I026 - Kevad 2017 - Töötaja privaatsus töökohal - probleem või mitte

From ICO wiki
Revision as of 16:01, 8 May 2017 by Kgarmatj (talk | contribs)
Jump to navigationJump to search

Töötaja privaatsus töökohal - probleem või mitte?

Meie rühmas on kolm liiget: Alan Alliksoo, Anni Paumees ja Kristina Garmatjuk. Algselt oli ka neljas liige, kuid tema teatas poole semestri pealt, et katkestab õpingud - seepärast on rühmas ka nõutud 4-5 liikmest vähem liikmeid.

Meie rühmatöö teemaks on “Töötaja (vähene) privaatsus töökohal - probleem või mitte?”. Teema valiku ajendiks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, millega anti õigus tööandjale, kes jälgis töötaja erakirjavahetust.[1] Rühmatöö jaguneb kolme osasse - kõigepealt on üldine osa jälgimistegevustest riiklikul tasandil (Kristina). Räägime Suurest Vennast, NSA-st ja PRISM-ist (sealhulgas ka Edward Snowdenist). Üritame välja tuua ka jälgimistegevuse positiivsed ja negatiivsed nii julgeoleku kui ka eetilisuse aspektidest lähtuvalt. Teises osas uurime tööandja privaatsust töökohal - nii töötaja üldist privaatsust töökohal kui ka töötaja tegevuse jälgimist (Anni). Kolmandas osas keskendume just e-mailidele ja töötajate erasuhtlusele töökohas (Alan).

Jälgimistegevusest maailmas

N-ö tavainimeste jälgimine ja selle eetilisus pälvis suure tähelepanu 2013. aastal endise CIA ja NSA töötaja Edward Snowdeni paljastuste tõttu, pärast mida leidsid paljud, et me elame justkui orwellilikus “1984”-maailmas. Snowden tõi päevavalgele info NSA ülisalajasest programmist PRISM, mille ülesanne seisneb erinevatelt tehnoloogiahiidudelt (näiteks Google, Microsoft, Apple, Facebook jne) inimeste kohta info kogumises. Mainitud ettevõtted on küll eitanud seotust selle projektiga, kuid täit tõde teavad ilmselt vaid asaosalised ise. PRISMi peetakse 2001. aastal toimunud kaksiktornide rünnaku oluliseks järelkajaks - PRISMi põhifunktsioon on jälgimistegevuse abil kahanadada sarnaste rünnakute kordumise võimalust.[2] Väidetavalt pääseti PRISMi abil ligi e-mailide sisule, otsingumootorite ajaloole, failivahetusele, reaalajasuhtlusele jne. (Joonis 1[3])

Joonis 1. PRISMi abil ligipääsetavad andmed.

Nagu eelnevatest paljastustest oleks veel vähe, ilmnes 2013. aasta detsembris, et NSA kogub igas päevas ligikaudu 5 miljardit kirjet üle kogu maailma, et positsioneerida mobiiltelefone. See annab julgeolekuorganisatsioonidele võimaluse jälgida inimese liikumist ning luua inimeste vahel ka seoseid.[4] Ilmselt on paljudel meeles, et see skandaal puudutas ka paljusid suurriikide juhte, sealhulgas Saksamaa liidukantslerit Angela Merkelit.[5] Pärast seda, kui esimesed emotsioonid pärast NSA-skandaali lahvatamist olid veidi maha rahunenud, hakati jälgimistegevust rohkem analüüsima ning otsima selle positiivseid ja negatiivseid külgi. Nagu eelnevaltki mainitud, siis nii laiaulatuslik “nuhkimine” oli ajendatud 2001. aasta terrorirünnakutest - seega üheks positiivseks küljeks võib pidada turvalisuse tõstmist. 2013. aasta andmete järgi oli New Yorkis 3 000 turvakaamerat, kuid Londonis koguni 500 000. Olgugi, et Londonis on keskmiselt iga 17 elaniku kohta üks kaamera (2013. aasta andmetel elas Londonis 8 416 535 elanikku[6]), siis kuritegevus ei ole ometigi kadunud. Aga kurjategijate tabamine ja kuritegevuse ennetamine on muutunud ilmselt lihtsamaks.[7] Ka Bostonis toimunud rünnaku korraldajate kiire tabamise põhjuseks peetakse just arvukate kaamerasalvestiste olemasolu.[8] Ühe huvitava jälgimistegevuse positiivse küljena toodi välja ka see, et niiöelda tulevikusõdu ei peeta tehnika ja relvadega vaid hoopis küberrünnakutena. Ulatuslik andmete kogumine võimaldab riikidel selleks paremini ette valmistuda ning oma riigi elanikke efektiivsemalt kaitsta.[9]

