COVID-19 mõju töökultuurile

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search





Martin

Olen 33 aastane töötav üliõpilane. Hakkasin tööl käima 19 aastaselt ja olen sellest saadik olnud kontori töötaja. Alati IT alal, kas programmeerija või administraatorina. Olen oma elukoha valinud selle järgi, et kontorisse saaks minna ühistranspordiga või jala, siis ei pea auto peale raha kulutama. Ma elan üksinda, seega ei pea lastele või naisele taksot mängima. Elan Tallinna kesklinnas ja mu kontor on jalgsi 12 minuti kaugusel. Meie firmas on tööl kokku 13 inimest ja teguseme IT konsultatsiooni ja haldusega. Covid-19 tõttu alates 2020 aasta mai kuust olen kodukontoris. See ei ole tähendanud, et ma pole kordagi kontoris käinud, pigem käin kuskil korra kuus - kui on mingi tähtsam koosolek või koosviibimine kolleegidega.

Enne Covid-19 on olnud teemaks firmas, et kunagi võimaldame ka kaugtööd teha - ilmselgelt kodukontori päevi on meil kõigil enne olnud, aga mitte nädalate kaupa, rääkimata kuudest. Kaugtöö teema oli õhus eelkõige selleks, et tööturg oleks laiem - saaks palgata inimesi ka mujalt peale Tallinna. Ise ei osanud unes ka näha, et selline võimalus avaneb niipea. Tegemist IT firmaga, ehk kaugtöö peaks olema tehtav ja jõukohane kõigile töötajatele. Meil on palju kliente välismaalt ja juba enne koroonat oli meil kõigil kasutusel Zoom tarkvara ja koosoleku ruumid olid varustatud normaalse konverentsi tehnikaga. Kõigil töötajatel on veebikaameraga laptopid. See tegi ülemineku oluliselt sujuvamaks. Veel viimase hetkeni ülemus ei tahtnud midagi kuulda sellest, et me kõik nüüd kodukontoritesse läheme. Mulle tundus see imelik, et ta sellele nii vastu oli alguses.

Tööpäev algab kell 9 "standup" koosolekuga. Varasemalt tähendas see, et pean ärkama umbes kell 8, käima pesus, panema riidesse ja sööma hommikusööki. Seejärel suundusin kontorisse, kus jõudsin enne koooslekut veel kohvi juua ja kolleegidega juttu ajada. Tänaseni ma ei ole oma äratuskella muutnud, see heliseb ikka kell 8, aga kipun mitu korda snooze panema ja tegelikult tulen voodist välja enamus päevadel 8.45. See annab mulle piisavalt aega, et teha valmis hommikusöök ja kohvi. Enne seda panen jalga aluspüksid ja t-särgi - tavaliselt eelmisest päevast. Koosolekud toimuvad Zoom rakenduse vahendusel, aga enamikud veebikaamerat sisse ei lülita. Üks põhjus on tegelikult osade inimeste interneti ühendus, osad elavad äärelinnas ja sõltuvad mobiilsest internetist ja kui kõik veebikaamerad sisse panevad, siis kipub hakkima. Eks ka telekomi firmad ei osanud ette näha, et massiliselt hakatakse äärelinna kodudest tööd tegema interneti vahendusel. Kuna ma tavaliselt räägin koosoleku lõpu poole, siis söön hommikusööki sel ajal kui teised räägivad.

Oma "kodukontori" olen sisse seadnud elutuppa. Kuu aega peale kodukontori algust sai ostetud ka parem tool, kuna vana oli üsna kehva ja kuna tuli nüüd palju aega veeta, siis tundus mõistlik investeering. Töökoha poolt lubati kontorist oma tool koju viia soovi korral, aga raha kontori tehnika jaoks ei eraldatud. Kandsin uue tooli kulu omast taskust - ei viitsinud seda tooli vedama hakata. Varasemalt oli see koht minu laua arvutil , et mängida arvutimänge. Ei leidnud rohkem kasutust kui tunnike päevas. Nüüd on mul selline "setup", et läptopiga teen tööd ja laua arvutiga veedan vaba aega. Üks suur jama selle kodukontoriga on tööpäeva lõpu määratlemine. Varasemalt istusin vabal ajal netis pigem diivanil, aga kuna laptop on nüüd paigutatud "kontorisse", siis kipun sellega ka niisama surfama.


