Erialatutvustuse aine arvestustöö

Autor: Toomas Juhkov

Esitamise kuupäev 28.10.2013

Essee

Kakskümmend aastat hiljem.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean taanduma eelmisesse sajandisse. Aasta siis oli 1973, hanged rinnuni ja sündis üks väga suure peaga poisslaps. Saatuse tahtel ja pedagoogist ema tõukel õppis poiss väga varakult lugema ja kirjutama ning arvutused lahendusid kui võluväel. Mäletan, et võtsin lasteaias ette surematu teose Vahvast Švejkist. Peamiselt seepärast, et paksemat raamatut oma riiulist leida polnud võimalik. Paraku entusiasm taandus kiiresti, sest mudilasele oli tekst arusaadavalt igavavõitu.

Alg- ja põhikool möödusid lennates, keskkool vabadusetuultes. Lõpupidu kooli ruumides jäi ära tänu krooni tulekule, sest rahavahetuspunkt otsustati teha aulasse. Nii ma siis seisingi, kuldmedal näpus, ühel hetkel dilemma ees – mis saab edasi? Kõik teed olid valla, iga viimane kui aineõpetaja soovitas oma eriala proovida. Muusikakool üritas mind veel teismeea lõpus hoopis Otsa kooli suunata. Mida teinuks sina?

Ootamatu käiguna kõigi jaoks astusin Kohtla-Järvel asuvasse TTÜ kolledžisse. Tagasi vaadates tunduvad tolleaegsed motivaatorid antud idee elluviimiseks naeruväärsetena, tol hetkel aga tundus see ainuõige valikuna. Süllekukkunud vabadus koos eluga pea eranditult venekeelses keskkonnas mõjus esimese hooga uimastavalt. Teisel katsel aga sai alusõpe läbitud pea eksimatult. Nüüd ootas pealinna elu ja TTÜ oma valikutega. Hoolimata asjaolust, et arvutit sain esimest korda näpuga katsuda alles kolledžis (vana hea 286), ei tundunud arvuti- ja süsteemitehnika suuna valik millegi ebakohasena. Tollal oli nominaalne õppeaeg 5 aastat ja skeemid kooli püsimajäämiseks suhteliselt lihtsad. Paraku soodustas see inimese loomuses olevat laiskust sedavõrd, et kool hakkas pigem säravat tudengielu segama. Tänapäeval TTÜ peahoone ees seisev Julius on kui minusuguste võrdkuju – kahtlustan siiani, et autorlusega pole lood kõige puhtamad.

Igatahes mingil hetkel seisab igaüks mõtte ees, kuhu edasi? Õpperongilt lootusetult mahajäänuna enam valikuid liiga palju polnud. Sajandivahetus tõi lõpliku pöörde koos stabiilse töökohaga. Jätsin arvutikomponentide ja perifeeriaseadmete hulgimüüjale piisavalt hea mulje, et nende garantiiosakond üle võtta. Praktikas õpib kordades kiiremini kui mis tahes teoorialoengus. Selle lihtsa tõe omandasin kohe. Sain korraliku põhja riistvara käsitlemises. Panin iseseisvalt kokku esimesed arvutid PIII baasil ja osalesin tarkvaraarenduses. Taavi Tarkvara pakkus sellal päris korralikku raamatupidamis-programmi. Kuna laoarvestus baseerus kohaliku IT-guru väljatöötatud Access andmebaasil, mis töökindlusega just ei hiilanud, vajas tarkvara väljavahetamist. Laomooduli pookimine Taavi finantstarkvara külge oli kõike muud kui lihtne tegevus. Lugematud testimised, pidevad veaotsingud tihedas koostöös arendajaga tõid paljudele lisastressi. Tollal juba laopealikuna kujunes kogu protsess minu töölõigus elutähtsaks. Virtuaalsed puudu- ja ülejäägid tänu katkenud seostele laoprogrammis segasid ettevõtte korrektset funktsioneerimist veel pikalt kuni lõpuks saabus stabiilsusperiood. Minu ennastsalgav panus ei jäänud ka juhtkonnal märkamata ning tõi paaril aastal kaasa ka ettevõtte parima töötaja tiitli. Paar aastat enne kriisi otsustati kontserni tasemel, et Balti riigid annavad kogu ettevõtte käibest liiga väikese osa (ca 3-4%) kohalike ladude elushoidmiseks. Eesti harukontor koondati väikeseks müügiosakonnaks ja logistika reorganiseeriti toimima läbi Riias asuva kesklao.

