IEEE 802.11

IEEE 802.11

IEEE 802.11 on standardite grupp, mis reguleerib seadmete traadivabasid ühendusi 2.4, 3.6 ja 5 GHz sagedustel. Neid standardeid loob ja haldab IEEE LAN/MAN Standardite Komitee. 802.11 standardite perekond kasutab õhumodulatsiooni tehnikaid, mis kasutavad sarnast põhiprotokolli. Populaarseimad nendest on 802.11b ja 802.11g, mis on originaalstandardi hilisemad edasiarendused. 802.11-1997 oli esimene traadita side standard ja 802.11b oli esimene laiema üldsuse poolt kasutuselevõetud võrgustandard. Eelnevalt mainitutele järgnesid 802.11g ja 802.11n. Esimeste standardite puhul pöörati võrguturvalisusele suhteliselt vähe tähelepanu, kuid hilisemates versioonides on selles valdkonnas toimunud olulisi arenguid.

802.11b ja 802.11g kasutavad 2.4 GHz laineala, mis on sageli kasutusel ka teiste elektroonikaseadmete poolt. Sellisteks seadmeteks võivad olla mikrolaine ahjud, traadita telefonid, bluetooth seadmed, videokaamerad jne. Sellest tulenevalt on tihedalt asustatud 2.4 GHz sagedusala asemel kasulik kasutada hoopis 5GHz sagedust.

802.11 süsteem töötab kahes režiimis:

• Infrastruktuurirežiimis suhtlevad mobiilseadmed kaabelkohtvõrguga nn. pääsupunktides. Iga pääsupunkti ja selle raadioseadmete kohta kasutatakse nimetust põhiteenusekomplekt (BSS). Laiendatud teenusekomplekt (ESS) kujutab endast kaht või enamat põhiteenusekomplekti ühes ja samas alamvõrgus.
• Ad hoc režiimis, mida tuntakse ka partnerrežiimi (peer-to-peer mode) nime all, võivad mobiilseadmed suhelda üksteisega otse ning ei kasuta pääsupunkti. Seda nimetatakse sõltumatuks põhiteenusekomplektiks (IBSS).

802.11 süsteemide andmekiirus sõltub kaugusest. Mida kaugemal on mobiilseade tugijaamast, seda väiksem on kiirus. Samuti mõjutab antud standardit kasutavate seadmete tööd müra teiste seadmete poolt. Kui samat kanalit kasutab mitu erinevat seadet tekib nende töös tõrkeid ning oluliselt väheneb ka andmeedastuskiirus. Järgnevalt on ära toodud 2.4 GHz sagedusalas paiknevad kanalid ning nende kattuvused.