User:Bveidema

Aine "Õpingukorraldus ja erialatutvustus" arvestustöö

Õpingukorralduse küsimused

Küsimus A

Kukkusid eksamil läbi.

1. Kaua on võimalik eksamit järele teha?
2. Kellega kokkuleppida, et järeleksamit teha?
3. Kuidas toimub järeleksamile registreerimine?
4. Mis on tähtajad?
5. Palju maksab, kui oled riigi finantseeritaval (RF) õppekohalkohal?
6. Palju maksab, kui oled tasulisel (OF) õppekohal kohal?

Vastus

1. Ühe õppeaine piires on õppuril õigus kolmele sooritusele [1] ning korduseksamit võib sooritada kahe semestri jooksul pärast aine õpetamissemestri lõppu [2].
2. Korduseksami kokkuleppimiseks tuleks pöörduda ainet õpetava õppejõu poole, sest antud õppejõud on isik, kes määrab korduseksamite tähtajad [3].
3. Korduseksamile registreerumine toimub ÕISis [4].
4. Korduseksami tähtajad määrab vastutav õppejõud kooskõlas õppeosakonnas koostatud ajakavaga [5].
5. Korduseksami sooritamine riigifinantseeritaval õppekohal on tasuta.
6. REV ehk tasulisel õppekohal õppijale on korduseksam tasuline. Tasu on rektori käskkirjaga kehtestatud [6] ning hetkel on see suurusega 20 eurot [7].

Küsimus 3

1. Millised võimalused on minna akadeemilisele puhkusele esimesel õppeaastal?
2. Mis tegevused tuleb selleks teha?
3. Kui pikk on maksimaalne puhkuse aeg?
4. Kuidas toimub puhkuse lõpetamine?
5. Kas puhkuse ajal saab deklareerida õppeaineid?
6. Kas saab teha järele eksameid ja arvestusi?

Vastus

1. Esimesel õppeaastal on võimalik akadeemilisele puhkusele minna kolmel põhjusel: tervislikel põhjustel, Eesti kaitsejõududesse teenima asumisel või lapse hooldamiseks. [8]
2. Akadeemilisele puhkusele minekuks tuleb esitatada avaldus rektori nimele [9] ning lisada avaldusele dokumendid, mis tõendavad akadeemilise puhkuse võtmise põhjusi (kas meditsiiniasutuse tõendi, kutse kaitseväe tegevteenistusse või lapse sünnitunnistus) [10].
3. Akadeemilise puhkuse maksimaalne aeg sõltub selle võtmise põhjusest. Tervislikel põhjustel on selleks 2 aastat, ajateenistuse korral 1 aasta, lapse hooldamise korral kuni 3 aastat. [11] Alates teisest õppeaastast on võimalik akadeemilisele puhkusele minna ka muudel põhjustel ning sellisel juhul on puhkuse pikkuseks üks aasta.
4. Akadeemilise puhkuse katkestamiseks või lõpetamiseks tuleb esitada avaldus. Kui üliõpilane ei ole akadeemilise puhkuse viimaseks päevaks avaldust esitanud, lõpetakse puhkus automaatselt akadeemilise puhkuse viimasele semestrile järgneva semestri punase joone päevaks ja üliõpilane eksmatrikuleeritakse õpingutest mitteosavõtu tõttu. [12]
5. Akadeemilisel puhkusel olev üliõpilane saab täita õppekava juhul, kui üliõpilane on
   1. keskmise, raske või sügava puudega isik või
   2. alla kolmeaastase või puudega lapse vanem või eestkostja või
   3. akadeemilisel puhkusel seoses kaitseväeteenistuse läbimisega [13].
6. Akadeemilisel puhkusel olles on õigus arvestusi ja eksameid sooritada üliõpilastel, kes on immatrikuleeritud enne 2013/2014 õppeaastat [14]

Ülesanne

Kui mitme EAP ulatuses tuleb õppekulud osaliselt hüvitada aasta lõpuks, kui esimese semestri lõpuks on olemas X (26) EAPd ja teise semestri lõpuks Y (23) EAPd? Kui suur on teile esitatav arve?