Kuna majandus kasvas ikka veel täie hooga, polnud uue töökoha leidmine eriline probleem, üks pakkumine toredam kui teine. Eriti markantne oli kohtumine mehega, kes maikaväel kuldketi kõlisedes plätudes uuest 7-seeria BMW-st välja astudes lubas mu otsemaid tööle võtta. Ainukeseks kondiprooviks pakuti saunaskäiku koos ohtra kesvamärjukesega Ida-Virumaal sealseid kliente tundma õppides. Tegemist oli elektroonikaseadmete ja kodumasinate hulgimüügiga. Palju ei puudunud, et elutee jätkunuks just niipidi. Suur juhus aga paiskas mu hoopis logistikajuhiks ja aasta hiljem juhatajaks mööbli hulgimüügiga tegelevasse rootslastest omanikega firmasse. Kuna olin harjunud IT taustaga, tundus see maailm esialgu täiesti enneolematuna. Põhitegevuseks sai Hiina sisemööbli ja kohalikku päritolu suvemööbli turustamine Rootsis ning Saksamaal. Sestap lootsingi näha heal tasemel IT lahendusi. Võta näpust! Rootsi mööbliäri baseerus lõputul fakside vahetusel ja lauatelefonil. Seda kõike veel eelmise kümnendi lõpuotsas. Õnneks sai kiiresti sisse harjutatud vähemalt Skype’i kasutamine. Algas pidev arendustöö. Kuna majanduslangus tõi mööblisektorisse eriti ränga languse, sõltudes otseselt ehituse aktiivsusest, sai võtmesõnaks efektiivsuse tõstmine. Kas teate, kui keeruline on arvutit kasutama õpetada ühte laohoidjat, kes helendava ekraaniga masinat paaniliselt kardab? Ja kui ühe asemel on mitu … Mööbliäri IT portfooliosse jääb ka Magento baasil e-poe projekti läbiviimine, toote-kataloogide trükikõlblikuks kujundamine, lugematud tunnid pilditöötlust ja ohtralt kolleegide nõustamist erinevate programmide kasutamisel. Õppisin ise ja andsin teadmisi teistele. Arvan, et just see periood pani mind taas tõsisemalt mõtlema poolelijäänud arvutiharidusele.

Aastatega vormusin arvestatavaks „logistikahundiks“, liigutades konteinereid ja autokoormaid kontinentide vahel. Õppisin tundma Hiina ostuspetsiifikat. Rahvusvahelise kogemuse tipuks sai tööreis Hiina partnerite juurde koos ühe tähtsaima mööblimessi külastusega. Kuigi inglise keel oli igapäevaseks töökeeleks niigi, omandas suhtlemine aasia veidrat hääldust kuuldes uue mõõtme. Paarinädalane loksumine suure riigi eri piirkondades asuvate tehaste vahel mõjus ühelt poolt värskendavalt, teisalt aga mõistsid, kui väga tahad emakeeles sama kultuuriruumi inimesega kommunikeeruda. Sisemaal oli valge inimene suureks harulduseks, väljas saatsid meid pidevad pilgud ja kihistamine. Lõplikult sai selgeks Eesti tühisus maailma majandusruumis. Hiinlased arvasid meid naljatavat, kui rääkisime miljonist elanikust. Rootsi oli nimena küll tuttav, aga kaardil näidati küsimise peale näpuga hooletult kusagile Šveitsi suunas. Aasia mööbelseppade jaoks omavad eelkõige tähendust USA ja Euroopa, kui ühtne majandusruum ning viimastel aastatel üha enam ka koduturg. Nii leidsingi end hindamatute kogemuste võrra rikkamana, erinevaid ametipositsioone proovinuna, kuid moraalselt kustununa taas ristteelt.

Paljud tähtsamad ja vähemolulised faktid kallutasid mind otsusele lahkuda kokkukuivavast ettevõttest. Sel hetkel jäid tulevikumõtted kaugeks, peas vasardas vaid pikema puhkuse ja akude laadimise vajadus. Et kõik valutumalt kulgeks, kasutasin ka Töötukassa abi. Tõmbasin rahulikult hinge ja läbisin hulga koolitusi, mille juba varem välja otsisin. Kuna logistikakogemusele võib ka tulevikus loota, pärineb sellest ajast näiteks rahvusvaheliste vedude korraldaja sertifikaat. Uuendasin teadmisi kontoritarkvara kasutamisel ja nuusutasin PHP progejate õhustikku. Üha enam sai selgeks, et soovin jätkata oma teise olulise kire suunas – kiindumus IT vastu lõi logistikat pika puuga. Tänaseks olen loonud ka oma ettevõtte, millel küll märkimisväärset majandustegevust veel ei ole, kuid mõtteid mõlgub peas mitmeid.

Ring sai jälle täis ja kakskümmend aastat peale esimest ülikooli astumist seisin taas dilemma ees. Kas tõesti astuda see hullumeelne samm ja alustada otsast? What the hell, mida mul ikka kaotada! Tänu vastuvõtul olulistele kõrgele keskmisele hindele ning kuldmedali lisapunktidele polnud raske IT kolledži kasuks otsustada. Teada-tuntud praktiliste kogemuste saamise kool peaks mu soove ideaalselt rahuldama.

