I026 - Kevad 2017 - Maksesüsteemide areng - kas teekond sularahavaba ühiskonna poole?

From ICO wiki
Jump to navigationJump to search

Maksesüsteemide areng - kas teekond sularahavaba ühiskonna poole?

Autorid: Jüri Ahhundov, Erik Ehrbach, Marko Mõznikov, Egert Närep

Ajalugu (maksesüsteemid kuni 21. sajandini)

Kaubavahetus

Ilmselgelt on kaubavahetus esimene maksesüsteem, mille ajalise alguse kohta võib küll spekuleerida, kuid antud juhul erilist vahet ei ole kas see toimus sada tuhat või sada miljonit aastat tagasi. Niipea kui inimese eellased, mis iganes arengujärgus nad siis parajasti olid, defineerisid enda jaoks omanduse olemuse ja avastasid, et teiste asjade niisama näppimisel või näppamisel olid samasugused tagajärjed nagu nad ise eeldasid et võiks olla kui keegi nende endi asjadega sama teeks, tekkis kaubavahetus - füüsiliste esemete, teenuste vahetamine kokkuleppeliselt samaväärsete esemete ja teenuste vastu. Sellel süsteemil muud häda polnudki kui see, et vahel võis juhtuda et esemed mida vahetada taheti või mis võibolla oligi ainuke vahetamist kannatatav kaup, oli lihtsalt liiga suur (kariloomad on hea näide). Ja peamine arengut kannustav tegur - mugavus (muidugi mitte ainult) viis asjad sinnamaale, kus oli tarvis kaubavahetuseks üle pikemate vahemaade mingisugust uuendust.[1]

Kaupraha

Selleks uuenduseks oli kaupraha kasutuselevõtt ~3000 a. eKr. Kaupraha oli siis mingi kaup, millel endal oli kindel ekvivalentväärtus, mis oli siis mingi selts-, kogu- või elanikkonna poolt kokkulepitud ja aktsepteeritud. Muidugi oli selle kauba väärtus selline, et taskus või märsis kaasaskantav kogus oli väärt piisavalt, et sellel mõtet oleks. Seega oli võimalik näiteks, olles kuulnud, et teises külas, mis asub 60 km kaugusel, tehakse väga head tuvipraadi, ei pidanud sa kaasa tassima vahetuseks kahte kajakat või oravat vaid võisid need oma külas vahetada ühe merekarbi vastu ja see taskus vilet lastes selle maa õndsalt maha jalutada.

Hea näide kauprahast on tänapäevase Iisraeli rahaühiku - šeekeli - algupärane definitsioon, mis on pärit Mesopotaamiast, kus omal ajal oli see arvatavasti umbes 180 odratera kaaluks ja seeläbi sai hõlpsasti väljendada erinevate esete ja teenuste hindu just nendes.[2] Ka kuld ja muud (vääris)metallid olid kauprahana laialdaselt kasutusel, ajapikku kujunesid neist standardiseerimise eesmärgil juba mündid.

Kaupraha juurde võib ka lisada põhimõtteliselt sama funktsiooniga alternatiivrahad, mida on erinevatel põhjustel nagu kaasaegse valuuta mitte usaldamine (USA dollarid Venemaal), sotsiaalhoolekande soodustamine (Fureai kippu Jaapanis) või ka lihtsalt kaubanduse soodustamine teatud ringkondades (Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti Veksel).[3][4][5]

Mündid

Raha puhul väga oluline tegur on likviidsus ning see väljendub ka maksesüsteemide arenguloos liikumisega aina laialdasemalt vastuvõetavate variantide poole (kui välja arvata sularahalt kaartidele minekut, kuid seal on mängib juba olulisemat rolli turvalisus ja mugavus). Vermitud hõbe- ja kuldmüntide, algselt antiikses Lüüdias, esimesel sajandil eKr, esilekerkimine oli loogiline jätk juba kasutusel olnud metallitükkide kasutamisele kaupraha ajastul. Kui sa polnud just eluaegne kaupmees, kelle pihk oli analüütilise kaalu tundlikkuse omandanud, võisid ilma kaaluta tihti alt minna. Samamoodi võisid olla osad sulamid asjatundmatule silmale ja ninale eristamatud, kuid väärtuselt vägagi erinevad.

