Vormistusjuhend-3

3. Töö vormistamine

3.1. Üldnõuded

Töö vormistatakse arvutil, A4 formaadis valgel aluspõhjal. Vormistamisel kasutatakse plokkstiili (Justified), reavahet 1,5 punkti, tähesuurust 12 punkti ja kirjatüüpi Times New Roman. Lehe vaba ääre laius üleval, all ja paremal on 2,54 cm ning vasakul 3,17 cm. Töö paberkoopia trükitakse valge kirjutuspaberi ühel poolel.

Töö põhitekst liigendatakse peatükkideks, alapeatükkideks ja punktideks, mis pealkirjastatakse ning nummerdatakse, soovitavalt hierarhilise numeratsiooniga ja araabia numbritega. Pealkirjades sõnu ei poolitata, lühendeid ei kasutata ja pealkirjade lõppu punkti ei panda. Töö iseseisvad osad (sisukord, peatükid jt) algavad uuelt lehelt, 7,3 cm kaugusel lehe ülaservast (At 7,3 cm Ln 5). Peatüki pealkirja ja sellele järgneva teksti vahele jäetakse üks tühi rida, alapealkirja ja sellele järgneva teksti vahele tühja rida ei jäeta. Kui alapeatüki pealkirjaga samale lehele ei mahu vähemalt kaks rida sellele järgnevat teksti, alustatakse trükkimist järgmiselt lehelt. Tekstilõigud eraldatakse tühja reavahega.

Kõik leheküljed nummerdatakse alates tiitellehest, kuigi tiitellehe lehekülje numbrit välja ei trükita. Lehekülje number asub lehe all paremas nurgas. Töö esitatakse köidetuna.

3.2. Pealkirjad

Tekstitöötlusprogrammides on sisse ehitatud pealkirjade (Heading) stiilid, mis vormistavad pealkirjad ühtlaselt, olenevalt pealkirja astmest, nummerdavad pealkirjad ja võimaldavad automaatselt moodustada sisukorda. Pealkirju kasutatakse kuni kolmel erineval tasemel. Näide:

1. Projekt „Pakettide võrdlus iseteenindusbüroos“
1.1 Projekti lähteülesanne
1.1.1 Projekti etapid

3.3. Tiitelleht ja autorideklaratsioon

Tiitellehel on järgmised elemendid:

• Õppeasutuse nimetus;
• Autori ees- ja perekonnanimi;
• Töö pealkiri;
• Töö liik;
• Õppekava nimetus;
• Töö juhendaja;
• Töö konsultant;
• Töö tegemise koht ja aasta.

Autorideklaratsioon on dokument, milles üliõpilane kinnitab enda allkirjaga, et esitatud töö on tema iseseisva töö tulemuseks ning seda pole varem lõputööna esitatud kõrgharidusdiplomi ega kutse- või teaduskraadi taotlemiseks. Autorideklaratsioon vormistatakse tiitellehe pöördele. Näide tiitellehe ja autorideklaratsiooni vormistamise kohta on toodud lisades (vt Lisa 1ja Lisa 2) .

3.4. Sisukord

Sisukorras tuuakse ära kõigi töö üksikute alajaotuste täielikud pealkirjad koos leheküljenumbritega. Kõik pealkirjad peavad olema lühikesed, lakoonilised ja vastama sisule. Sõnade poolitamine pealkirjas ei ole soovitatav. Sisukorra lõpus tuuakse ära ka kõikide lisade pealkirjad ja alguslehekülje numbrid. Sisukord esitatakse omaette lehel/lehtedel.

MS Word’is koostatakse sisukord automaatselt, kui pealkirjad on vormistatud Heading- stiilis. Arvuti koostatud sisukorras ei puudu ükski pealkiri, leheküljenumbrid sisukorras ja töös on vastavuses ning pealkirjad on stiililiselt korrektsed.

3.5. Loetelud ja lühendid

3.5.1. Loetelud

Tavaliselt tähistatakse kõik tekstis kasutatavad loetelud. Võib kasutada nii araabia numbreid, väiketähti kui muid märke (mõttekriips, tärn, punkt). Kui loetelu ees kasutatakse tähistust, alustatakse iga loetelu punkti uuest reast. Loetelu alustatakse väikese tähega ja loetelu osad eraldatakse semikooloniga. Kui loetelu on vaja viidata, siis kirjutatakse viide loetelu ette, kuna muul juhul oleks viitega tähistatud vaid loetelu üks osa. Näide:

Tööga rahulolul on kolm komponenti (Vadi, 2001):
1)	töö sisu;
2)	töötasu;
3)	töökeskkond.

