Piraatlus

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

Sissejuhatus

Piraatlus on piraatkoopiate valmistamine ehk intelektuaalse omandi kopeerimine ilma autori loata. Peamiselt tegeletakse piraatlusega kuna originaal tooted on kallid või pole neid lihtsalt võimalik seaduslikult tarbida. Põhiliselt piraaditakse 3 tüüpi andmeid: muusika, filmid ja seriaalid ning tarkvara. Tänapäeval toimub enamus piraatlust läbi torrentite, mis võimaldavad lihtsalt liigutada suuri andmemahte.

Miks piraaditakse?

Tarkvaratööstus on hulganisti avaldanud väga kallist ja keerukalt litsentseeritud tarkvarapakette. Näiteks on JetBrains’i programmist PyCharm avalik ja tasuta versioon (PyCharm Community Edition), mis tavakasutaja jaoks on üsnagi hea, kuid kõrgemal tasemel piirab mitmeid väga olulisi funktsioone ning Python’i kõrgtasemeliste rakenduste arenduseks ei sobi. Selle jaoks on eraldi professionaalne versioon (PyCharm Professional Edition), mis sobi kommertsiaalseks arendustegevuseks ja sisaldab tipptasemel arendustööriistu. See hõlmab endast 30-päevast prooviperioodi, mille lõppedes tuleb täisversioon osta või rakenduse kasutamine lõpetada. Täisrakenduse ostmine ei ole ühekordne makse, vaid litsentsi tuleb iga aasta tasuliselt uuendada. See sisaldab endas mitmeid probleeme: hind on üpris kõrge, litsentsi korrapärane valideerimine on tülikas, (vajadus olla firmaga dialoogis). Positiivsest küljest teeb see lahendus suurematel asutustel (suuremad firmad, teadus- ja õppeasutused) organiseerimise lihtsamaks, kuid isiklikuks kasutamiseks on selline mudel liiga kallis ja tülikas.

Kuidas piraatlus toimib?

P2P failijagamine

Tegemist on piraatkoopiate jagamisel populaarseima protokolliga, mis põhineb andmete saatmisel arvutite vahel ilma serveri vahenduseta. Hübriid P2P kasutab serverit klientide haldamiseks ja infovoo suunamiseks. Andmevahetuse jälitamise teeb raskeks kasutajate paljusus. Faili alla laadides toimub samaaegselt allalaaditud andmete saatmine teistele kasutajatele. Tegemist on väga kuluefektiivse meetodiga, kuna minimeerib serverikulusid.

Cyberlockerid

Allalaadimiseta video voogedastust pakkuvad lehed kasutavad andmete edastamiseks enamasti cyberlockereid. Cyberlockerid on piraatimiseks isegi paremad kui P2P failijagamine, kuna kasutavad üksikedastust, mida on väga raske jälgida. Voogedastus on kasutaja jaoks mugavam, kuna puudub allalaadimisele pühendatud ajakulu. Erinevalt peer-to-peer jagamisest on andmeedastus ühesuunaline ja allalaadijat ei loeta seaduse silmas üleslaadijaks.

Veebilehtede sissetulek

Kuna autoriõiguseta loomingut levitatakse traditsiooniliselt tasuta, on internetipiraatluse peamiseks sissetulekuks reklaamid. Reklaamide näitamine toimub sarnaselt seaduslike veebilehekülgedega, kuid kuna teenusepakkujaks on seaduserikkujad, ei ole ebatavaline ka niinimetatud “Pixel Stuffing” ehk kliendi reklaami näitamine ühe piksli suuruselt. Ebaseaduslikuks teenimiseks kasutatakse veel lehe kasutajate andmete müümist ja pahavara levitamist

Kasutajate võimalused identiteedi varjamiseks

Inimestele, kes tahavad korrakaitsjate vaateväljast kõrvale jääda, on rahvusvahelised virtuaalsed privaatvõrgud „mitu kärbest ühe hoobiga“ lahendus. See loob turvalise ja üldiselt krüpteeritud ühenduse tema arvutist interneti teenusepakkujani, sealjuures poliitilise kaardi piiridest pea takistamatult. VPN-i eesmärk on kaitsta viisakaid kasutajaid kräkkerite eest, kuid samas annab võimsa tööriista oma seadusevastast tegevust varjata. VPN suur kasutajaskond teeb raskeks üksikute rikkujate tuvastamise. On võimalik kinnitada, et kasutatakse VPN-i ja näha, kui suurt andmemahtu vahetatakse, kuid krüpteeritud infot lahti pole võimalik muukida. Isegi, kui leida sellest piraatluse ahelast mõni turvaauk, siis uuringu maksumus poleks nuhkijale otstarbekas, et takistada tasuliste filmide/ mängude allalaadimist.