Niisiis oli tarvis, et keegi saavutaks kuidagi süsteemi, kus on võimalik metallitüki kaal ja koostis usaldusväärselt ja üheselt välja selgitada. Hakati taguma (üldjuhul) ümmargustesse plönnidesse tähtsate isikute peade profiile. See ei tähenda, et võltsimist ei esinenud (seda esineb ju ka tänapäevalgi), aga spetsiifilise varustuse ja oskuse vajalikkuse tõttu võis olla valuuta õigsuses palju kindlam kui varem. Loomulikult ka see ei takistanud veel kaupmehi mündi külgedelt laastukesi maha viilimast, mis lahendati lõpuks ka mündi külgedele süvendite pressimisega. Suuremate tehingute jaoks olid siiski ka mündid liiga rasked.

Paberraha

Likviidsuses tegelikult eelnevalt mainitule vastupidiselt siin hoopiski tagasiminek (mõningate mööndustega, sest paberitega ringi liikuda oli küll märksa kergem ning õiges ajastus ja õiges kohas oli küll ilmselt mugavam) ja näiteks tuhande aasta vanustest kuldmüntidest on võrreldes tuhande aasta vanuse paberrahaga (kui need kuidagi imekombel säilinud olema peaks) ikkagi märksa kergem lahti saada ehk siis mõeldud on likviidsust neid kasutavale seltskonnale oma kultuuriruumis, geograafilises asukohas ja ajas. Samamoodi võib öelda, et antiikmaailmas väljastati ka pabereid juba ammu enne müntide kasutuselevõttu erinevate kaupade ladustamise eest, kus seega oli võimalik ka nende paberitega kaubelda. Seega tuleb konstateerida, et tegu ei ole rangelt kronoloogilise järjestusega.

Hoiusetšekid ilmusid esimese aastatuhande lõpu paiku Hiinas, kus iga pank väljastas pabereid, kuhu peale oli märgitud, millise summa selle esitamisel nende pangast kätte saab.[6] Nii lihtne see oligi. Esialgu olid need muidugi mõeldud lihtsalt inimestele võimaluseks oma väärismetalle pangas hoiustada, kuid kuna need paberid olid põhimõtteliselt sel juhul sama väärtusega mis sinna peale kirjutatud kulla hulk, hakati neid kauplemisel kasutama. Need olid ühtlasi üsna loogiline prekursor praeguseni kasutusel olevale paberrahale.

Lihtsustatult (sest majandusega seonduvast mittelihtsustatult rääkida on ebainimlik nii kirjutaja kui lugeja suhtes) on tänapäeval paberraha kahte tüüpi - kullaga (enamasti) tagatud raha ja fiat-raha, mis on ilma reaalse tagatiseta, vaid vastava riigi seadustega tagatud. Paberraha erinevus hoiusetšekkidest on siis see, et enamus esimesest ei ole kaetud kindla materiaalse varaga, mis on juba muutus terves süsteemis üleüldise laenudel ja võlgadel põhinevuse poole ja loob ka soodsad võimalused pangakaartide tekkeks.

Deebet- ja krediitkaardid

20. sajandi alguses tekkisid krediitkaardid erinevate poodide ja bensiinijaamade nende endi poolt välja antud maksevõimalusena peamiselt klientide mugavuse suurendamiseks ning seeläbi loomulikult kliendi lojaalsuse kasvatamiseks ja kinnistamiseks. Sajandi keskel hakkasid juba pangad ja muud krediidipakkujad välja andma plastikust kaarte, mida sai kasutada erinevates krediidimakseid lubavates asutustes.[7] Esialgu pidi kuu lõpus küll kogu kasutatud summa kinni maksma, kuid hiljem selgus, et nii pankadele kui ka inimestele kasulikum oli lihtsalt õigel ajal tagasimaksmata raha eest intressi nõuda. See ongi viinud näiteks USA-s olukorrani, kus keskmisel inimesel on 7 krediitkaarti ning tegelikult elatakse võlgades ja kas siis helgema tuleviku ootuses või lihtsalt nõnda surmani ainult intresse makstes ära elatakse.[8]

Deebetkaardid on lihtsalt elektrooniline vahend oma pangakontol olemasoleva raha kasutamiseks kus võimalik.

Peale 1960-tel plastikustumist, 1970-tel magnetriba ja 1980-tel kiibi lisandumist, pole pangakaardid välimuselt ega funktsioonilt oluliselt muutunud. Tänapäeva maailmas, kui mugavus on viidud piisavale tasemele, keskendutakse juba rohkem turvalisusele. Näiteks krediitkaartidele üritatakse külge pookida biomeetrilisi isikutuvastusmehhanisme ja sisse viia viibutamisega maksmise süsteeme.[9][10] Meil küll on ammu juba piisavalt soodsaks tehtud kaasaskantavad pangaterminalid kaupmeestele soetamiseks ja kasutamiseks ning ka PIN-i sisestamise nõudmine tavapraktika, USAs aga, arvestades et alles 2015. a. lõpus hakati magnetribaga kaarte kiipkaartide vastu vahetama, võib veel omajagu aega minna enne kui enamuses kohtades saab maksta ilma et kaart omaniku käest lahkuks.[11]

Seega ka uuemate maksesüsteemilahenduste pealetungil areneb vanem edasi, kaartide kadumist veel niipea näha ei ole.

