E-ITSPEA 14: Sõnavabadus, tsensuur, privaatsus ja Internet 2

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

EELMISE LOENGU JÄTK...


Privaatsusest

Enne tehnoloogia võidukäiku oli täiesti saavutatav - tuli minna teistest eemale ja jälgida, et keegi ligi ei hiiliks. Niipea, kui tuli mängu distants, oli aga ka privaatsus ohus – kullerite ”rajalt mahavõtmine”, kirjade avamine, salasõnumite dekodeerimine jpm eksisteerisid ammu enne IT-ajastut. Tänapäeval on suundmikrofonid, paraboolantennid, laserinterferomeetrid ja muu peen kraam - privaatsust on jälle sellevõrra vähem.

Juba vanades juutide seadustes ehk Talmudis on sätestatud: kes ehitab maja vastu naabri aknaid, peab tegema akna vähemalt neli küünart kas madalamale või kõrgemale kui naabril; lisaks on seal ka otsene keeld kiibitsemise suhtes.

Samalaadseid punkte on püütud seadustada hiljemgi, näiteks:

  • õigus autonoomsusele, sh olla rahule jäetud
  • õigus kontrollida enda kohta levivat infot
  • õigus saladusi hoida ja eraviisiliselt edastada
  • õigus üksindusele, intiimsusele ja anonüümsusele

Viimase sedalaadi asjana on siia internetiajastul lisandunud õigus olla unustatud (suurte meediafirmade poolt).


Iga päev läbib Võrku meeletu hulk informatsiooni - alates äriinfost ja lõpetades lollide naljadega. Arenedes sõjasaladusest ja teaduseteenrist iga inimese igapäevaseks töövahendiks, on mahud pidevalt kasvanud. Privaatsusküsimuste roll on seejuures olnud üsna erinev:

  • Algusajad - Võrk oli sõjalise tähtsusega nähtus ja sellisena ülimalt range salastamise objekt.
  • Teaduse aeg - saladuskate kadus, Internet muutus koostöövahendiks. Selles liikuv info aga jäi enamasti küllalt piiritletud ringkonna pärusmaaks.
  • "Vana hea võrgu" aeg enne Interneti avamist ärile 1991. aastal - võrgukultuuri esmane õitseaeg, Internet on teaduse ja mittetulundussfääri mängumaa ning kogu info on üsna avalik (Information wants to be free!).
  • Äriaeg - algul kontrollimatu "võrguturundus" ja tänaseni kestev sodiuputus, hiljem järk-järgult ka tõsisemad rakendused. Firmasisene info ja ärisaladused vajavad paremat kaitset asjassepuutumatute eest - privaatsustehnoloogia areng.
  • Tavainimeste aeg - Internet muutub tarbeasjaks. Tähtsaks muutub üksikisiku privaatsus.

Internet on kahtpidine nähtus. Ühelt poolt Võrk kui suhtlemiskanal võimaldab ja mingis mõttes isegi soodustab anonüümsust. Jututubades ja mujalgi on sellise "varjuteatriga" juba paljud inimesed kokku puutunud. Teisalt aga - Interneti puhul ei pruugi kõigi järel luurav ja olukorda kontrolliv Suur Vend päris muinasjutt ka olla. Igapäevane meilikasutaja ei mõtle sageli sellele, et e-kiri läbib enne saaja juurde jõudmist rea teisi vahejaamu, kus põhimõtteliselt on võimalik seda vahelt lõigata. Jututoas süüdimatult "kammi ajavat" tegelast võib admin pealt kuulata ja vaid oodata parajat võimalust tülikast tegelasest vabaneda.

