I026 - Kevad 2017 - Maksesüsteemide areng - kas teekond sularahavaba ühiskonna poole?

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

Maksesüsteemide areng - kas teekond sularahavaba ühiskonna poole?

Autorid: Jüri Ahhundov, Erik Ehrbach, Marko Mõznikov, Egert Närep


Ajalugu (maksesüsteemid kuni 21. sajandini)

Kaubavahetus

Ilmselgelt on kaubavahetus esimene maksesüsteem, mille ajalise alguse kohta võib küll spekuleerida, kuid antud juhul erilist vahet ei ole kas see toimus sada tuhat või sada miljonit aastat tagasi. Niipea kui inimese eellased, mis iganes arengujärgus nad siis parajasti olid, defineerisid enda jaoks omanduse olemuse ja avastasid, et teiste asjade niisama näppimisel või näppamisel olid samasugused tagajärjed nagu nad ise eeldasid et võiks olla kui keegi nende endi asjadega sama teeks, tekkis kaubavahetus - füüsiliste esemete, teenuste vahetamine kokkuleppeliselt samaväärsete esemete ja teenuste vastu. Sellel süsteemil muud häda polnudki kui see, et vahel võis juhtuda et esemed mida vahetada taheti või mis võibolla oligi ainuke vahetamist kannatatav kaup, oli lihtsalt liiga suur (kariloomad on hea näide). Ja peamine arengut kannustav tegur - mugavus (muidugi mitte ainult) viis asjad sinnamaale, kus oli tarvis kaubavahetuseks üle pikemate vahemaade mingisugust uuendust.


Kaupraha

Selleks uuenduseks oli kaupraha kasutuselevõtt ~3000 a. eKr. Kaupraha oli siis mingi kaup, millel endal oli kindel ekvivalentväärtus, mis oli siis mingi selts-, kogu- või elanikkonna poolt kokkulepitud ja aktsepteeritud. Muidugi oli selle kauba väärtus selline, et taskus või märsis kaasaskantav kogus oli väärt piisavalt, et sellel mõtet oleks. Seega oli võimalik näiteks, olles kuulnud, et teises külas, mis asub 60 km kaugusel, tehakse väga head tuvipraadi, ei pidanud sa kaasa tassima vahetuseks kahte kajakat või oravat vaid võisid need oma külas vahetada ühe merekarbi vastu ja see taskus vilet lastes selle maa õndsalt maha jalutada.

Hea näide kauprahast on tänapäevase Iisraeli rahaühiku - šeekeli - algupärane definitsioon, mis on pärit Mesopotaamiast, kus omal ajal oli see arvatavasti umbes 180 odratera kaaluks ja seeläbi sai hõlpsasti väljendada erinevate esete ja teenuste hindu just nendes. Ka kuld ja muud (vääris)metallid olid kauprahana laialdaselt kasutusel, ajapikku kujunesid neist standardiseerimise eesmärgil juba mündid.


Mündid

Raha puhul väga oluline tegur on likviidsus ning see väljendub ka maksesüsteemide arenguloos liikumisega aina laialdasemalt vastuvõetavate variantide poole (kui välja arvata sularahalt kaartidele minekut, kuid seal on mängib juba olulisemat rolli turvalisus ja mugavus). Vermitud hõbe- ja kuldmüntide, algselt antiikses Lüüdias, esimesel sajandil eKr, esilekerkimine oli loogiline jätk juba kasutusel olnud metallitükkide kasutamisele kaupraha ajastul. Kui sa polnud just eluaegne kaupmees, kelle pihk oli analüütilise kaalu tundlikkuse omandanud, võisid ilma kaaluta tihti alt minna. Samamoodi võisid olla osad sulamid asjatundmatule silmale ja ninale eristamatud, kuid väärtuselt vägagi erinevad.

Niisiis oli tarvis, et keegi saavutaks kuidagi süsteemi, kus on võimalik metallitüki kaal ja koostis usaldusväärselt ja üheselt välja selgitada. Hakati taguma (üldjuhul) ümmargustesse plönnidesse tähtsate isikute peade profiile. See ei tähenda, et võltsimist ei esinenud (seda esineb ju ka tänapäevalgi), aga spetsiifilise varustuse ja oskuse vajalikkuse tõttu võis olla valuuta õigsuses palju kindlam kui varem. Loomulikult ka see ei takistanud veel kaupmehi mündi külgedelt laastukesi maha viilimast, mis lahendati lõpuks ka mündi külgedele süvendite pressimisega. Suuremate tehingute jaoks olid siiski ka mündid liiga rasked.


Pangalipikud

Paberraha

Deebet-/krediitkaardid

https://beta.wikiversity.org/wiki/IT_eetilised,_sotsiaalsed_ja_professionaalsed_aspektid/%C3%95pijuhis#Wiki-p.C3.B5hine_r.C3.BChmat.C3.B6.C3.B6