Tänapäevased maksesüsteemid

Pangaautomaat

Esimene automaatteller väljastati New Yorkis 1961 aastal, aga tänu inimeste umbusaldusele ning väikesele kasutatavusele suleti see poole aasta jooksul. Sarnaste sugemetega tooted esinesid Jaapanis 1966 aastal, mis toimisid lühiajaliste laenuandjatena. Ka need ei omanud veel pangaautomaadile omaseid tunnuseid. Seega peetakse ametlikuks väljalaske aastaks alles 27 Juuni 1967. Seekord võttis riski Inglismaal tegutsev Londoni Barclays Bank ning seda loetakse ka esimeseks edukaks katseks pangaautomaatide loomel. Automaatteller arenes välja vajadusest hoida kokku kulusid. Peamiselt sularahaväljamaksete tõttu, aga ka sissemaksete ja panga kui ettevõtte piirkonnapõhise tegutsemise määratlemiseks ning hoidmiseks. Kõigele lisaks esindab automaatteller panka. Pangaautomaatide näol pole tegemist küll otseselt maksesüsteemiga, kuid siiski saame vaaldelda pidevalt vähenevate pangaautomaatide arvu ning sularaha vajadust ühiskonnas. Maailmas loetakse olevat ligikaud 3 miljonit pangaautomaati ("ATM"). Näiteks[12] 1997 aastal oli Eestis 432 pangaautomaati. 2008-ndaks kasvas see arv 1018 ning oli ühtlasi kõige viljakam pangaautomaatide aasta. Edasi tuli Eestis majanduskriis ja pangad hakkasid usinasti oma kulusid ohjama ning kärpima. Vähendati ka automaattellereid ja aastaks 2016 vähenes nende hulk aasta-aastalt 772-ni ning paangaautomaatide arv polegi vahepeal hakanud uuesti kasvama. Pangad said "maitse suhu" ning soovivad ka edaspidi opereerida madalamate kuludega ning üha enam mõlgutavad mõtteid sularahavaba ühiskonna suunas. Vaja on vaid ühte head õnnestunud näidet, et saaks suuremas plaanis edasi liikuda sularahavaba ühiskonna juurde. Selline eksperiment saab toimuda ainult kiirelt arenevas konservatiivses ning väikeses ühiskonnas - kas Eesti?

Pangakaart

Nagu eelnevalt mainitud, on tegemist on rahakotis kaasas kantava rahakotiga. Peamiseks põhjuseks sularaha tootmisel ja käitlemisel tekkivad suured kulud. Maksekaartide[13] kohta leidub netipõhist informatsiooni Eestis alates 2004 aastast ning sellel ajal oli eestlastel 1.07 miljonit deebet- ning 0.23 miljonit krediitkaarti. Võrdlukseks tänapäev, kus väljastatud on 1.83 miljonit deebet- ja 0.33 miljonit krediitkaarti. Sel ajal kui ameeriklased lõiguvad kääridega oma kaarte, on viimaste aastate maksekaartide tase jäänud Eestis samaks. Majanduskriis tõmbas krediitkaartide väljastamisele "piduri peale" veel enne, kui oleksime jõudnud USA 7 pangakaarti inimese kohta suhte lähedalegi. Pangakaartidele lisatakse üha rohkem turvaelemente ning need on muutumas järjest raskemini muugitavateks.

Viipemakse[14]

Toimivad NFC ehk Near Field Communication tehnoloogial. Tehnoloogia ise pole uus ja on olnud kasutuses loomade kiibistamisel juba üsna pikka aega. Erinevad ettevõtted kasutavad seda saadetiste ja pakkide jälgimiseks. Makse toimib kahe seadme vahel elektromagnetlaine kaudu, kus liigutatakse andmemeid ühelt kiibilt teisele. Olemas on kahte erisugust tehnoloogiat:

  • Kahesuunaline suhtlus võimaldab kanda andmeid ühelt seadmelt teisele. Näiteks NFC suhtlus kahe nutiseadme(telefoni) vahel pilte või muud jagades.
  • Ühesuunaline suhtlus, kus üks seade on passiivne, teine aktiivne ning passiivsele kiibile saab nii kirutada kui ka infot lugeda.
    • Pangakaart