Internet seab traditsioonilise privaatsuse silmitsi mitmete ohtudega:

  • Erinevalt paljudest muudest kontaktiliikidest on olukorra kontrollimine väga raske
  • Ründe tuvastamine on reeglina võimalik vaid siis, kui kusagil midagi kärssab
  • "Kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada sinu vastu"
  • Identiteedivargusest on saanud kohati üsna tõsine probleem - alates "Nigeeria kirjadest" ja lõpetades end telefonifirma esindajana tutvustanud Kevin Mitnickiga on suur hulk pahandusi toime pandud kellegi teisena esinedes.
  • Seadusandlus jääb ajast maha või on muidu ebaefektiivne.

Privaatsus on muutunud omalaadseks äriobjektiks. Ühelt poolt pakutakse uusi filtreid ja tulemüüre, teisalt on paljude pingutused suunatud kaaskodanike privaatsuse teadlikule rikkumisele reklaami sildi all.

Väga palju sõltub kasutajatest endist. Näiteks saab isikuandmete kogumit luua nii inimeste teenimiseks kui inimeste pealt teenimiseks - harvad ei ole ka näited, kus need kaks on läbi põimunud.

Miks sellest nii suurt numbrit teha?

Suurimateks ohtudeks on ikkagi kaks Interneti pakutavat võimalust - a) inimese tegevust on võimalik salaja jälgida ja b) talletada ja kasutada tema vastu ka pikema ajavahemiku möödumisel.

Ideaaljuhul oleks privaatsuse tagamine lihtsalt üks üldise infoturbe alamliike. Paraku aga eeldab võrguprivaatsuse edukas toimimine mingit kindlat üldist küpsusastet (võiks ka öelda, et kriitilise eetilise massi olemasolu) - privaatsus ei tohiks olla infoturbe rikkujale mugav kattevari. Paraku on reaalsus veidi teistsugune ning tulemuseks on andmeturbe ja privaatsuse vägikaikavedu.

Pikaajaline infosäilitus kergitab üles nii mõnegi probleemi. Info kogumine on tehniliselt lihtne, salvestamine muutub aina odavamaks. Nii ongi tänase tüüpilise koduarvuti peal võimalik "jooksutada" suuri, paljude andmetega andmebaase. Igal inimesel aga on elus juhtumeid ja aegu, mida parem püütakse unustada. Nende "väljakaevamise" fakt ainuüksi avaldab suurt mõju. Kui aga seda kasutatakse santaazhiks või omakasu eesmärkidel, on tegu raske eetilise probleemiallikaga.

Viimastel aastatel on tohutult arenenud võimalused andmekaevandamiseks, s.t. kõikvõimaliku huvipakkuva info kogumiseks ja süstematiseerimiseks. See aga kergendab info kogumist objekti teadmata (näiteks saadakse inimese kohta infot tema noorema venna koduleheküljelt). Imre Perli omaaegne andmebaasijuhtum oli muidugi suurema riikliku infolekke peegeldus, kuid samalaadseid asju annab vähe suurema vaevaga koguda ka peaaegu seaduslikul teel - piisab vaid vaadata erinevate firmade kampaaniaid, kus mingi kireva auhinna võitmise võimaluse nimel on suur hulk kodanikke lahkesti nõus jagama firmale kõikvõimalikke isikuandmeid.

Üheks murettekitavaks asjaoluks on "toimikuefekt" - Võrk soodustab mitmesuguse info kogumist eri allikatest ning süstematiseerimist nüüd juba ühtsesse paika, "toimikusse". Võrgus ilmuvast materjalist saab koostada korraliku isikuprofiili. Tihti meelitab sellise info olemasolu aga seda ka ära kasutama.

Üheks sedalaadi "Suureks Vennaks" on kindlasti ka riigivõim. Mitte ainult Afganistan ja Nigeeria - ka demokraatia kantsiks peetav USA pole puhas. Privaatinfo lekkimine on olnud rea skandaalide allikaks. Näiteks avaldas üks sell 1997. aastal teksti, kus kirjeldab võimalust "vabaneda föderaalagentidest" digitaalraha ja anonüümsete edastuskanalite abil. Tulemuseks oli ca 20 FBI agendi tormijooks tema korterile ja süüdistus mõrvakatses (muidugi ei läinud läbi).