Vastus

Esimese semestri lõpuks on 26 EAPd ning teise semestriga on kogutud 23 EAPd. Kuna õppekava täitmist nominaalmahus kontrollitakse semestri põhiselt, tuleb teise semestri alguses arve esimese semestri eest 1 EAP eest ehk 50 eurot. Õppekoormust arvestatakse kumulatiivselt, see tähendab et semestri kohta tuleb kumulatiivselt läbida 27 EAPd. Teise semestri lõpuks on läbitud aineid 49 EAP ulatuses, kahe semestri peale tuleks aga läbida minimaalselt 54 EAPd. Täitmata on 6 EAPd, seega arve tuleb 6 ainepunkti eest ehk 300 eurot.

Küsimustele vastamiseks kasutatud allikas

[1] Õppekorralduse eeskiri punkt 5.2.12

[2] Õppekorralduse eeskiri punkt 5.3.6

[3] Õppekorralduse eeskiri punkt 5.3.6

[4] Õppekorralduse eeskiri punkt 5.2.8.1

[5] Õppekorralduse eeskiri punkt 5.3.6

[6] Õppekorralduse eeskiri punkt 5.2.7

[7] Korduma kippuvad küsimused

[8] Õppekorralduse eeskiri punkt 6.1.3

[9] Õppekorralduse eeskiri punkt 6.1.2

[10] Õppekorralduse eeskiri punkt 6.1.3

[11] Õppekorralduse eeskiri punkt 6.1.3

[12] Õppekorralduse eeskiri punkt 6.1.4

[13] Õppekorralduse eeskiri punkt 6.1.5

[14] Õppekorralduse eeskiri punkt 6.1.6

Essee

Aine „Õpingukorraldus ja erialatutvustus“ on värskele IT-tudendile väga vajalik ja tervitatav aine. Esiteks selgitab aine tudengile, kuhu ta sattunud on. Eriala valik ning kõrgkooli astumine on alati pea ees tundmatusse hüppamine. Ükskõik kui läbimõeldud see otsus ka ei ole, on kogemus inimese jaoks uus ning ta ei tea, mis teda ees ootab. Antud aine on nagu koolipoolne tervitus ja enesetutvustus, samuti mängureeglite selgeks tegemine. Eriti tunnustan ainekava ülesehitust: esimeses loengus selgitati tudengi jaoks vajalikke reegleid, sellele järgnesid soovitused, kuidas õppida, ning seejärel esinesid ükshaaval infotehnoloogia valdkonnas tegutsevad inimesed, kes avasid IT-maailma mitme nurga alt vastavalt nende endi kogemustele ja vaadetele. Viimane loeng oli soe ja inspireeriv „käest lahti laskmine“, tudengi teele saatmine. Loodan, et antud aine poolt sisseantud hoogu jätkub kõigile tudengitele kauaks.

Aga nüüd loengutest lähemalt.

Aine esimene loeng jagas tudengile olulist informatsiooni, nagu mis asi on kõrgkool, tutvustati antud kooli, räägiti kõrgharidusreformist, õppekorralduseeskirjast. Enne kooli sisseastumist teeb üks mõistlik tudeng veidi eeltööd ning sellisele tudengile ei olnud loengus palju uut. Kuid minu arust ei olnudki loengu sisu niivõrd oluline, kui selle vorm. Tudengi jaoks oli see esimene loeng antud kõrgkoolis, seega tutvustas see loengut kui õppevormi. Ehk tutvustas jällegi, kuidas edaspidi olema hakkab. Kui esimeses loengus kui uues olukorras palju, keerulist ja tudengi jaoks uut informatsiooni jagada, ei suudaks tudeng sellest nii palju haarata, kui tema jaoks harjumuspärases olukorras. Seega tuttava informatsiooni üle kordamine ning sellest olulisema rõhutamine oli kasulik ning õppetööks ettevalmistav.