    Viipekaart on pangakaart, millega saab väikeseid summasid viipemakse võimalusega makseterminalides maksta kaarti terminali sisestamata ja ilma PIN-koodita. Eestis kasutavad süsteemi kõik suuremad pangad. Kontaktivaba maksesüsteem võeti esmalt kasutusele 2007 aastal Inglismaal ning pärast seda on see kulutulena levinud enne Eestit nii ameerikasse kui ka Austraaliasse. Tehnoloogia, mille levik Eestisse võttis aega. Eesti rahvast peetakse informaatikas innovaatiliseks, kuid "karu ei maga" ning võistlus uutele tehnoloogiatele on vilgas ning kiire. Eesti pangad[15] prognoosivad, et 2017. suudetakse üle minna 80% ulatuses viipemakseterminalidele ning 2020. aastaks peaksid kõik ettevõtted ja kogu süsteem olema viipemaksesüsteemipõhised. Eestis on viipega makstavaks summaks määratud 10 €, kuigi mujal euroopas enamasti 25€. Põhjuseks rohkema kui poolte alla 10 euroste maksete eksisteerimine. Viipekaardi turvalisuse juurde kuulub ka suvalisel ajahetkel toimuv salasõna küsimine. Selleks, et viipemakse toimiks, tuleb kaart asetada kuni kahe sentimeetri kaugusele terminalist ning terminali süsteem on kaitstud topeltmakse tekkimise võimaluse ja genereerimise eest.

    Epitsenter kiip[16]

    Vaadates kiipide arengut, siis viipamise juures oleme jõudnud mugavuse astmes tasemeni, kus poleks vaja isegi kaasas kanda rahakotti ja pangakaarti. Niisiis tekivad küborgid, kellele pöidla ning nimetissõrme vahele on paigaldatud riisiterasuurune mikrokiip. Seadmed suudavad juba praegu edukalt hakkama saada viipekaartidena uste avamise ning ettevõttesiseste registreerimiste ning maksetega. Tegemist on Rootsi idufirma Epitsenter poolt arendatud tootega. Antud lahendust kasutatakse ka osades Ülemiste linnaku ärimajades. Mikrokiip toimib täpselt samal NFC tehnoloogial nagu viipemaksevõimalusega pangakaart. Tegemist on passiivse seadmega("oneway communication"), millelt saab andmeid lugeda. Selliste kiipide võimalused on tohutud, aga sisaldavad ka võimalikku informatsiooni lekke ohtu. Meenutab natuke filmi "In Time", kus raha on eluajana käel. Eks saame tulevikus tagasivaatena teada kui palju on tänastest filmidest läinud täide.

    Mobiilimakse

    Täpset sama NFC süsteemi kasutavad ka mobiilimaksed ning ilmselt võib seda süsteemi lisada nii mitmessegi seadmesse (kell, käevõru/randmepael). Mobiilimaksete süsteem on ülesse ehitatud suhteliselt keeruliselt, kus makset alustades luuakse kõigepealt kontakt, ühendus. Seejärel võib küsida igaks juhuks ka parooli(juhuks, kui telefon on varastatud või kaotatud). Edasi toimub makse valideerimine telefonis oleva turvaelemendi kaudu ning alles siis toimib makseühendus. Alternatiivina uuritakse ka beam tehnoloogia erisusi.

    Vipps

    Vipps[17] on norrakate moobilimakse alternatiivne maksesüsteem, mis omab mobiiliviipe omadusi, aga läbi nendepoolse rakenduse. Registreerida saavad nii ettevõtted, kui ka eraisikud ning maksete teostamine toimib pangale alternatiivses keskkonas läbi Vipps süsteemi. Tegemist on millegi PayPal laadsega, aga läbi mobiilirakenduse, ning toimib ka taksodes ja poodides(küll mitte kõigis). Norras on tegemist väga populaarse süsteemiga ja seda kasutab igapäevaselt üle 2 miljoni inimese. Toimib nagu ulmefilmis, kus näpuga viibates saadad raha ostetud teenusele. Tegemist on mugavuse ülima astmega ning vähendab sularaha osakaalu päris kõvasti.

