E-ITSPEA 11: Linux
RMS ja vaba tarkvara idee
Vaba tarkvara kui mõtteviisi alguse kohta on erinevaid arvamusi. Mitmed tõmbavad paralleele arvutite algaegadega, kus tarkvara oli küll riistvara toimimiseks vajalik, kuid siiski sekundaarne komponent. Tarkvara loodi konkreetsele arvutile ega olnud muutmata kujul enamasti ülekantav. Nii ei olnud tal ka äriobjektina mingit praktilist väärtust ja erinevaid koodijuppe anti käest kätte üsna vabalt. Teisalt aga on mõned teised (näiteks Eric S. Raymond) arvamusel, et tollane mitteärilisus tulenes vaid võimaluste nappusest ning vaba tarkvara kui ideoloogia on siiski 1990-ndate aastate nähtus. Pea kõik autorid aga tõstavad esile Richard Stallmani rolli. Steven Levy nimetab teda oma raamatus "Häkkerid" viimaseks tõeliseks häkkeriks (õnneks ei pea see nimetus tänaseks enam paika) ja nii ei saa ka Linuxist rääkides temast üle ega ümber.
1971. aastal läks tollane tudeng Stallman küsima praktikakohta Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) tehisintellektilaborisse (mille alguseks oli 1963. aastal DARPA poolt rahastatud Project MAC). Tulemuseks ei ole mitte ainult praktika-, vaid ka töö- ning isegi elukoht. Stallman leidis eest huvitava seltskonna - ühe varajase häkkerikultuuri peamistest tugipunktidest, kus selle liikmeile olid loodud kõik võimalused tegelda oma lemmikalaga (ilma vajaduseta tegelda kõrvaliste asjadega nagu majandusküsimused või paberimäärimine); tagantjärgi nimetas Stallman seda omalaadseks "häkkeriparadiisiks". Tollaseks tööpõlluks olid Digitali PDP-seeria arvutid ja ITS-operatsioonisüsteem. Stallman pani aluse tekstiredaktorile GNU Emacs, vaba litsentsiga variandile Emacsist, tänaseks ühest pikaealisemast tarkvaratootest.
Kui tänane arvutikasutaja ei pea tekstiredaktorit just kõige tähtsamaks rakendusprogrammiks (praegusel graafika- ja veebiajastul võiks sellele tiitlile pretendeerida veebilehitseja), siis tollases tekstimaailmas oli ta seda kahtlemata. Tekstiredaktoriga loodi uusi programme (sest valmistarkvara tänases mõttes sageli lihtsalt puudus), kirjutati andmefaile, häälestati süsteemi (Unixi ja ka Linuxi maailmas kehtib tänini põhimõte, et süsteemi häälestus toimub tavaliste tekstifailide abil) - see oli universaalne tööriist. Nii ongi mõistetav, miks Stallman just redaktorist alustas.
MITi tehisintellektilaboris kui omalaadses inkubaatoris toimis "jagamiskultuur" täiel määral - kogu loodav kood oli n.ö. ühisomand. 80.-ndate alguses aga hakkasid laboris tekkima erimeelsused, mille tulemuseks oli kaks LISP-keele rakenduste loomisele spetsialiseerunud firmat (Symbolics Russell Noftskeri ja LMI (Lisp Machines, Inc) Richard Greenblattiga eesotsas) ning sisuliselt jooksis kogu labor neisse firmadesse tühjaks (näiteks Symbolics palkas sealt 14 inimest). Stallman jäi esialgu paigale (ning aitas LMI-d, kuna pidas Symbolicsi käitumist ebaeetiliseks), kuid 1982. aastal otsusta senisest tööst ITS-süsteemiga loobuda ja keskendus Unixile kui suurema tulevikupotentsiaaliga süsteemile. Vastukaaluks viimase üha suuremale kommertsialiseerumisele tekkis tal mõte luua täiesti vaba kasutusega alternatiiv - üsna hullumeelne projekt üheainsa inimese jaoks...
USA tänupühal 1983 (27. novembril) saatis Stallman uudisegruppidesse net.unix-wizards ja net.usoft meili, milles andis ametlikult teada plaanist luua GNU-nimeline (Gnu's Not Unix) vaba operatsioonisüsteem ning kutsus huvilisi kaasa lööma. GNU ametlik alustamine nihkus küll järgmise aasta jaanuari. Esimeseks loodud utiliidiks oli Bison, vaba aseaine C utiliidile yacc (Jälle hea näide stallmanlikust sõnamängust - jakist tehti piison!). Järgmiseks võttis Stallman ette väga olulise lõigu - C kompilaatori loomise. Algul pani Stallman suuri lootusi Hollandi Vrije Universiteit'i professori Andrew Stuart Tanenbaumi loodud kompilaatorikomplektile Amsterdam Compiler Kit, mis lisaks C-le toetas ka mitmeid teisi keeli. Tanenbaum aga ei suutnud mõista Stallmani vaba süsteemi ideed ning pakkus talle selle asemel osalust enda äriprojektis - see iseenesest heast tahtest tehtud pakkumine aga ajas Stallmani harja nii punaseks, et järgnenud madina tulemusel igasugune kaup katki jäi. Stallman pidi alustama kompilaatori loomist peaaegu nullist.