3.5.2. Lühendid

Lühenditest on kirjalikes töödes soovitav kasutada ainult üldlevinud sõnade ja mõõtühikute lühendeid, nagu nr, vt, lk jne. Lühendite lõppu punkti ei panda.

Nimede lühendite kasutamisel tuleks esmakordsel nime kasutamisel kirjutada välja täispikk nimi ning lisada edaspidi kasutatav lühend selle järele sulgudesse. Näiteks: Microsoft Solution Framework (MSF). Pealkirjades lühendeid ei kasutata.

Ühekohalised arvud (0-9) kirjutatakse tekstis sõnadega. Suuremad numbrid ja murrud kirjutatakse arvudega. Kui aga ühekohalisele arvule järgneb mõõtühik või tähis, siis kirjutatakse ta numbriga. Rahaliste näitajate puhul esitatakse arvudes kaks kohta peale koma, protsendiliste näitajate puhul enamasti üks koht pärast koma. Aastaarvud tuleks alati esitada arvuliselt, mitte “käesoleval aastal”, “möödunud aastal” jne.

3.6. Viited ja tsitaadid

Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed jm tuleb viidata.

Tsitaat vastab täpselt originaalile ning see esitatakse jutumärkides. Viide kirjutatakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga. Näide: /..../.

Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis kommenteerivat laadi ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile.

Viitamine peab olema tekstijärgne ning kasutada tuleb nimeviidet. Viite eraldamisel tekstist kasutatakse ümarsulge. Näide: (Kask, 2001) tähistab refereeringus kasutatud autori perekonnanime ja ilmumisaastat.

Kõik tekstis olevad viited tuleb kirjutada töö lõppu viidete nimekirja bibliograafiliste kirjetena. Viidete loetelu esitatakse tähestikulises järjekorras (autorite perekonnanimede järgi). Bibliograafiline kirje koostatakse viidatava algallika keeles. Kui bibliograafiline kirje on rohkem kui ühe realine, algavad järgmised read kuni 1 cm nihkega paremale.

Teksti sees viidatakse põhimõttel: Autor(id), aasta. Näide: (Tamm, Lepp & Kask, 2002). Kui kasutatakse viitamist järjestikuselt mitmele autorile või kirjandusallikale, siis järjestatakse viited teksti sees tähestikulises järjekorras. Näide: (Kask, 1999; Kuusk, 1995; Pärn & Paju, 2003).

Kui ühele ja samale allikale viidatakse ühel leheküljel mitu korda järjest, võib pärast esimest viidet kasutada järgmistel kordadel lühendit Ibid . koos lehekülgede äramärkimisega. Näide: (Ibid., lk 22).

Kui raamatul või artiklil on kaks kuni viis autorit, siis esimesel viitamisel tuleb märkida kõik autorid, järgnevate viitamiste korral märgitakse ainult esimene autor ja lisatakse et al . Kui raamatul või artiklil on kuus või rohkem autorit, siis märgitakse tekstis ainult esimene autor ja lisatakse et al. Viidete nimekirjas töö lõpus esitatakse aga täielik bibliokirje.

3.7. Tabelite, jooniste ja valemite vormistamine

3.7.1. Tabelid

Tabeleid kasutatakse arvulise materjali süstematiseeritud ja kompaktseks esitamiseks. Töö põhiosa ei tohi sisaldada suuri tabeleid töötlemata. Kõik lisatud tabelid peavad haakuma töö tekstiga ning tabelid peavad olema tekstis kommenteeritud. Enne tabelit peab tekstis sisalduma viide tabelile. Iga tabeli kohale lehe paremasse serva ühe rea võrra pealkirjast kõrgemale kirjutatakse sõna “Tabel”, millele järgneb tema number (punkti ei panda) ja tabeli sisu iseloomustav pealkiri. Näide:

Tabel 1
Esimene strateegia: Eelarve jääb muutumatuks 5 aasta jooksul (2 miljonit krooni)

	1.aasta	osakaal	2.aasta	osakaal	3.aasta	osakaal	4.aasta	osakaal	5.aasta	osakaal
arendus-kulud 	0.5	25%	0.2	10%	0.08	4%	0.03	2%	0.01	1%
baas-kulud	1.5	75%	1.8	90%	1.92	96%	1.97	98%	1.99	99%
Kokku	2	100%	2	100%	2	100%	2	100%	2	100%