    Pildistamismakse

    Mõeldud siis GiroCode[18] süsteemi, kus inimene teeb nutitelefoniga arve peal olevast koodist pilti ning APP-i abil makstakse arve. Arvel olevat infot pole vaja käsitsi sisestada ning kogu informatsioon on kergesti kättesaadav. Saksamaal kasutavad osad ettevõtted ja pangad sellist süsteemi. Näiteks aitab olukorras, kus inimesel ununes pangakaart koju ja teeb telefoni kaudu arvel olevast GiroCode-ist pilti ning probleem lahendatud. Eeliseks makseterminali vajalikkuse puudumine ning piisab kviitungi printerist. Väidetavalt kasutatakse süsteemi üle Lääne-Euroopa, kuid sellekohased täpsemad andmed puuduvad. Iseenesest on vahele lisatud ka turvaelement kontrolli näol, et raha ei kanata teisele kontole koheselt peale pildi tegemist, vaid vahepuhvrisse, kus inimene vabastab makstava summa hiljem. Eestis kasutab osaliselt GR-code süsteemi www.pilet.ee ehk linnasiseste bussipiletite süsteem, mille alusel müüakse ja valideeritakse sõidupileteid. Rakendust kasutab ka kinokosmos.ee, kus siis KOSMOS IMAX kasutab piletite väljastamisel ja registreerimisel GiroCode lahendust. Maksevahendina pole variant veel Eestisse jõudnud, aga tulevikus on kõik variandid võimalikud.

    Sularaha kadumisest tulevad hüved, riskid ja ohud.

    Kas ühiskond on valmis loobuma sularahast?

    Kui siiani on olnud näited ja viited väga konkreetsete toodete ja tehnoloogiate kohta, siis edaspidi tuleb liikuda rohkem hüpoteetilisele alale ja käia läbi erinevad stsenaariumid, mis kaasnevad sularahavabasse ühiskonda jõudes. Selle põhjuseks on see, et ükski riik pole veel siiani sularahast loobunud ja seetõttu pole ka võimalik konkreetseid näiteid tuua. Viimasel ajal on ajakirjanduses päris palju olnud juttu sellest, et Põhjamaad plaanivad lähiaastatel üle minna sularahavabale ühiskonnale. Näiteks Rootsis moodustab sularaha kaks protsenti kogu nende majandusest, võrdluseks euroala keskmine on 10 protsenti.[19] Eelpool kirjeldatud erinevad tehnilised lahendused on loonud juba praeguseks olukorra, kus me saaks kasvõi kohe sularahast loobuda. Mis peaks siis ühiskonda motiveerima seda tegema? Kuna tehnoloogiliselt kõrgel tasemel Euroopa riikides tõstab järjest rohkem pead terrorism, mis omakorda rahastab enamuse oma tegevusest kahtlast päritolu sularahaga, siis peaks juba see olema üks häid argumente.[20] Nii et võib öelda, et turvalisus on väga oluline teema. Lisaks liigub palju sularaha ka organiseeritud kuritegevusega seotud maailmas – sinna hulka kuuluvad narkoäri, illegaalne relvaäri, inimkaubandus. Viimastel aastatel on ka väga tugevalt põimunud terrorism ja organiseeritud kuritegevus. Kui sularahast loobuda ainult sellepärast, et võidelda kuritegevuse ja terrorismi vastu, siis selline tegevus oleks muidugi ebasümmeetrilise iseloomuga ja kindlasti ei omaks väga suurt efekti. Turvatunnet tänaval saab ühiskonnaliige juba praegu reguleerida, minimeerides kaasaskantava sularaha hulka. Üks häid argumente oleks samuti maksude laekumise parandamine, sest sularaha puudumine vähendaks ümbrikupalkade maksmist. Kahjuks tuleb tõdeda, et endiselt on ühiskonnas ka tehnoloogivõõraid kodanikke, nagu näiteks vanemad inimesed ning see takistaks kiirkorras sularahavabale ühiskonnale üleminekul. Negatiivse efektina võib ühiskond saada tavalisest vähe suurema arve sotsiaalhoolekande poolt, kelle üheks lisaülesandeks saaks siis aidata vanureid hakkama saada sularahata ühiskonnas.

    Kas me soovime alatiseks kaotada anonüümsuse maksmisel?

    Läheks nüüd veelgi hallimale alale ja kujutame endale ette järgmist olukorda: hotellis toimub firmaüritus ja on tekkinud vajadus osta sigarette. Lähim koht seda teha on kasiino. Tekib kohe küsimus, et kas see isik tahab, et tema pank teaks sellest ostust kasiinos enne seda kui ta näiteks soovib pangast laenu saada, isegi kui see pole absoluutselt kuidagi seotud kasiinos raha peale mängimisega. Kui tulla tagasi veelkord isikute juurde, kes ainult kogu oma elu ja tegevuse ongi üles ehitanud sularahale, kas siis ei juhtu sama, mis on juhtunud teiste mittelegaalsete tegevustega? Kas siis ei juhtu see, et paralleelselt võetakse kasutusele mingi muu ebaseaduslik ekvivalent, millega saab teha tehinguid ainult kahe osapoole vahel ja millele tekiks omamoodi majandusharu, mis siis teeniks ebaseadusliku raha legaalseks muutmisel? Ehk siis sularaha kui selline läheb põranda alla ja sellest hetkest saab muidu väga respekteeritud maksevahendist, mis on meid teeninud väga pikalt, räpane maksevahend. Ei ole välistatud ka selline variant, et võetakse kasutusele nii-öelda illegaalselt mõne naaberriigi või siis rahvusvaheliselt tunnustatud sularaha – näiteks USA dollar juhul kui see veel käibel on. Üsna tõenäoliselt on, sest USA dollari käibelt mahavõtmisega on vist veelgi keerulisemad lood, liigub ju väga suur hulk USA dollareid väljaspool USA-d ja dollar on ka seotud tugevalt päris paljude majandustega, mis kasutavad käibel USA dollareid.[21][22]