1985. aasta alguses ilmus Stallmanilt GNU Emacs, originaal-Emacsi uuestikirjutus LISPis. Emacsi ümber hakkas kujunema laiem kogukond, mis tegi mitmeid täiendusi ja laiendusi. RMS pühendus täiskohaga GNUle ja elatus Emacsi lintide müügist (võrgust oli see vabalt saadaval, kuid võrk polnud tollal kaugeltki kõigile ligipääsetav) - 159$ tükk. Hoolimata sellest, et lindiäri üsna edukalt läks, ei olnud see siiski väga tulutoov - Stallmani õnneks tuli talle appi endine tööandja ehk MITi tehisintellektilabor, lubades tal kokku ligi 12 aastat ööbida oma endises kabinetis ning ka arvuteid ja võrku kasutada. Stallman avaldas GNU Manifesti, kus selgitas oma põhimõtteid vaba tarkvara vallas.
Oktoobris 1985 andis Stallman Emacsi müügi üle vastloodud Vaba Tarkvara Sihtasutusele (FSF), kuid saab valmis oma kompilaatori - GCC - mis on tänini üks oma ala parimaid (Tanenbaumi eeskujul toetas see mitmeid keeli ning algsest nimest GNU C Compiler sai peagi GNU Compiler Collection) ning andis Stallmanile uue elatusallika. Viie aasta jooksul saadi valmis ka C teek ning bash-käsukest. Mis aga puudus, oli süsteemi süda - tuum ehk kernel. Põhjuseks oli kaks asjaolu. Esmalt keskendus Stallman GCC loomisele just soovist Tanenbaumile ja tema Amsterdam Compiler Kit'ile "ära panna" (tagantjärele vaadates see ka õnnestus), teisalt aga jäeti kernel kui eeldatavalt kõige keerukam osa viimaseks. Siin on oma osa ka kerneli ülesehitusel ehk arhitektuuril - Stallman soovis luua mikrokernelit ehk lahendust, kus kernel on väikesemahuline ning süsteemi eri aspektidega tegelevad kerneli juhitavad välised moodulid. Alternatiivne lahendus, mida kasutas hiljem enda süsteemi luues ka Linus Torvalds, oli monoliitkernel, kus moodulid lisati otse kernelisse. Tänane Linuxi kernel on tüüpiliselt kombineeritud süsteem, kus osa teenuseid on kompileeritud otse kernelisse, teised jäetud välismooduliteks. Tagantjärele tunnistab ka Stallman, et ilmselt oleks olnud otstarbekam sama lähenemist kasutada - GNU Hurd ja GNU Mach projektid on mõlemad jäänud üsna seisma, kuna Linuxi-põhised süsteemid on juba liialt üldlevinud.
1990. aastal lahenesid viimaks ka Stallmani rahamured - talle määrati McArthur Foundationi stipendium, 230 000 dollarit viie aasta peale. Enamiku sellest investeeris ta viisil, mis tagab talle kokkuhoidliku eluviisi korral elatusvahendid elu lõpuni. Saabumine
1991. aasta suurimaks tähtsündmuseks arvutimaailmas võiks lugeda veebi sündi - Tim Berners-Lee hüpertekstiesituse protokoll läks Euroopa Tuumauuringute Keskusest võrku rändama ja tõrjus põhilise hüpertekstiprotokollina peagi välja aasta varem väljakäidud Gopheri. Märtsis võtab USA Rahvuslik Teadusfond võrgult maha senikehtinud ärikeelu - Internetti tuleb äritegevus, paraku koos paljude ebameeldivate kaasnähtustega (eeskätt rämpspost ja valimatu reklaam).
Huvitavatest sündmustest võib veel mainida Windows 3.0 ametlikku väljatulekut (DOSi versiooniks kirjutati 4), Microsoft ületas aasta varem esimese arvutifirmana 1 miljardi dollari kasumipiiri. Suure Unixi poole pealt lasti välja Suni Solaris 2 ja HP-UX 8.0, mis aga oluline - BSD põhjal arendati BSD/386 (see valmis järgmisel aastal ja ilmus 1993. aasta algul), tänase FreeBSD ja tema sugulaste esivanem. Ja viimaks - Maarjamaal tegeldi aktiivselt sirbi ja vasara peletamisega idapiiri taha ning siinkirjutaja pääses TTÜ 3. kursuse tudengina Soomes praktikal olles esmakordselt Internetti. :-)
Korraliku läänemaise arvutihuvilise (kes erinevalt idapoolsetest vendadest litsentse austas) suurimaks probleemiks oli tollal mõistliku operatsioonisüsteemi puudumine. Selleaegsed 386- ja 486-arvutid olid juba piisavalt võimsad, kuid tollane "igamehe OS" MS-DOS (versioonis 4.0) ei sisaldanud kaugeltki mitte kõiki soovitud võimalusi - too suutis toime tulla vaid ühe programmiga korraga ning teenindada vaid üht kasutajat. Turule ilmunud Windows 3.0 oli alles muutumas kasutuskõlbulikuks, pealegi oli ta kallis. Sama häda oli Apple'i muidu väga tasemel süsteemidel. Ning suurest auväärsest Unixist ei olnud üldse mõtet rääkida, kui polnud just rahapada leidnud. Pealegi oli kõigi mainitud süsteemide lähtekood suletud - isegi Unixi koodi avaldamine oli juba kauge ajalugu.