Kõigil tabeli veergudel peavad olema võimalikult täpselt selle sisu iseloomustavad pealkirjad. Samuti ei soovitata kasutada veergu “jrk nr” kui selleks puudub eriline vajadus. Üldreeglina veerge ei nummerdata. Kui tabel jätkub järgmisel leheküljel, korratakse sellel tabeli pead. Tabeli jätkamisel järgmisel leheküljel kirjutatakse esimesele tabeliga leheküljele alumisse paremasse serva “Tabel 1 jätkub” ning järgmisele sama tabeliga lehele kirjutatakse tabeli ette lehekülje paremasse nurka “Tabeli 1 järg”.

Kui tabelis kasutatakse viitamist vajavaid andmeid, siis kirjutatakse viide tabeli pealkirja lõppu sulgudesse. Kui tabelis kasutatakse lühendeid, kirjutatakse tabeli alla väikeses kirjas (Times New Roman, suurus 10 punkti, reavahe 1,0) märkused. Näide: Märkused: r – korrelatsioon; SKP – sisemajanduse koguprodukt.

Kirjaliku töö ükski peatükk ega muu osa ei tohi alata ega lõppeda tabeliga. Iga tabel peab olema kommenteeritud või tehtud eelnevalt lühike sissejuhatus tabelis toodud andmetele.

3.7.2. Joonised

Kõiki töös esinevaid illustratsioone (graafikud, diagrammid, skeemid, joonised, fotod jne) nimetatakse joonisteks. Kõik joonised tuleb nummerdada analoogselt tabelitega ja allkirjastada. Kui joonis pole autori originaallooming, tuleb kindlasti allkirja juures ära tuua viide algallikale. Kõikidele kasutatavatele joonistele tuleb töös viidata ja nad peaksid asuma võimalikult lähedal kohale, kus neile esmakordselt viidatakse. Näide:

 
Joonis 1 Esimene eelarvestrateegia.

Joonisel kujutatu tuleb kas joonise piirkonnas või tekstis selgitada. Koordinaattelgi kasutades tuleb nendele kanda teljel kujutatav suurus ja mõõtskaala.

Näide:

Joonis 2. Funktsiooni y = f(x) graafik.

PANE TÄHELE, ET TABELITEL ON PEALKIRJAD, JOONISTEL AGA ALLKIRJAD.

3.7.3. Valemid

Valemite kirjutamisel tuleb kirjalikus töös kasutada ühtset kirjaviisi. Valemid esitatakse omaette real paigutatuna rea keskele. Valemirea lõpus on valemi number, analoogselt tabelite nummerdamisega. Kõik töös esinevad valemid tuleb selgitada või teksti sees neile osutada. Osutatakse töö tekstis enne valemi esitamist. Kirjandusest võetud valemite selgitus piirdub viitega allikale. Valemis kasutatavate tähiste seletused paigutatakse valemite järele, kusjuures igas uues valemis seletatakse ainult esmakordselt esinevaid tähiseid. Sümbolite seletus algab uuelt realt taandreata sõnaga “kus”, järgneva koolonita. Valemi number kirjutatakse ümarsulgudes valemist paremal pool. Viidates tekstis esitatud valemile, paigutatakse selle number sulgudesse. Näide: Isikule vanuses x aastat n aastaks määratud annuiteedi statistiline hetkeväärtus avaldub kujul:

 
	  (1)

kus A - algselt määratud annuiteedi suurus;

	-  tõenäosus, et x aasta vanune isik elab vanuseni x+t;

  	
           (2)

	- eeldatav intressimäär j-ndal aastal;
	- eeldatav inflatsioon j-ndal aastal.

Valemite korrektseks vormistamiseks kasutatakse valemiredaktorit.

3.8. Kasutatud kirjanduse loetelu

Kasutatud kirjanduse loetelu hõlmab ainult töö koostamisel kasutatud ja viidatud allikaid. Nendeks on eelkõige raamatud, artiklid ajakirjadest ja kogumikest, uurimistööde aruanded, intervjuud, arhiivimaterjalid, interneti aadressid jm).

Kasutatud kirjanduse loetelu koosneb algallikate bibliokirjetest, mis esitatakse kas tekstis viitamise või tähestikulises järjekorras. Soovitav on kasutada tähestikulist järjekorda, sel juhul paigutatakse loetelusse kõigepealt ladinatähestikuline (nii eesti- kui võõrkeelne) ja seejärel slaavitähestikuline kirjandus. (Venekeelsetes töödes on enne slaavi- ja pärast ladinatähestikuga allikad). Kõik bibliokirjed nummerdatakse araabia numbritega.

