COVID-19 mõju töökultuurile

Martin

Olen 33 aastane töötav üliõpilane. Hakkasin tööl käima 19 aastaselt ja olen sellest saadik olnud kontori töötaja. Alati IT alal, kas programmeerija või administraatorina. Olen oma elukoha valinud selle järgi, et kontorisse saaks minna ühistranspordiga või jala, siis ei pea auto peale raha kulutama. Ma elan üksinda, seega ei pea lastele või naisele taksot mängima. Elan Tallinna kesklinnas ja mu kontor on jalgsi 12 minuti kaugusel. Meie firmas on tööl kokku 13 inimest ja teguseme IT konsultatsiooni ja haldusega. Covid-19 tõttu alates 2020 aasta mai kuust olen kodukontoris. See ei ole tähendanud, et ma pole kordagi kontoris käinud, pigem käin kuskil korra kuus - kui on mingi tähtsam koosolek või koosviibimine kolleegidega.

Enne Covid-19 on olnud teemaks firmas, et kunagi võimaldame ka kaugtööd teha - ilmselgelt kodukontori päevi on meil kõigil enne olnud, aga mitte nädalate kaupa, rääkimata kuudest. Kaugtöö teema oli õhus eelkõige selleks, et tööturg oleks laiem - saaks palgata inimesi ka mujalt peale Tallinna. Ise ei osanud unes ka näha, et selline võimalus avaneb niipea. Tegemist IT firmaga, ehk kaugtöö peaks olema tehtav ja jõukohane kõigile töötajatele. Meil on palju kliente välismaalt ja juba enne koroonat oli meil kõigil kasutusel Zoom tarkvara ja koosoleku ruumid olid varustatud normaalse konverentsi tehnikaga. Kõigil töötajatel on veebikaameraga laptopid. See tegi ülemineku oluliselt sujuvamaks. Veel viimase hetkeni ülemus ei tahtnud midagi kuulda sellest, et me kõik nüüd kodukontoritesse läheme. Mulle tundus see imelik, et ta sellele nii vastu oli alguses.

Tööpäev algab kell 9 "standup" koosolekuga. Varasemalt tähendas see, et pean ärkama umbes kell 8, käima pesus, panema riidesse ja sööma hommikusööki. Seejärel suundusin kontorisse, kus jõudsin enne koooslekut veel kohvi juua ja kolleegidega juttu ajada. Tänaseni ma ei ole oma äratuskella muutnud, see heliseb ikka kell 8, aga kipun mitu korda snooze panema ja tegelikult tulen voodist välja enamus päevadel 8.45. See annab mulle piisavalt aega, et teha valmis hommikusöök ja kohvi. Enne seda panen jalga aluspüksid ja t-särgi - tavaliselt eelmisest päevast. Koosolekud toimuvad Zoom rakenduse vahendusel, aga enamikud veebikaamerat sisse ei lülita. Üks põhjus on tegelikult osade inimeste interneti ühendus, osad elavad äärelinnas ja sõltuvad mobiilsest internetist ja kui kõik veebikaamerad sisse panevad, siis kipub hakkima. Eks ka telekomi firmad ei osanud ette näha, et massiliselt hakatakse äärelinna kodudest tööd tegema interneti vahendusel. Kuna ma tavaliselt räägin koosoleku lõpu poole, siis söön hommikusööki sel ajal kui teised räägivad.

Oma "kodukontori" olen sisse seadnud elutuppa. Kuu aega peale kodukontori algust sai ostetud ka parem tool, kuna vana oli üsna kehva ja kuna tuli nüüd palju aega veeta, siis tundus mõistlik investeering. Töökoha poolt lubati kontorist oma tool koju viia soovi korral, aga raha kontori tehnika jaoks ei eraldatud. Kandsin uue tooli kulu omast taskust - ei viitsinud seda tooli vedama hakata. Varasemalt oli see koht minu laua arvutil , et mängida arvutimänge. Ei leidnud rohkem kasutust kui tunnike päevas. Nüüd on mul selline "setup", et läptopiga teen tööd ja laua arvutiga veedan vaba aega. Üks suur jama selle kodukontoriga on tööpäeva lõpu määratlemine. Varasemalt istusin vabal ajal netis pigem diivanil, aga kuna laptop on nüüd paigutatud "kontorisse", siis kipun sellega ka niisama surfama.

TODO Lõuna söök

TODO tööpäeva lõpp

TODO kolleegide raskused

TODO suhtlemine

TODO efektiivsus