E-ITSPEA 13: Sõnavabadus, tsensuur, privaatsus ja Internet 1

"Vanasti oli rohi rohelisem..."

... ja võis teha asju, mida tänapäeval enam hästi ei saa. Vanasti käis lapsepõlve juurde palju asju, mille peale tänapäeval "päh-päh" tehakse - olgu tegu ringijooksmisega seiklusmängudega ("appi, see on ohtlik!"), kalapüügiga ("rikub loomaõigusi ja pole vegan!") või kasvõi mõningate "karvaste" sõnade kasutamisega ("uiih!"). Nali naljaks, ent viimase kümnendi jooksul on uudistes korduvalt mainitud, kuidas USA koolid on keelustanud sellise vägivaldse tegevuse nagu kullimäng...

Sama võib täheldada ka Internetis. "Vana kooli" Internetis võis paljuski rääkida mida iganes - ainus (kuid enamasti ülimalt tõhus) sanktsioon oli kaasinimeste kõõrdpilgud ja laitus, äärmuslikul juhul ka kollektiivist (uudisegrupist või listist) väljaviskamine. Tänaseks on sõnavabaduse ja netitsensuuri vaheline piigimurdmine omandanud omaette ühiskondliku nähtuse mõõtmed.

Teema on aga oluline - kui ühiskonna põhiressursiks on saamas info, siis eeldab täisväärtuslikuks kodanikuks olemine kaht asja: ligipääsu infole ning oskust ja viitsimist sellega midagi asjalikku peale hakata (alates kasuliku ja vajaliku väljasõelumisest muu pahna seast). Pole ka saladus, et väga tihti viib info valdamine võimu ja/või raha valdamiseni (tuntud näide on ettevõtete siseinfo börsimaailmas).

Viimastel kümnenditel on selles osas näha kaht huvipakkuvat protsessi. Kui vaba infolevi puudumist on pikka aega heidetud ette totalitaarsetele riikidele (hea näide on omaaegne Ameerika Hääl jt raadiojaamad, mida segamisest hoolimata "raudse eesriide" taha suunati), siis tänaseks on levima hakanud kasvav enesetsensuur "demokraatlikes" riikides ("No kuule, ükski NORMAALNE inimene ei mõtle/ütle niimoodi!"). Teiseks suundumuseks on aga muutus tsensuuri peamiste mahitajate osas - kui traditsiooniliselt oli tsensuur võimu tööriistana läänemaailmas jõukate inimeste (poliitikas parempoolsete) toetatud ning näiteks USA sõnavabaduse liikumise taga seisid vasakpoolsed, siis viimasel ajal on tsensoriteks hakanud just viimased - sarnaselt ajaloost tuntud revolutsioonidega on ka siin endistest rõhututest saanud ise rõhujad. Kõnekas on näide, et 60-ndate sõnavabadusliikumise sünnikohas Berkeleys on viimasel ajal mitmeid tsensuurijuhtumeid (näiteks siinkirjeldatu).

Viimasel kümnendil on hakatud rääkima ka nn tõejärgsusest (post-truth) - kui seni oli usaldusväärseks infoallikaks peetud traditsioonilisi meediakanaleid (raadio, TV, ajakirjandus), siis sotsiaalmeedia esiletõus on olukorda tublisti muutnud. Ühelt poolt pakkus sotsiaalmeedia uusi võimalusi (suurem operatiivsus, võimalus jälgida suurt hulka eri kanaleid), teiselt poolt aga võttis traditsiooniliselt meedialt mitmes mõttes leiva käest (otseselt näiteks reklaamiraha vähenemine, kaudselt aga uute mängureeglite pealesurumine, mis tõi kaasa traditsioonilise meediasisu kvaliteedi järsu languse, kuna ellujäämise nimel tuli paljusid kontrollimehhanisme lõdvendada).

Eriti häirivaks muutub olukord aga siis, kui sedalaadi arusaamad levivad haridus- ja teadussfääri. Ühe näitena paljudest võib tuua 1960-ndate sõnavabadusliikumise ühe hälli, Berkeley ülikooli Californias, mis tänaseks on saanud kurikuulsaks enda "tühistamiskultuuri" poolest (üks näide, teine näide). Paljudes USA vasakpoolsete mõju all olevates ülikoolides on kujunenud välja tabuteemad ja "sobimatud isikud", mida/keda eiratakse (ettekäändeks tuuakse vajadus luua "haavatavatele" tudengitele "turvatsoon"). Sealtkaudu laieneb see mõju aga edasi nii meediale kui ka teadustegevusele (üks näide). See aga läheb olemuslikult vastuollu teaduse põhiprintsiipidega. Kuidas selline lähenemine mõjutab ühiskonda laiemalt, seda võib siit edasi juba igaüks ise mõelda.