Sellises olukorras hakkasid mitmed häkkerid otsima teid uute lahendusteni. Stallmani GNU projekt, ehkki suutmata jõuda oma tervikliku süsteemini, täiendas vabade süsteemijuppide rida veelgi. Juba mainitud Andrew S. Tanenbaum kirjutas operatsioonisüsteemide kursuse tarvis valmis väikese Unixi klooni, mida nimetas Minixiks. Tanenbaumi looming oli tähelepanuväärne mitmes mõttes:
tegu oli Unixi minivariandiga, mis töötas PC-arvutitel lähtekood oli täiesti avatud diskett lähtekoodiga (u. 12 000 rida) tuli kaasa Tanenbaumi raamatuga "Operating Systems: Design and Implementation" - praktika, mida tänapäeval laialdaselt viljeldakse (ehkki diskette asendasid hiljem muud andmekandjad), kuid tollal oli pea tundmatu. Minix ei olnud seega vaba tarkvara, kuid levis raamatu tasuta kaasaandena (lisaks sai seda ka 69$ eest autorilt tellida).
Tanenbaumi Minix oli nagu mitmed muud sedalaadi projektid ajendatud konkreetsest vajadusest. 1979. aastal ilmunud Unixi versioon 7 litsents keelas esmakordselt üheselt ära programmide lähtekoodi levitamise (ka akadeemilisel eesmärgil). Operatsioonisüsteemide kursust lugev Tanenbaum oli sunnitud koodi kasutamise lõpetama - ta luges järgmised viis aastat vaid teoreetilisi aineid, siis aga otsustas luua õpetamiseks omaenda süsteemi.
Tanenbaumi poole pöördus taotlusega anda Minixi kernel GNU süsteemile ka Stallman, kuid edutult - suhted olid juba vanast ajast sassis. Tagantjärele võib väita, et oleks Tanenbaum soostunud, poleks Linus asjaga üldse tegelema hakanudki.
Minixist sai aga innustust rida teisi asjahuvilisi, kellest üks - 21-aastane Helsinki Ülikooli arvutiteaduse 2. kursuse soomerootslasest tudeng Linus Torvalds - saatis Minixiga tegelevasse uudisegruppi comp.os.minix järgmise teksti:
Hello everybody out there using minix - I'm doing a (free) operating system (just a hobby, won't be big and professional like gnu) for 386(486) AT clones. This has been brewing since april, and is starting to get ready. I'd like any feedback on things people like/dislike in minix, as my OS resembles it somewhat (same physical layout of the file-system (due to practical reasons) among other things). I've currently ported bash(1.08) and gcc(1.40),and things seem to work.This implies that I'll get something practical within a few months, and I'd like to know what features most people would want. Any suggestions are welcome, but I won't promise I'll implement them :-) Linus (torvalds@kruuna.helsinki.fi) PS. Yes - it's free of any minix code, and it has a multi-threaded fs. It is NOT protable (uses 386 task switching etc), and it probably never will support anything other than AT-harddisks, as that's all I have :-(.
Seda meili loetakse Linuxi alguseks. Linus oli õppinud programmeerimist esmalt omal käel, vanaisale kuuluval 1 MHz protsessoriga Commodore Vic-20-l. Pikka aega pidi ta läbi ajama nõrkade masinatega, mis tingis omakorda suure huvi tarkvara efektiivsuse vastu. Vahepealne sõjaväeteenistus andis Linusele reservohvitseri staatuse kõrval ühe väga olulise oskuse - juhtida inimesi ja panna nad koostööd tegema. 1991. aasta jaanuaris võttis Linus õppelaenu ning ostis selle eest esimese PC - masin oli oma aja kohta igati tasemel: 386DX33, 4 MB mälu ja 40 MB kettaga. Et Minixi saabumine posti teel võttis aega, veetis Linus selle aja DOSi ja assemblerit puurides, eelkõige aga (tema enda tunnistusel) Prince of Persiat mängides... Juba märtsis aga saatis ta esimese postituse comp.os.minix gruppi ning 25. augustil järgnes ülaltoodud meil. Vähem kui aastaga oli PC-võõrast huvilisest saanud omaenese süsteemi kavandav häkker.