TODO Lõuna söök

TODO tööpäeva lõpp

TODO kolleegide raskused

TODO suhtlemine

TODO efektiivsus


Tanel

Sissejuhatus

Sarnaselt teiste seltsimeestega olen samuti töötav üliõpilane. Alustasin enda päris tööstaaži 2020. aasta suvel, juunikuus, kuid olen varasemalt kutsekooli ajal mitmel korral praktikal käinud. Kõik töökogemus pälvib minul IT erialal, praktikat viisin läbi IT spetsialisti sarnase töökohaga ja praegugi töötan IT spetsialistina Eesti Energia suurettevõttes. Minu töö nõuab suuresti kontoris füüsiliselt kohal olemist. Lahendame oma tiimiga kasutajapöördumisi ja võtame telefonikõnesid vastu. Oleme tiimisiseselt jaotanud, et osad inimesed, kes asuvad kodukontoris, lahendavad neid pöördumisi, mida saab kaugelt teha ja need, kes on kontoris kohal, teevad on-site töid, ehk väljastavad riistvara ja vajadusel parandavad arvuteid jms. Meie tiimis on praegu kokku 13 inimest (nende seas 2 praktikanti), kellest 9 asuvad Tallinnas, peakontoris. Tallinas olevatest töötajatest on 2 vanemat töötajat Covidi tõttu kodukontoris ja istuvad telefoniliinil. Olen ise igapäevaselt kontoris kohal, kuid mitte terve tööpäev, ei soovi kooli kõrvalt täis kohaga nii intensiivselt tööd teha ja teen meeleldi 0,75 koormusega (sellest piisab ka praegu, et tööpäeva lõpuks aju täiesti koomas oleks).


Tavaline tööpäev

Päeva alustan tavaliselt arvuti taha istumisega, kus vaatan algselt uued pöördumised üle ja võtan mingi portsu töösse, kuid ei asu neid kohe lahendama. Pärast nende töösse võtmist hakkan eelmistest päevadest pooleli olevaid pöördumisi lahendama. SLA (Service Level Agreement) järgi on meil vaja pöördumised lahendada 2 tööpäeva, ehk 16 tunni jooksul. Ettevõtte helpdesk töötab 08:00 kuni 16:30, ning pärast seda lähevad pöördumised automaatselt pausile, kuni järgmise tööpäeva alguseni. Kõige nõmedam asi selle juures on see, et paljud inimesed kuritarvitavad helpdeski kõneliini, öeldes, et „andke mulle kohe lahendus“.

Ma ise ei suuda väga telefoni peal kõnesid vastu võtta, kuna alati ei pruugi kohe lahendus ette tulla, meeldib pigem ticket ette võtta, uurida seda, vajadusel kasutaja käest lisainfot uurida ja siis see lõpuks lahendada. Isegi, kui asjaga on marukiire, ei pruugi lahendus, mis ühel töötas alati teist aidata. Samuti on natuke minu jaoks imelik see, et, kui lahendan parasjagu mingit ticketit ja liinil olles pean kõne vastu võtma, peaksin ma kohe enda mõtlemise ümber lülitama kõne otsas oleva kasutaja mure kohta. Ma pigem harrastaksin seda, et süvenen ühe kindla asja peale ja teen selle lõpuni, kui hakkan miljonit erinevat asja korraga lahendama. Õnneks pole ma viimasel ajal liinil pidanud olema, kuna see kohustus on määratud kodukontoris olevatele inimestele.