"Pole midagi uut päikese all" (Koguja)

Tsensuur kui nähtus pole muidugi midagi uut. Sedasorti nähtus oli olemas juba vanas Egiptuses, seda leiame Piiblist (prohvetite tagakiusamine) ja antiikajaloost. Ikka on leidunud neid, kelle võim lubab teisitimõtlejate suud kinni panna (või siis need koos peaga amputeerida).

Katoliku kiriku Index librorum prohibitorum on väga pikaealine dokument, mille kirik ametlikult hülgas alles 1966. aastal. NL koristas riiuleilt Piibli, Koraani ja muu usukirjanduse. Eriti "viljakas" oma keelamistes olid USA Comstocki seadused (ametlikult "Federal Anti-Obscenity Act" ja veel mõned teised), mis oma kehtestamisest 1873. aastal kuni tänaseni (mil nad enam seaduse jõudu ei oma) kandis "pahade" nimekirja sellised tegelased nagu Voltaire'i, Aristophanese, Chauceri, Boccaccio ja teised. USA nüüdisvariseridele on hakanud hambusse ka dr. Dolittle'i lood, "Onu Tomi onnike", "Tom Sawyer" ja "Huckleberry Finn" ning palju muudki. Huvitaval kombel on just demokraatia suurim eestkostja USA selleks paigaks, kust levivad maailma ka kõige jaburamad mõtteavaldused tsensuuri vallas. Möödunud sajandi 100 skandaalseima ameerika kirjandusteose hulgast leiame sellised teosed nagu "Kärbeste jumal", "Lilled Algernonile", "Kuristik rukkis", sellesama "Huckleberry Finni" ja ka Harry Potteri (huvitav, et näiteks J.R.R. Tolkieni pole siia siiski kantud - ent juba on ka tema mõnedel hammaste vahel).

Interneti puhul anti tsensuurile stardipauk 1995. aasta juulis "Time Magazine'is" ilmunud kaanelooga "Cyberporn" (tagantjärgi leitakse, et nii artikkel kui ka selle aluseks olnud uurimus sisaldavad jämedaid möödalaskmisi ega ole seetõttu tõsiseltvõetavad). Samas loetakse üheks teetähiseks ka paar aastat varem, 1990. aastal toimunud intsidenti, kus USA salateenistus korraldas reidi Steve Jacksoni mängudefirmasse - süüdistusega, et loodav materjal võivat "aidata häkkereid". Asjal oli alust niipalju, et Jackson oli palganud ühe rollimängu reegliraamatu kirjutajaks Loyd Blankenshipi ehk The Mentori, kes oli tõepoolest tuntud häkkerina (täpsem termin oleks vist siiski "häktivist") - aga mängufirmas ei olnud tal sellega mingit pistmist. Lugu lõppeski 1993. aastal sellega, et salateenistus sai protsessi juhtinud kohtunikult kõvasti pragada ning pidi maksma 50 tuhat dollarit kahjutasu ning tasuma ka kohtukulud, mis ulatusid isegi 250 tuhandeni.

Sellega muidugi asi ei lõppenud ning USA võimud asusid tõsisemalt asja kallale:

• 1996 - Communications Decency Act (CDA) - läbib USA Kongressi, kuid võetakse järgmisel aastal maha vastuolude tõttu sõnavabadusega.
• 1998 - Child Online Protection Act (COPA) - võeti suurema löömise järel lõplikult maha 2009.
• 2000 - võimud saavad viimaks oma tahtmise ning Children's Internet Protection Act (CIPA) kehtib USA-s 2003. aastast ning kohustab kõiki avalikke raamatukogusid ja koole internetiliiklust tsenseerima, kui nad tahavad föderaaltoetusi kasutada.

Interneti tsenseerimine maailmas (Wikimedia Commons, 2018). Roosa värv tähistab suurimat ja roheline vähimat tsensuuri.

Nagu iga meediakanali arengu juures, on ka Interneti puhul tekkinud mitmesuguseid erinevaid arvamusi selle kaudu edastatava info "sobilikkuse" suhtes. On neid, kes pooldavad absoluutset vabadust - Intenet on neile sõnavabaduse etaloniks, mille mistahes piiramine võrduks diktatuuri kehtestamisega. On teisi, kes tahaksid näha kontrollitud Internetti - kompetentsed instantsid peaks üldiselt lubama vaba infolevi, kuid eemaldama äärmuslikud mõtteavaldused ja sündsusetused. Ja on ka kolmandaid, kes kogu kupatuse parema meelega üldse kinni paneksid.