Kurioosse detailina võib veel mainida, et Linus kui tagasihoidlik inimene ei tahtnud oma nime asjale külge riputada (kasutades Linuxit vaid kui sisemist projektinime) ja nimetas oma loomingut üsna ebaluuleliselt Freax-iks (free+freak+x)... Tänu selle eest, et me ikkagi Linuxit ja mitte Freaxi kasutame, oleme võlgu teisele soome häkkerile Ari Lemmkele, kes aasta lõpus Linuxi esmakordselt Funeti serverisse üles pani - ta ei sallinud Freaxi nime ja muutis selle serveris ära (mõnedel andmetel alguses isegi Linuse teadmata).
Septembris avaldati versiooni 0.01 lähtekood (mitte veel päris iseseisev süsteem, kuna vajas kompileerimiseks Minixit), aastavahetuseks jõuti versioonini 0.12 - sellest sai esimene "ametlik" beeta, mis levib esmakordselt GNU GPL litsentsi alusel (enne välistas Linus üldse igasuguse rahapruukimise Linuxi juures - GPL aga lubab tarkvara ka müüa). Süsteemil puudus muuhulgas veel sisselogimine - käivitamise järel sattus kasutaja kohe Bashi käsukesta. Minixist loobus Linus samuti tõelise häkkeri viisil - üks riskantne katsetus (väidetavalt olevat Linus kogemata helistanud modemiga enda arvuti kõvakettale) lõppes kõvaketta segipööramisega, misjärel aga leiti, et Minixist polegi enam eriti kasu. Linux 0.12 oli siiski veel äärmiselt kitsa ringkonna jaoks mõeldud ning head masinatundmist eeldav süsteem - kontrast vaid mõni kuu hiljem turule lastud ning selle vallutanud MS Windows 3.1-ga oli tohutu.
Detsembris 1991 oli seis selline: Minix oli valmis, kuid areng oli peatunud; GNU oli paljulubav, kuid poolik. Nii oligi roheline tuli Linuxi arengule näidatud ja peagi avati kaks uut Linuxi peegelsaiti - Saksamaal ja Bostonis. 1992. aasta algul leidis muuhulgas aset suurem sõnasõda) Linuse ja Tanenbaumi vahel (viimane pidas Linuxit vananenud lahenduseks - nagu ka Stallman, pooldas Tanenbaum mikrokernelarhitektuuri, mitte monoliitset kernelit nagu Linuxil). Hiljem lepiti muidugi jälle ära.
Märtsis 1992 hüppas versiooninumber 0.12-lt 0.95-le - ilmselt tundsid arendajad end piisavalt kindlalt. Avatakse uudisegrupp comp.os.linux. Ameeriklasest Rich Sladkeyst sai üks esimesi teadaolevaid "dualbuutereid" - tema arvutis olid olnud kõrvuti MS-DOS 5.0, MS Win 3.1 ja Linux 0.95, kusjuures tema enda väitel olevat juba tollal olnud Linux neist kõige stabiilsem.
Keegi hull inimene olevat Linux versioonil 0.95 isegi X-Windowsi (ametliku nimega X Windows System; Unixil tollal juba laialt kasutatud graafiline keskkond!) käima saanud - Linus ise aga ütleb, et sellega läheb veel aega (ehkki kernel 0.96a tuleb juba ametliku X-i toega). Siinkohal tuleks arvestada üht põhimõttelist erinevust X-Windowsi ning MS Windowsi ning Maci vahel - kui viimased kaks olid mõeldud arvuti juhtimiseks graafilise liidese abil (ikoonid, menüüd jne), siis X-i algne mõte oli vaid võimaldada jälgida eri akendes paralleelselt erinevate programmide tööd.
Siiski - just sel aastal sünnib "ametlikust" Unixi X-Windowsi arendusest omaette suunana lahku löönud XFree86 (number tähistab lähteplatvormi - Intel x86 protsessoreid), ametlik avaversioon ilmub järgmisel aastal. Sama aastanumbri sisse jääb ka Berkeley Unixi portimine PC peale - 386BSD ja sellest järgmisel aastal arenenud, tänaseni laialt levinud kolmik FreeBSD, OpenBSD ja NetBSD. Jällegi tuleks märkida, et oleks see toimunud veidi varem, oleks Linusest saanud ilmselt hoopis BSD arendaja.
Omaette temaatika on seotud Linuxi ja Internetiga. Ehkki Linux ei toetanud oma esimese 18 elukuu jooksul TCP/IP protokolli (katseliselt hakati TCP/IP-d toetama oktoobris 1992, versiooniga 0.98), sai Linusele varsti selgeks Interneti kui arendus- ja levikukanali tähtsus. Linuxi kiire tõusu tagas ilmselt just kombinatsioon vaba leviku õigustest (GPL litsents) ja seda realiseerivast mehhanismist (FTP levikuks, E-post ja Usenet infovahetuseks). Minixi looja Andrew Tanenbaum seevastu pidas veel tolsamal aastalgi Internetti väheste valitute luksuseks. Kui veel lisada ka asjaolu, et Minix oli sisuliselt oma ülesande - võimaldada Tanenbaumil õpetada operatsioonisüsteeme reaalsel süsteemil - täitnud ja edasiseks arenduseks puudus motivatsioon, siis ongi selge, miks Linux peagi Minixi varju jättis.