Anonüümsus ja pseudonüümsus Internetis

Anonüümsus on enne Interneti-ajastut olnud enamasti väljendusvahendiks. Sageli on anonüümsus kaitsnud autorite elu ja tervist tagakiusu eest. Mitmes sotsiaalses kontekstis on ano- ja pseudonüümsus tavalised ja aktsepteeritavad. Kes on Annie Mae Bullock? Jean Claude van Varenberg? Reginald Kenneth Dwight? Kõiki neid tuntakse pea eranditult vaid pseudonüümide kaudu - vastavalt Tina Turneri, Jean Claude van Damme ja Elton Johnina (tõsi, kuulsaks saades vahetas viimane ka ametlikult sünnijärgse nime kuulsa pseudonüümi vastu).

Ka igapäevaelus kohtame anonüümsust - politsei vihjetelefonid on anonüümsed, mitmete haiguste testimine käib anonüümselt. Anonüümne telefonikõne käib kõnekaardiga, isegi harilik sularaha teenib anonüümsuse huve - võimaldades osta ilma isikut tuvastamata. Muidugi ei ole anonüümsus ka siin 100% aktsepteeritav nähtus - näiteks on äbi aegade suhtumine anonüümkirjadesse olnud tauniv. Kuid just selle aspektiga võrreldakse Interneti anonüümsust kõige sagedamini.

Interneti anonüümsus on kahtpidine. Ühelt poolt on just see aidanud kaasa Interneti kujunemisele selliseks, nagu me seda tunneme täna. Ka siin on anonüümsusel palju positiivseid tahke - võimalus julgelt avaldada oma arvamust, tõstatada teravaid ühiskondlikke probleeme. Mõnel juhul on anonüümsus koguni hädavajalik (kriisi- ja ohvriabi, AA). Ühesõnaga, Interneti üks suurimaid plusse on kirjeldatud Dilberti karikatuuril Dogberti ütlusena "Internetis ei tea keegi, et sa oled koer".

Miinuspool on samuti selgesti nähtav - autoriõiguse probleemid, kräkkimine, ja palju muud, millest on juba palju räägitud. Anonüümkiri oli halva maiguga asi juba ammu enne Võrku ning tõsisemates võrgukogukondades on see seda tänase päevani (häkkerite jaoks on see tihti "alama eluvormi" tunnuseks, ka klassikaline netikett peab seda halvaks). Viimasel ajal on see suhtumine küll veidi muutunud - kogu ühiskonna muutumisega anonüümsemaks ja pinnapealsemaks on ka anonüümsuhtlus leidnud laiemat tunnustust, samuti on sagenenud juhtumid, mil anonüümseks jäämisel on tõsised põhjused.


Privaatsus ja võrgutehnoloogia

Esimese laine privaatsusküsimused Interneti arengus lähtusid E-postist kui esimesest laiaulatuslikust teenusest. Varsti peale meili väljakujunemist hakati otsima ka viisi, kuidas seni saatja kindlalt identifitseerinud süsteemi anonüümseks muuta.

Lihtsaim viis anonüümselt meilida on leida usaldusväärne sõber, kellele kirja saadame ning kes peale kõigi tegeliku saatja jälgede hävitamist saadab kirja oma nime all. Teine võimalus on ära kasutada väljasaadetava meili nõrka turvamehhanismi ning võltsida meilipäist. Neid tehnikaid kasutatakse vahel sõnumite saatmiseks Usenetti, kuid millegi tõsisema jaoks nad ei sobi.

Anonüümse meili tehnoloogia areng tegi tubli hüppe anonüümsete edastussüsteemide kasutuselevõtuga. See on põhimõtteliselt kahe eelneva tehnika kombineerimise ja automatiseerimise tulemus.