Miks see temaatika üldse nii tähtis on? On selge, et tänapäeva tingimustes on informatsioonile juurdepääs üheks täisväärtuslikuks kodanikuks olemise eeltingimuseks. Igasugune piiramine seab selle tingimuse täitmise küsimärgi alla. Infost on saanud jõud, sageli toob info kaasa võimu ja ka raha. Ning ka demokraatia traditsioon on asi, mis ei käi eriti hästi kokku mistahes arvamuste mahasurumisega (näiteks USA konstitutsiooni esimene täiendus ehk First Amendment on klassikaline sõnavabadust toetav seadusesäte).

Sõnad...

Ka kasutatavate meetmete (peamiselt vastava tarkvara) kohta pruugitakse mitmeid ilusaid sõnu, nagu näiteks:

• filtreerimine (filtering) - tähenduses "mustus võetakse välja, puhas asi jääb" (näiteks kohvipaksu eraldamine)
• blokeerimine (blocking) - tähenduses "juurdepääsu keelamine või sulgemine" (näiteks "kulp" korvpallis)
• tsenseerimine (censoring) - tähenduses "võimu kasutamine juurdepääsu sulgemiseks" (näiteks meedia totalitaarses ühiskonnas)

Tsensuuritarkvara ehk tsensorvara defineerib EFF järgmiselt: "software which is designed to prevent another person from sending or receiving information (usually on the web)."

Üldiselt mõeldakse nende kõigi all tarkvaralist mehhanismi, mis on mõeldud võrguliikluse jaotamiseks kategooriatesse ning erinevate juurdepääsuviiside kehtestamiseks eri kategooriatele. Samas aga kannavad need mõisted eri hinnanguid.

Huvitav on ka see, kuidas USA-s tänini "roppust" määratletakse. USA-s on üldiselt kasutusel “Milleri test” (California omaaegse "pornokunni" Marvin Milleri järgi, kes kaotas 1973. aastal kohtuasja osariigi vastu):

Teos on ropp, kui

• see tundub keskmisele inimesele olevat seksuaalselt erutav
• see kirjeldab ebasündsal viisil seksuaalkäitumist või eritusfunktsioone
• sel ei ole eraldi võttes erilist kirjanduslikku, kunstilist, poliitilist või teaduslikku väärtust

Teine hea näide: 1972. aastal salvestas püstijalakoomik George Carlin plaadi “Class Clown”, kus oli ka pala "Seven Words You Can Never Say on Television". 1973. aastal lasi raadiojaam WBA selle eetrisse - asi läks kohtus kuni ülemkohtuni välja, mis andis 1978. aastal häältega 5:4 võidu tsensoritele. Võrdluseks: Patrick Ishmael guugeldas samu sõnu 2007. aastal poliitilistest blogidest ja leidis päris palju...

Hiina sündroom

Kui siiani oli juttu põhiliselt USAst, siis paar sõna ka Hiina kohta, kes on tänase Interneti suurimaid tsensoreid (üldine tendents näib olevat, et hiinlased võtavad Lääne sigadused üle, lisavad rahvuslikku koloriiti ja keeravad vinti juurde).

• 1994 - Internet jõuab Hiinasse
• 1996 - esimene tsensuuriseadus
• 1998 - Suur Hiina Tulemüür (Kuldne Kilp) saab alguse
• 2000 - kogu sisutootmine kontrolli alla
• 2002 - Google blokeeritakse
• 2005-2010 - Google pakub Hiinas piirangutega teenust
• 2010 - Google loobub tsensuurist, järgneb mitu aastat kottimist. Hetkel on nende turuosa Hiinas marginaalne

Märksa laiaulatuslikum kui tulemüürindus ja võrguliikluse blokeerimine on aga Hiinas 2014. aastast juurutatav sotsiaalkrediidisüsteem. Lõplikult peaks see kavade järgi valmima 2020. aastal, ent juba praegu on eri suurlinnades käigus rida üsna jõulisi meetmeid. Näiteks:

• Ühistranspordis söömine (Beijing; erand väikelastele ja haigetele)
• Vanemate sugulaste ebapiisav külastamine (Shanghai; kaebuse korral)
• Transpordis valele kohale istumine (Guangzhou)
• Kaugtulede väärkasutus liikluses (Shenzhen)
• Laua reserveerimine restoranis ja mitteilmumine (Suzhou)

Märkus: suur hulk neid sarnaseid näiteid on koos allikaviidetega kogutud vastavasse ingliskeelse Vikipeedia artiklisse. Lisaks võib hulga näiteid leida ka sellest Rogier Creemersi artiklist.

Mida, kus, kuidas ja kes?

Tsensuuritehnoloogiaid on küllaltki palju, osa neist on kasutatavad ka laiemalt (näiteks pakettide süvafiltreerimist kasutatakse ka võrguanalüütikas, pahavaratõrjes ja mujalgi).

Mida annab blokeerida/tsenseerida?