1993. aasta alguses käivitus Linux Documentation Project, Linuxi-alane dokumendivaramu. Ehkki versioonini 1.0 jõudis Linux alles järgmisel aastal, tekkisid juba esimesed Linuxi põhjal kokku pandud tarkvarakomplektid ehk distributsioonid (distrod): MCC Interim Linux ehk Manchester Computer Centre'is loodud variant, seejärel SLS (tänaseks samuti ajalukku jäänud), hiljem aga juba Slackware (millest arenes varsti eraldi distrona välja SuSE), TurboLinux ja Debian. Viimase looja Ian Murdock oli mõnda aega töötanud FSFis ja tõi sealse ideoloogia ka oma distributsiooni kaasa - Debian on tänini üks kõige rangemalt vaba tarkvara põhimõtteid järgiv laiatarbedistro, mida FSF algaastatel ka rahaliselt toetas. Linuxi kasutajate arvu hinnati 100 000-le.
Veel üheks suureks sammuks Linuxi leviku teel on CD-ROMi kui mahuka ja odava andmekandja turuletulek. Esimeseks CD-Linuxiks oli Yggdrasil, veebruaris 1993 välja lastud kommertsdistro, mis analoogiliselt hilisematele "elusatele" distrodele oli suuteline käivituma otse plaadilt.
Märtsis 1994 tuli välja Linuxi kerneli ametlik 1.0 versioon. Samal aastal sai alguse seni äriliselt ehk kõige edukam distro - Red Hat (nende paketihaldusmehhanism rpm on omas ajas tubli samm suurema kasutuslihtsuse suunas). Linusega võttis ühendust Digital Corp. (täpsemalt tolle omaaegne turundusjuht Jon "maddog" Hall, hilisem Linux Internationali juht) - Linux porditi esimese muu platvormina peale PC-d just Digitali DEC Alpha peale (vastav masin kingiti firma poolt ka Linusele). Järgmisel aastal kolib Linux ka Suni SPARCstationile ja Apple'i kasutatud Motorola 68000 protsessorile. Areng
Mais 1994 hakkas ilmuma esimene Linuxi-teemaline ajakiri Linux Journal. O'Reilly, tänaseni väga tugevalt Linuxile orienteeritud kirjastus, avaldas esimesed raamatud Linuxi teemal. Andrew Tridgell lõi Samba - tänini väga levinud süsteemi Windowsi SMB-võrguprotokolli toetamiseks Linuxil.
1995. aastal arendati >NCSA HTTPd põhjal välja uus veebiserver - Apache, millest hiljem sai Linuxi üks tähtsamaid rakendusi. Samal aastal asutati ka MySQL AB, mis hakkab arendama samanimelist andmebaasisüsteemi, juba aasta varem on Rasmus Lerdorf alustanud katsetusi uue veebipõhise programmeerimiskeele loomiseks, millest hiljem saab PHP. Nii sai alguse üks levinumaid tarkvarakooslusi veebirakenduste loomisel - LAMP (Linux + Apache + MySQL + PHP). Linuxi kasutajaid loeti umbkaudu 1,5 miljonit.
1996. aasta algul diskuteeriti Linuxi listides, milline võiks olla Linuxi logo. Linus mainis "mulle meeldivad pingviinid" ja oligi asi paika pandud - sünnib Tux, Linuxi pingviin (Tux tuleb ilmselt smokingi ingliskeelsest nimetusest tuxedo - pingviini värvid meenutavad smokingit). Selgitusena on pakutud, et reisil Austraaliasse olla Linus loomaaeda külastades kohanud kääbuspingviini ja üritanud seda silitada - vastuseks oli isepäine elukas aga teda nokaga näpistanud...
Aprillis 1996 ühendasid Los Alamose tuumafüüsikud kokku 68 Linuxiga PC-d - tulemuseks saadi superarvuti, mis tegi 19 miljardit tehet sekundis ja maksis samas umbes kümnendiku samaväärsete masinate hinnast. Umbes samal ajal sai alguse FSFi tänini kestev kampaania "Linuxi" asemel "GNU/Linuxi" kasutamise toetuseks. Alternatiivina arutati ka nimekujusid "Lignus" ja "LiGNUx" - enamik seltskonda eesotsas Linusega on aga tänini siiski seisukohal, et Stallmani vaieldamatatult suurest panusest hoolimata ei ole selline käik mõistlik. Esiteks on "Linux" märksa meeldejäävam, teiseks tuleks täie õiguse nimel kasutada kombinatsiooni GNU/Linux/Apache/PHP/MySQL/blablabla...