    Riskid

    Piirkond või riik, mis on loobunud sularahast, seisab silmitsi faktiga, et see sõltub täielikult tehnoloogiast. Seetõttu peavad olema erakorralisteks juhtumiteks väga konkreetsed plaanid. Näiteks kuidas toime tulla juhul kui tehnoloogia alt veab või kui on toimunud pahatahtlik rünne mõne riigi või rühmituse poolt. Sellest ka järeldus, et selline munad ühes korvis olukord teeb ühiskonna toimimise alustalad hapramaks ja poliitikud peavad väga tõsiselt kaaluma kõiki riske, mis võivad tekkida, enne kui otsustavad võtta vastu seadused, mis kaotavad sularaha. Viimastel aastatel on suurriigid investeerinud päris palju küberründe võimekuse suurendamiseks ja seda võimekust kasutatakse juba üsna julgelt oma välispoliitiliste eesmärkide elluviimisel. Heaks näiteks on aastast 2007 aastal Venemaa poolt Eesti vastu suunatud küberründed. Hetkel on küll kõige populaarsemad olnud ründed erinevate lääneriikide valimiste ajal Moskva administratsiooni jaoks ebasobivate kandidaatide pihta ja on üritatud nendega seotud dokumente saada enda valdusesse. Seda selleks, et enda valdusesse saadud tundlikku infot lekitada avalikkusele, tihtipeale ka lisaks võltsitud infot sinna vahele pikkides. Kuid kui kogu ühiskond on üle läinud elektroonilisele rahale ja mingit teistsugust alternatiivi kiirelt mõnele teisele rahaliigile üle minna pole, siis võib muutuda plaan rünnata rahandussüsteemi väga ahvatlevaks väljakutseks. Kui veel Teise Maailmasõja ajal üritas Natsi-Saksamaa Suurbritannia üle ujutada võltsrahaga ja selliselt lüüa rivist välja brittide majandus,[23] siis tänapäeval oleks vaenulikul riigil pigem huvi lasta teise riigi majandus põhja sellega, et keerata kinni elektroonilised kanalid. Kui B2B[24] ettevõtted elaks veel selle kraani kinnikeeramise üle, sest maksetel on üldjuhul väga pikad tähtajad, siis B2C[25] firmad hanguks hetkega ja tõmbaks ka väga kiirelt endaga kogu B2B sektori kaasa. Majandusliku kollapsini jõutakse sellisel juhul ennenägematult kiires tempos. Järelikult tekivad väga suured lisakulud kõikide nende riskide maandamiseks, mida ei oleks vaja juhul kui alternatiivina saaks võtta kasutusele sularaha. Selles pole kahtlust, et ka sularaha kasutavas riigis tekiks maksesüsteemide rünnaku puhul paras segadus, kuid selle saaks lahendada kiirelt. Muidugi juhul kui reservis on piisavalt sularaha ja selle saab kriisiolukorras kasutusele võtta. Nii et vaatamata esialgsele kulude vähenemisele sularaha käibelt kadumisega võivad hiljem hakata kulud tõusma, selleks et minimeerida kõiki riske, mis on seotud küberturvalisusega. Kokkuvõtteks võib öelda, et ennustamine on üks tänamatu töö. Võttes arvesse, et tehnoloogia areneb pidevalt ja mingitel puhkudel isegi murranguliselt, siis see päev ei pruugigi olla väga kaugel, kus maailmas tehakse viimane tehing sularahaga.

