I026 - Kevad 2017 - Maksesüsteemide areng - kas teekond sularahavaba ühiskonna poole?: Difference between revisions

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search
Line 56: Line 56:


Seega ka uuemate maksesüsteemilahenduste pealetungil areneb vanem edasi, kaartide kadumist veel niipea näha ei ole.
Seega ka uuemate maksesüsteemilahenduste pealetungil areneb vanem edasi, kaartide kadumist veel niipea näha ei ole.
==Viited==
*https://payments.intuit.com/history-of-money-and-payments/
*https://www.sybrin.com/good-idea/
*https://en.wikipedia.org/wiki/Shekel
*https://et.wikipedia.org/wiki/Alternatiivraha
*http://www.yhistupank.ee/74/kkk
*https://en.wikipedia.org/wiki/Fureai_kippu
*http://www.creditcards.com/credit-card-news/credit-cards-history-1264.php
*http://lifehacker.com/how-many-credit-cards-should-i-have-1658094283
*http://newsroom.mastercard.com/press-releases/thumbs-up-mastercard-unveils-next-generation-biometric-card/
*https://usa.visa.com/visa-everywhere/innovation/visa-pay-wave.html
*https://www.howtogeek.com/216571/chip-credit-cards-are-coming-to-the-usa-heres-what-you-need-to-know/




https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/%C3%95pijuhis#Wiki-p.C3.B5hine_r.C3.BChmat.C3.B6.C3.B6
https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/%C3%95pijuhis#Wiki-p.C3.B5hine_r.C3.BChmat.C3.B6.C3.B6

Revision as of 14:08, 30 April 2017

Maksesüsteemide areng - kas teekond sularahavaba ühiskonna poole?

Autorid: Jüri Ahhundov, Erik Ehrbach, Marko Mõznikov, Egert Närep


Ajalugu (maksesüsteemid kuni 21. sajandini)

Kaubavahetus

Ilmselgelt on kaubavahetus esimene maksesüsteem, mille ajalise alguse kohta võib küll spekuleerida, kuid antud juhul erilist vahet ei ole kas see toimus sada tuhat või sada miljonit aastat tagasi. Niipea kui inimese eellased, mis iganes arengujärgus nad siis parajasti olid, defineerisid enda jaoks omanduse olemuse ja avastasid, et teiste asjade niisama näppimisel või näppamisel olid samasugused tagajärjed nagu nad ise eeldasid et võiks olla kui keegi nende endi asjadega sama teeks, tekkis kaubavahetus - füüsiliste esemete, teenuste vahetamine kokkuleppeliselt samaväärsete esemete ja teenuste vastu. Sellel süsteemil muud häda polnudki kui see, et vahel võis juhtuda et esemed mida vahetada taheti või mis võibolla oligi ainuke vahetamist kannatatav kaup, oli lihtsalt liiga suur (kariloomad on hea näide). Ja peamine arengut kannustav tegur - mugavus (muidugi mitte ainult) viis asjad sinnamaale, kus oli tarvis kaubavahetuseks üle pikemate vahemaade mingisugust uuendust.


Kaupraha

Selleks uuenduseks oli kaupraha kasutuselevõtt ~3000 a. eKr. Kaupraha oli siis mingi kaup, millel endal oli kindel ekvivalentväärtus, mis oli siis mingi selts-, kogu- või elanikkonna poolt kokkulepitud ja aktsepteeritud. Muidugi oli selle kauba väärtus selline, et taskus või märsis kaasaskantav kogus oli väärt piisavalt, et sellel mõtet oleks. Seega oli võimalik näiteks, olles kuulnud, et teises külas, mis asub 60 km kaugusel, tehakse väga head tuvipraadi, ei pidanud sa kaasa tassima vahetuseks kahte kajakat või oravat vaid võisid need oma külas vahetada ühe merekarbi vastu ja see taskus vilet lastes selle maa õndsalt maha jalutada.

Hea näide kauprahast on tänapäevase Iisraeli rahaühiku - šeekeli - algupärane definitsioon, mis on pärit Mesopotaamiast, kus omal ajal oli see arvatavasti umbes 180 odratera kaaluks ja seeläbi sai hõlpsasti väljendada erinevate esete ja teenuste hindu just nendes. Ka kuld ja muud (vääris)metallid olid kauprahana laialdaselt kasutusel, ajapikku kujunesid neist standardiseerimise eesmärgil juba mündid.

Kaupraha juurde võib ka lisada põhimõtteliselt sama funktsiooniga alternatiivrahad, mida on erinevatel põhjustel nagu kaasaegse valuuta mitte usaldamine (USA dollarid Venemaal), sotsiaalhoolekande soodustamine (Fureai kippu Jaapanis) või ka lihtsalt kaubanduse soodustamine teatud ringkondades (Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti Veksel).


Mündid

Raha puhul väga oluline tegur on likviidsus ning see väljendub ka maksesüsteemide arenguloos liikumisega aina laialdasemalt vastuvõetavate variantide poole (kui välja arvata sularahalt kaartidele minekut, kuid seal on mängib juba olulisemat rolli turvalisus ja mugavus). Vermitud hõbe- ja kuldmüntide, algselt antiikses Lüüdias, esimesel sajandil eKr, esilekerkimine oli loogiline jätk juba kasutusel olnud metallitükkide kasutamisele kaupraha ajastul. Kui sa polnud just eluaegne kaupmees, kelle pihk oli analüütilise kaalu tundlikkuse omandanud, võisid ilma kaaluta tihti alt minna. Samamoodi võisid olla osad sulamid asjatundmatule silmale ja ninale eristamatud, kuid väärtuselt vägagi erinevad.