Juunis sai valmis Linuxi kernel 2.0. Muuhulgas lisandub kerneli modulaarsus - senisele monoliitkernelile sai edaspidi juurde pookida eraldiseisvaid mooduleid. Aasta lõpupoole tuli välja aga omamoodi "versioon 2.0" - Linusel ja tema abikaasal (Tove Monni-Torvalds, muuhulgas kuuekordne Soome meister karates) sündis esimene tütar Patricia Miranda. Hirm, et isakohused Linuse täiesti haaravad, lahtus peagi, andes maad "uut tüüpi häkkeri" kuvandile: karvast ja pesemata asotsiaali asendab sile ja korralik pereisa, kelle aju aga teps mitte lahjem ei ole.
Oktoobris kuulutati välja KDE (K Desktop Environment) projekt lihtsa ja mitmekülgse graafilise kasutajaliidese loomiseks Linuxile. KDE aluseks on Norra firma Troll Tech teekidekogum Qt, mis alguses ei ole vaba tarkvara - see tekitab Linuxi kogukonnas omajagu paksu verd (2000. aastal muudab Troll Tech Qt-i litsentsi GPLiks). Nii luuaksegi järgmisel aastal FSFi ja Miguel de Icaza eestvõttel GNOME (GNU Network Object Model Environment), mis hakkab looma KDE'le vastukaaluks oma graafilist keskkonda.
1997. aastal jõudis KDE arendamine esimeste beetaversioonideni. GNOME'i arendus venis pikemaks ja 1.0 versioon ilmub alles kahe aasta pärast. Brauserisõja esimene vaatus lõppes MS IE võiduga - veel lõpetamata Netscape 5.0 lähtekoodi avaldamisega aga anti tubli tõuge Linuxi brauserite arengule: Mozilla, Galeon, Konqueror ja mitmed teised esitasid IE-le uue väljakutse.
Sügisel 1997 sai alguse uus lahknemine - O'Reilly organiseeritud Freeware Summitile kutsutakse kogu häkkerite koorekiht peale Stallmani. Seltskond eesotsas Bruce Perensi ja Eric Raymondiga võttis seal suuna uuele mudelile nimega open source, avatud lähtekood. Ideeks oli vältida äriinimeste ehmatamist free-sõnaga ning ka soov registreerida open source kui kaubamärk (mis aga ei õnnestunud). Uue liikumise üheks manifestiks sai Eric Raymondi essee "Katedraal ja turg" (The Cathedral and the Bazaar
1998. aastal hindas Red Hat Linuxi kasutajate koguarvuks 12 miljonit inimest. Enamik suuri tegijaid andmebaasiturul lasid aasta jooksul välja Linuxi versioonid. Ühel teadaoleval juhul vehkis üks Microsofti advokaat Õigusdepartemangu komisjoni ees kõneledes Redhati karbiga ja üritas kasutada seda kui argumenti, lükkamaks ümber süüdistusi Microsofti monopoliseisust serveriturul. Sama aasta lõpus tulevad avalikuks "Halloweeni dokumendid" - Microsofti sisemised memod, mis näitasid firma tõsist suhtumist uude konkurenti (kahjuks kaasnes sellega aga sellele ettevõttele iseloomulik "must mäng").
Novembris 1998 asutati Mandrake, hilisema nimega Mandriva - esimene spetsiaalselt kasutajamugavusele, lihtsusele ja ka "windowsilikkusele" keskenduv Linuxi distribuutor. Mandrake Linux hakkab kasutama hiljuti kasutusküpseks saanud KDE graafilist keskkonda, on omas aja kohta väga lihtne paigaldada ning muuhulgas ka esimene korraliku eestikeelse tõlkega Linuxi distro. Asutatakse ka Loki Entertainment Software, mis toob Linuxile hulga populaarseid Windowsi mänge (Heroes of Might and Magic III, Transport Tycoon Deluxe, Civilization: Call to Power jpt - tõsi, sama piirava litsentsiga kui Windowsis).
Jaanuaris 1999 lasti välja Linuxi kerneli versioon 2.2 (NB! Kerneli versioonide puhul on paarisarvulised stabiilsed ja paaritud arendusversioonid). Linuxi kasutajate üldarvu hindasid erinevad allikad 10-15 miljonile.
1999. aasta 9. detsembril läks äriajalukku Linuxi tugifirmana alguse saanud VA Linux (hiljem VA Software, VA Research ja SourceForge, Inc, tänapäeval Geeknet, Inc) - börsitähist LNUX kasutanud firma jättis pealiskaudsematele investoritele mulje, et neile kuulubki kogu Linux kõigi oma õigustega ning seetõttu tegi firma aktsia avapäeval seni püsiva tõusurekordi 698%. Hiljem asjaolude selginedes aga tuli aktsia peagi kiiresti alla tagasi - firma tegi läbi mitmeid muutusi, kuid tuli hiljem taas pildile mitmete vaba tarkvara maailma kesksete võrguportaalide haldajana. Uuel sajandil
Oktoobris 2000 sõlmiti koostööleping IBMi ja Red Hati vahel - IBMi serverid hakkasid toetama Red Hat Linuxit (nii sai häkkerite omaaegsest suurvaenlasest viimaks üks nende parimaid sõpru). Ilmus KDE 2. StarOffice'i versioonid 5.1 ja 5.2 olid esimesed reaalsed alternatiivid MS Office'ile (ehkki ka KDE Koffice ning GNOME'i Abiword ja Gnumeric olid juba tollal kasutuskõlblikud programmid) - edasiseks arendamiseks eraldus StarOffice'ist OpenOffice.org.
