuleks soovitatavalt esitada tabelite või jooniste kujul (ulatuslikumad numbriliste tulemuste tabelid ja väljatrükid on soovitav esitada lisades); • kogutud lähteandmetest või eksperimentidest saadud andmete analüüsi käik ja tulemused; • väljatöötatud arvutusvalemid ja/või matemaatilised mudelid ja nende tuletuskäigud, koostatud arvutimudelite, -programmide ja alamprogrammide algoritmid; • tehtud eeldused ja lihtsustused ja nende põhjendused (arvutiprogrammi väljatöötamise korral näiteks eeldused riistvara parameetrite ja operatsioonisüsteemide osas); • arvutimudelite ja -programmide tekstid (viimaste väljatrükid võib soovitavalt esitada ka lisadena) ja kasutusjuhendid ja tehniline dokumentatsioon (ka need võib soovitavalt esitada lisadena); • saadud tulemuste kontroll, programmide testimise käik ja tulemused; • töö tulemuste praktilise kasutatavuse hinnangud, esilekerkinud probleemid ja võimalikud edasised töösuunad; • töö finantsosa, milles tuuakse välja tööga seotud ajalised ja rahalised kulutused.

Täpsem küsimuste valik ja lõputöös esitlemise viis sõltub konkreetse töö iseloomust ja eesmärkidest.

Praktikaaruande põhiosas tuuakse ära kõik oluline, alates probleemi püstitamisest kuni lahenduste ja tulemuste esitamiseni. Probleemide käsitlemine aruande põhiosas peab olema võimalikult terviklik ja süsteemne. Tulemuste esitamisel on tähtis osa autoripoolsel tekstil, milles peab selguma praktikandi arvamused ja seisukohad tulemuste kohta.

Aruande põhiosa peatükid ja nende allosad peavad olema sisuliselt ja loogiliselt üksteisega seotud ning moodustama terviku.

Tööst parema, selgema ülevaate saamiseks liigendatakse aruande põhiosa tekst alapeatükkideks. Aruande põhiosas peaks kindlasti kajastuma: • Praktikaettevõtte üldiseloomustus ja analüüs (ettevõtte ajalugu, tegevusalad, asukoht, tegevusvaldkonna üldkirjeldus, ettevõtte juhtimisstruktuur, IT kasutamine ettevõttes, sellest tulenev efekt tootmisprotsessis või klienditeeninduses, töötajate IT-alased oskused ja koolitus, ettevõtte IT- süsteemide kirjeldus ja analüüs, ettevõtte sobivus praktikakohana); • Ülevaade praktika projektidest ja tööülesannetest (töö sisu ja kirjeldus, kasutatud töömeetodid, kasutatavad ressursid, töökoormus, töötulemus, kvaliteediaspektid, riskid, põhilised probleemid tööülesannete lahendamisel); • Praktika soorituse analüüs (tööülesannete sooritamiseks vajaminevad oskused, võimed, isiksuseomadused, milles seisnes praktikandi roll, kuidas õpitu oli/ei olnud rakendatav, olemasolevate oskuste areng praktika käigus, vajadus spetsiaalse väljaõppe järgi, isiklikud tugevad ja nõrgad küljed, mis selgusid praktika käigus); • Hinnang praktikale ja tööülesannetele (tulemused, praktika juhendamine, suhtumine praktikanti ja praktikandi töösse ettevõttes, põhilised probleemid, kitsaskohad, võimalikud soovitavad muutused praktikantide töö korraldamisel, võimalikud soovitavad muudatused IT Kolledži õppekorralduses).

2.3.3 Kokkuvõte ja järeldused Kokkuvõte peaks olema lähedane töö põhiosa jaotiste struktuurile, kuid võimalikult kokkusurutud ning ta peab andma selge ülevaate töö eesmärkidest, vajadusest, töö põhilistest tulemustest, tema praktilisest ja teoreetilisest väärtusest, rakendamisvõimalustest ja tingimustest, üleskerkinud probleemidest ning võimalikest arendamise vajadustest ja suundadest. Kokkuvõttes peab selguma, kuidas on lahendatud töö sissejuhatuses formuleeritud ülesanded, milliste tulemusteni jõuti. Eriti oluline on autoripoolse nägemuse väljatoomine.

Kokkuvõttes ei tooda enam uusi, tekstis varem esitamata andmeid, ei viidata kirjandusele.

Sissejuhatus ja kokkuvõte peavad olema esitatud nii, et kõrvalseisja saaks neid lugedes ülevaate probleemidest, üldisest käigust ja tulemustest ilma põhiteksti lugemata. Kokkuvõtte maht ei ületa 1/10 töö mahust.

2.4 Töö stiil ja keel Töö keeleks on üldjuhul eesti keel. Töö tuleb kirjutada täpses ja selges oskuskeeles, kasutades teaduslikku stiili, mida iseloomustavad eelkõige umbisikuline kõneviis, mitmesuguste keeleväliste väljendusvahendite (tabelid, joonised, arvud, valemid jne) kasutamine, aga samuti paljude terminite ja erialakeelendite sisaldumine sõnavaras. Mõned hea stiili reeglid: 1) töö sõnastus peab olema korrektne ja loogiline, vältida paljusõnalisust; 2) vältida võõrsõnadega liialdamist; 3) hoiduda võõrkeele liigsest mõjust (nt inglisepärane lauseehitus) ja tõlkevääratustest; 4) kasutada täpset ja selget oskuskeelt, üldtunnustatud ja väljakujunenud terminoloogiat; 5) vältida slängi, ajakirjanduslike, populistlike, käibe- ja poeetiliste fraaside kasutamist; 6) kirjutada nii lühidalt kui võimalik ja nii pikalt kui vajalik; 7) jälgida keeleloogikat.