Leidub küll tasuta VPN teenuseid, kuid enamasti usaldusväärset ja keskpärast allalaadimiskiirust ilma mõnedollarilise kuutasuta ei saa. Teine alternatiiv oleks kasutada mingit BitTorrenti klienti koos proksiteenustega (proxy services) nt TorrentPrivacy, mis kõik teevad kasutaja järel nuhkimise piisavalt keeruliseks, et selle jälitamine ei ole rahaliselt jätkusuutlik. Ka sellised teenused on tavaliselt väikese kuutasuga. Lisaks on võimalik BitTorrenti ühendust ka krüpteerida.

Kraad edasi oleks maksta seedbox’i eest, mis on põhimõtteliselt järjekordne BitTorrenti teenus ning sisuliselt tõmbab taotletud failid pilveserverisse ja seejärel saab kasutaja need turvalise ühendusega oma arvutisse allalaadida. Selline viis annab veel ühe vahekihi ja seega teeb jälitustegevuse keerulisemaks. Viimati nimetatud viisidel aga on kõigil ühine puudus, et enamasti on teenused mingil määral tasulised ja tekib küsimus, mis hetkeni on seaduserikkumine väärt kui saaks lihtsalt õiguskohaselt maksta legitiimsete andmete eest.

Lühidalt tekkimisest

Põhjendatult võib pidada peer-to-peer (P2P) failijagamismeetodit internetipiraatluse isaks. Kuigi P2P pole iseseisvalt midagi ebaseaduslikku või amoraalset, ja näiteks Windows 10 levitati sama kanalit pidi, siis lühidalt – selle kasutamine tihti on. Ilmselt olulisim autoriõiguste rikkumise liik veebis on torrentite abil meedia (eelkõige filmid, muusika, mängud) illegaalne allalaadimine ja levitamine, ning see süsteem põhineb just P2P failijagamisele.

Suur hüpe internetipiraatluse kultuuris toimus 1999. aastal Napster’i avaldamisega, mis erines teistest failiedastuskanalitest muuhulgas kasutajasõbralikkuse poolest. Napilt aasta jooksul jõudis platvorm kasvatada kasutajaskonna 80 miljonini, saada Metallica’lt autoriõiguste kohtuasja kaela ja oma tegevuse peatada. Selle pärandiks võib lugeda digitaalse muusika muutmise tavatarbeasjaks.

Napster’i järel kerkisid esile järjest rohkem erinevaid rakendusi, saite ning platvorme, eredamad tähed siin olid Gnutella (töötab siiani), Kazaa, LimeWire. Suure killustatuse ja vormipaljususe tõttu ei suutnud avalik sektor kogu kultuuri hävitada. Häkkerite eeliseks siinkohal oli muuseas mängimine koduväljakul (IT) ning detsentraliseeritus. Seega saame üldistades rääkida järgmisest dekaadist kui internetipiraatluse kõrgajast. Aastal 2011 firma Envisional poolt läbi viidud uuringu tulemuste järgi oli 23.76 % ülemaailmsest internetiliiklusest seotud autoriõiguste rikkumisega, millest üle poole moodustas peer-to-peer failijagamine.

Eetika

Internetipiraatluse eetilisuse kohta ei ole ühehäälset arvamust. Spetsialistid langevad asjas kahte leeri:

Mala prohibita

Eksisteerib arvamus, et autoriõiguste rikkumine on mala prohibita ehk tegevus, mis on keelatud avaliku korra tagamiseks, kuid pole iseenesest eetiliselt vale. Piraatkoopia allalaadimisel ei võeta autorilt füüsiliselt midagi ära, saamata tulu vastuargumendiks saab aga küsida, kas inimene oleks selle vastasel juhul ostnud. Vastukaaluks tuuakse vaba info levitamist kui heategu: jagatakse infot inimestele, kes selle eest vastasel juhul maksta ei suudaks.

Malum in se

Malum in se kirjeldab tegevust, mis on definitsiooni järgi eetiliselt halb, kuna põhjustab teistele kahju. Piraatluse poolt põhjustatud kahju autorile ja riigi poolt saamata jäänud maksutulu on selle vaatenurga peamiseks argumendiks. Teiseks võtab piraatlus ära autori õiguse ise otsustada oma loomingu levitamise üle. Autor ei saa valida vaatajaskonda, loomingu konteksti, kasusaajaid, reklaame et cetera.

Mõju majandusele

==Internetipiraatluse vastane seadusandlus

Seadusandlus Eestis

Eestis on seaduse järgi karistatav piraatkoopia valmistamine, milleks loetakse autoriõiguste loata teose nii üles- kui ka allalaadimist. Teose allalaadimine loetakse väärteoks, kuid üleslaadimise puhul on tavaliselt tegemist kuriteoga, mille eest karistatakse rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistusega. Torrentite allalaadimine klassifitseerub korraga nii üles- kui ka allalaadimiseks. Eestis on langetatud kohtuotsuseid, kus ebaseadusliku failide üleslaadimise eest on inimene võetud kriminaalvastutusele