    Sularaha tulevik

    Viimase aja makselahendustel on liigutud mugavama ja kiiremate tehnoloogiate peale. Inimesed tegutsevad rahaga aina enam interneti kaudu ja suuremad protseduurid/ostud käivad internetipanga või netipõhiste makselahenduste vahendusel. Selle tagajärjel on ka tekkinud erinevaid vahendavaid teenuseid nagu nt. PayPal, mis on sõltumatu raha vastuvõtmise ja edasitoimetamise platvorm ning hiljuti loodud ja jõudsvalt hoogu koguv Transferwise, mis vahendab väga soodsate vahendustasudega erinevate riikide pangakontode vahel raha. Sularahatehingute tegemine nende platvormide abil on sisuliselt võimatu ning selle teostamiseks on vaja nii-öelda vaheisikut, kes siiski virtuaalselt raha süsteemi laeb.

    Sularahatehingud on aeganõudvad ja tüütud, aga on siiski inimesi, kes eelistavad teatud toimetusi teha paberkupüürides või müntides. Suuresti on selle põhjuseks sõltumatuse ja privaatsuse soov, varimajanduse teostamine (nt. ümbrikupalk) või kriminaalne tegevus. Virtuaaltehingute sõltuvust teenusepakkujast iseloomustab kõige paremini WikiLeaks'i toetusrahade kinnikeeramine[26], mille käigus takistati igasugused rahatehingud WikiLeaks'i arvelduskontodele. WikiLeaks'i sõnul on see tegevus alusetu ning igasuguse juriidilise põhjata, kuna ühtegi reaalset inimest pole selle tegevuse toetamiseks süüdistatud, vahistatud ega karistatud. Sisuliselt tähendab see sõltuvus seda, et sularahavaba tehingute teenusepakkujad on kohustatud riikidest ja riigipankadest sõltuvalt kontrollima ja reguleerima raha käitlemist ja ülekandeid, mis osaliselt on positiivne (näiteks terroristlike organisatsioonide ja isikute puhul), aga samas ka negatiivne, kui takistatakse mitte mingit ohtu kujutavate sõltumatute organisatsioonide rahavood.

    Sõltumatu sularahavaba teenuse ja süsteemi saavutamiseks on juba esimesed sammud astutud, krüptoraha näol. Selle puhul on tegemist sularahas mitteeksisteeriva valuutaga, mida iseloomustab sõltumatus riigi rahamonopolide ees, algorütmilisus ja nii-öelda kaevandus. Selline digivaluuta on veel poisikese eas ja riigiti tõlgendatakse seda erinevalt - Soomes käsitletakse krüptoraha kui toorainet, Rootsis aga kunstiteost[27]. Krüptoraha tulevik on üpriski ebaselge, aga vähehaaval sinna suunas liigutakse. Kommertspangad on alustanud juba krüptoraha või selle tehnoloogiate põhjal teenuste arendust ja implementeerimist. Seda ka meie oma tagaõuel, kus LHV Pank on toetamas CUBER projekti [28]. Mainitud kommertspank ja vastsündinud Pocopay[29] on ka käesoleva teema raames väga teemakohased näited, kuna nad on Eestis ühed sularahavaba keskkonna eestvedajad.

    "Ei kujuta hästi ette olukorda, kus ükspäev öeldakse, et alates homsest meil enam sularaha Eestis ei kehti, ja sul ei olegi võimalik sellist asja teha nagu oma raha välja võtta", ütles Eesti Panga president Ardo Hansson 26. mail 2015 aastal Riigikogus[30]. Tegu on äärmusliku, aga samas asjakohase väljaütlemisega. Üks asi on kindel - sellist olukorda, kus eile sai maksta turul kartulite eest sularahas ja homme enam ei saa, ei teki kindlasti. Sularaha kadumisel kaob see järk-järgult ja asendub teiste, võib-olla juba praegu eksisteerivate meetoditega. Hetkel ei ole võimalik sularaha asendada ja selleks puudub ka vajadus - jah, selle kasutus on vähenenud, aga mitte kadunud. Väiksemad külapoed, turud, kohvikud ja ka leibkonna sisesed tehingud toimivad hetkel suures osas ainult sularahas. Neid oleks võimalik asendada mõne makselahendusega, mis oleks mugav, kiire ja koheselt kasutatav - nagu näiteks Norras laineid lööv Vipps.

    Kiirete mobiilimaksete rakenduste suurim miinus tänapäeval on see, et neid ei ole lihtsalt võimalik siduda pankadega. Inimestel laekub raha panka ja selleks, et Vipps'i sarnaseid rakendusi kasutada, peab tegema nende süsteemi väljamakse, et oleks olemas vahendid, mida kasutada. Selle probleemi lahendamiseks on astutud juba esimesed sammud. 2018 aastast peavad EL'i kommertspangad vastavalt Euroopa Parlamendi direktiivi 2015/2366 järgima hakkama ja selle täitmist hakkab kontrollima Euroopa Pangandusjärelevalve[31]. Direktiiv on tuntud ka fraasi PSD2 abil, mis tähendab sisuliselt Payment Services Directive 2. Makselahenduste direktiividest on see euroliidus juba teine, esimest pidi euroliikmed täitma hakkama alates 1. novemberist 2009[32].