Soomes Johan "Julf" Helsingiuse poolt loodud ja 1996. aastal suure kära ja kohtuvaidluste järel kinni pandud anon.penet.fi edastussüsteem on ehk üks tuntumaid. See varajast tüüpi (0-tüüpi) süsteem eemaldas väljaminevatelt meilidelt päised ja asendas need fiktiivsetega. Penet toetas ka vastuvõtja anonüümsust - iga kasutaja sai suvalise pseudonüümi, millele saabuvad kirjad edastati reaalsetele aadressidele. Oma kasutuslihtsuse tõttu võitis Penet suure populaarsuse, kuid viimaks suleti seadusandjate suureneva surve tõttu (asi sai jällegi alguse "sensatsioonilisest" artiklist Londoni Observeris, kus Helsingiuse süsteemi süüdistati 90% Interneti lasteporno levitamises. Samas olid enamik võimalikke uudisegruppe ja kanaleid selles serveris blokeeritud).

Peneti probleemiks oli küllalt nõrk turvalisus. Kogu ano- ja pseudonüümsus seisnes salajases seostetabelis, mille kättesaamine oleks tähendanud kõigi kasutajate andmete teadasaamist. Samuti oli nõrk kaitse meilide võltsimise eest (man in the middle -tüüpi rünne).

Järgnesid nn. Cypherpunk-tüüpi (tüüp 1) edastajad, milles oli neid ohte arvesse võetud. Esiteks kaotati ära kõik pseudonüümid, mingit seosetabelit enam ei olnud ja meililogisid ei peetud - see vähendas tagantjärele avastamise riski. Sai kasutada ka krüpteerimist - kasutaja andis süsteemile krüpteeritud sõnumi, mille süsteem enne saatmist deshifreeris. See aitas võidelda võltsimise vastu. Lõpuks kasutati ka ahelmeilimist, kus üks anonüümne edastaja saatis kirja läbi mitme teise - iga järgmine lüli ahelas "nägi" vaid eelmist saatjat, mitte kirja autorit. Praktikas tähendas see seda, et autorini jõudmiseks tuli lahti muukida kogu ahel.

Seejärel ilmusid Mixmaster-klassi (tüüp 2) edastajad, mis lisasid eelmisele tüübile täiendavaid kaitseabinõusid. Aheledastus ja iga lüli krüpteerimine said oluliseks osaks protsessist. Huvitavaks asjaoluks on kõigi kirjade ühtne maht - vältimaks võrdlust ja järelduste tegemist väljuvate kirjade mahu põhjal. Ka ei olnud ühtki kirja võimalik teiste süsteemi läbivate kirjade seast üheselt tuvastada. Lisandus ka muid keerulisemaid tehnikaid. Mixmasteri kasutamine eeldab vastava tarkvara paigaldamist arvutisse.

Viimane seeria on Mixminion-tüüpi (tüüp 3) edastajad, mis on varustatud täiendavate võimalustega ning tugevama krüptokaitsega (etapiviisiline krüpteering).

Veebi puhul on kasutatud analoogilisi päise eemaldamist ja edastamist kasutavaid veebi-vaheserverid (proxy), mis võimaldavad veebi lugeda ilma omapoolseid andmeid serverile avaldamata. Anonüümse veebilugemise areng on aga oma E-posti analoogidest mõnevõrra aeglasem.

Üks suur probleemvaldkond on ka digitaalraha anonüümsus. Senised maksesüsteemid on olnud veel küsitavad, ehkki mõnede puhul rakendati paljusid eespoolkirjeldatud tehnikaid. Olukorda raskendab asjaolu, et turvalisus on nii tugev, kui on seda kogu ahela kõige nõrgem lüli - kaup tuleb võrgust tellida (ühendus võib olla ebaturvaline) ja ka kätte saada (kuhu füüsiliselt toimetatakse, sealt võib ka edasist infot hankida). Ka on praegusel tasemel keeruline saavutada anonüümsuse kahesuunalisust - maksja võib jääda anonüümseks, saaja mitte. Seega välistab see digiraha kasutamise anonüümsete teenusepakkujate puhul. Ja muidugi on üheks peamiseks probleemiks ka kasutajate kriitiline mass.