Tegelikult on teisel ringil õppida mõnusam, kuna mõnes mõttes oskan palju rohkem tahta ja seoste leidmine tänu elukogemusele võib osutuda lihtsamaks. Kuna ma ei tulnud paberi, vaid teadmiste järele, pole ka kiusatust lihtsalt läbilohisemiseks. Iseasi, kas tahtmisest enam piisab. Koolitarkused jäävad sedavõrd kaugesse minevikku, et kohanemine on keeruline. Istusin matemaatikatunnis ja proovisin naeratada … esialgu polnud muud mõtet teha. Kui ei mäleta, siis ei mäleta. Esimene sess möödus kui õudusunenägu, pole ju enam harjumust võtta vastu säärasel hulgal infot korraga. 12 tundi koolimajas paneb pea ringi käima küll. Tundub siiski, et tunneli lõpus hakkab midagi kumama, on see nüüd lootusekiir või miski muu. Esimene matemaatika kontrolltöö läks igatahes võrdlemisi hästi, paremat sooritust takistas ilmselt liigne enesekindlus. Nii näitabki praegune protsess, et lõplikult ei unune inimesel pea midagi. Tasapisi hakkavad taastuma loogilised seosed ja loodetavasti ka õpiharjumus. Rongilt maha jäädes on järelejõudmine ikka paganama keeruline, tean ju omast käest. Liiatigi mõeldes tänapäevastele raudteel liikuvatele rakettidele.

Küllap peale esimest poolaastat saab selgeks, kas tekkivale optimismile ka tegelikku alust on. Lootus sureb igatahes viimasena. Suu vajub ikka veel muigele, kui blond tüdrukupirts ukse peal küsib: „Issi, kas sa tulid koolist?“

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi. Kaua on võimalik eksamit järele teha? Kellega kokku leppida, et järeleksamit teha? Kuidas toimub järeleksamile registreerimine? Mis on tähtajad? Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohal? Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal?

Vastus

Eksam peab olema sooritatud vastava õppesessiooni lõpupäevaks [1]. Hoidku jumal mind alternatiivsest kadalipust. Kui siiski sedasorti kahetsusväärne juhtum aset leiab, on võimalik järeleksamit sooritada kahe semestri jooksul pärast aine õpetamissemestri lõppu [2]. REV ja OF õppijatele on korduseksam tasuline, tasumääraks 20 €. RE kohal õppijatele tasuta [3]. Lubatud on kuni kolm sooritust koos põhieksamiga [4]. Järeleksam lepitakse kokku õppejõuga kooskõlas soovitusliku ajakavaga, mille koostab ITK õppeosakond [2]. Korduseksamile tuleb registreerida ÕIS keskkonnas [5].

Küsimus 4

Sul on olemas varasem töökogemus, mida sa tahad kasutada õppeainete arvestamisel (VÕTA). Millised on tegevused? Millised on tähtajad? Kas VÕTA kaudu saadud EAP-d arvestatakse semestri õppekava täitmisesse ja aasta õppekoormusesse?

Vastus

VÕTA komisjon moodustatakse IT kolledži nõukogu käskkirjaga ning koguneb regulaarselt enne punase joone päeva [6]. Varasema töökogemuse arvestamiseks tuleb õppeosakonda hiljemalt 10-ndal tööpäeval enne punase joone päeva esitada vormikohane taotlus, töökogemust ja pädevust tõendavad dokumendid, kogemustest õpitu analüüs ning maksekorralduse koopia [7]. Maksmisel arvestatakse menetlustasuks 13 € ja iga ainepunkti tasuks 5 € [8]. „Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine läheb arvesse tudengi õppekava mahu täitmisel, kuid mitte õppekava täitmisel täies mahus vastavalt Eeskirja punktile 1.2.18.“ Seega aasta õppekoormusesse VÕTA-ga taotletud ained ei kuulu [9].

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas X EAPd ja teise semestri lõpuks Y EAPd? Kui suur on teile esitatav arve? X ja Y väärtused võtke allpool olevast tabelist selliselt, et X väärtus on teie üliõpilaskoodi eelviimane number ja Y üliõpilaskoodi viimane number.

Vastus

Minu üliõpilaskoodi viimased numbrid on 5 ja 6 ja selle vastav ainepunktide koguarv tabeli väärtustena 49. Tasulisena tuleb käsitleda 54-49=5 EAP.“ Vastavalt Eesti Infotehnoloogia Kolledži nõukogu otsusele (protokoll nr. 3C-1/13-2, 27.02.2013) on 2013/2014 õppeaastal õppekulude osalise hüvitamise kohustuse (vt. ÕKE p. 1.2.19.) tekkimise aluseks olev õppekava täies mahus täitmise määr 27 EAP semestris ja õppekulude osalise hüvitamise määr on 50 € 1 EAP kohta.“ Seega on ülesande vastuseks 250 €.