• Võtmesõnad
• Veebiaadressid (URLid)
• IP-aadressid
• Nimeserverid
• Otsimootorid ja portaalid

Lisaks ülaltoodutele tuleks ära mainida ka paar mõnevõrra tõhusamat tehnoloogiat:

• Pakettide süvafiltreerimine (deep packet inspection) - seda kasutab laialdaselt muuhulgas Hiina
• "Aktiivne tsensuur" (DDOS ja muud ründed)

Kus blokeeritakse?

• E-postis - piir tsenseerimise ja mõistliku sodieemalduse vahel on teinekord hägune (eriti serveri poole peal)
• Veebilehitsejas (pluginad) - sama asi
• Arvutis - reeglina eeldab adminiõigusi
• (Koht)võrgus - puhverserverite (prokside) abil
• Otsimootorites (eespool mainitud omaaegsed "Hiina erandid" Google'i otsingutes on hea näide)

...

Peamised murekohad

Võrreldes sajandivahetusega on tsensorvara tegijate ring mõnevõrra koondunud (suur hulk omaaegseid tegijaid on ühinenud või teineteist üles ostnud), teisalt aga - kui mõne aja eest oli tsensorvara unikaalselt USA fenomen, siis täna enam seda öelda ei saa. Ent peamised probleemid on jäänud samaks:

• Kes otsustab? Solvamist saab tuvastada vaid kohus, isegi räige porno pole otseselt illegaalne
• Kuidas infot kategooriatesse jagada?
• Kuidas käituda pidevalt muutuva sisuga (Delfi)?
• Lastele vajalik info, mille kahtlase väärtusega põhimõtteid järgivad vanemad ära keelanud
• Vastuolud privaatsusnõuetega

Veel üldisi hädasid tsensorvara juures:

• ei blokeeri kõike, mida peaks blokeerima
• blokeerivad palju sellist, mida ei peaks blokeerima ("ass", "pussy" jm mitmetähenduslikud sõnad)
• blokeerivad peamiselt seda, mida AUTOR soovib (mitte kasutaja - enamik tsensorvarast on kinnine ärivara)
• ei pea ajaga sammu
• võimalik haneks püüda
• pidurdavad süsteemi tööd
• kohati on ise otsene turvarisk (eriti on ses suhtes silma paistnud hiinlaste Green Dam Youth Escort)

Mida reaalselt blokeeritakse:

• mõningaid (kuid kaugelt mitte kõiki!) porno- ja ebasündsa tekstiga saite
• paljusid "vastuolulisi" - kodanikuõiguste eest võitlejad, rohelised, seksuaalvähemused, sünnikontrolli eestkõnelejad, puuetega inimesed, isegi USA demokraate blokeeritakse palju enam kui vabariiklasi. Üks Slashdoti uudis räägib vaba relvakandmisõiguse pooldajate tsenseerimisest Symanteci Internet Security paketi poolt.
• suurt hulka asjassepuutumatuid

Suureks probleemiks on nn Scunthorpe'i probleem - filtrid loevad mehaaniliselt sõnadest välje halvakõlalisi komponente ning blokeerivad selle alusel (Scunthorpe on paik Inglismaal Lincolni maakonnas, ent selle nimest võib leida ühe rumala ingliskeelse sõna). Veel üks halenaljakas ning palju vastukaja tekitanud juhtum oli USA sprinteri Tyson Gay nime muutumine veebis - kuna USA teatud ringkonnad peavad sõna "gay" liiga pehmeks ning nõuavad sõna "homosexual" kasutamist, siis tegi seda ka üks liigagar veebifilter...

Mida ette võtta?

Lahendusi on mitmeid, näiteks

• VPN ehk virtuaalsed privaatvõrgud, mis võimaldavad paljudest tsensoritest mööda pääseda.
• Sama otstarvet täitvad puhverserverid.
• Sneakernet ehk andmete edastamine füüsiliste andmekandjate (mälupulgad, plaadid, välised kõvakettad) abil - nimi viitab siin humoorikalt "andmekandjaks" oleva reaalse inimese tossudele. :)
• Muidugi Tor, I2P ja teised samalaadsed lahendused (nendest tuleb natuke lähemalt juttu järgmises osas).

Üldiselt tuleb öelda, et tsensuur on efektiivne vaid siis, kui rahva põhimassi moodustavad võhikud (kuid nii see kahjuks enamasti on). Päris sageli löövadki tsensorid tõeliste aktivistide tõkestamisele käega ja püüavad pigem hoida eemal laiemat publikut (võrdlusena võiks tuua kujutletava olukorra, kus esineja on küll kohale lastud, aga kuulajaid saali ei lubata).

TEEMA JÄTKUB JÄRGMISES OSAS