Viidan enda tööpäevi ise kontoris ja üritan päeva peale ära teha mõningad on-site tööd. Panen mingid arvutid operatsioonisüsteemi paigaldama või siis planeerin kasutaja jaoks sobiva aja riistvara üleandmiseks. Kõik see on covid’i ajal natuke keeruline, kuna paljud inimesed asuvad kodukontoris ja ei pruugi alati kohal olla. Olen ka näinud, kus pöördumise sisse on märgitud, et kasutaja soovib, et talle koju asjad tuuakse, pani ikka korralikult naerma selline asi. Samuti teeb asja natuke raksemaks see, et ma ise ka ei tööta täis kohaga. Isegi, kui kasutajale sobib helpdeski tööaja sees kontorisse tulemine, siis ei pruugi see minule sobida ja tulebki natuke hoolikamalt asju planeerida. Õnneks on vajadusel mul abivalmid tiimikaaslased, kellelt saan ka vajadusel abi küsida. Samuti saan üldiselt ka läbi teiste tiimide liikmetega, kuigi vahepeal on osad 2. level adminid natuke kapriissed ja arvavad, et ma pole nende aega väärt...

Olen praeguse kriisiolukorra tõttu näinud mitte sellist sujuvat töövoogu, vaid pigem pöördumiselaineid. Mõni päev on väga rahulik ja saab mõnusa koormusega asju lahendada, järgmisel päeval on jälle mingi laviin ilma mingi otsese põhjuseta või üldise rikketa. Kõige lollim ajarikkuja on see, kui kasutaja soovib mingit riket parandada ja pärast ei vasta täpsustavatele küsimustele, see ajab mind kõige rohkem marru. Eriti loll on see, kui ei anta tagasisidet ticketis ca nädal aega, mille järgselt ma panen ticketi kinni ja pärast seda tuleb kas kommentaar või NPS (pöördumisele 10 palli süsteemis hinne ja kommentaar), et probleem on seni lahendamata. Vot siis tahaks küll lähima esemega härrast või prouast äsada. Õnneks või kahjuks (kuidas kellele) suudan veel rahulikuks jääda ja probleemi lahendamist edasi uurida.

Praktikale asumine ja tööle jäämine

Naljakas on see, et ma küll otseselt ei plaaninud enda ülikooli ajal erialast tööd otsida enne kohustusliku praktikat, kuid ennäe imet, elu teeb omad korrektuurid. Töölemineku süü saab sujuvalt libistada Marguse kaela, kes üks hommik mulle Slackis kirjutas, et Eesti Energia IT spetsialisti praktikant olevat kohast ära öelnud ja otsivad kiiruga uut tegelast asemele. Vorpisin elu kiireima CV sülearvutis esimese asjana ärgates enda sülearvutis kokku ja saatsin tiimijuhile meili peale. Paar tundi möödus kirjast ja siis helises telefon, võtsin selle vastu, ning öeldi, et soovitakse vestlusele kutsuda üle Teamsi. Vestluse ajal suhtlesingi sama tiimijuhiga, kellele oma meili algselt saatsin. Mulle üllatusena tuli see, et tema rääkis rohkem mulle ettevõttest ja töökorraldusest, kui mina iseendast ja enda vajalikest töökogemustest. Vestlus võttis kokku ca 45 minutit, mille järgselt öeldi, et võetakse järgneval nädalal ühendust ja antakse teada, kas olen sobiv kandidaat. Ja nagu olevik näitab, saingi meili teel teada, et osutusin valituks. Alguses oli rõõmutunne, et saan natuke raha teenida (vaese tudengi vaev :D), kuid pärast mõtlesin selle peale, et pekki, nüüd peabki tööle minema ja ei saagi magada päev otsa…

Esimesel tööpäeval oli mul ikka korralik närv sees, ärkasin varem, kui oleks pidanud ja vahtisin kella, kuna saaksin bussiga tööle minna. Vaatasin ise 10x bussi teekonna üle, et jõuaksin ikkagi õige hoone juurde, kuna pole ise Tallinnas nii palju ringi liikunud (olen Tartust pärit poiss). Kui kohale jõudsin, andsin endast infoletis teada ja istusin maha, kõrval istus teine praktikant. Mõne aja pärast jõudis fuajeesse tiimijuht, kes tutvustas esimesel päeval kontorit ja Tallinnas olevat tiimi. Pidin läbima mõned väga pealiskaudsed koolitused, kus tutvustati erinevaid keskkondasid ja tööprotsesse, mis mulle alguses jäid väga arusaamatuks. Õnneks visati mind kohe tulle ja suunati kasutajapöördumisi lahendama, sain suhteliselt kiiresti selgeks pöördumiste registreerimise ja nende lahendamise protsessi.