Nagu üks tõrvatilk rikub meepoti, nii on ka edastajatega - peamised nuhtlused on rämps- ja vihameil. Enamik edastussüsteeme kasutab mahukontrolli, blokeerides suured infokogused (tuhanded rämpskirjad, mis tavaliselt korraga teele lähevad) ja pannes nende allika musta nimekirja - kuid alati on võimalik leida lahendus filtri vältimiseks. Nii ongi anonüümsüsteemid sattunud paljudes kohtades (eriti USA-s) tugeva poliitilise surve alla (mitte ainult riik - Peneti sulgemisel mängis olulist rolli saientoloogiakirik).


Internet kui jäämägi

Üheks tänapäeval enimkasutatavaks privaatsuse tõstmise viisiks on tumeveebi ja TORi kasutamine. Huvitaval kombel oli Tor algselt mõeldud USA luureasutuste partnerite sidevahendiks, mille abil suhelda ohtlikes piirkondades paiknevate kaastöötajatega - ent kui see käesoleva sajandi alguses laiemalt kasutusele võeti, hakkasid seda muidugi kasutama ka "teise poole" esindajad. Tumeveebi moodustavad eri tüüpi aadressid ja alamvõrgud (vt allpool), mille ligipääsetavuse aste on erinev.

Üldjoontes võib siin eristada järgmisi mõisteid:

  • Pinnaveeb (surface web) - otsimootorite abil leitav osa (vrdl. võrgusuhtluse teema “passiivne info”)
  • Süvaveeb (deep web) - veeb, millele Google ligi ei pääse (lihtsamal juhul näiteks ülikooli ÕIS, netipangad jm paroolitagune maailm)
  • Tumeveeb (dark web) - privaatsustehnoloogiaid (sh sibulruutimist) kasutav veeb, mis vajab ligipääsuks eritarkvara (näiteks Tor)
  • Tume Internet (dark Internet) - aadressid, mis on tavaveebist ligipääsmatud (näiteks USA MILNET jt)
  • Vabavõrgud (freenets) - sõnavabaduse ja anonüümsuse rõhuasetusega võrgud, mis jagunevad omakorda:
    • Avavõrgud (opennets) - võimaldab suhtlust ka võõrastega
    • Tumevõrgud (darknets) - kinnised usaldusvõrgustikud (ainult "omadele")

Kes tahab proovida Interneti sügavamaid kihte avastada, võiks katsetada järgmisi asju:

  • Brave browser - üldiselt pinnaveebi jaoks mõeldud veebilehitseja, mis aga suudab ka Tor'i kasutada. Sobib siiski vaid väiksemaks katsetamiseks.
  • Tor Browser - Mozilla põhjal tumeveebi jaoks kohandatud veebibrauser; eelmisest mõnevõrra turvalisem, aga ka aeglasem ja vähem kasutajasõbralik.
  • TAILS - väliselt andmekandjalt käivituv, Debianist arendatud Linuxi distro, mis on mõeldud tumeveebi kasutamiseks; siinsetest kõige turvalisem valik.

Igaks juhuks siiski ka hoiatus: esiteks võib tumeveebis sattuda igasuguste materjalide ja inimeste otsa, ettevaatus on kindlasti vajalik. Teiseks aga tuleb siiski arvestada, et ka Tor võib käituda Tolkieni võlusõrmusena - nähtamatus võib ühel hetkel lihtsalt kaduda. Õpetlikuks näiteks on kasvõi Operation Onymous...