Allikad loetletakse autori perekonnanimede tähestikulises järjekorras. Ühe ja sama autori tööd reastatakse ilmumisaasta järgi. Mitme autori puhul esitatakse nende nimed tiitellehel esinevas järjekorras. Kui autorit ei ole näidatud, paigutatakse allikas kirjanduse loetellu tema pealkirja esimese sõna alfabeetilise koha järgi.

Bibliograafiline kirje koostatakse üldjuhul alati viidatava algallika keeles. Iga kirje koosneb mitmest elemendist, mis esitatakse teatud järjestuses.

3.8.1. Raamatud

Raamatute puhul viidatakse viidete loetelus järgmisel põhimõttel: Autor(id), (ilmumisaasta). Pealkiri. Ilmumiskoht: Kirjastus. Näide: Altshuller, G. (2002). 40 principles TRIZ keys to technical innovation. Worcester: Technical Innovation Center.

Kui raamatul on mitu autorit, siis eristatakse nende nimed komaga. Pealkirjades lühendeid ei kasutata. Kui ühelt autorilt on viidatud mitu allikat, siis järjestatakse need viidete nimekirjas ilmumisaastate järgi, alustades varasemast.

3.8.2. Tõlgitud raamatud

Kirjes sisalduvad sellisel juhul andmed ka tõlkijate kohta ning originaali väljaandmisaasta kohta. Näide: Laplace, P. S. (1951). A philosophical essay on probabilities (F. W. Truscott & F. L. Emory, Trans.). New York: Dover. (Original work published 1814) Tekstis viidatakse: (Laplace, 1814/1951).

3.8.3. Artikkel või peatükk kogumikus

Viidatakse põhimõttel: Autor (aasta). Artikli pealkiri. Kogumiku toimetaja, Kogumiku pealkiri (trükk, köide, artikli lk-d). Ilmumise koht: Kirjastaja.

3.8.4. Ajakirja artiklid

Viidatakse põhimõttel: Autor (aasta). Pealkiri. Ajakirja nimetus, köide (nr), lk. Näide: Diffie, W. (1998). Privacy on the line : the politics of wiretapping and encryption Cambridge, Mass. : MIT Press, c1998. ix, 342 p.

3.8.5. Publitseerimisel olev artikkel

Zukerman, M., & Kieffer, S. C. (in press). Race differences in face-ism: Does facial prominence imply dominance? Journal of Personality and Social Psychology.

3.8.6. Ilma autori nimeta artikkel ajalehes

New drug appears to apply cut risk of death from heart failure. (1993, July 15). The Washington Post, p. A12.

3.8.7. Publitseerimata uuringud

Almeida, D. M. (1990). Father’s participation in family work: Consequences for fathers’ stress and father-child relations. Unpublished master’s thesis, University of Victoria, British Columbia, Canada.

3.8.8. Internetist pärinevad allikad

Lähtutakse samadest põhimõtetest kui publitseeritud materjalide puhul: Autor (internetist materjali lugemise kuupäev). Materjali nimetus, interneti aadress. Näide: Tallinna Väärtpaberibörs. (15.05.2003) Börsi tehingustatistika. [1]

3.8.9. Kirjavahetus või suusõnaline informatsioon

Viidatakse kui personaalsele kommunikatsioonile (näiteks loengud) ja seda ainult tekstis.

3.8.10. Dokumendid

Aruannete jm dokumentide kohta tuleks ära märkida ettevõte ja dokumendi nimetus ning selle koostamise aeg (aasta või vajadusel kuupäev). Näide: OÜ Trükikoda 2000. aasta kasumiaruanne (03.03.2001)

3.8.11. Sekundaarsed viited

Kui töös kasutatakse selliste allikate viiteid, mida autor ise lugenud ei ole, vaid need pärinevad muust allikast (sekundaarne viide), tuleb see töös ära märkida, lisades teksti sees asetseva viite järgi sulgudesse sellekohase märke. Viide teksis: (Grönroos, 1990, viidatud Tooman & Mae, 1999 järgi). Bibliograafilistes kirjetes tuuakse ära mõlema allika kirjed.

3.9. Lisad

Lisad paigutatakse kasutatud kirjanduse loetelu järele. Lisad sisaldavad töö põhiosa mõistmiseks vajalikku täiendavat, mahukat informatsiooni (näiteks aruandlus, statistika juhendid, programmi väljatrükk vms).