Niisiis oli tarvis, et keegi saavutaks kuidagi süsteemi, kus on võimalik metallitüki kaal ja koostis usaldusväärselt ja üheselt välja selgitada. Hakati taguma (üldjuhul) ümmargustesse plönnidesse tähtsate isikute peade profiile. See ei tähenda, et võltsimist ei esinenud (seda esineb ju ka tänapäevalgi), aga spetsiifilise varustuse ja oskuse vajalikkuse tõttu võis olla valuuta õigsuses palju kindlam kui varem. Loomulikult ka see ei takistanud veel kaupmehi mündi külgedelt laastukesi maha viilimast, mis lahendati lõpuks ka mündi külgedele süvendite pressimisega. Suuremate tehingute jaoks olid siiski ka mündid liiga rasked.


Paberraha

Likviidsuses tegelikult eelnevalt mainitule vastupidiselt siin hoopiski tagasiminek (mõningate mööndustega, sest paberitega ringi liikuda oli küll märksa kergem ning õiges ajastus ja õiges kohas oli küll ilmselt mugavam) ja näiteks tuhande aasta vanustest kuldmüntidest on võrreldes tuhande aasta vanuse paberrahaga (kui need kuidagi imekombel säilinud olema peaks) ikkagi märksa kergem lahti saada ehk siis mõeldud on likviidsust neid kasutavale seltskonnale oma kultuuriruumis, geograafilises asukohas ja ajas. Samamoodi võib öelda, et antiikmaailmas väljastati ka pabereid juba ammu enne müntide kasutuselevõttu erinevate kaupade ladustamise eest, kus seega oli võimalik ka nende paberitega kaubelda. Seega tuleb konstateerida, et tegu ei ole rangelt kronoloogilise järjestusega.

Hoiusetšekid ilmusid esimese aastatuhande lõpu paiku Hiinas, kus iga pank väljastas pabereid, kuhu peale oli märgitud, millise summa selle esitamisel nende pangast kätte saab. Nii lihtne see oligi. Esialgu olid need muidugi mõeldud lihtsalt inimestele võimaluseks oma väärismetalle pangas hoiustada, kuid kuna need paberid olid põhimõtteliselt sel juhul sama väärtusega mis sinna peale kirjutatud kulla hulk, hakati neid kauplemisel kasutama. Need olid ühtlasi üsna loogiline prekursor praeguseni kasutusel olevale paberrahale.

Lihtsustatult (sest majandusega seonduvast mittelihtsustatult rääkida on ebainimlik nii kirjutaja kui lugeja suhtes) on tänapäeval paberraha kahte tüüpi - kullaga (enamasti) tagatud raha ja fiat-raha, mis on ilma reaalse tagatiseta, vaid vastava riigi seadustega tagatud. Paberraha erinevus hoiusetšekkidest on siis see, et enamus esimesest ei ole kaetud kindla materiaalse varaga, mis on juba muutus terves süsteemis üleüldise laenudel ja võlgadel põhinevuse poole ja loob ka soodsad võimalused pangakaartide tekkeks.


Deebet- ja krediitkaardid

20. sajandi alguses tekkisid krediitkaardid erinevate poodide ja bensiinijaamade nende endi poolt välja antud maksevõimalusena peamiselt klientide mugavuse suurendamiseks ning seeläbi loomulikult kliendi lojaalsuse kasvatamiseks ja kinnistamiseks. Sajandi keskel hakkasid juba pangad ja muud krediidipakkujad välja andma plastikust kaarte, mida sai kasutada erinevates krediidimakseid lubavates asutustes. Esialgu pidi kuu lõpus küll kogu kasutatud summa kinni maksma, kuid hiljem selgus, et nii pankadele kui ka inimestele kasulikum oli lihtsalt õigel ajal tagasimaksmata raha eest intressi nõuda. See ongi viinud näiteks USA-s olukorrani, kus keskmisel inimesel on 7 krediitkaarti ning tegelikult elatakse võlgades ja kas siis helgema tuleviku ootuses või lihtsalt nõnda surmani ainult intresse makstes ära elatakse.

Deebetkaardid on lihtsalt elektrooniline vahend oma pangakontol olemasoleva raha kasutamiseks kus võimalik.

Peale 1960-tel plastikustumist, 1970-tel magnetriba ja 1980-tel kiibi lisandumist, pole pangakaardid välimuselt ega funktsioonilt oluliselt muutunud. Tänapäeva maailmas, kui mugavus on viidud piisavale tasemele, keskendutakse juba rohkem turvalisusele. Näiteks krediitkaartidele üritatakse külge pookida biomeetrilisi isikutuvastusmehhanisme ja sisse viia viibutamisega maksmise süsteeme. Meil küll on ammu juba piisavalt soodsaks tehtud kaasaskantavad pangaterminalid kaupmeestele soetamiseks ja kasutamiseks ning ka PIN-i sisestamise nõudmine tavapraktika, USAs aga, arvestades et alles 2015. a. lõpus hakati magnetribaga kaarte kiipkaartide vastu vahetama, võib veel omajagu aega minna enne kui enamuses kohtades saab maksta ilma et kaart omaniku käest lahkuks.

Seega ka uuemate maksesüsteemilahenduste pealetungil areneb vanem edasi, kaartide kadumist veel niipea näha ei ole.



Viited


https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/%C3%95pijuhis#Wiki-p.C3.B5hine_r.C3.BChmat.C3.B6.C3.B6