Samas jääb inimestele kogu selle jälgimistegevuse keskel olles vähe privaatsust. Kui panna kokku see, missuguses ulatuses jälgitakse veebiliiklust, kuulatakse pealt kõnesid, jälgitakse kaamerate abil liikumist ning suudetakse erinevate näotuvastussüsteemidega ka reaalne isik kogutud infole külge panna, siis ei jäägi privaatsusest midagi alles. Mõned inimesed arvavad, et nendel, kes “kahtlaste” asjadega ei tegele ja kellel midagi varjata ei ole, ei tohiks sellega probleemi olla, aga minu arvates on see pigem põhimõtteline küsimus. Näiteks leitakse, et privaatsuse vähenemine või sootuks kadumine võib inimestele avaldada negatiivset emotsionaalset mõju - inimesed tunnevad, et valitsus kontrollib neid ning inimestel pole enda tegevuse üle mingit kontrolli ega võimu. Samuti tasub sellise jälgimistegevuse ja andmete kogumise juures silmas pidada ohtu, et alati on andmelekke risk ning andmed võivad sattuda väga valedesse kätesse. (Ibid.)

Kui lähtudagi sellest, et me peaks aktsepteerima taolist jälgimistegevust ning uskuma, et selle ainus eesmärk on turvalisuse tagamine, siis on siinkohal alus julgeolekuorganisatsioonidele etteheidete tegemiseks. Need andmed ei leidnud küll kinnitust, kuid arvatakse, et 2015. aasta Pariisi terrorirünnakute korraldajad suhtlesid omavahel Playstationi mängukonsooli vahendusel. Arvestades, et Playstationil on ligikaudu 65 miljonit aktiivset kasutajat, siis on siinkohal tegemist kasutamata võimalusega. Playstationis toimuva suhtluse jälgimist peetakse küll tehniliselt väga keeruliseks, kuid siiski mitte võimatuks.[10] Kindlasti on jälgimistegevus vajalik ning aitab kaasa turvalisuse parandamisele. Küsitav on muidugi, kas praegusel kujul läbiviidav “nuhkimine” on õigustatud. Küll aga on välja pakutud kuus põhimõtet, millest jälgimistegevuste läbiviimisel lähtud[11]:

  • Selleks peab olema piisavalt põhjendatud alus, niisama uudishimust ei tohiks jälgimistegevust läbi viia.
  • See peab olema läbipaistev protsess. Protsess alates andmete kogumisest kuni nende analüüsi ja esitamiseni peab olema läbipaistev ja aususel põhinev.
  • Võimalik kahju ja kasu peavad olema proportsioonis. Andmete kogumisest tulenev potentsiaalne kahju (ka emotsionaalne) ei tohi olla suurem, kui andmete kogumisega ärahoitav kahju.
  • Andmete kogumine ja jälgimistegevuse läbiviimine peab olema seaduslik ning selle üle peab toimima järelevalve.
  • Potentsiaalne kasu peab olema hinnatav ja saavutatav. Haakub esimese punktiga - niisama uudishimust ei tohiks jälgimistegevusi läbi viia.
  • 6

Viited

  1. ↑ "Peep, V. (03.05.2017) Oma eraelu peab igamees ise kaitsma."
  2. ↑ "Sottek, T. C., Kopstein, J. (05.05.2017) Everything you need to know about PRISM."
  3. ↑ "Greenwald, G., MacAskill, E. (05.05.2017) NSA Prism program taps in to user data of Apple, Google and others."
  4. ↑ "Gellman, B., Soltani, A. (07.05.2017) NSA tracking cellphone locations worldwide, Snowden documents show."
  5. ↑ "The Guardian. (07.05.2017) NSA tapped German Chancellery for decades, WikiLeaks claims."
  6. ↑ "Wikipedia. (07.05.2017) London."
  7. ↑ "Stossel, J. (07.05.2017) Pros and Cons of NSA Spying."
  8. ↑ "Kelly, H. (07.05.2017) After Boston: The pros and cons of surveillance cameras."
  9. ↑ "Netivist. (08.05.2017) Mass governnment surveillance pros and cons: Is NSA internet spying and data mining justified?."
  10. ↑ "Tassi, P. (08.05.2017) How ISIS Terrorists May Have Used PlayStation 4 To Discuss And Plan Attacks."
  11. ↑ "Omand, D. (08.05.2017) NSA leaks: how to make surveillance both ethical and effective."
Retrieved from "https://wiki.itcollege.ee/index.php?title=I026_-_Kevad_2017_-_Töötaja_privaatsus_töökohal_-_probleem_või_mitte&oldid=121471"