Lisad pealkirjastatakse ja nummerdatakse (kui lisasid on rohkem kui üks) vastavalt neile tekstis viitamise järjekorrale. Lisa ülemisse paremasse nurka kirjutatakse: Lisa 1. Lühendit “nr” ei kasutata ja punkti ei panda. Sellele järgneb lisa pealkiri. Iga lisa algab uuelt lehelt. Esimese lisa ette võib paigutada lehe pealkirjaga „Lisad“ ja esitada sellel lisade pealkirjade loetelu. Lisade pealkirjad esitatakse sisukorras.

4. Soovitusi lõputöö autorile. Põhilised vead

Lõputöö kirjutamisel tuleks potentsiaalse lugejana pidada silmas sama eriala läbinud inimest, näiteks kaasüliõpilast. Seda arvestades on soovitav pöörata vajalikku tähelepanu probleemi tutvustamisele ja ülesande püstitusele, selgitada seonduvat tausta, piisava üksikasjalikkusega esitada mõisted ja arutluskäigud.. Rakenduslikus uuringus vaadeldakse enamasti ülesande sisulist püstitust, tutvustatakse kasutatud lahendusvõtteid ning lahenduse tehnilist poolt. Programmeerimisalaste tööde puhul on oluline järgida veel tarkvara dokumenteerimisnõudeid. Lõputöös on tarvis täpselt piiritleda autori omapoolne panus, juhtides sellele tähelepanu kas sissejuhatuses või põhitekstis. Ülejäänud osade puhul viidatakse kasutatud allikmaterjalidele, kui tegemist ei ole just antud eriala üldtuntud mõistete ja tulemustega.

Sagedamini esinevad üliõpilaste koostatud töödes järgnevad vead:

• laialivalguvus. Töö peab olema konkreetne ja kindlapiiriline. Korralik töö on kontsentreeritud vaid töös püstitatud probleemi lahendamisele, kõik sellega mitteseotu on välja jäetud;
• struktureerimatus. Heal üliõpilastööl on selgelt jälgitav struktuur, mis avaldub muuhulgas ka töö sisukorras ning peatükkide nimetustes;
• töö ei ole üles ehitatud uurimistöö loogikat järgides.
• segane sõnastus ja släng;
• liialt üldine eesmärgiasetus;
• oma roll jääb määratlemata;
• oma subjektiivsed arvamused, mis pole argumenteeritud, esitatakse objektiivsete järeldustena;
• teostatud analüüsist ei osata teha järeldusi ega anda omapoolseid hinnanguid;
• viitamise viis, viitekirjad ja kasutatud kirjanduse loetelu ei ole vastavuses;
• töö vormistamise vead.

Kasutatud kirjandus

1. Erelt, T. Eesti ortograafia. 2., täiend. Tr. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1997.
2. ISO 5966-1982 (E). Documentation – Presentation of scientific and technical reports. – ISO Standards Handbook 1. 3rd edition. Documentation and information. International Organization for Standardization, lk 648-669.
3. ISO 690-1987 (E). Documentation – Bibliographic references-Content, form and structure. – ISO Standards Handbook 1. 3rd edition. Documentation and information. International Organization for Standardization, lk 437-446.
4. Kalle, E., Aarma, A. (2003) Teadustöö alused. Tallinn: TTÜ kirjastus.
5. Kõverjalg, A. Üliõpilastööde koostamine ja vormistamine. Tallinn: Eesti Riigikaitse Akadeemia, 1997.
6. Lester, J.D. Writing Research Papers. A Complete Guide. Sixth edition. Scott, Foresman/Little, Brown Higher Education, 1990.
7. Roomets, S. Üliõpilastööd ja nende vormistamine arvutil. Tallinn, 2002.
8. Steedman, H., Wagner K., Foreman, J. (2003). The Impact on Firms of ICT Skill-Supply Strategies: An Anglo-German Comparison. Published by Centre for Economic Performance, London School of Economics and Political Science. [2]
9. Viru, A. Teadustöö alused. Tartu, Tartu Ülikool, 1993.
10. Üliõpilaste kirjalike tööde koostamine ja vormistamine. Metoodiline juhend. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool. Majandusteaduskond, 2002
11. Üliõpilaste kirjalikud uurimistööd. Metoodiline juhend. Tartu: Tartu Ülikool. Majandusteaduskond, 2000.