Infouputus ja tehisaru

Võime aga taas kord nõutult küsida: kuidas tõejärgses Internetis toime tulla? Kuidas eristada tegelikkust ja tõepäraselt kõlavaid ulmelisi totrusi? Loomulikult on esmaseks vahendiks igaühe kriitikameel ja terve mõistus, ent abi võib olla ka Wikipedia eeskirjade sarnasest lähenemisest. Mistahes asja kohta info uurimisel tuleks lähtuda järgmistest põhimõtetest:

  • Üldine NPOV (Neutral Point of View) - lähtuda tuleks üksnes faktidest, mitte tõlgendustest
  • Vähegi vaieldava/vastuolulise teema puhul tuleks vaadata üle kõik peamised konkureerivad seisukohad
  • Kõik põhiargumendid peavad olema allikatega toetatud
  • Suuremad põhimõttelised otsused eeldavad arutelu ja konsensust - tähtsaid otsuseid ei tehta üksinda.

Täiesti omaette teemana on siia valdkonda lisandunud tehisintellekt. See on kiiresti arenev ja potentsiaalselt inimestele kasulik valdkond, millel aga on ka selged ohu- ja riskifaktorid. Eriti peaksid sellega arvestama inimesed, kes usuvad, et "nüüd ei ole kirjaoskus enam oluline" - tuleb arvesse võtta, et ChatGPT jt on "välja õpetatud" inimeste ja nende poolt kirjapandud tekstide abil. See aga tähendab, et "torust tuleb" seda, mida sinna eelnevalt on sisse pandud - ehk tulemust mõjutab nii a) see, milliseid tekste on kasutatud tehisaru "treenimisel" (mida nende autorid on eri teemade osas arvanud) kui ka b) see, mismoodi on "õppematerjali" valik tehtud (ehk mida arvavad eri teemadest tehisaru "treenerid"). Nii näiteks leidis üks 2023. aasta uuring, et ChatGPT ei ole poliitiliselt neutraalne.


Lisaks sellele oleks alati hea jälgida paralleelselt erinevate seisukohtadega infokanaleid - ning üsna tihti võib kõige paremaks õpetajaks osutuda hoopis teise maailmavaatega seltskond (tõsi, vahel võib see esineda ka äraspidises vormis). Oluline on aga arendada endas välja kriitilise mõtlemise, funktsionaalse lugemise ning eri stiilides kirjutamise oskused, ennekõike aga säilitada omaenda peaga mõtlemise võime ja huumorimeel.

Teema kokkuvõtteks

Paraku on XXI sajandi algus toonud kaasa tsensuuri järsu kasvu paljudes riikides. Põhjusi on erinevaid - maailm käärib üksjagu ning seda põhjustavad paljud faktorid alates "rohepöördest" ja COVID-19st ning lõpetades terrorismi ja terrorismivastase sõjaga. Seejuures koorub välja palju sellist materjali, millest võimumehed parema meelega vaikiks - nii ongi käimas tsensuuri pealetung, seda ka võrgus. Teisalt aga on tõejärgne sotsiaalmeediaajastu muutnud tsensorite töö veelgi raskemaks. Raskemaks on aga läinud ka info vastuvõtt - kuna pakkumine on tohutu, siis kasuliku ja õige info väljasõelumine on muutunud omaette kunstiks.

Mis puutub privaatsusesse, siis on see võrgus üsna suhteline ja anonüümsus kahe otsaga. Sellest hoolimata tuleks ilmselt pöörata sellesuunalistele arengutele rohkem tähelepanu. Ilmselt on tegemist samalaadse probleemiga nagu tulirelvad - ühelt poolt on selge, et täielikku isevooluteed ei saa lasta asjal areneda. Teisalt aga tundub, et "pahadel poistel" on need niikuinii olemas. Küsimus ongi, kumb on tähtsam - kas vähendada piirangutega juhuslike kuritarvitajate (mõeldud-tehtud) arvu või anda ka korralikule kodanikule vabamad käed enda kaitseks? Eks seda näitab tulevik.

Mõtlemisainet on siin küllaga...


Viiteid

Retrieved from "https://wiki.itcollege.ee/index.php?title=E-ITSPEA_14:_Sõnavabadus,_tsensuur,_privaatsus_ja_Internet_2&oldid=144116"