Targa maja värkvõrk
1. Sissejuhatuseks: IoT üldiselt ja IoT targas majas
Terminit “Internet of Things” (edaspidi IoT või värkvõrk) kasutas esmakordselt 1999. aastal Kevin Ashton P&G-s tehtud ettekande tarbeks, kuid toona ta veel ei teadnud, et termin levib järgmise kümne aastaga massiliselt ning kõikjale. 1999. aastal rõhutas ta IoT-ga seoses asjaolu, et arvutid ja internet sõltuvad peaaegu alati inimese poolt loodud andmetest, kuid inimese tähendus on selles võrgustikus minimaalseks taandatud. Seetõttu ei suuda inimene piiratud aja, tähelepanu ja täpsuse tingimustes andmevahetust jälgida ning usaldab seadmete omavahelist suhtlemist. (Ashton, K. 2009).
Seadmete omavaheline suhtlemine on IoT mõiste tuum - see on omavahel ühenduses olevate seadmete, masinate, objektide, loomade ja inimeste süsteem, kus kõikidel osapooltel on unikaalne tunnus ning neil on võime omavahel võrgus andmeid vahetada ilma, et oleks nõutud inimene-inimesele (human-to-human) või inimene-arvutile (human-to-computer) suhtlus (Rouse, 2016). See tähendab, et mitte kõik internetti ühendatud seadmed ei ole osaks IoT-st, vaid kehtib eeldus, et seadmed koostöös vahendavad, koguvad, analüüsivad andmeid ning täitavad ka neile antud ülesandeid.
On leitud, et inimkonna huvi omavahel suhtlevate masinate vastu pärineb juba 19. sajandi algusest, mil leiutati telegraaf. Esimeseks tänapäevaseks IoT seadmeks aga loetakse internetiga ühendatud Coca-Cola masinat, mille 1980. aastate alguses kohalikud programmeerijad Carnegie Melloni Ülikooli (USA) paigaldasid. See suutis kontrollida, kas jooke on piisavalt ning kas joogid on külmad. (Foote, 2016) Tänaseks päevaks on IoT seadmed väga levinud ning kasutatakse tööstussektoris, linnade ja asutuste arendamisel, kodumajapidamistes ja tervishoius. Peamiseks ülesandeks on monitoorida toimuvat (nt jälgida õhusaaste hulka), koguda andmeid analüütika tarbeks (nt kehatemperatuuri andmete salvestamine), täita töökäske eelnevalt sätestatud tingimuste täitumisel (nt garaažiukse avamine omaniku saabudes). (Lueth 2015) Siiski, erinevalt internetist, millel on konkreetne tehniline infrastruktuur, disain ja dokumenteeritus, on IoT hetkel realiseerunud ainult individuaalsete tehnoloogiate näol, visiooni tasandile on jäänud globaalse IoT võrgustiku teke (The Societal Impact… 2013, 2).
Kõige laialdasemalt on IoT lahendused levinud kodumajapidamistes, sageli viidatakse neile nimetusega tark maja või tark kodu. Tooted on muutumas aasta aastalt populaarsemaks, nt iga kuu üle 60 000 inimese huvitub nendest lahendustest ning IoT Analytics andmebaasis on üle 250 ettevõtte, kes pakuvad tarku kodulahendusi, nende seas ka tuntud Philips, Haier või Belkin. (Lueth 2015) Targa kodu lahendused on suunatud igapäevaste toimingute mugavusele, kokkuhoiule ja turvalisusele. Niiviisi võimegi turult leida uste ja akende lukustamise, valgustuse ja kütte reguleerimise, ventilatsiooni, kodu jälgimise ning isegi taimede kastmise lahendusi. (Postscapes 2017a, Postscapes 2017b). IoT kodulahenduste populaarsus kasvab, sest ühenduses olevad seadmed lisavad mugavust ning tõstavad tarbijate elukvaliteeti (Colclasure
2016). Sageli on ka lahendused väga praktilised aidates koduomanikul kontrollida ressursside kasutust ning seeläbi leida parim viis tarbimisvalikute muutmiseks. IoT kodulahendusi loetakse ka tarbijatele võrdlemisi hästi kättesaadavateks, nad ei ole küll taskukohased kõikidele, ent siiski tasuvad investeeringud.
Järgnevates peatükkides tutvustatakse ja käsitletakse erinevaid kodulahendusi detailsemalt. Oleme jaganud targa koduga seotud lahendused käesolevas töös järgmiselt.