Jaanuaris 2001 valmis kernel 2.4 (kõvasti paranenud eri riistvara tugi jpm). Ilmus GNOME 1.4, mis jääb enam kui aastaks GNOME'i stabiilseks standardversiooniks. Välja tuli ka Ximian Evolution (hiljem Novell Evolution ja GNOME Evolution - esimene üsna tõsine vaste MS Outlookile e-posti- ja kontorilahenduste turul. Loki mängufirma läks juhi finantsmahhinatsioonide tagajärjel pankrotti.
2002 - KDE 3 ja GNOME 2 võistlesid juba üsna edukalt MS Windowsi uusimate versioonidega (võrdluseks: GNOME 1.4 ja KDE 2 kannatasid ehk välja võrdlust Windows 95-ga). OpenOffice.org jõudis esimese suure versioonini 1.0 - eesti keelse tõlke sai see aga veel varem, mistõttu umbkaudu sel ajal tehtud MS Office'i eestindus oli üsna tõenäoliselt tingitud hirmust konkurendi ees; varem oli MS seisukoht eesti keele suhtes olnud "vabandust, aga teid on liiga vähe.".
2003 - KDE 3.1 ja GNOME 2.2. Juurde tulid mitmed (Xine, Mplayer jmt), paranes 3D-graafika toetus (põhiliselt nVidia ja ATI videokaartidel) ning peale Lokit on uuesti suurenemas firmade huvi Linuxi mängude vastu (Morrowind, Neverwinter Nights jt). Alguse saab SCO kohtuasi - mitte eriti edukas kommerts-Unixi firma otsustas IBM'i kui Linuxi suurtoetaja kohtusse anda väitega, et Linuxi 2.4 kernelis on neile kuuluvat koodi. Vaidlusaluse koodi selge tuvastamisega jäi aga kaebaja hätta ning isegi kulisside taga "niite tõmbavast" Microsoftist ei olnud abi, ehkki asi jäi aastateks venima ja lõppes (kui siiski?) alles 2016. aasta paiku (seda hoolimata asjaolust, et kaebus puudutas vaid kerneli versiooni 2.4, mis asendus juba aasta-paari jooksul 2.6-ga).
2005. aasta tegijaks Linuxi maailmas võiks pidada Ubuntu Linuxit, Lõuna-Aafrika päritolu briti ärimehest häkkeri Mark Shuttleworthi käivitatud ja toetatud distrot, mis baseerub Debianil, on eeskätt mõeldud töölauaarvutitele ning tegi aastaga läbi teekonna uuest tulijast Distrowatchi edetabeli tippu.
2006 - Kasutamiskõlblikuks saavad Linuxi 3D-kasutajaliidesed Compiz ja sellest eraldunud (ja hiljem taasühinenud) Beryl. Katseliselt ilmuvad need mitmetesse selle aasta distrodesse, ehkki veel mitte vaikimisi paigaldusse. Ubuntu 6.06 Dapper Drake LTS oli esimene selle distro ametlik pika tootetoetusega (Long Term Support; töölaual 3, serveris 5 aastat) väljalase.
2007 - Compizi ja Beryli taasühinemisel tekkinud 3D-keskkond Compiz Fusion jõudis aasta teisel poolel uute distrode põhikomplekti ning enamiku kasutajate hinnangul edestas enda võimalustelt tublisti aasta algul turule jõudnud MS Windows Vista samalaadset Aero Glass -liidest (muuhulgas vajas see 3-4 korda vähem põhimälu).
2008. aastal loodi Eestis rühma huviliste (kellest suur osa olid mingil ajal seotud ka IT kolledžiga) Ubuntu baasil kohalik variant Estobuntu, mis lisaks eestikeelsusele toetas kaht kohalikku IT-lahendust - ID-kaarti ja tollal üsna populaarset Kõu internetiühendust - "otse karbist" ning omandas mitmeteks aastateks korraliku kasutajaniši (projektil sai "aur otsa" 2014. aasta paiku). Umbes samasse aega jääb ka mini-sülearvutite (netbookide) - nagu Asus Eee PC jt - buum, mis mõnda aega töötasid 1/3 ulatuses Linuxiga (üheks põhjuseks oli nende väike mälumaht, mis jäi Windows XP nõuetele alla; hiljem muidugi MS reageeris ja suutis turujõudu kasutades suurema osa sedasorti arvutitest taas Windowsi kätte tuua). New Yorki börs kolis Linuxile, mõne aja jooksul sai Linuxist börsisüsteemide valitseja.