Tülitasin pidevalt meie LEAN ja IT spetsialiste küsimustega, et saaksin enda asjad lahendatud. Kahjuks polnud mul kohe olemasolevate teadmistega peale hakata, kuna ei teadnud ettevõttes olevaid süsteeme (rikked, õiguste jagamine jms), ning pidin ajaga need endale selgeks tegema. Teised spetsialistid on kursis igapäevaste ettevõtte siseste probleemidega, ning puudub ülevaade üldisema pildi kohta. Nad küll oskavad oma tööd väga hästi teha, kuid kui tekib mingi uus probleem, siis on pidevalt kuul koos. Sain selle koha pealt natuke aidata, kuna googeldamise oskus on mul veel enam-vähem käpas ja oskasin natuke süsteemsemate asjade koha pealt aidata (a.la, kuidas active directory töötab jms).

Teised küll oskavad käske teadmusbaasist kopeerida ja sisestada, kuid pole õrna aimugi, mida need päriselt teevad :D. Mõne nädala jooksul olin juba aktiivselt ticketeid lahendamas, võtsin pea sama palju pöördumisi sisse, kui teised töötajad. Kõik sujus väga hästi ja mulle ei tundudki, et Covid midagi suurt muutnud oleks seal. Töö sujus samamoodi teiste sõnul, nagu varasemalt, lihtsalt varasemaga võrreldes asus rohkem inimesi kodukontoris. Praktikal olles läksid need 3 suvekuud kahtlaselt kiiresti mööda ja nüüdki läheb aeg kuidagi kahtlaselt kiiresti mööda. Pühapäeva õhtul mõtled, et assamait, homme peab tööle jälle minema, paar silmapilgutust hiljem asud jälle nädala teises pooles ja ongi uus nädalavahetus käes. Praktika lõpu poole andis tiimijuht mulle teada, et soovib mind tööle võtta, eks ma esimese hooga mõtlesin tõsiselt uuesti järgi, kuna ei tahtnud ennast olukorda panna, kus oma otsust pärast kahetsen. Mõtlesin hoolikalt järgi ja otsustasin 0.75 koormusega tööle asuda. Kõige närvesöövam hetk oli, kus juht küsis palgasoovi.

Arvasin, et Covidi ajal pole võimalik minu palgaootuste kohane soov täita, kuid sain korraliku pakkumise ja nüüd naudin vaba raha olemasolu võlusid. Eriti minu töö võrreldes suvel praktikale asumisega pole muutunud, peale selle, et olen natuke rohkem õppinud inimestega suhtlema ja saanud enamjaolt vajaminevad süsteemid selgeks saanud. Samuti olen endale enesearenguks üritanud jälgida ettevõttes SRE’de (fancy administraatori tiitel :D) tööd. Olen ka mitu korda olnud töövari, kus sain jälgida päris tööd, mitte seda, mida koolis näidatakse. Võin öelda, et ei suudaks arvatavasti päeva pealt hakata süsteemi- või rakenduseadministraatoriks, kuid üritan tasapisi ennast sinna poole suruda, kuna ei taha eluaegseks spetsialistiks ka jääda.


Kokkuvõte

Kokkuvõtteks tahan öelda, et minu tööleasumine Covidi ajal oli suuremjaolt positiivne, ning ei näinud sellega seoses erilisi raskusi. Kooli kõrvalt on olnud suhteliselt lihtne seda teha, kuna ei pea füüsiliselt tundides kohal olema ja saan enda aega nii planeerida, et mõlemad, nii töö-, kui ka kooliasjad saaksid tehtud. Ka teiste kolleegidega suheldes pole kuulnud, et Covidi-eelne töö kuidagi rängalt erineks praegusega, kuna oleme leidnud probleemidele ja vajaliku töö tegemiseks lahendused.