Margus Ernits rääkis meile teises loengus õppemotivatsioonist ja -eetikast. Mulle meeldis see, kuidas ta püüdis muuta tudengi nägemust õppejõust. Olen ise käinud oma koolitee algusest peale ainult suurtes koolides, kus on õpilasi vähemalt nelja paralleeli jagu, ning tundnud ennast eristamatu osana suurest massist. See tähendab, et õpetaja on olnud minu jaoks iseseisev nähtus, distantseeritud isik, kes teeb oma tööd, õpetab klassi ees ega näe ega kuule mind. Ei tohigi kuulda, sest õpilased ei tohi ju tunni ajal rääkida – see segab õpetaja tööd. Nii olen ma oma kooliteel ka käinud. Püüdnud nii vähe kui võimalik õpetaja tööd (rääkimist) segada. Tagasi vaadates tundub, et kohustus vait olla oli suurem kui kohustus õppida. Kui Margus Ernits rääkis meile mitte ainult õppemotivatsioonist, vaid õpetamismotivatsioonist, siis muutis see minu nägemust õppejõust. Õppejõud võib olla (või muutuda) lihtsalt isikuks, kes auditooriumi ees loeb oma loengu ära (ja eriti hea, kui teda ei segata!). Selline tuim töö nüristab igaüht. Kuid õpetamine ei pea olema monotoonne ja tuimestav lihttöö, vaid võib pakkuda väga palju positiivseid emotsioone. Õpetamine on inimestega suhtlemine, nende aitamine, ühiskonda panustamine – väga oluline ning emotsionaalselt tasuv mõlemale poolele. Ma mõistsin loengus, et see, kummale poole üks õppejõud oma töösse suhtumise ja õppemeetodidega kaldub, ei ole ainult tema valik ega tulene ainult tema enda isikuomadustest, vaid sõltub õpilastest. Õppejõud ei taha auditooriumi ainult vaikselt istuvaid tuimade nägudega õpilasi, kes üritavad tema tööd mittesegada ja ainest läbi saada, kuna lihtsalt peab.

Linnar Viik rääkis meile kolmandas loengus innovatsioonist. Loeng oli asjalik, kaasahaarav ning jällegi arusaamu muutev. Mul oli tunne, et kõik teavad, mis asi on innovatsioon, kuna sellest räägitakse tänapäeva Eestis nii palju. Kõik kutsuvad ülesse olema innovatiivsed, sest „innovatsioonis peitub edu võti“. Minu jaoks on see alati olnud võrdne üleskutsega „olge nüüd targad ja leidke kõik unikaalseid ideid“. Nagu inimesed teeksid siiamaani meelega vastupidist. Linnar Viik tõi innovatsiooni mõiste tavainimesele lähemale, andis sellele inimese-lähedasema mõõte. Ta avardas innovatsiooni mängumaad. See ei pea olema ainult ärivaldkonnas, ajama taga suuremat kasumit või rahvusvahelist tunnustust (kuigi suurema osa loengu rõhust laskus siiski ärivaldkonnas). Innovatsioon on teistmoodi mõtlemine ja teistmoodi tegemine ja seda ükskõik mis valdkonnas. Ma ei ole endiselt veendunud, et innovatsioon on inimese valik. On inimesi, kes teevad asju alati ühtemoodi, ja on inimesi, kes otsivad uusi lähenemisi. Aga võib-olla just sellised loengud, mõtted ja kogemuste jagamine mõjutavad inimesi olema rohkem innovatiivsed.