2010. aastal ostis Oracle ära Sun Microsystemsi ning sai enda kontrolli alla ka mitmed sealsed Linuxi tarkvara projektid. Et Oracle'i vastu vaba tarkvara kogukonnas usaldust eriti ei olnud, otsustati mitmed neist sealt välja tuua - toimus projektide hargnemine ja uute loomine. Tuntuimateks näideteks on LibreOffice ja MariaDB. Lähiminevik
2011. aasta jääb ajalukku segadustega Linuxi töölauatarkvaras - GNOME läks üle uuele ja üsna vastuolulisele 3. versioonile, samal ajal otsustas Ubuntu Linux võtta kasutusele mõnevõrra samalaadse Unity keskkonna. Tulemuseks oli päris suur hulk rahulolematuid, kes muuhulgas arendasid välja kaks uut töölauakeskkoda - GNOME'i eelmise, 2. versiooni põhjal tekkis MATE ning täiesti uue tarkvarana Cinnamon. Et need kaks keskkonda olid peamistena kasutusel umbes samal ajal Iirimaalt alguse saanud Linux Minti juures, siis sai ka see distro kohe märgatava populaarsuse ning tõrjus mõne aastaga Ubuntu laua- ja sülearvutites "Lihtsa inimese Linuxi" positsioonilt välja.
Umbes samal ajal tõi uusi komistuskive arvutite alglaadimissüsteemi siirdumine varasemalt BIOSilt UEFI peale - juba mõned aastad väga sujuvalt toiminud Linuxi distrode paigaldusprotsess muutus mõneks ajaks taas keerulisemaks, kuni viimaks suudeti peamised probleemid ära lahendada.
2013. aastal suurenes taas huvi Linuxi vastu Eesti haridussüsteemis - põhjuseks asjaolu, et Microsoft liigitas Eesti arenevate riikide kategooriast ümber arenenud riigiks, mis tõi koolidele kaasa umbes 25(!)-kordse hinnatõusu MS tarkvara osas. Ent taas tõmbas firma enda nõudmisi natuke tagasi ning suurem muutus jäi olemata. Samasse aastasse jääb veel Linuxi klientide loomine kahele suurele meediateenusele (Steam ja Spotify, mis aitas üht senist kitsaskohta tuntavalt vähendada. Ning mobiilseadmete turu hõivab suures osas "kõige populaarsem Linux" (tegelikult on sugulus siiski mitte nii otsene) ehk Android.
2014. aastat võib meenutada rea tülide ja pahanduste poolest - jätkusid naginad töölauasüsteemide ümber, lisaks aga jõudis uudne poliitkorrektsus viimaks ka vaba tarkvara maailma - GamerGate puudutas äärtpidi ka vaba tarkvara kogukondi. Ja viimaks võeti paljudes distrodes kasutusele SystemD süsteemi- ja teenusehalduskomplekt, mis tõi kaasa üsna häälekaid proteste (tõenäoliselt mängis oma osa selle projekti vedaja väidetavalt üsna raske iseloom).
2015. aastal jõudis Linuxi kernel 4., 2019 5. ja 2022 juba 6. versioonini. Omamoodi teetähiseks võib pidada ka aastat 2017, mil Top500 ehk maailma 500 võimsaima superarvuti nimekirjast kukkus välja viimane MITTE Linuxit kasutanud arvuti.
Viimastest aastatest võiks mainida Red Hati ostmist pikaajalise koostööpartneri IBM-i poolt 2019. aastal ning Linuxi vana vaenlase Microsofti ümberkasvamist Linuxi oluliseks kaasamängijaks (ehkki paljud "vana kooli" häkkerid suhtuvad sellesse firmasse omaaegsete sigaduste tõttu endiselt umbusuga, on Microsofti panus kasvõi Linuxi tuuma olnud hiljaaegu märkimisväärne). Viiteid
MOODY, Glyn. Rebel Code: Inside Linux and the Open Source Revolution. Perseus Publishing, Cambridge MA 2001 RAYMOND, Eric Steven. The Cathedral and the Bazaar: Musings on Linux and Open Source by an Accidental Revolutionary. O'Reilly 2001 SALUS, Peter. The Daemon, the Gnu, and the Penguin. A History of Free and Open Source Software. Reed Media Services 2008 STALLMAN, Richard Matthew. Free Software, Free Society. Ed. Joshua Gay. GNU Press 2002. TORVALDS, Linus, DIAMOND, David. Just for Fun: The Story of an Accidental Revolutionary. First Edition, Harper-Collins 2001 WILLIAMS, Sam. Free as in Freedom: Richard Stallman's Crusade for Free Software. O'Reilly 2002 Computer History 1990-2000 Hobbes' Internet Timeline.