    Inimkeeli tõlgituna tähendab eelpool mainitud direktiiv seda, et PSD2 raames kohustuvad pangad avama oma infrastruktuuri kolmandatele osapooltele. Pankade avatud infrastruktuur peab laias laastus võimaldama teenusepakkujal küsida pangalt kliendi konto väljavõtet ja teha tema nimel SEPA-raames makseid. Programmeerija keeli tähendab see, et pangad peavad valmis arendama avatud API, millega oleks võimalik peale autoriseerimist teha toiminguid kliendi rahaga, vaadata kontoseisu ja kõike muud säärast. Selline lahendus avab väga palju uksi teekonnal, mis siirdub sularahavaba ühiskonna poole. Kui see jõustub ja oletame, et 2020 saad sa tänu sellele teenusele teostada kõik turutoimingud ja kohvikus jootraha jagamised teha mobiilis, siis see tähendab, et on astutud edasi suur samm edasi, mis vähendab sularaha osatähtsust inimeste igapäevatoimetustes.

    Kokkuvõte

    Vastates teema küsimusele siis jah, maksesüsteemide praegune areng suundub edasi sularahavaba ühiskonna poole. Seda ei näe kohe ja protseduur toimub sammhaaval, aga seda on juba praegu tunda. Küsimus on ainult selles, et kuidas inimesed ise tehnoloogiaarengut ära kasutavad, sest hetkel on see juba sisuliselt võimalik, aga mitte kõige intuitiivsem. Hetkeennustus on see, et kümne aasta pärast on paljud inimesed asendanud rahakoti kaarditaskuga ja 50-100 aasta jooksul asendub kaarditasku nutitelefoniga sarnasele seadmele - on alust arvata, et PC mahub siis juba taskusse ning sellega teostatakse ka kõik toimingud.

    Viited

    1. ↑ "The History of Payment Systems"
    2. ↑ "Shekel"
    3. ↑ "Alternatiivraha"
    4. ↑ "Ühistupanga KKK"
    5. ↑ "Fureai kippu"
    6. ↑ "The History of Money and Payments"
    7. ↑ "The history of credit cards"
    8. ↑ "How many credit cards should I have?"
    9. ↑ "Mastercard Unveils Next Generation Biometric Card"
    10. ↑ "Wave goodbye to the swipe—and hello to Visa payWave"
    11. ↑ "Chip Credit Cards Are Coming to the USA: Here’s What You Need to Know"
    12. ↑ "Pangaautomaatide, pangakaarte aktsepteerivate müügikohtade ja müügiterminalide arv"
    13. ↑ "Pangakaartide arv funktsiooni lõikes"
    14. ↑ "Everything you need to know about NFC and mobile payments" (Sharon Profis)
    15. ↑ "Viipemaksed hakkavad Eestis aina laiemalt levima" (Tiina Soosalu)
    16. ↑ "A Swedish company has started implanting microchips under its employees' skin" (James Brooks)
    17. ↑ "Vipps, Norges mest populære betalingsapp"
    18. ↑ "Einfach zahlen mit QR-Code"
    19. ↑ "Rootsi suretab sularaha välja" (Pille Ivask)
    20. ↑ "Why some economists want to get rid of cash" (The Economist)
    21. ↑ "International use of the U.S. dollar"
    22. ↑ "Countries That Use The U.S. Dollar"
    23. ↑ "Operation Bernhard"
    24. ↑ "Business-to-business"
    25. ↑ "Business To Consumer - B To C"
    26. ↑ "WikiLeaks: Banking Blockade and Donations Campaign" (WikiLeaks)
    27. ↑ "Bitcoinide-maania haarab üha enamaid eestlasi" (Piret Järvis, ERR)
    28. ↑ "LHV Bank Develops Wallet App Built on Bitcoin’s Blockchain" (CoinDesk)
    29. ↑ "Pocopay"
    30. ↑ "Hansson: sularahavaba ühiskond on õudusunenägu" (Äripäev)
    31. ↑ "Eurodirektiiv 2015/2366" (EUR-Lex)
    32. ↑ "Eurodirektiiv 2007/64/EC täitmine" (Euroopa komisjon)
    Retrieved from "https://wiki.itcollege.ee/index.php?title=I026_-_Kevad_2017_-_Maksesüsteemide_areng_-_kas_teekond_sularahavaba_ühiskonna_poole%3F&oldid=121999"