Tarmo Randeli loeng küberkuritegevuse kohta oli vaieldamatult kõige huvitavam loeng terve aine jooksul. Küberkuritegevus on valdkond, mis mõjutab ja ohustab tänapäeval kõiki isikuid, ning seega pakub ka huvi kõigile. Lektor oskas hästi hinnata meie taset, ta selgitas IT-alaseid termineid, mis meile tuttavad ei olnud. Ta avas meile ühe suure osa IT-maailmast ning ei rääkinud sellest pealiskaudselt ega üldiselt, vaid piisavalt spetsiifiliselt, ning tekitas tahtmise valdkonnast rohkem teada saada ning lausa sel alal tööle asuda.

Igal inimesel on õigus oma arvamusele ja ma austan teise inimese õigust sellele. Minu ja viienda loengu lektori Andres Käveri maailmavaated on väga erinevad. Kuigi infotehnoloogiat peetakse suurte äridega ning suurimate äriliste võimalustega valdkonnaks (nagu ajaloos on olnud kullakaevandused, naftaäri), siis minu jaoks on infotehnoloogial hoopis laiem ühiskondlik haare. Seega Andres Käveri kitsalt tulu maksimeerimisele orienteeritud suhtumine oli minu jaoks ebameeldiv. Loeng oli läbimõtlemata, julged väljaütlemised põhjendamata ning teatud osas haridusasutusse ebasobiv (näiteks maksudest kõrvalehoidmisest - kui ilusalt seda ka ei nimetata - rääkimine Eesti kõrgharidusasutuses on minu arvates ebakohane). Kuid mõnikord õpetab halb loeng rohkem kui hea, seega kokkuvõttes tekitas Andres Käveri loeng kõige rohkem emotsioone, mõtteid ning pani argumenteerima, mis kõik antud loengus valesti oli.

Kuuendas lühikeses loengus käisid meile rääkimas Erki Naumanis ja Jüri Gavrilenkov oma tööst Skype'is. Külalised on kindlasti oma ala asjatundjad ning meeldivalt innustunud IT-inimesed, kes aga ei mäleta, millised nad olid oma esimesel kursusel, või ei tea, et praegused arvutiteaduste esmakursuslased ei ole nii infotehnoloogia-teadlikud kui aastaid tagasi. Raske on ka esitada küsimusi valdkonna kohta, millest midagi ei tea. Ma arvan, et kui iga tudeng oleks pidanud midagi küsima, oleks enamike küsimusteks olnud „Millest te rääkisite?“

Seitsmes loeng Ats Albre ja Helen Piirsalu poolt oli samuti pigem lektori kogemuste jagamine, tema tööandva organisatsiooni tutvustamine ning jagati ka informatsiooni, kuidas IT-valdkonnas tööle saada.

Nagu sissejuhatuses juba mainisin oli viimane loeng soe ja julgustav. Lektor oli väga eluterve suhtumisega inimene ning kasutades enda elukogemusi ning tuntud tsitaate, püüdis ta ka kuulajatele jagada lihtsaid elutõdesid. Enamikke neist mõtetest olen juba varemalt kuulnud ning paljud oma elufilosoofia osaks võtnud, kuid siiski on hea „õigeid mõtteid“ aeg-ajalt üle korrata. Minu jaoks oli see mõnus vahepala, „poolteist tundi tumblrit“ keset pingsat õpiaega kulus ära.

Kokkuvõttes oli aine huvitav ja laiahaardeline. Ja kuigi tudengid nurisevad esse kirjutamise üle, oli üllatavalt kasulik ja huvitav loenguid ning nendest saadud kogemusi meelde tuletada ning omavahel võrrelda. Esimesed sissejuhatavad loengud olid vajalikud, samuti oli viimane loeng emotsionaalselt tore. Vahepealsed loengud aga oleksid võinud olla veel rohkem täis konkreetseid näiteid IT-valdkonnast. Näiteks mis lahendusi on tehtud, milliseid vigu, kuidas lahendusi leitud. Tarmo Randeli loengust õppisime konkreetseid uusi asju, näiteks nagu mis on DDos rünnak, milliseid küberkuritegevuse liike esineb jms. Tudengid tahavad kuulda konkreetselt, mida IT tähendab ja mida inimene sellel alal teeb.