Low-code ja no-code programmeerimine

Autorid: Ketlin Loob, Kerli Saarniit, Mikk Lahe, Andrus Rähni

Sissejuhatus

Traditsiooniline programmeerimine on käsitsi protsess – see tähendab, et inimene (programmeerija) loob programmi. Kuid ilma, et keegi loogikat programmeeriks, tuleb reegleid käsitsi sõnastada või kodeerida.[1]

Eesti keeles on väljendid low-code ja no-code suhteliselt uued – otsetõlkes on need siis vähese koodi vajadusega või koodivabad lahendused. [2]

Low-code

Low-code ehk vähese koodi vajadusega programmeerimine on tarkvara arenduslahendus, mis vähesel või pea olematul määral kasutatakse koodimist rakenduste ja tarkvaraliste protsesside loomiseks. Kompleksete programmeerimiskeelte asemel saab kasutada visuaalset kasutajaliidest (drag-and-drop vooplokkskeemid, visuaalsete blokkidega). Kasutajatel ei pea olema kõrgeid teadmisi programmeerimisest ega tarkvaraarendusest, et luua kasutajaliidese abil mobiili- või ärirakendusi. [3]

Low-code efekt tuleneb sellest, et väga palju tarkvarast on võimalik luua vaid hiirega erinevaid elemente liigutades. Tulemust on võimalik koheselt näha nutitelefonis või arvutis.[4]

Low-code on visuaalne lähenemine tarkvara arendusele, optimeerides kogu arendusprotsessi ning kiirendada tarnet. Low-code-iga saab abstraheerida ning automatiseerida igat rakenduse sammu.[5]

Viidatud allikad

No-code programmeerimisplatvormid kasutavad visuaalset arendusliidest, et võimaldada mittetehnilistel kasutajatel luua rakendusi, pukseerides (ing kl drag-and-drop) tarkvarakomponente, et luua täielik rakendus. Kasutajad ei vaja koodita rakenduste loomiseks varasemat kodeerimiskogemust ja saavad arendada põhilisi, kuid toimivaid rakendusi, kasutades visuaalset, koodita pukseerimis-arhitektuuri. Tõenäoliselt ei saa kasutaja pärandsüsteeme ümber teha ega ka väga tõhusalt kiirendada ning integreerimisvõimalused on piiratud.[6]

Erinevused ja sarnasused [7]

	Low-code	No-code
Keda teenindab?	Arendajaid	Ettevõtte kasutajaid, lihtkasutajaid
Peamine eesmärk	Arenduskiirus	Kergem kasutatavus
Koodimine?	Madal, kuid siiski olemas	Koodimist ei ole vaja
Kohandatavus	Täielik kohandatavus	Eeldefineeritud malle saab kohandada
Platvormi sõltuvus	Võib vabalt erinevaid platvorme vahetada	Mõnede platvormide vahel lõimumine keerulisem
End-to-end arendus	Kõik platvormid võimaldavad end-to-end arendust	Mõnedel platvormide piiratud võimalused
Siht	Järgmise generatsiooni tarkvaraarenduse tööriist professionaalsetele arendajatele	Iseteeninduslik rakendus ärikasutajatele
Rakenduste komplektsus	Saab luua komplektseid rakendusi	Saab vaid lihtsamaid rakendusi luua
Kuluefektiivsus	Kuluefektiivne ettevõtetele, kel on grupp arendajaid, programmeerijaid	Kuluefektiivne ettevõtetele, kel pole otseselt IT-tiimi ega pole kõrgeid nõudmisi IT-le

Ajalugu

Low-code ja no-code programmeerimine ei ole uus programmeerimise strateegia, kuid selle populaarsus on viimastel aastatel kasvanud. Kui mõista low-code ja no-code termineid nii, et need tähendavad programmeerimise lahendust, mis vähendab oluliselt koodi kirjutamiseks vajalikku pingutust. Võib väita, et esimesed kõrgetasemelised programmeerimiskeeled, sealhulgas Fortran ja COBOL [8], olid midagi ligikaudset madala koodiga platvormidele. Need päästsid arendajad rakenduste kirjutamiseks salapärase masinkoodi kirjutamisest.

Järgmine suur hüpe low-code ja no-code programmeerimises oli Apple'i HyperCard'i väljalaskmine 1987. aastal. HyperCard oli arendusplatvorm ja raamistik, mis võimaldas programmeerijatel luua üsna keerulisi rakendusi ilma koodi kirjutamata. Nad võivad graafiliste menüüde abil määratleda liideseid ja funktsioone. HyperCard toetas ka skriptimist arendajatele, kes soovisid kooditaseme juhtimist, kuid see ei nõudnud seda. Kuigi HyperCard oli omal ajal edukas, lõpetas Apple 1998. aastal arenduse.

See ajaloo unustamine on loonud arendusplatvormi müüjatele võimaluse taaselustada low-code ja no-code programmeerimises eeldus. Aastal 2014 võttis Forrester [kas ka eraldi viidata Wiki lehele?] kasutusele termini "low-code". Vähem selge on see, millal sai "no-code" tehnilise kõnepruugi tavaliseks osaks, kuid see oli kindlasti juba laialt levinud kolm-neli aastat tagasi. [9]